Kui tihti tunned Sa seda, et Sind päriselt ka kuulatakse ära? Et vestluskaaslane keskendub Su jutule ka sel juhul, kui tema arvamus Sinu omast kardinaalselt erineb? Et ta kuulab sind ära oma täie fookuse ja tähelepanuga ning ei haara oma mõttes kinni igast jutulõngast, mille läbi võimalikult ruttu vestlus enda kätte haarata ja hoopis sind kuulaja rolli panna?

Kui lapsed sünnivad, pole nendel ego. Samas nii mitmedki on mu koolitustel väitnud, et 1-3 aastasel lapsel on ka ego. Tõenäoliselt peavad nad siiski silmas laste instinktiivset reageerimist teatud välistele stiimulitele – vihastamine, nutt, kurbus, naer. Need kõik on emotsioonid ja loomulikult on need kõikidel sh lastel olemas. Kuidas on aga egoga?

Kui ma 2008. aasta jaanuaris Maksuametisse sisenesin, olid kõik ametnikud juba laua ümber istet võtnud. Tegelikult ma ei teadnud, mis mind ees ootab, sest olid nad ju eelneva 3 kuu vältel püüdnud mulle ja mu äripartnerile selgeks teha, et oleme Liivimaa suurimad pätid ja kogu Maksuametile kuuluva raha lihtsalt oma uhkete BMW’de ja katusekontorite tarbeks firmast välja kühveldanud.

Selles videointervjuus räägime minu viimase 8 aasta isiklikest ebaõnnestumistest ja sellest, kuidas ma nende tulemuseni jõudsin kontaktini iseendaga. 

Viimasel ajal olen paljude tuttavate suust kuulnud küsimust "Kas sinuga on kõik ikka korras?", sest väidetavalt olen viimase poole aastaga oma välimuses suure muutuse läbi teinud. Nimelt olen viimase 6 kuuga umbes 15 kg kaotanud. Miks ja kuidas ma seda tegin?

Sisekosmoses kumiseb tühjus. Viimane artikkel minu sulest ilmus seal 17. aprillil. Kaks kuud vaikust. Lisaks sellele, et ise selle üle imestan, on selle kohta uurinud ka mitmed lugejad küsides, mis on juhtunud?

Ma olen pärit väga stereotüüpsest meeste maailmast, kus kõik macholik oli lubatud, ja kõik mitte-macholik oli tabu. See lähenemine väljendus nii suhtumises, käitumises, riietuses, jutus kui ka mõtlemises. Usutavasti vormis mind selliseks nii generatsioonide pikkune meesliin suguvõsast kui ümbritsev keskkond nooruspõlves, kuhu kuulusid sõpradena pigem „lahedad“ tüübid ümbruskonnast ja „eriti kõvad“ tüübid poksitrennist. Ja selliseks ma siis kujunesin – väljast kõva nagu kivi, seest pehme nagu švamm. Ja usun, et just selline üks keskmine machomees ongi – väljastpoolt imetlevad teda kõik, aga sisemuses kajab ainult „Aidake!“.



Tundub, et maailmas on põhimõtteliselt kahte tüüpi inimesi – ühed on sellised, kes saavad ise hakkama, ja teised ootavad, et neid korda tehakse? Kumb sina oled?

Küll on mõnus mõelda, et elu on meie kontrolli all. Räägivad ju paljud õpetajad ja autorid meile ühest suust, et võta elu enda kontrolli alla ja saavuta kõik, millest kunagi unistanud oled. Kas see tegelikult ka töötab?

Motivatsioon on meie elujõud. Kui meil ei ole motivatsiooni, võime sama hästi ka ära surra, sest meie siin olemisest ei ole enam tegelikult väga palju kasu.

Väga tihti on meil vaja teha asju, mida me teha ei viitsi. Samuti peame mõnikord tegema asju, mida me teha ei taha, sest need tunduvad lihtsalt ebamugavad. Kuidas nendes olukordades iseendaga hakkama saada? Üheks efektiivseks võtteks on muuta end iseenda mänguasjaks, ja teha seeläbi asju, mida muidu teha ei viitsi.

Kas teadsid, et meie peas on umbes 50 000 mõtet päevas? Kas me suudame neid kontrollida ja kõiki positiivsena hoida? Ei, kahtlemata mitte. Küll aga suudame jälgida oma mõtlemise trendi, mille puhul on heaks indikaatoriks meie enesetunne.

Kujuta ette, kuidas sa üritad keskenduda olulisele ülesandele, aga sa ei suuda, sest tegemist on kogu aeg liiga palju. Üks asi ajab teist taga, sa püüad kõigega korraga toime tulla ning lõpuks ei saa mitte midagi tehtud. Selle asemel tunned end hoopis kogu aeg stressis olevat, mistõttu hakkavad tasapisi kõik asjad elus negatiivses valguses paistma.

Meie maailmas ei ole kahte ühesugust asja või nähtust. Kõik on muutumises. Maailm ei ole sama isegi praegu, võrreldes viis sekundit tagasi olnud hetkega, mil sa seda artiklit lugema hakkasid. Helid sinu ümber on muutunud. Sinu peas olevad mõtted on muutunud. Sinu sisemine seisund võib olla muutunud. Ja sinu keha füüsilisel rakutasandil on muutunud. See näitab, et me elame muutuvas maailmas ja me kogeme seda maailma oma sisemistest muutustest lähtuvalt.

Millal oli viimane kord, kui keegi tegi midagi sellist, mis sind ärritas? Oli see eelmisel nädalal, üleeile, eile või isegi täna? See juhtub ju meiega kogu aeg - ikka ja jälle tulevad meie ellu inimesed, sündmused ja situatsioonid, mis meid teatud viisil puudutavad. Tihtilugu negatiivselt.

Sa sisened ruumi, kus on laua peal kolm mobiiltelefoni ja laua ümber istub kolm inimest. Kas sa tead, kellele mis telefon kuulub? Muidugi mitte, sest telefonid ja muud esemed meie elus kuuluvad meile ainult meie peas. Me võime küll öelda, et lepingud (ostumüügileping vms) kinnitavad meie omandit, aga leping kinnitab ju vaid juriidilist kokkulepet kahe inimese vahel (ja on vajalik inimeste ebaaususe vastu). Kas aga tegelikult üldse saab miski meile päriselt kuuluda või on kogu omamine näiline?

Kuidagi ei saagi kahtluse alla seada seda, et korrektselt väljakujunenud isiksus aitab meil elus paremini hakkama saada, kuid kahtlaseks muutub olukord siis, kui me püüame hakata seda isiksust täpsemalt määratlema. Millegi määratlemiseks peame aga kõigepealt määratletava objekti üles leidma, selle reaalselt tuvastama. Seega tekib küsimus, kust me leiame kogemuslikult isiku, kellesse nii jõuliselt usume ja keda nii kiivalt kaitseme, et see siis tuvastada?

Usun, et paljud inimesed on kuulnud väljendit "kõik on Üks". Seda väljendit on kasutatud väga paljudes erinevates vormides ja viisidel väljendamaks meie maailma üht suurimat "saladust", mille kohaselt ei ole olemas eraldiseisvaid nähtuseid, objekte ja inimesi, vaid me oleme kõik üks. Kuidas seda mõista?

Soov edukas olla on meie geenides. Ehk on küsimus ainult selles, kuidas ja mis eesmärgil me edukaks saada püüame? Kui vaadata erinevaid teaduslik-psühholoogilisi uuringuid, võime leida viiteid edule praktiliselt igast sellisest uuringust. Maslow ütleb, et peale esmaste füsioloogiliste ja turvalisuse vajaduste rahuldamist jõuame üsna kiiresti eneseteostuse juurde - me soovime mingil alal edukaks saada ja ennast seeläbi teostada.

Tihti kohtame tänaval hästiriietatud või uhketest autodest väljuvaid inimesi, kes janunevad neid mõõtvate ja kadestavate pilkude järele. Mõnikord võib isegi lõbusalt jälgida, kuidas ilusasse autosse sisenev inimene enne istumist kiire pilgu ümberkaudsele viskab, lootes saada enesele kinnitust, et kõik ikka nägid, missugune auto tal on. Kuidas me küll sellise ühiskonnani jõudsime?

Olen üsna kindel, et paljud Aasiat külastanud eurooplased on kodumaale naastes korraliku teenindusšoki saanud. Minu viimane kogemus leidis aset Balilt naastes Frankfurdi lennujaamas, kus meil lihtsalt hommikukohvi kõrvale teenindajate poolt nägu täis sõimati. Mille eest? Ei saagi täpselt aru. Teenindaja vist arvas, et tuleme nende kohvikusse niisama mujalt ostetud take-away kohvi jooma, kuni avastas, et tegelikult tulime sinna hoopis kohvi kõrvale hommikust sööma. Kas ta peale avastust ka vabandas? Muidugi mitte!

Usutavasti oleme kõik kuulnud ütlust: "Sa oled egoist!". Mida see õigupoolest tähendab? Ja kas egoist olla on hea või halb? Egoism tavapärases tähenduses tähendab käitumist omakasupüüdlikult. Kui me teeme või ütleme midagi eesmärgiga saada vastutasuks midagi enda jaoks väärtuslikku, võibki meid nimetada egoistiks. Tekib vaid küsimus, kui palju meie käitumisest ei ole egoistlik?

Kõik me teame olukordi, kus püüame teisele inimesele midagi selgitada, aga lootusetult - ta lihtsalt ei saa meist aru. Küll püüame teha seda ühe nurga alt, siis teise nurga alt, aga ikka ei mingit kasu. Isegi, kui meile meeldib endast kui mõistuslikust olendist mõelda, kipume oma maailma tajuma ikkagi tunnetuslikult. Mõnikord võivad faktid mingi olukorra kohta toetavad paista, kuid tunneme, et asi ei ole õige (ja loobume selles suunas tegutsemisest). Teinekord tunneme, et tahaks midagi ära teha, kuid faktid näitavad, et see ei ole võimalik, kuid tegutsema asudes avastame siiski, et algne tunne oli õige - see saabki tehtud.

Aristoteles väitis, et kõiki inimesi kannustab soov olla õnnelik. Nietzsche arvas, et kõiki inimesi kannustab võim. Freud aga kinnitas, et kõiki inimesi kannustab soov kannatustest pääseda. Ma isiklikult usun, et selliseid arvamusi tuleb suurmeestelt veel ja veel, sest inimelu on niivõrd keerukas ja mitmetahuline, et selle mõtet ei ole võimalik lihtsalt ühte lausesse asetada.

Arvatavasti on igaüks meist kuulnud kedagi muljetamas oma Aasia-reisist ja imestamas, kuidas inimesed seal vaatamata vaesusele ja mustusele nii õnnelikud on. Milles siis asi? Võtsin kätte ning rääkisin sellest kohalike balilaste endiga. Küsisin otse, kuidas te nii õnnelikud olete, kui teil ei ole korralikku kodu, sanitaarsüsteemi, puhast vett ja mõnikord isegi süüa?

Esmakordselt külastas Lätimaad tuntud Hollandi kunstnik-graafik Janosh. Tema kolmemõõtmelised hologrammid meenutavad salapäraseid viljaringe põldudel. Teadlased vaidlevad siiamaani, kust need pärit on, kuid see mõistatuslik inimene teab vastust täpselt. Ta selgitab sakraalse geomeetria põhimõtteid ja kasutab oma pilte seminaridel, mille sarnaseid arvatavasti pole olemas. Ja veel on ta veendunud, et kogu maailm on tõeline jumala koopia. Janosh viis Riias  läbi ainulaadse seminari „Uue inimese sünd”.  SILVEREGO ajakirjanik  kohtus ainulaadse  kunstnikuga ja sai teada, milleks on vajalik „puhas armastus” ja kas  on võimalik  elada ilma hirmuta.

Üldjuhul, ja täiesti põhjendatult, räägitakse suitsetamise halbadest külgedest. Me teame, kuidas see meie tervisele mõjub, me teame, kuidas see meid ümbritsevate inimeste tervisele mõjub, samuti seda, kuidas suitsuhais meie riided okupeerib, ja pealegi ei ole millestki hea sõltuvuses olla. 

Me ei ole siin maailmas üksi. Meid on küll palju, aga sageli elame siiski, nagu oleksime üksi. Me tunneme üksteisest eraldatust, mõnikord hirmu üksinduse ja üksilduse, ning mõnikord ehk isegi üksteise ees. Me ei ole siin maailmas üksi. Just seetõttu võiksime aeg-ajalt mõtiskleda põhjuste üle, miks oma elu jagada.

Eestis, ehk isegi terves maailmas, pole inimest, kes ei oleks kokku puutunud õelutsevate netikommentaatoritega. Ükskõik, kas keegi teeb midagi head, midagi halba või midagi täiesti tähtsusetut, on internet "täis" inimesi, kes antud tegija lihtsalt pori, sapi ning vihaga üle kallavad. Miks ja kuidas see ikka niimoodi on?

Kui ma olin umbes 9 aastane, läks üks mu 11-aastane sõber kinno. Üksinda. See tundus mulle ja teistele sõpradele väga naljakas, sest kes see narr siis üksinda kinos käib? Eks ikka selline, kellel ühtegi sõpra ei ole. Aastad läksid ning arusaamad elust muudkui arenesid. Kuni ühel hetkel 25-aastasena tuli sõbra sünnipäevalauas taas jutuks kinoskäik ning sellega kaasnevad veidrused. Üks sünnipäevaline hüüdis, et tema jaoks on kõige naljakamad need tüübid, kes üksi kinos käivad. Seda olevat väga halenaljakas ning kurb vaadata, sest järelikult ei ole sellel inimesel ühtegi sõpra ega ka lähedast. Enamik lauasolijatest olid temaga nõus. Nii ka mina.

On sul mõni mure, mis sind vaevab? Ma täpsustan, on sul mõni muremõte, mis sind vaevab? Need kaks väidet on vormilt sarnased, aga sisult täiesti erinevad. Esimesel juhul oleks mure justkui midagi, mis asub sinust väljaspool ning sa oled selle suhtes abitu. Teisel juhul on aga mure midagi, mis asub sinu sees ning sinust endast sõltub, kas see mure on sinu jaoks olemas või mitte. Vaatame lähemalt.

Kui vana sa hetkel oled? 15, 25 või 50? Ma usun, et see number määrab paljuski selle, mida sa enda elus väärtustad. Ja ei saa kuidagi väita, et 15-aastase tüdruku eluväärtused on valed võrreldes 50-aastase mehega. Igal asjal on oma aeg ning mõju meie terviklikule arengule.

Eile lõppes minu jaoks üks "koolitusmaraton", mille käigus oli mul au 2 kuu jooksul koolitada ühe avaliku asutuse enam kui 300 teenindajat. Kuigi ma olen koolitajana tegutsenud juba 2009. aastast, on meeskonnakoolitused minu jaoks siiski uus ja väljakutsuv valdkond.

Nädal tagasi algas minu väike isiklik "30-päeva eksperiment", mille käigus ma loobun kuuks ajaks maiustustest. Nädal on möödas, ja enesetunne on lausa super. Ma olen selle aja jooksul ühe korra sohki teinud, kui neljapäeval Tallinna Haridusameti 70 töötajale koolitust tehes kogemata lõunalauas ühe kisselli kohupiimaga nahka pistsin. No lihtsalt ei olnud meeles. Ülejäänud nädala aga olen igasugusest magusast hoidunud ja tunne on väga hea. Kehal on kerge olla ja olen uhke oma väikese võidu üle. Kaalugi olen natukene kaotanud, mis on nädalaga kahanenud 83,6 kg peale. Mõnus.

Üks minu viimase aja lemmiktehnikaid on "Kas ma saan aidata?". Selle tehnika eesmärk on oma ego märkamine ning purustamine hetkedel, kui keegi meilt abi küsib, kuid mingil põhjusel me ei taha sel hetkel tema suhtes abivalmid olla.

Kõiksugu raamatud ja koolitused räägivad oma kire leidmisest ning seejärel oma unistuste täideviimisest. Sama rääkis ka legendaarne Steve Jobs oma Standford 2005 kõnes (vaata siin), milles ta tuletas lõpetanutele meelde, et need ei annaks otsingutes järgi enne, kuni nad selle leidnud on. Ainukene küsimus kerkib: "Leidnud mida?"

Mõnikord tunneme, et meie elus on probleemid. Mida aga probleemid tegelikult endast kujutavad - kas probleemseid olukordi, või olukordi, mille me probleemseteks muudame?

On sulle kunagi öeldud, et sa oled ikka täiesti mõttetu inimene? Kui sa oled naine, siis võib-olla oled sa sellise turmtule eest pääsenud. Kui aga mees, võid olla seda kuulnud küll, kuidas daam sulle teatab, kui mõttetu mees sa ikka oled.

Me istume tankis. Me ise ei tea seda, vaid ainult kogeme. Meile tundub, nagu kõik oleks okei, aga tegelikult oleme tankistid, kes kannatavad kuuma ja piina kogu aeg tänu sellele, et me lihtsalt ei ole aru saanud mis toimub.

Tingimusteta armastus on ilus asi. Õilis isegi. Lugedes erinevaid raamatuid, kommentaare ning inimeste mõtteid, jääb mulje, nagu oleks  enda sisse tingimusteta armastuse tekitamiseks vaja pelgalt üks Deepak Chopra või Louise Hay raamat läbi lugeda, ja Voila!

Mõned päevad tagasi sattusin kuulama üht hommikuprogrammi, kus oli külaliseks Mihkel Raud. Nagu seal programmis tavaks, esitati ka temale kümme küsimust, millele vastamisega ükski arvuti hakkama saanud ei ole. Üheks küsimuseks oli "Kas jumal on olemas?". Kui kõikidele teistele sarnastele küsimustele vastas Raud arutledes, siis sellele vastas ta resoluutselt ja kiiresti "Ei ole". See pani mind mõtlema.

Sul on praegune hetk. Seda sa tead juba. Aga mida sa selle praeguse hetke ning teadmisega peale hakkad? Muidugi võid sa selle ka maha magada - just nii, nagu enamus meist igal hetkel teeb. Kuid on ka teisi võimalusi. On võimalusi praegust hetke märkma hakata, sellega sõbraks saada ning seeläbi oma elu täielikult muuta.    

See artikkel on inimestele, kes mõnikord tunnevad, et nad enam ei suuda. Sellises olukorras on enne päris enesetapu kaalumist mõttekas läbi viia vaimne enesetapp.

Kas sa tead, kus asub sinu Ego? Ja kas sa tead, millal sa käitud Egona, ja millal iseendana? Ego defineeritakse erinevates allikates sageli erinevalt. Küll räägitakse kõrgemast Egost ja väiksemast Egost. Küll räägitakse, et oma Ego peab teenima, ja siis jällegi, et Egost tuleks esimesel võimalusel vabaneda. Kus asub tõde?

Mõnikord öeldakse, et inimene kasvab ainult läbi valu. Oma kogemusele tuginedes julgen seda kinnitada - kui kõik on hästi, laseme end lõdvaks. Kui aga elus läheb "kitsaks", hakkame otsima lahendusi ja väljapääse, et valust vabaneda.

Missugune on selle firma sisekliima, milles sa töötad? Kas see on positiivne, innustav ning tunnustav, või lähed sa iga päev tööle hirmuga, et pead veel ühe päeva selles hullumajas veetma? Tegelikult on olemas mõlemat tüüpi firmasid. Ka Eestis. Ka Eestis on palju firmasid, kes on mõistnud, et kliendisuhted ning sellest lähtuvad majandustulemused saavad alguse sellest, kui õnnelikud on selle firma töötajad. Ja mis asi ettevõtte õieti oligi? Jah, see koosneb ju inimestest. Igaüks meist saab riiulifirma registrisse kanda, aga päris firmaks muutub see alles peale seda, kui ettevõttesse inimeste kaudu elu sisse puhutakse.

Veel mõned aastad tagasi olin ma veendunud, et äri on ainuke jõud, mis ühiskonda edasi viib. Vähemalt toodab see korralikult SKP'd - järelikult peab see hea olema. Olles Tartu Ülikooli majandusteaduskonna lõpetanud, ei saanudki ma ju kuidagi teistmoodi maailma näha. Ettevõtlus tundus olevat nii põnev ja kaasakiskuv, et ma lugesin juba enne Hansapanka tööleminekut mitu riiulitäit äri - ja juhtimisraamatuid läbi, mis oleks pidanud andma mulle hea hüppelaua karjääri tegemiseks. Jah, eks ta tegelikult andiski. Ma ju pingutasin kõvasti ja liikusin ka edasi. Võib-olla oleks isegi tavamõistes edukaks saanud, kui ma vabatahtlikult 2005. aastal eraettevõtjaks ei oleks otsustanud hakata.

Soovin jagada üht lugu, mis pani mind mõtlema elutsüklist - sellest kuidas meid ümbritsev elu spiraali mööda käib. Kord istusin seljaga vastu suurt tammepuud ja üllatuseks kõnetas puu mind murelikul toonil: "Olen suur ja võimas puu", alustas ta, "ja mul on mõnevõrra piinlik tunnistada, et osad minu lehed on kukkunud maha". "Asi on selles," jätkas puu, "et ma ei saa endale lubada lehtede langemist. Mida küll inimesed minust arvavad, kui ma selline kidur ja kiilas olen? Nad näevad mind paljana, nõrgana ja järeleandlikuna. Ma pole kindel, et saan edasi minna, kui mul on läbida selline katsumus."

Armastuse sfäär on koht, kus igaüks saab hakata looma ja jälgima oma isiklikku armastuse ja harmoonia sfääri. Keegi ei küsi raha, midagi ei pea sheerima. Saad nüüd endale isikliku treeneri ja päeviku samamoodi. Väga praktiline, lihtne. Mõnus.

Lõpuks on see siis olemas kujul, mis vastab minu ootustele. Ma olen seda raamatut kirjutanud ja täiendanud terve aasta. Ma olen selle peaaegu kaks korda paberkandjal välja andnud, kuid viimasel hetkel siiski seda otsustanud mitte teha. Ma tundsin, et see ei ole veel valmis. Jah, ükski raamat ei saa mitte kunagi täielikult valmis, aga nüüd ma tunnen vähemalt, et see aitab. See aitab neid lugejaid, kes on otsustanud enesemuutmise tee ette võtta ja sellel püsivalt käia. Aitäh kõikidele toetuse ning innustamise eest!

Rene Descartes on öelnud "Ma mõtlen, järelikult olen olemas". Seda õpetatakse meile koolis ning selle kaudu pannakse alus kõikidele meie probleemidele. Karm, aga tegelikkus. Kui me võtame omaks väite Ma mõtlen, järelikult olen olemas, tunnistame endale, et meie olemegi mõtted. Descartes samastab selle väite kaudu inimese olemuse mõtetega. Järelikult, kui ma ei mõtle, siis ma ei olegi olemas. Kui jabur.

Sa ärkad üles ning avastad, et see oli uni. Ükskõik, kas see oli midagi ilusat ja romantilist, mida sa nägid, või midagi jubedat ja hirmutavat, sa ei muretse selle pärast enam. See oli uni, ja see on möödas. Aga kuidas sa selles kindel saad tegelikult olla? Jah, sa oled praegu selles kindel, sest nüüd ärkasid sa üles, kuid sa ei olnud selles kaugeltki nii kindel, kui sa magasid. Kõike, mis sinu unenäos aset leidis, võtsid sa täie tõsisusega. Sa põgenesid, kui oli aeg põgeneda. Sa armastasid, kui oli aeg armastada. Kõik tundus väga reaalne. See oli nagu päris. Mõnikord isegi nii päris, et sa tahaksid, et see ei oleks kunagi lõppenudki.

Millegipärast usume olevat hea seal, kus meid ei ole. Ükskõik, kas tegemist on suhetega, elu- või töökohaga, tundub meile tihti, et kui teeksime seda, elaksime seal või omaksime seda, siis tunneksime end õnnelikuna. Ma olen üdini praktik. Umbes 1 aasta tagasi sain ma väga tugeva isikliku kogemuse elu ajutisusest. Alates sellest päevast olen elanud oma elu täiesti teistsuguste reeglite järgi. Mul ainult üks reegel: "Ma proovin ise oma kogemuse kaudu kõik asjad järele."

Me kõik oleme oma eluga hädas. Mingitmoodi. Isegi, kui kõik paistab korras olevat, tuleb ikkagi hetki, mil tunneme, et kõik on sassis. Mida teha? Kuigi minu elu on praegu enam - vähem okei, on mul olnud väga raskeid aegasid. Ei, ka praegu on tegelikult väljakutseid, mille osas tunnen, et ma ei suuda sellega hakkama saada. Kas ma annan seetõttu alla? Muidugi mitte. Kuidas ma saaksin? Ja mis selle mõte oleks? Mis mõtet on alla anda, kui see on minu elu ning mul ei ole valikut seda hetkel muuta? Küll aga olen õppinud mõned tehnikad, mis sellistes olukordades aitavad.

Eilse seisuga olen Hiinas veetnud nädal aega. Ma tean, et see on väga lühike aeg kodus, aga hiilgama pikk aeg reisil. See ei ole üllatus, sest teadlased on välja selgitanud, kuidas meie teadvus aega registreerib - mida rohkem uut kogemuste materjali, seda pikemana periood tundub.

Jõulud ja aastavahetus on aeg, mil paljud kaotavad sõbralikkuse enda vastu ning alluvad täielikult oma maitsenaudingutele. Nad ei mõtle sel perioodil, mis on nende kehale kasulik, vaid mis on hea nende keelele. Liigse söömise tagajärg on kasvav kehakaal. Kuid seda mitte karistuseks meie aplusele, vaid tunnustuseks meie elu küllusele - kuna keha saab energiat nii palju, talletab see üleliigse suurenevaks vööümbermõõduks. Selleks korraks on jõulud läbi ning on aeg mõelda taas selle peale, kuidas oma kehaga jälle sõbraks saada. Alljärgnevalt pakun välja 3 soovitust, mis aitavad jõulukilodest vabaks saada.

Istun praegu Viini lennujaamas ning vaatan inimesi enda ümber. Juba ammu olen ma mõtisklenud küsimuse üle "Kui inimesed on rass, mitte rahvused, siis miks me küll üksteise vastu nii vaenulikud oleme?". Ameeriklased identifitseerivad end ameeriklastena, sakslased sakslastena ja hiinlased hiinlastena. Aga mis on nende kõikide ühisosa? Jah, nad on siiski kõik täpselt ühtemoodi inimesed, kellel on vägagi sarnased unistused ja igapäevamured.

Mõnikord tundub mulle, et ma olen maailma õnnelikuim inimene. Jah, mõnikord tundub mulle ka, et ma olen maailma õnnetuim inimene, aga seda üha harvem ning harvem. Ma nimetan seda inertseks positiivsuseks. Kõikide inimeste elu sisaldab nii head kui halba. Küsimus on lihtsalt, kumba seal on rohkem? Vaata enda elu ning hinda seda viisil, kui suure osa ajast sa oled positiivne ning kui suure osa negatiivne? Näiteks võivad sul hommikud olla lõbusad ning pärastlõunad kipuvad minema negatiivseks. Teisel jällegi võivad hommikud olla "sinised", kuid õhtud seevastu rõõmsad. Vastavalt sellele, kui suur osa sinu elust on rõõmus või vihane, tekib inerts, mis genereerib vastavaid sündmusi juurde.

Nüüd on see siis käes. See 2011 aasta. Sellest aastast on palju räägitud positiivses kontekstis, sest majandusinimesed usuvad, et see saab olema pöördeline majanduses ning hästi tuntud MASU (tegelikus tõlkes "Ma Suudan") peaks hakkama hoogsalt taanduma. Jah, ma usun, et see niimoodi olema ka saab, eriti arvestades seda, kuidas 2010 aasta lõpus tarbimine hüppeliselt üles läks. See on hea. See annab inimestele üle mitme aasta jälle leevendust ning hingerahu. Jah, inimeste rahakottides ning tööjõuturul toimuvad positiivsed nihked küll väikese viivitusega, aga suund on vähemalt meie kõikide jaoks õige.

Ükskõik kui palju asju me ära ei tee, on ikkagi liiga palju asju veel teha, et saaksime end lõdvaks lasta. See on tegematuse sündroom, sest niipea kui midagi tehtud saame, tuleb uusi tegevusi kogu aeg peale ja mõtleme taas: "Kui ma need asjad ära teen, võtan endale puhkuse".

Detsember on üks imeline kuu. Inimesed on sõbralikud, teenindajad naeratavad rohkem ning isegi autojuhid on üksteisega sallivamad. Kas tõesti vajame midagi nii pidulikku, et olla hea inimene?

Kõige alus meie maailmas on tasakaal. Ükskõik, kas looduses, inimeses, äris, spordis või toitumises - tasakaal viib tulemusteni. Väga oluline on leida tasakaal ka sissepoole suunatud enese arendamise ning oma väljapoole suunatud maailma kujundamise vahel. Kui minna ühega nendest liigselt äärmuslikuks, on tulemuseks ebatasakaal ning meie meelrahu on häiritud.

Kui tihti me satume olukordadesse, kus me peame välja mõtlema hädavalesid ning oma "nahast välja pugema", et leida vabandusi ütlemaks kellelegi "ei"? Me ei suuda seda üldjuhul teha siiralt ning ausalt - austades nii teise inimese soove, kuid arvestades ka iseenda elu.

Kui sa ei ole kordki elu jooksul mõelnud selle peale, mis on elu mõte, oled sa geenius. Ma usun, et iga inimene on mõnel hetkel oma elus küsimuse tõstatanud, mis sellel kõigel ikka mõte on. Täna mõistsin ma hetkega, kas selles üldse saab mingit mõtet olla.

Meie, lapsevanemad, mõtleme tihti, et lapsed on meile väga tähtsad. Öeldakse ju isegi, et peale nende sündmist hakkab täiesti uus ajaarvamine - me hakkame elama laste, mitte enam iseenda elu. Kui sul lapsi veel ei ole, võib see sind muigama ajada. Kui sa oled juba lapsevanem, võid sa naeratavalt kaasa noogutada.

Aasta hakkab lõppema. Kui tavaliselt lõpetatakse aasta saavutuste akordiga, sest päevad hakkavad otsa lõppema, siis sel korral sooviks 2010 aasta lõpuspurdiks soovida hoopis midagi muud: "Hakka tegelema enese arendamisega ja tõsta oma elukvaliteeti kaks korda!"

Kui sa mõtled enda elu peale ning seal olevate probleemide peale, taipad sa ju kiiresti, et tegelikult on kõik probleemid meie peas. Kui õhtul peale rasket päeva koju minna, siis on ju pea see, mis huugab, mitte aga inimene, kes selle näiteks päeva jooksul oma tegudega huugama pani. Järelikult on midagi viga meie peaga, mitte aga selle konkreetse inimesega. Meie ise ju vabatahtlikult "valutame" oma pead, mitte keegi teine ei palu meil seda teha. Liiatigi veel, ega see inimene ju ei käitu meiega niimoodi seepärast, et meie pead huugama panna - ei tema käitub oma motiividest lähtuvalt, huugama hakkab pea tänu meie sisemistele reageeringule.

Jälle ma avastan, kuidas päevad lendavad tohutu kiirusega meist mööda. See juhtub mul iga mõne kuu tagant. Eriti tuleb see minu jaoks esile, kui ma liigun natukene inimeste seas ringi ja märkan, kui ühesugused tegelikult kõikide inimeste elud on.

Maailm on üüratult suur. Ja meie elame siin väikesel Eestimaal. Ei, selles ei ole mitte midagi halba - Eesti on ilus. Pigem on minu jaoks olnud alati küsimus "Miks ma ei võiks kogu maailma käsitleda oma koduna?"

Põhimõtteliselt on enesearengus olemas kaks liiki - a) mõtlemine enesearengust ja b) tegelemine enese arendamisega. Esimene liik on see, kui me teadvustame endale, et on olemas võimalused oma elu paremaks muutmiseks selle kaudu, kui me hakkame märkama enda elus automaatseid protsesse. Kuid kuna nende protsesside märkamine, ja eriti nende muutmine, on väga ebamugav protsess, siis me jäämegi ainult selle teadvustamise juurde. Me ei astu mitte ühtegi sammu selles suunas, et neid hetki reaalselt märkama hakata, kui oleks vaja sekkuda. Küll aga meeldib meile seltskonnas tsiteerida raamatuid ning koolitusi, kus keegi on öelnud, kuidas võiks mingis olukorras käituda. Filosoofia. Jälle.

Armastus on magus. Kahtlemata. Aga see võib olla ka valus, kui me sellest ilma jääme. Võidurõõm on magus. Kindlasti. Kuid ka see võib olla kibe, kui me selle kaotame. Kogu meie elu on nagu ameerikamäed, millel me sõidame üles -alla, üles-alla. On täiesti lootusetu oodata luua või kogeda elu, kus kõik on hästi. See lihtsalt ei ole võimalik. See ei ole võimalik mitte ainult sinu jaoks, vaid mitte kellegi jaoks. Elu ju on juba kord selline, et siin võib olla nii nutma panevaid ilusaid hetki, kuid ka nutma panevaid kurvastavaid sündmuseid

Eneseareng on nii laia tähendusega mõiste, et mõned kuud tagasi tekkis mul küsimus, miks inimesed õigupoolest sellega tegelevad. Jah, okei, ma teadsin, miks ma ise sellega tegelen, aga mulle pakkus pigem huvi, miks on Sisekosmoses iga päev enam kui 500 inimest, ning mida nad eelkõige siit leiavad.

Nüüd on see siis tehtud. Taaskord. Taaskord käisin ära kaugel Hiinas ning mind valdavad väga vastakad tunded. Eesti on mu kodu. Siin on mu pere, vanemad, õed ning sõbrad. Siin on minu elu. Ja mis mu elul väga vigagi on ... kõik on väga okei. Kui ma aga 2009 aasta aprillis esimest korda Hiina sattusin ning hetkeks üksinda umbes 100 hiinlasega jäin, valdas mind täiesti uudne tunne - mulle kerkis pähe mõte, et olen lõpuks jõudnud koju. See üllatas mind väga. Siiski ei võtnud ma seda tunnet sel hetkel väga tõsiselt ning panin selle lihtsalt uudse kogemuse arvele, mis tekitas minus vastakaid emotsioone.

Mõned kuud on möödas ülipõnevast Sri Lanka reisist ning aeg on ette võtta uus avastusretk Aasiasse ... seekord siis Hiina. Jah, eks kõikidele inimestele meeldib reisida. Mulle meeldib eriti aga reisida Aasiasse - see on kohe midagi nii head ja positiivset. Ning kuigi see saab olema paljuski kiire kultuurireis, on mul hea meel, et saan mõned päevad olla ka täiesti üksi. Nimelt läheb minu lennuk täna öösel, kuid grupiga kohtume alles laupäeval.

Kas sa tead, millest saab alguse meie maailma tekkimine kõige fundamentaalsemal tasandil? Meie maailma kõige pisemad ehitusplokid on elektronid ning teised aatomisisesed osakesed. Kui rääkida allegooriliselt, siis iga selline osakene sünnib siia maailma kindlal eesmärgil - tagamaks meie maailma stabiilsus ning eksisteerimise võimalikkus.

Tihti teeme me tegevusi automaatselt - me ei anna nendele mingisugust tähendust. Nii võib juhtuda ka enesearenguga - me õpime, uurime ning katsetame, aga me ei küsi endalt kunagi "Miks ma seda kõike teen?". Nüüd on sul selleks võimalus ...

Suvi on lõppenud ja sellega koos ka eestimaalastele hingelähedane grillihooaeg. Loomulikult ei keela meil keegi ka keset talve rõdul või terrassil grillile hääled sisse lüüa, aga üldjuhul ootame me selleks siiski suve. Grill lihtsalt kuulub Eestimaa suve juurde. Ma isiklikult pean tegema suure ülestunnistuse. Nimelt, sel suvel õnnestus mul kohe spordist kuidagi väga kaugele jääda. Minu tavapärane nädalaplaan näeb muidu ette vähemalt kolme korda spordisaali külastust, kuid pilku maha lüües ütlen ausalt, et viimast korda käisin ma spordisaalis sel aastal mai keskel enne oma reisi Sri Lankale. Miks?

Täna on september. Alles mõni aeg tagasi oli jälle september? Mis selle ajaga juhtus? Täna on neljapäev. Alles mõni päev tagasi oli jälle neljapäev. Mis vahepeal juhtus? Täna ärkasid sa üles. Alles eile ärkasid sa ka üles. Mis eilse päevaga juhtus? Kas sulle tundub ka vaheapeal, et kogu meie elu on üks suur tsirkus? Mulle tundub see ikka väga tihti. No vaata seda elu siis lähemalt. Või no vaata iseennast - mis sinu elus toimub? Päevad lähevad, nädalad lähevad, kuud ning aastad lähevad. Aga kõik on justkui sama kogu aeg. Jah, okei, toimuvad teatud muutused sinu välises ning sisemises maailmas, aga kas sulle ei tundu, et me oleksime justkui mingisuguse vurri peal, mis käib meie all tohutu kiirusega ringi ja meie oleme siis meistrid, kes püüavad selle vurri peal midagi ära teha.

Hommikune liiga pikalt magamine, teha vajavate asjade edasilükkamine, pidev halb tuju ning enesetunne, kaotatud usk enesesse ning elusse ... Need on vaid vähesed olukorrad, millega inimesed oma elus silmitsi seisavad ja mis tekitavad neis stressi ja masendust. Kui küsida kelleltki, kuidas sul läheb, on vastuseks üldjuhul "Hästi, aga alati võib paremini minna." Mida see veel õigupoolest tähendab, et võiks paremini minna? Paremini millest? Ja miks ta siis ei lähe paremini?

Vaata enda ümber, ning märka, mis seal on. Minu arust on seal pidev muutus - kõik asjad muutuvad meie ümber, sest selline on lihtsalt meie maailma olemus. Mida otsime aga meie enda maailmast? Jah, me otsime püsivaid suhteid, püsivat armastust, püsivat rikkust, püsivat õnne. Me otsime püsivat rahulolu ebapüsivas maailmas. Kas see on üldse võimalik?

Olen mõelnud, et elu on kui hommikune ärkamine- kõigepealt oleme unes, siis kuuleme äratuskella, avame silmad, veidi aega oleme avatud silmil voodis pikali, siis tõuseme istukile. Ei taha esiti end kohe püsti ajada, lõpuks siiski teeme seda ning asume oma toimetuste manu- tegema asju, mida oleme tulnud tegema. Ehk lihtsustatult olen seni suutnud kaardistada nelja faasi elus, mis kõik on nagu matrjoškad üksteise sees, teineteisest sõltuvad.

Oled sa kunagi kuulnud midagi 80:20 printsiibist või teisiti öelduna Pareto printsiibist? Selle põhimõtte töötas välja Vilfredo Pareto 1906 aastal, kui ta avastas, et 80% Itaalia maast kuulus 20% inimestele. Peale seda avastust hakkas ta jälgima ka teisi valdkondasid oma elus ning avastas, et selline põhimõte peegeldub mingil viisil igal pool.

Kas ma saan õigesti aru, et sinu nägemuses on iga inimene justkui omaette maailm ja me loome ise 100% oma maailma. Kui nii, siis kuidas jääb nende asjadega, mis meie elus juhtuvad, mida me hiljem õppetundideks nimetame ja mida me mingil moel oma ellu ei ole soovinud. Võib-olla pole isegi osanud mõelda sellistest asjadest – nt ootamatust haigusest teadasaamine, lähedase kaotus vms. Usun, et inimmõistus on liiga suutmatu, et meie Universumit täpselt lahti kirjutada. Seda püüdsid mitmed filosoofid mõned sajad aastad tagasi teha, kuid nüüdseks on inimesed aru saanud, et meie mõistus ei ole selleks sobilik vahend. Seega lihtsalt öelda, et me loome 100% oma maailma, oleks kindlasti ülelihtsustatud. Aga kui võttagi hästi ülelihtsustatult, siis ma usun küll, et me vastutame 100% oma maailma eest.

YinYangis on kaks poolt - must ja valge, külm ja kuum, kõva ja pehme, hea ja halb ... Nii on ka meie igapäevastes suhetes - olgu selleks siis suhted töö juures, suhted kallimaga või oma vihavaenlased. Alati on suhtel kaks osapoolt. Kuid naljakas on see, kuidas kaks inimest omavahel kohtudes loovad juurde omakorda neli. Ehk siis juhul, kui sa kohtud oma sõbra või vaenlasega, olete te kokku kuuekesi.

Vau! Kui ma isegi seda pealkirja vaatan, tekitab see kõhedust. Kuidas kaotada "mina"? Mis siis üldse alles jääb, kui mina kaduma läheb? Enne kui sellise teemaga edasi minna, peaksime vist defineerima "mina". Teeme kiiresti ühe katse. Võta üks minut aega ning mõtle, mis oleks esimene vastus, kui keegi paluks sul vastata küsimusele "Kes ma olen?"

Tundsin juba ammu, et olen pidevalt väsinud, energiat pole ja pea on pidevalt igapäevamuredest paks. Aasta alguses hakkasin teadlikumalt tegelema sportlikuma liikumisega, siis ka söömisele rohkem tähelepanu pöörama. Olen vahepeal ikka libastanud ja raja kaotanud aga mida aeg edasi, seda vähem. Ja asi pole sundimises, vaid selles, et lisaks  iseendale  on hakanud ka keha ja organism oma  soove esitama ning ma lihtsalt ei raatsi end enam “raisata”. Täna on august ja olemine on mõnus. Ehkki suvi on löönud igapäevarutiini sassi, olen seda väga nautinud. Sügisele vastu vaadates oled ehk mõelnud, et tahaks oma suhet spordiga ja üldse tervislikuma eluga alustada? Et keha oleks erk ja toonuses ja pea kerge rõõmsatest mõtetest?

Inimestega suhtlemine on lõbus. Ning eriti meeldib mulle siinjuures see, et iga inimene õpetab meile midagi - kas tema käitumine kinnitab meie praegust arusaamist maailmast, või siis õpetab meile midagi uut. Olles ise oma elu eksperiment, on minu hobiks jälgida, kuidas inimesed lähenevad oma elule, igapäevaprobleemidele, ja kuidas nad leiavad lahendusi nende probleemidega hakkama saamiseks. Viimase aja lemmikteemaks on mul jälgida, kuidas me elame oma elu, nagu see oleks igavene. Ja seda vaatamata tõsiasjale, et ... me kõik oleme suremas

Õhtud on juba mõnusalt sumedad ja ritsikad lasevad tagahoovis laulda. See on mõnus. Kuigi suvi on imeline, ja eriti selle aasta suvi, meeldib mulle ka sügis. See on aeg, kui kõik, mis kevadel hoogu kogus ning kõrgele kõrgele tõusis, langeb taas, et siis järgmisel kevadel taas elule hakata. Mulle tundub, et suvi on justkui saagi lõikamise aeg, mitte sügis, nagu tavaliselt öeldakse. Kõik inimesed töötavad septembrist maini, lapsed käivad koolis ja kõik on justkui töö rutiinis. Kuid kevadel hakatakse mõtlema puhkuste ja suve peale. Kõik tunnevad, et üks ring on jällegi täis, ja on aeg tuurid maha võtta. Eestis on seda tunnetada eriti hea, sest meie aastaajad annavad selleks võimaluse. Kui meil oleks selline kliima nagu Sri Lankal - püsivalt 25-35 kraadi - , ei oskaks me üldsegi hinnata suve tähtsust, ja elaksime kogu aasta samas režiimis.

Keegi vist ei sea kahtluse alla väidet, et me elame asjadest üleküllastunud maailmas, me püstitame endale eesmärke, mille poole püüdlemine näib sageli olevat võimatu, ja me unistame elust, mille olemasolu me ei oska täpselt isegi endale lahti seletada. Kust see kõik tekib? Miks me tahame kogu aeg veel, veel ja veel, ning rohkem, rohkem, rohkem? Kui me oleme väikesed lapsed, lubatakse meile kõiki asju homme. Ema ütles mulle ikka: "Kaido, kui sa oled hea poiss, saad sa homme shokolaadi." Ent naljakas on see, et kuigi me oleme kasvanud suureks, ei ole meile antavad lubadused palju muutunud. Nüüd ütleb meile õpetaja gümnaasiumis, et kui sa pingutad, saad sa heasse ülikooli. Ning kui me oleme juba ülikoolis, ütlevad õppejõud meile, kui sa oled piisavalt tubli, saad sa hea töökoha. Jah, see ei lõppe mitte iialgi. Meile lubatakse alati midagi homme. Aga kuhu jääb siis praegune hetk? See hetk, mis on päriselt olemas, mitte aga meie peas välja mõeldud tulevik.

Kujuta korraks ette, kuidas sulle tuleb Ameerikast külla rikas vanatädi ning ta kingib sulle väga ilusa, kalli ja väärtusliku käekella. Näiteks kella, mis maksab 100 000 krooni. Ta ütleb sulle, et temale pärandas selle tema ema, ning tema emale pärandas selle Hispaania kuningas 100 aastat tagasi. Jah, see on tõeliselt väärtuslik kell. See kell teeb sind tõeliselt õnnelikuks, ja sa tunned, et see  kell on midagi, mis on sulle väga kallis. Kuid ühel päeval juhtub õnnetus. Sulle tuleb külla sinu hea sõbranna oma lastega ning juhtub niimoodi, et lapsed lõhuvad selle kella suures mänguhoos ära. Kell kukub maha kõrgelt kapi otsast, puruneb mitmeks tükiks ning ei tööta enam. Kuidas me end tavaliselt sellises olukorras tunneme? Jah, me oleme õnnetud. Kui sa ei ole käekellade suur fänn, siis võid täpselt samasuguse mõtteeksperimendi läbi teha millegagi, mis on sulle väga väärtuslik juba praegu, või millegagi, mida sa sooviksid väga omada.

Kuula ülipõnevat Raadio 2 raadiointervjuud enesearengu tõelise tipptasemega - Ingvar Villidoga. Kui sind huvitab, mis on eneseareng ning kuidas seda praktikas rakendada, mitte ainult filosofeerida sel teemal, on see loeng kindlasti "kohustuslik"

Ma arvan, et kõik inimesed, kes Sisekosmosesse satuvad, on vähemalt korra eelnevalt kuulnud väidet "Me peame elama siin ja praegu". Kui mõned aastad tagasi, mil Eckhart Tolle raamat "Siin ja praegu: kohaloleku jõud" välja tuli, oli selline väide veel midagi uut, siis tänaseks päevaks on praeguses hetkes elamine muutunud paljuski klišeeks. Kõik teavad, et me peame elama siin ja praegu, aga kui paljud on selleks suutelised? Ja mida see üldse tähendab? Et seda selgitada, on hea alustada kõige suuremast tõest, mis meie maailmas eksisteerib, aga mille vastu me eksime kõige rohkem. See on fakt, et aega ei ole olemas. On olemas praegune hetk. Ei ole olemas minevikku ja ei ole olemas tulevikku. On vaid praegune hetk, mil me kasutame oma mälu - ja nimetame seda meenutust minevikuks - , ja on olemas praegune hetk, mil me kasutame oma ettekujutlusvõimet - ja me nimetame seda ettekujutust tulevikuks. Kuid tõsiasi on see, et mõlema - nii mineviku kui ka tuleviku - mõtleme me ise välja. Just praegu.

Reisimine on vahva. Sel aastal on mul eriti vedanud, sest ma olen käinud juba kahes väga eksootilises paigas - Sri Lankal ja Sitsiilias. Muidugi ei saa neid kahte kohta omavahel kuidagi võrrelda, sest need on lihtsalt nii erinevad. Ja sama erinevad olid ka minu eesmärgid, kui ma neid reise planeerisin. Nüüd on need aga mõlemad tehtud ja tuleb öelda, et hea on olla kodus. Eriti, kui ka meie kohalik suvi näitab tõelist ekvatoriaalset kuumust ja kõik inimesed naeratavad palju rohkem kui tavaliselt. Aga võib-olla see ei olegi päikesest, võib-olla on see lihtsalt sellest, et inimesed on tegelikult kõik meie ümber positiivsed ja heasoovlikud. Jah, ma usun siiralt viimasesse. Ma õppisin mõlemalt reisilt väga väga palju. No jah, muidugi õpime me iga päev midagi uut - vastupidisel juhul oleks ju elu mõttetu -, aga kui meil on võimalus eemalduda igapäevasest ning keskenduda iseendale ja oma sisemaailma jälgimisele, võime me teha suured avastused.

Suvi on ikka tõeline puhkuste aeg. Ning niimoodi otsustasin ka mina sel aastal teha. Kuigi ma naasin alles 2 nädala eest Sri Lankalt (loe reisimuljeid siin), stardin ma homme taas nädalaks Sitsiiliasse Etna vulkaani lähemalt vaatama. Sellega seoses on väike kirjutamise paus ka Sisekosmoses. Aga luban, et sel suvel siis rohkem nii pikkasid pause sisse ei tule, ja alates teisest poolaastast käitun kõikide lugejate suhtes viisamakalt. Aga ära sinagi oma päevasid raisku lase. Eestimaa suvi on küll jahe, aga see-eest väga lühike ;) Seega ära jäta ühtegi võimalust kasutamata minna loodusesse jalutama või sõpradele külla. Sel aastal on, jah, sääski väga palju, kuid kutsun sind praktiseerima sääskede suhtes "sõbralikkuse"-meditatsiooni: luba nendel olla sinu sõber. Ja vaata, kui pikalt läheb aega, et nad sind enam ei hammustaks. Ma olen kuu aega praktiseerinud, kuid päris sõbraks ei ole nendega veel saanud. Kuid ma olen ka alles algaja ;) Igatahes, soovin sulle mõnusat suve jätku, ja ega see talvgi sel aastal tulemata jää :) Naerata! Kaido

 Minu hea sõber feng shui ekspert Janno Seeder korraldab selle aasta sügisel inspireeriva õppereisi Hiina. Kuuldes Janno mälestusi ja seiklusi eelnevatest kordadest Hiinas, ning meenutades minu enda visiiti Hiina ja Hong Kongi 2009 aasta kevadel, ei mõelnud ma pikalt, vaid hõikasin: "Tulen kaasa!!!". Vaata allpool olevat reisi tutvustust, ja kui tunned, et soovid kogeda midagi tõeliselt põnevat, ja õppida feng shuid ning Hiina kultuuri, oled oodatud minuga koos reisima ...  

Kunagi kirjutasin ma artikli teemal "Tänudieet", mis andis tehnika, kuidas olla üks päev tänulik. Kuid viimasel ajal praktiseerin ma selle tehnika üht variatsiooni - "Rõõmudieet" Millegipärast on meile loomuomane olla mingitest asjadest sõltuvuses ja nende pärast muretseda. Ja mitte sõltuvuses mingitest tegevustest, vaid me paneme kogu oma seisundi ja elu sõltuvusse mingitest tingimustest. Ma avastasin selle täiesti juhuslikult mõni päev tagasi hommikuse meditatsiooni käigus. Ma olin rahulik, kui kuskilt tuli idee "Jess, varsti on Jaanipäev ... see on lahe!". Ning selle mõtte tagajärjel tundsin ma, kuidas minu enesetunne muutus. Paremaks. "Ohh?!", oli mu järgmine mõte. "Miks mu meeleolu muutus praegu?" Ja siis hakkasin ma katsetama. Ma hakkasin mõtlema erinevate aspektide peale meie elus, millest me paneme oma enesetunde sõltuma. Nendeks on isegi pisiasjad nagu hea toit, mõni film või võimalus loodusesse jalutama minna. Rääkimata siis suurtest asjadest nagu töö, kaaslane või lotovõit. Need kõik mõjutavad meie elu ning enesetunnet igal hetkel.

Oled sa kunagi tundnud, et maailmas on asju nii palju, mida sa sooviksid omada ning kogeda, et silmade ees läheb kirjuks? Vaatad ajakirjadesse, ning loed inimestest, kes reisivad ülemaailma - "Tahaks ka!!!". Vaatad telekat, ning näed inimesi, kellel on kõik need ilusad riided, kellad, ehted, autod, majad, ärid - "Tahaks ka!!!". Kõnnid kaubanduskeskuses, ja näed kõiki neid ilusaid ja atraktiivseid ning seksikaid mehi ja naisi - "Tahaks ka ühte sellist endale!!!" või "Miks minu oma selline ei võiks olla???". Kõige esimene samm on alati hakata teadvustama, et meie pea on täis ihasid. Ning mitte isegi ainult pea, vaid kogu meie keha on täis ihasid. Aga need ihad on nii automaatsed ja nii "peenekoelised", et üldjuhul me ei saa iialgi nendest ihadest teadlikuks - me ei tea, et meil on need ihad, vaid me samastame ennast nende ihadega ja lihtsalt kannatame.

Hmmm ... nüüd on see siis tehtud. Ma olin ammu, ehk juba kaks aastat, mõelnud põnevusega selle peale, kuidas võiks ühel päeval lennata kuhugi kaugele maale, eemale kõigest, millega ma olen harjunud, ja olla lihtsalt üksinda ning üksinduses. Ma usun, et mingil eluperioodil mõtlevad ning unistavad samast asjast paljud inimesed, kuid tihti ei leita selleks siiski õiget aega, finantsilisi võimalusi või lihtsalt pealehakkamist. Ning see on täiesti loomulik. Ka mina ise lükkasin seda reisi pikka aega edasi, kuni märtsis 2010 jõudsin ma järeldusele, et ma pean ära käima, sest vastasel juhul jäängi ma sellest ainult mõtlema. Ma tegin selle ära, ning ma ei kahetse hetkegi. See oli fantastiline. Kas sa oled enda juures märganud, et maru lihtne on õnnelik ning rõõmsameelne olla, kui kõik asjad elus laabuvad?

Täna on mu sünnipäev. Nüüd olen ma 32 aastane. Mis mõtted mul sellega seoses tekivad? 20 aastat tagasi arvasin ma, et kõik on veel ees. Ma olin just saanud 12 aastaseks, ja minus oli tärkamas huvi tüdrukute, pidude ja kõige selle vastu, mis võimaldas mul olla väljaspool kodu. Ma olin astunud esimese sammu puberteeti ja see lõpetas enda identifitseerimise pere ja vanemate kaudu. Ma sain esimest korda aru, et ma ei saa olla koos oma vanematega elu lõpuni. Mul tekkis mõistmine, miks ema ja isa, mees ja naine, koos olevad, ja et nad ei ole lihtsalt minu vanemad, vaid neid hoiab koos mingi jõud, mis paneb mind praegu piiluma tüdrukuid teise pilguga kui aasta varem. 20 aastat hiljem mõtlen ma jätkuvalt, et see jõud on olemas. Ja see juhib meie elu igal sekundil - kui me töötame, puhkame või magame. Sugutung ei jäta meid iialgi maha, ning lootus leida õnne läbi teise inimese niisamuti. Ning see on loomulik, sest nii nagu laps saab sündida ainult mehe ja naise liitumisel, nii saab mees või naine ennast täiuslikuna tunda ainult juhul, kui ta leiab üles enda teise poole.

Kui sa kõnnid kaubanduskeskuses või jalutad tänaval, kohtad sa kümneid erinevaid inimesi. Mida need inimesed sulle "ütlevad"? Mis on nende sõnum sulle? Või kas nendel üldse on sulle mingit sõnumit? Tavapärase käsitluse järgi on meie maailm meist eraldiseisev kolmemõõtmeline ruum, kus kõik sündmused aset leiavad. Ja meil ei ole väga võimalust nende sündmuste kujundamisele kaasa rääkida. Kui me vaatame läbi oma silmade välja, on seal teised inimesed, autod, majad, loodus ja veel miljon ning üks asja, millest me teadlikuks saame. Aga kuidas me tegelikult neid objekte tajume? Vaata näiteks enda ees olevat arvutikuvarit. Mida sa näed? Kuvarit, jah? Aga kust sa tead, et see on kuvar? Sest sa kasutad selleks oma mälu. Sinu ees on vorm, millele sa paned peas nimetuse - kuvar. Kuula nüüd helisid enda ümber. Vii oma tähelepanu mingile konkreetsele helile - näiteks kellegi jutule.

Kui vaadata üle maailmselt või isegi Eestis pakutavaid koolitusi erinevates valdkondades, tuleb au anda valdkondade mitmekesisusele. Tõesti, igale ühele pakutakse midagi. Ükskõik, mille vastu inimene huvi tunneb, ükskõik kui äärmuslik ning raskesti rakendatav see ka igapäevaellu ei oleks, saab ta selle tehnika kasvõi siinsamas Eestis omandada. Üllatav on aga see, kui vähe õpetatakse või püütakse meile õpetada kõige suuremat ja väärtuslikumat elamise kunsti - teadlikkust. Teadlikkust kui mõistet kasutatakse Eestis väga erinevates kontekstides. Paljud kasutavad seda kui vaimseid teadmisi, paljud lihtsalt teadmistena ning kõige äärmuslikumat olen kuulnud, kui teadlikke inimesi nimetatakse valgustunud inimesteks.

"Ma mõtlen, järelikult olen ma olemas", ütles Descartes umbes 400 aastat tagasi, millega ta sätestas, et mõtlemise võime inimesel on just see, mis teeb inimesest inimese. Kuid kui mõtlemist natukene lähemalt "uurida", võib selle väite üle kahtlema hakata. Hästi lihtsustatult võttes on mõtlemine meie peas aset leidev mentaalne nähtus, mille alla võib omakorda liigitada mitmed erinevad protsesid nagu iseendaga rääkimine, analüüsimine, meenutamine, ettekujutamine ning paljud muud mentaalsed projektsioonid, mida me oma peas kanname. Kui Descartes väitis, et mõtlemine teeb meist inimese, siis peaks mõtlemine olema vabatahtlik tegevus - me peaksime olema suutelised selle soovi korral välja lülitada. Kuid kas sa oled kunagi proovinud mõtlemist välja lülitada?

Ükskord saabub meie kõikide ellu hetk, kui keset meie hirmusid, keset seda hullumeelsust, mis kõikide meie elus aset leiab, peatame me kõik ning kuuleme kuskil sügaval enda sees häält, mis karjub: "Aitab ... enam ei jõua!". Aitab kiirustamisest, nutmisest, süüdistamisest ja kurtmisest. Aitab sellest, et me elame elu, mida me ei taha elada. See on hetk, kui me "ärkame" nagu lapsed peale jonni, ja vaatame oma maailma täiesti uue pilguga. Kas see ongi ärkamine? Sel hetkel me taipame, et on aeg lõpetada lootmine, et kuskilt tuleb keegi või miski, mis muudab meie elu, mis toob meie õuele õnne, turvalisuse ja pääsemise. Me taipame, et elus ei ole kõikidel lugudel õnnelikud lõpud. Me mõistame, et kui me soovime oma muinasloole ilusat lõppu, peame me selle lõpu ise kujundama.

Inimesed on õnne otsinud oma elus aegade algusest peale. Ja hämmastav on see, et seda otsitakse siiani. Vaatamata meie ülikiiresti arenevale ühiskonnale on kõik - teadlased, arstid ning psühholoogid - nõutud, kuidas inimesi aidata. Teadlased töötavad välja uusi mudeleid, arstid kirjutavad välja uusi retsepte ning psühholoogid annavad igal nädalal uut nõu - kuid missugused on tulemused? Sellele küsimusele oskab igaüks ise vastata. Aristoteles ütles 2300 aastat tagasi niimoodi: "Inimesed otsivad õnne õnne enese pärast. Kõigi teisi eesmärke - rikkust, armastust, võimu jt - soovitakse saavutada ainult seepärast, et need peaksid meid õnnelikuks tegema". Nagu näha, said inimesed juba nii ammu aega tagasi aru, et midagi on inimeste peas valesti. Nad mõistsid, et inimesed otsivad püsivat rahulolu valest kohast. Aga kust kohast seda siis otsida? Peamine (tegelikult vist ainuke) põhjus, miks inimesed kogevad elus rahulolematust, seisneb faktis, et nende elu ei vasta nende ootustele.

Iga kord, kui sa seisatad ning vaatad otsa hirmule, õpid sa sellest, saad tugevamaks ning oskad järgmisel korral seda enam mitte karta. Sel hetkel saad sa endale öelda "Ma juba kogesin seda hirmu, ning see ei murdnud mind. Nüüd olen ma valmis edasi liikuda" - Eleanor Roosevelt Mida sa kardad praegu kõige rohkem? Jah, üldjuhul on meie kõikide kõige suuremaks hirmuks, et me ei saa hakkama, kuid kas sinu elus on praegu midagi konkreetset, mida sa kardad? Näiteks hirm kaotada töö? Hirm jääda üksikuks? Hirm haigestuda millessegi, mille jaoks on sul pärilik soodumus? Me puutume hirmudega kokku absoluutselt iga päev. Mitte ühtegi päeva ei möödu, kui me ei oleks sattunud mõnda situatsiooni, mis tekitab meis hirmu

Paljud probleemid, mida inimesed igapäevaselt kogevad, on tingitud ühiskonna poolt tekitatud puudustundest - ihast, janust ning soovidest omada rohkem. Meie igapäevased nähtused nagu rasvumine, asjade ülekuhjumine, liigtarbimine, võlgu elamine ning isegi globaalne soojenemine - kõik need on tingitud sellest, et me ei ole iialgi rahul olemasolevaga. Me soovime kogu aeg rohkem. Seda tunnet toodab meid pidevalt pommitav meedia ning reklaamid, ja isegi kemikaalid, mida süstitakse toidu sisse (näiteks avastasid teadlased, et friikartulitesse on lisatud ainet, mis paneb meid neid jälle tahtma). Reklaamiagentuurid on tõelised meistrid panemaks inimesi tahtma asju, mida neile tegelikult vaja ei ole. Täiskasvanud vaatavad ajakirjasid ning näevad ilusaid pilte modellidest, kelle sarnased nad soovivad olla. Lapsed vaatavad multikaid ning neid mõjutavad reklaamid toidust või muudest toodetest, mida näidatakse filmide alguses ning vahepeal. Inimesed on hullud äsja välja tulnud Apple iPadi suhtes - kõik soovivad seda omada, kuna see on lihtsalt nii lahe asi.

Maailm muutub väga kiiresti, ja muutumise tempo kasvab pidevalt. Juba selle ajaga, mil sa loed seda artiklit, on maailmas tohutult palju muutunud. Kuid isegi, kui meile tundub, et lihtne on midagi kardinaalselt oma elus muuta - ja tegelikult ongi -, siis on väga palju neid inimesi, kes küll teavad, et kõik ei ole korras, kuid nad ei ole suutelised ka midagi ette võtma. Põhjuseid on tegelikult palju, miks me soovime midagi oma elus muuta. Paljusid ei rahulda nende praegune töökoht ja sellega kaasnev sissetulek, mitmetele teeb muret nende suhe abikaasa või elukaaslasega, või selle puudumine, paljud inimesed soovivad midagi ette võtta enda tervisega või kaotada kaalu, mitmed soovivad lihtsalt huvitavamat ning inspireerivamat elu, liituda mõnede klubiga, või vahetada elukohta - valikuid on tõesti kümneid.

Ma usun, et inimesed on kõik oma olemuselt head. Siiski ühel hiljutisel esinemisel avastasin ma huvitava asja - kui ma hakkasin rääkima, et kõik inimesed on oma olemuselt head ning nad peegeldavad meile ainult meie enda "puuduseid", siis muutus vähemalt pool kolmekümnest inimesest väga närviliseks. Nad ei suutnud leppida sellega, et nemad ise võivad olla vastutavad oma elu eest. Lihtne on ju süüdistada oma probleemides teisi inimesi ning olukordasid elus, selle asemel, et öelda iseendale: "Mina vastutan.". Kõige äärmuslikum oli ühe daami lähenemine peale esinemist ning küsimus mulle: "Kui ma avastan, et keegi varastab töö juures ning ta jääb vahele, kas te soovite siis oma jutuga praegu öelda, et tegelikult olen hoopis mina varas?". Jah, kahjuks ta ei saanud isegi aru, millest ma eelnevalt olin rääkinud ...

Horvaatia arste on tabanud ootamatu üllatus, kui 13-aastane tüdruk langes kõrge palaviku tõttu koomasse ning sealt väljudes ei osanud enam rääkida horvaatia keeles, vaid täiesti puhtas saksa keeles. Tüdruku vanemad ütlevad, et ta just alustas koolis saksa keele õpinguid, kuid need on liiga algusjärgus, et sellist üleöö muutust saaks kuidagi loomulikuks pidada. Ta oli küll võtnud õpinguid väga tõsiselt ning lisaks õppetööle hakanud hiljuti lugema palju ka saksa keelset kirjandust ning vaatama saksa keelseid saateid, kuid kuni palavikuni oli tema saksa keel olnud siiski täiesti tavalise algaja keeleõppija tasemel. Kuid peale koomast väljumist on tema saksa keele oskus kõrgetasemeline ning lisaks täiesti puhta saksa keele valdamisele on tütarlaps keeldunud isegi oma vanematega suheldes emakeeles rääkimisest.

Üldjuhul räägitakse tulevikust kui millestki, mis saab olema palju parem kui praegune hetk või minevik. Kõik eduraamatud ning -treenerid soovitavad panna julgeid eesmärke, teha detailseid tegevusplaane ning seejärel hakata oma unistuste suunas tegutsema. Kuid kui paljud meist ikka tegelikult suudavad oma elu muuta?

Viimasel ajal on väga palju räägitud mõtte jõust. Tundub, et inimesed on alles nüüd hakanud sügavamalt mõtlema selle üle, mida tegelikult tähendab mõtlemine ja kuidas on see seotud meie eluga. Kui mõtleme positiivselt, siis kogeme elus rõõmu ja rahulolu. See kõik on suurepärane ja õige. Mõtte jõud on võimas. Ilmselt tahab enamik inimesi tunda ennast hästi ja on valmis proovima positiivset mõtlemist. Tegelik elu näitab aga, et ega see nii kerge olegi. Selleks peaksime oma mõtteid kontrollima ju 24/7. Mina olen igatahes proovinud ja kõige enam suudan vastu pidada ehk mõne tunni. Peale seda viskab elu ikka mõne sellise negatiivse kogemuse, et positiivseks jääda oleks ilmselge eneseületus. Mõtleva inimesena suudan ma (tähelepanu) PEALE negatiivsete emotsioonide kogemist jälle positiivselt mõelda, kuid mis kogetud see kogetud. Vahepealne üleelamine on hea rütmi rikkunud.

Ma usun, et iga inimene, kes loeb seda artiklit, on kuulnud midagi Eckhart Tollest - geeniusest, kes kolmekümne aastaselt valgustus ning sai aru, mis meie maailmas tegelikult toimub. Loomulikult ei ole Tolle ainuke valgustunud eurooplane maailmas, kuna erinevaid zeniraamatuid lugedes võib näha hulganisti kogemusi inimestelt, kes on sõitnud Jaapanisse zenikloostritesse sesshinitele ning seal virgunud. Siin ja praegu Me elame oma elu kas tulevikus või minevikus. Vähe on neid hetki, kui me oleme tõeliselt käesolevas hetkes ning tunneme seda ilu ning võlu. Mõned sellised hetked võivad olla, kui me jalutame looduses ning satume peale millelegi tõeliselt ilusale - päikeseloojangule, imekenale aasale või kuuvalgele ööle. Sel hetkel me peatume, seistame ning ka kõik meie elus peatub. Me suudame vaid kuuldavale tuua "Vau!". Need on tõeliselt väärtuslikud hetked.

Me elame täiesti elu kiirteel, ning usume siiralt, et just praegu on kõige põnevam, uudsem ning tehnoloogiliselt kõige arenenum aeg meie ajaloos. Jah, praegu - 2010 aastal - mõtleme selle peale, ning tõenäoliselt mõtlesid sama inimesed nii sada, kakssada kui ka kaks tuhat aastat tagasi.

Selleks et õnne leida, pole vaja kaugele minna. Ta on lähedal, on seda kogu aeg olnud. Päevad Päikesekülas möödusid vaatamata ajamõõdikute puudumisele kindla rütmi alusel. Avastasin, et kehal on see rütm täiesti selge, kui me ainult aktiivselt vahele ei segaks. Harjusin ärkama hommikul vara, esimestel päevadel võis see olla umbes kuue paiku, kuid hiljem tõusin veelgi varem, julgeksin öelda, et nelja-viie vahel. Oluline oli end üles ajada kohe siis, kui n-ö esimene ärkamine on toimunud. Seda teinud, oli energiat täis päev garanteeritud. Ühiskonna pealesurutud ajaikkest loobumine aitas kehal end taastada, olin omas ajas. Pärast ärkamist kümblesin tavaliselt pisut, millele järgnes tunnike mõtisklust: oma mõtete jälgimist ja ülestähendamist.

Need on kümme punkti, mis näitavad meile, et me oleme inimesed: 1. Sul on keha. See kas meeldib sulle, või sa vihkad seda, aga see on sinuga kuni su aeg otsa saab 2. Sa õpid. Sa õpid kogu aja ning need õppetükid kannavad koondnimetust "Elu" 3. Ei eksisteeri mingeid vigasid, on ainult õppetunnid. Kasvu moodustab katse ning eksitus, ja nendega kaasnev eksperimenteerimine. Ebaõnnestunud eksperimendid on täpselt samasugune osa kasvust, nagu need, mis tõeliselt hästi õnnestusid 4. Samad õppetükid tulevad taas ja taas, kuni me need tõesti ära õpime. Õppetükid tulevad meie ellu küll erinevates variatsioonides, aga me ei saa edasi enne, kui me oleme need lahendanud. Kui me need ära lahendame, saame alles asuda uue kallale 5. Õppetöö ei lõppe mitte kunagi. Meie elus ei ole mitte ühtegi hetke, mis ei oleks osa meie õppetööst. Kui me oleme elus, siis järelikult oleme ka õppetöösse kaasatud

Mõnikord arvatakse, et tervislik toitumine ja enda tervise eest hoolitsemine on ainult naiste mure. Siiski võib leida üle maailma väga palju professionaalseid meessoost nõustajaid ja treenereid, kes annavad inimestele nõu, kuidas saavutada head tervist, soovitud kaalu ning stabiilsust toitumises ja treeningutes. Ma olen terve oma elu spordiga seotud olnud. Kuni keskkoolini tegelesin spordiga aktiivselt isegi võistlustasandil, kuid mida vanemaks ma sain, seda enam pidin hakkama spordile ja tervislikele eluviisidele lähenema teadlikkuse kaudu. Kui ma 17aastaselt kaalusin treeninguperioodil 75 kilogrammi, siis aasta pärast keskkooli lõpetamist – 19aastaselt – oli minu kaal kerkinud juba 96 kilo peale.

Oled sa kogenud mõnikord, et ei suuda piisavalt hästi kõiki asju meeles pidada? On need siis olulised koosolekud, telefoninumbrid või lihtsalt igapäevased asjaajamised, aeg-ajalt kogeme me kõik, et meie mälu ei teeni meid piisavalt hästi. Eriti oluliseks on mälu efektiivsem kasutamine muutunud praegusel kiirel tehnikaajastul, kui meil on kombeks kõik vajalik üles kirjutada või märkida ... ning siis hakkame me meenutama, kuhu me kõik need tähtsad asjad kirja panime. Siiski on olemas lihtsad ning kergesti rakendatavad sammud, et asju paremini endale meelde jätta. Kui sa proovid midagi meelde jätta, siis kasuta sel hetkel nii paljusid tajusid kui võimalik.

Me elame väga kiires ühiskonnas, mida surub tagant pidev saavutusvajaduse kasvamine - me kas saame millegagi hakkama, või oleme me läbi kukkunud? Need on üldjuhul kaks valikut, mille me endale anname. Eelkõige on selliste valikute tekkimine tingitud sellest, et elades 21. sajandil on meil lihtsalt nii palju valikuid, mida teha ning mida ette võtta - me ei suuda keskenduda ühele konkreetsele asjale piisavalt pikka aega, et see võikski edukaks saada. Kuna valikuid on nii palju, siis me ei ole kindlad, mida teha, kuidas seda õigesti teha, et tulemused oleksid kiired, ning kas see tegevus meile üldsegi naudingut pakub? Kiire elu, kiire raha, kiire õnn ning edu Tänapäeval oleme me paljuski harjunud elama elu kiirteel. Internetiajastul on meil kõikidel suurel hulgal valikuid, mida teha ning millega ennast lühema või pikema perioodi vältel siduda.

Me kõik oleme kuulnud ütlust "Elu on seiklus", mis kõlab täieliku klišeena. Enamik meist kahjuks seda klišeena võtabki ja ei hakka sellesse ütlusesse süvenema. Aga kui siiski süveneks korra ... Elu on Seiklus Inimeste sünniõigus on olla õnnelik ja rikas. Mitte üheski seaduses ega isegi pühas raamatus ei ole kirjas, et inimesed peavad olema õnnetud ning vaesed. Uskumus, et õnnelikuks saamiseks tuleb palju pingutada ning raha teenimiseks on välja valitud vaid üksikud, on inimeste enda poolt omaks võetud alateadlikud tõekspidamised ning just see on põhjus, miks need meie käitumist juhivad, mitte see, et maailm on niimoodi üles ehitatud. Kuidas võiks aga meie elu muutuda juhul, kui me asendaksime oma sõnavaras sõna "elu" sõnaga "seiklus"? Iga kord, kui sa räägid oma elust - on see siis hea või halb - räägid sa oma seiklusest. Aga oma seiklusi saame me ju valida. Kui sa lähed oma sõpradega Itaaliasse mägedesse matkama ning seiklema, siis sa ju planeerid selle ette. Sa ei sõida lihtsalt kohale ning ei ütle seal: "Eks näis, kuidas asjad lähevad ... Kõik see sõltub välistest tingimustest ning teistest inimestest".

Igaüks on näinud mõnda ulmefilmi, kus osatäitjad loevad vabalt üksteise mõtteid. Olgu selleks siis selgeltnägijate külastamine või tähtedesõda, kuid Hollywoodi produtsendid on juba aastakümneid "unistanud" maailmast, kus mõtete lugemine muutub igapäevaseks. Ehk on aeg nüüd selleks küpseks saanud. Kõikide meie mõtete, tajude, mälestuste ja teiste ajusiseste protsesside aluseks on elektrilised impulsid neuronite ehk ajurakkude vahel. Meie ajus on umbes 100 miljardit ajurakku, millest igal on kuni 10 000 sünapsit, mille kaudu luuakse ühendusi teiste ajurakkudega. Kui korrutada nüüd need arvud omavahel, saame me arvu, kui paljuks on suuteline meie aju - see number on üüratu. Iga kord, kui inimene mõtleb millelegi, meenutab midagi, tunneb emotsiooni või midagi muud, toimub teatud elektrilise impulsi ülekanne ühtedelt neuronitelt teistele.

Oled sa kunagi endalt küsinud: "Kes ma olen?", või vähemalt mõelnud selle peale?

Just praegu, kui sa loed seda artiklit, tekib sul pähe iga mõne sekundi järel uus mõte. Need mõtted võivad olla seotud otseselt selle artikliga, need võivad olla seotud sinu poolt varasemalt loetud raamatute ning artiklitega, need võivad olla seda juttu toetavad, aga väga hästi ka sellele loole vastu hakkavad. Ning need mõtted ei teki pähe ainult seda artiklit lugedes. Kindlasti oled sa märganud, et sinu peas on kogu aeg mingid mõtted. Olgu need siis sinu poolt teadlikult mõeldud mõtted, või automaatsed analüüsid ning enesega jutustamine, aga need on olemas.

Elus on palju vastuolusid. Ma saan iga nädal umbes 20 kirja erinevatelt inimestelt, kes on lugenud minu artikleid, ja nüüd on nende peas üks paras segadus. Sest ma justkui räägin eesmärkide saavutamisest ühest küljest, ning siis mõni päev hiljem täiesti teisest aspektist jättes mulje, et eelnevad artiklid ei pea üldse paika. Jah, kui ma isegi loeksin kõiki neid artikleid järjest, võiks tekkida mul täpselt sama küsimus : "Mis on siis tähtis?"

Me kõik teame filmi "Mehed ei nuta", kus selgus, et mehed on ka tegelikult inimesed koos oma nõrkuste ja unistustega. Ja nii on ka päriselus - isegi, kui me mõnikord soovime välja näidata, et me ei murdu kunagi ja me ei karda midagi, oleme me sisimas tegelikult kõik ühesugused. Tavalised inimesed.

Kui mul on mõnikord tuju halb või tunnen, et soovin kellegagi rääkida viisil, et mind ka mõistetaks, lähen alati külla oma heale ameeriklasest sõbrale Brian Melvinile. Brian on tõeline elukunstnik selle kõige otsesemas mõttes - alati rahulik, mõtestatud ning allub Elule endale. Ta on kõige enam zen-elufilosoofias elav inimene, keda ma üldse tean. Ta võtab elu just sellisena nagu see on, usub õiglusse ning karmasse ja julgeb selle järgi ka elada, mitte ainult sellest rääkida.

Oled sa kunagi keset ööd üles ärganud suutmata uuesti uinuda, sest muremõtted - tõelised monsterid - ründavad sind armutult? Need on needsamad kardetud tunded, mis kisuvad su öösel unest välja ning panevad su aju tööle ainult ühe küsimuse kallal: "Mis siis, kui ...?"

Imelik asi juhtus täna minu elus. Hommikul hakkas tervisel imelik, nagu oleks kõhuviirus. Tulin koju ning viskasin pikali ja jäin magama. Aga ma ei uinunud täielikult kogu selle 4 tunni vältel.

Me elame duaalses maailmas. Igal asjal, millel on meie maailmas olemus, on sellele olemas vastand pool. zen elufilosoofia ütleb, et mitte miski ei saagi eksisteerida ilma, et oleks olemas mitte-miski. Ja seda mitte kontseptuaalses tähenduses, vaid täiesti praktilises.

Oled sa kunagi tundnud ennast hästi, kui sa oled saanud kellelegi midagi head teha või sa oled kellelegi midagi andnud? Muidugi oled, see on meie loomuses ...

Kas sa tunned mõnikord, et sa oled kuhugi teel? Ja kui keegi peaks küsima, kuhu sa liigud või kuhu sa kiirustad, siis sellele justkui vastust ju ei ole. Me küll tunneme kogu aeg, et me oleme teel, aga kuhu see tee viib?

Elu on ikka tõeline seiklus.

Oi kui palju inimesi üle maailma tegeleb isikliku arenguga. Kui lüüa Google otsingumootorisse sõna Personal Development, annab tulemuseks 221 000 000 vastet. Kas pole võimas?

Elu on ikka täielik müstika, millele sain täna järjekordse kinnituse. Aga alustan päris algusest.

Ma olen rahu. Ma olen rahulik. Ma olen rahulik nagu vesi.

Elu õpetab meile, mis on meie jaoks tähtis ning millele me peame oma elus tähelepanu pöörama. Ning kui igapäevaelus ei jätku teatud asjadele tähelepanu, siis küll elu leiab võimalused, et meile seda meelde tuletada.

Isiklik areng on kahtlemata samal ajal lõbus protsess kui ka äärmiselt tüütu ja vaevaline tee. Viimase 4a jooksul olen ma isiklikult läbinud kümneid tõusufaase kui ka väga madalaid mõõnasid, mille vältel ei taha enam sellest kõigest midagi kuulda. Kuid positiivne on see, et kõik mõõnad mööduvad ja peale järjekordse mõõna möödumist ei alusta me kunagi samalt tasemelt, kus eelmine kord. Alati on toimunud kasv ja meie platvorm on kõrgem kui eelmine kord.

Ja see ongi käes. 2009 aastat on jäänud veel vähem kui 6 tundi. Kas pole imeline mõelda, täpselt 365 päeva tagasi istusin ma siinsamas ja kirjutasin täpselt samamoodi nagu praegu. Justkui mitte midagi ei ole muutunud. Aga samas nii palju on muutunud. Palju on muutunud minu sees ning väga palju on muutunud minu elus.

Eelmises artiklis kirjutasin ma kolmest printsiibist, mis aitasid mind sisemise kasvamise teel väga palju. Nendeks printsiipideks olid Andmine, Andestamine ja Armastus.  Ma nimetasin need tinglikult 3A printsiibiks ja need oli põhimõtted, mida ma hakkasin enda juures kolm aastat tagasi teadlikult juurutama. Ning teadlikult just seetõttu, et ühel hetkel ma mõistsin, et spontaanselt me areneda ei saa. Me saame küll lugeda raamatuid ja mõtiskleda selle üle, kuidas saaks maailma paremaks muuta, aga kui ma soovin ka tegelikult maailma paremaks paigaks muutma hakata, pean ma alustama iseendast. Lihtne on mõelda, et ma andestan inimestele, kuna Deepak Chopra ütleb seda, või ma armastan kogu maailma tingimusteta, sest Eckhart Tolle soovitab seda teha. Aga kui lihtne on neid tegevusi igapäevaellu integreerida sel hetkel, kui keegi meid tõeliselt alt veab ning me kannatame, või kui keegi tundub meile oma käitumise ja olemisega nii vastik, et armastus on viimane, mida ma sel hetkel tema vastu tunnen? Kuid just need on kasvukohad meile. Kui me suudame sellistel keerulistel eluhetkedel meelde tuletada ja jääda kindlaks 3A printsiibile, võime me enda üle uhked olla ja öelda, et ma olen midagigi meelde jätnud kõikidest nendest sadadest lehekülgedest, mida olen raamatute kujul endasse imanud.

Jõulud on üks imeline aeg. Inimesed võtavad aastas korraks kõike südamlikult ning ka üksteise vastu ollakse südames head. Me naeratame isegi võõrastele inimestele ja vaatamata sellele, et järjekorrad on toidupoodides 10m pikkused, on inimesed sõbralikud ja sallivad. See on tõeliselt vahva.

Öeldakse, et vananemine on ilus. Ning ma olen sellega isegi päri, kuigi ma sellest enne 31 eluaastat aru ei saanud. Siiski meeldib mulle rohkem sõnastada, et küpsemine on ilus, kuna see on aeg, mil me hakkame mõistma, kes me tegelikult oleme, mida me oma elult soovime ja kuidas me soovime oma elu elada? Jah, küpsemine on ilus.

Mõned päevad tagasi kirjutasin ma loo ajast ning küsisin endalt ausalt, mis see aeg ikkagi siis on? See on kummaline, selles pole kahtlustki. Kuid kas meil õnnestub aega enda jaoks lõpuni defineerida ning seda enda kasuks tööle panna? Või allume me ajale kogu oma elu ning oleme täiesti võimetud sellega sõbraks saada?

Ma usun, et ma ei ole ainuke, kes mõnikord hommikul ärgates tunneb, et tuju on halb. Isegi, kui kõik on ümberringi meie elus suurepärane, ei meenu meile kõik need head asjad esimese asjana peale ärkamist. Ning isegi, kui me endalt sel hetkel küsime teadlikult, miks ma hetkel tunnen end ebakindlalt, ei ole sellele ka ühtegi vastust.

Mõnikord on hea kõik seisma panna. Nagu näiteks täna.

Jõulud ning aasta lõpp on kindlasti parim aeg oma elu üle järele mõtlemiseks ning nuputamiseks, mida võiks kõike korda saata järgmisel aastal ning oma elus tervikuna. Kuid isegi, kui me soovime selles selgust saada, jääb tihti vajaka ideest, kuidas seda kõike korraga hakata praktikasse viima? Hea ning lihtne on mõelda, nüüd ma hakkan tegelema oma arenguga, aga millega pihta hakata? Meie ümber on kümneid erinevaid raamatuid, mis räägivad kõik ühte ning sama juttu erineva nurga alt, kuid paljud neist ei anna meile siiski head metoodikat, tee nii ja sinu elus juhtuvad sellised asjad. Tänases loos ei räägi ma Saladusest ning külgetõmbeseadusest. Sellest on eelneva aasta jooksul räägitud nii palju, et aasta lõpus on hea rääkida millestki palju kergemast - elust enesest.

Me kõik oleme kohanud kunagi kuskil sellist pilti 1943 - 2007 või 1815 - 1898. Mida need meile näitavad? Need numbrid näitavad, et kunagi elas kuskil keegi, kes sündis 1943 aastal ning lahkus meie seast 2007 aastal. Ja siis?

Isiklik areng on põnev ja huvitav "hobi". Kuigi tihti samastatakse isiklikku arengut vaimse kasvuga, on minu hinnangul vaimne kasv vaid osa isiklikust arengust.

Ma vihkan sind. Sa oled vastik. Issand, kui kole sa oled. Ma ei taha sind enam kunagi näha.

Täna on esimene oktoober. Kell on 6.48 hommikul, istun tavapäraselt oma hubases kodukontoris sülearvuti taga ja avastan, kui neutraalne on meie maailm. Hommikune jooga, meditatsioon ja kerge hommikusöök tunduvad olevat juba minevik, algav päev tulevik ning aknast paistev imeline vaade sügiseselt unne vajuvale metsatukale toob minu teadvusse ühe äratuntavalt soojendava idee - Me elame neutraalses Universumis.

Kas pole, et sellele väitele saab tõlgendusi anda kohe hulgi? Igaüks lähtuvalt oma uskumustest, lapsepõlvekogemustest ning paljud isegi vastavalt loetud kirjandusele. Kuidas loetud kirjandusele? Sest just laitmatust tegutsemisest rääkis Don Juan korduvalt ka Carlos Castandedale öeldes, et läbi laitmatuse suudame me koondada väge ja olla tõeline sõdalane.

Mõiste Personal Development ehk isiklik areng on kasutusel olnud pikka aega (näiteks Google'i otsing annab antud märksõnale 124 000 000 vastet).  Sellega on inimesed üle maailma tegelenud aastakümneid ning saavutanud ka hämmastavaid tulemusi. Kui internetis antud otsingu abil natuke uurimistööd teha, võib leida kümneid erinevaid internetilehekülgi inimestest, kes on teatud hetkel oma elus langetanud otsuse midagi muuta, nad on püstitanud eesmärgid ning nende saavutamise nimel tegutsema hakanud.

Viimasel ajal meeldib mulle eksperimenteerida enda mõistusega, testida oma piire ning leida uusi lahendusi, kuidas sisemiselt edasi liikuda. Alles hiljuti avastasin ma ühe huvitava ja lõbusa tehnika, mis aitab väga kiiresti tõsta meie emotsionaalset fooni ning kahtlemata muudab meid paremaks inimeseks. Jagan seda tehnikat täna ka teiega. Püüan teha sellega oma tänase kolmanda egovaba heateo. Nimetasin selle tehnika tänudieediks, sest me läheme terveks päevaks "dieedile" … oma peas

Jah, kas pole hea olla õnnelik? Mõnikord võime me seda tunda võites loteriiga 100 krooni, mõnikord siis, kui meile kallis inimene ütleb, et ta armastab meid ning mõnikord lihtsalt looduses jalutades ning märgates seda hunnitut ilu meie ümber. Kust see kõik tuleb? Kust tulevad need emotsioonid, mida me nendel hetkedel kogeme? Ning kas need emotsioonid on tõesti sõltuvuses välistest impulssidest? Või me saame mõnikord olla ka lihtsalt õnnelikud. Ilma põhjuseta.

Meil kõikidel on nii häid päevi kui ka vähem häid päevi. Mõnikord võib viimaseid nimetada isegi halbadeks päevadeks. Aga kui korra järele mõelda ning kasutada oma teadlikkust, siis tekib küsimus, miks me valime mõnikord olla rõõmsad ja mõnel teisel hetkel, mõnikord vaid 5 minuti pärast, sügavas masenduses?

Tänane lugu võib esmapilgul tunduda ulmeromaanist pärinevat, aga see ei ole.

Ja mõned on nii õnnetud ...

Me ise tahame olla rõõmsad, meie sõbrad tahavad olla rõõmsad ning isegi meie vaenlased tahavad olla rõõmsad. Ma usun, et ma ei liialda, et rõõmus olla on tegelikult inimeste loomulik seisund. Kahjuks aga on meie igapäevaelus palju erinevaid segavaid faktoreid, mis justkui ei lase meil endal rõõmus alati olla ning seetõttu ei saa me oma rõõmu edasi kanda ka teistele inimestele.

Viimasel ajal mulle kohe meeldib tegelda selliste lihtsate küsimustega nagu Mis on elu mõte? Kuidas maailm loodi? Kes maailma lõi? Ning mida kuramust ma siin Maa peal üldse teen?

Ja laseks elul elada ennast.

Kas võib juhtuda, et 30 aasta pärast on meie koolisüsteemis suur osa haridusprogrammist inimese mõttesüsteemi juhtimine ning selle kaudu oma maailma hoidmine? Tõenäoline või vähetõenäoline?

Tänane lugu on inspireeritud paljudest kirjadest, mida ma olen viimasel ajal saanud, kus paljud on väitnud, et kasutavad Saladuse tehnikaid, aga tulemusi ei ole.

Saladus. Me jahime õnne, armastust ning edu ja loodame, et kui me selle saavutame, siis oleme valmis. Valmis edasi elama uut elu ning uutel tingimustel. Aga kas keegi on seda iialgi saavutanud?

Tänane lugu on inspireeritud ühest kommentaarist, milles kommenteerija palus vastust. Kuna küsimus oli nii hea, siis otsustasin sellest teha postituse, kuna võib-olla on kellelegi seda veel huvitav lugeda.

Me elame kiiret elu, mille käigus päevad ja nädalad lendavad kui telefonipostid sõites maanteel kiirusega 140 km/h. Sageli ei jää meil aega vaadata ennast peeglist, vaadata otsa oma sõpradele ning öelda nendele vahelduseks midagi ilusat. Me kardame, et see kõik on niigi elementaarne - sõbrad teavad niikuinii, et me nendest hoolime, kaaslased "teavad" niikuinii, et nad armastavad üksteist ning lapsed teavad niikuinii, kui tähtsad nad on oma vanematele.

Kui sa leiaksid praegu vabad 30 sekundit, siis saaksime läbi viia ühe testi. Valmis? Pane silmad kinni ning kujuta ette, et sinu elu on täpselt selline nagu sa unistad. Mida sa näed? Armastavat kaaslast, vabadust, piisavat sissetulekut, ilusat kodu. Ole selles hetkes mõned sekundid. Ma usun, et sa tunned ennast väga hästi. Ära lase ühtegi muret ligi, saada need minema ning keskendu ainult heale. Kas poleks elu fantastiline, kui see saakski selline olla kogu aeg?

Vaikus. Õrn tuuleiil ja suvine päike. Ma kuulen taamal kohisevat mereranda ja tunnen, kuidas minust möödub üksik metsloom. Seekord oli see ettevaatlikult toitu otsiv hirv. Ma tunnen jõudu, mis näitab mulle alati suunda ülespoole ja aitab mul seista püsti. Ma tunnen jõudu, mis tõmbab ligi mulle toitu ja joob vihmana langevat vett. Minus on jõud, mis parandab kõik minu haavad ning peegeldab minu lummavat ilu. Ma olen olemas. Ma olen Puu.

Kuhu ma kiirustan? Mida ma taga ajan? Kuhu mul kiiret on? Ma elan justkui tulevikus ning ei pane tähele seda, mis toimub minu ümber praegu. Ma tunnen, et ma magan oma elu niimoodi maha. Ma olen tajumas enda sees, et mina või mitte keegi teine siin maa peal ei saavuta mitte iialgi sellist olukorda, kus ta on kõik saavutanud ning midagi ei ole vaja justkui enam jahtida.