Eneseareng »

3 põhjust, miks oma elu jagada
[24. detsember 2012 | Kirjutas: Kaido | 12766 korda loetud | kokku kommentaare: 13]

Me ei ole siin maailmas üksi. Meid on küll palju, aga sageli elame siiski, nagu oleksime üksi. Me tunneme üksteisest eraldatust, mõnikord hirmu üksinduse ja üksilduse, ning mõnikord ehk isegi üksteise ees. Me ei ole siin maailmas üksi. Just seetõttu võiksime aeg-ajalt mõtiskleda põhjuste üle, miks oma elu jagada.

Lapsed
Lapsed on ühed meie suurimatest Õpetajatest. Nad õpetavad meile armastust, sallivust ning enesega hakkamasaamist. Kui seda kõike võivad meile õpetada ka teised inimesed, siis lapsed õpetavad meile seda tingimuste vabalt.

Olgu ta hea või halb laps, me armastame teda ikka. Me aktsepteerime ja tolereerime teda just sellisena nagu ta on. Ning isegi, kui ta ei näita alati oma armastust ja hoolivust välja meie suhtes, oleme valmis tema nimel iseendaga palju tööd tegema, et mõista meievahelisi lahkhelisid.

Kallimad
Lapsed õpetavad meile tingimusteta armastust, mida saame praktiseerida teiste inimeste peal - näiteks oma kallimate, vanemate, sõprade ning töökaaslaste peal. Lapsed on head treeningkaaslased märkamaks, kuidas lastetoast väljudes hetkega meie mõistus tingimuslikkuse loob: kui lapsi suudame armastada ja aktsepteerida sellisena, nagu nad on, siis oma kallimat, sõpra, vanemat ja töökaaslast tolereerime sageli vaid juhul, kui nad me elu liiga ebamugavaks ei muuda.

Jagades oma elu teiste inimestega, võime lastelt saadud tingimusteta armastuse õppetunde õppida kasutama ka teiste inimeste peal. Hakates pisikeste sammudega lahti laskma ootustest oma lähedaste suhtes, ja lubades nendel olla oma vigadega, kogeme üha sagedamini, kuidas ebatäiuslikkus on meie peas, mitte nende inimeste juures. Ning kui ühel hetkel kõikidest ootustest vabaneme, avastame, et elame täiuslikus maailmas koos täiuslike inimestega. Sellise kogemuse saame aga ainult juhul, kui oleme valmis oma elu nende inimestega jagama.

Tähendus
Mida olulisemana end tunneme, seda õnnelikumad inimesed oleme. Kui tunneme, et minust ei sõltu mitte miski, ja kõik, mida teeme, on väheoluline, võime kaotada elu mõtte. Ja seeläbi ka elujõu.

Ükski teine inimene ei saa meile tähendust anda - see eksisteerib meie enda peas. Meie elu ei ole tähenduslik ainult juhul, kui suudame kaks delfiini päästa või Aafrikasse nälgivaid lapsi aitama minna. Elu tähenduslikkus algab praegusest hetkest ja nendest inimestest, kellega oma elu jagame.

Miks sa oma elu elad? Kas ainult selleks, et kuidagi 60-90 aastat "ühele poole" saada? Kas selleks, et võimalikult palju raha teenida ja endale seeläbi võimalikult hea elu tagada? Või hoopis selleks, et kõikidele inimestele kätte maksta, kes sulle kunagi midagi halba on teinud, ja näidata kõikidele, kui võimas ja tähtis sa tegelikult oled?

Miks mitte aga võtta oma elu mõtteks midagi palju lihtsamat? Näiteks see, kuidas üks päev ilma sisemise rahulolematuseta elada? Või see, kuidas üks päev ilma viha, solvumise ja süütundeta elada? Aga ehk hoopis see, kuidas ühe päeva jooksul nendele inimestele, kes sind tavaliselt närvi ajavad, andestada.

Sellised tähenduslikud eesmärgid muudavad meie sisemist struktuuri, millel baseerub kogu meie väline kuvand ja isiksus. Muutes enda suhtumist ja käitumist sellisel viisil, muudame ka seda, kuivõrd meie poolt jagatud elu teiste inimeste elu paremaks aitab muuta. Me ei ole siin maailmas üksi.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
24. detsember 11:44 eve kirjutas:
Imal jura. Inimene on määratud sündima siia ilma üksikuks. Tema saatus on olla igavesti omaette, vaid iseendaga koos. Kõik need inimesed ja jagamiseidee jms on ainult üks enda ego turgutamine ja sisuliselt enesepett. Kõik lähedased inimesed ja kenad mälestused ja koos loodud väärtused ja misiganes.....aitavad küll seda elu üle elada, kuid ei tee olematuks tõsiasja, et inimene lõpuks siiski üksi on. Ajupestud jõule või siis pööripäeva pidu...sõltuvalt eelistusest.
25. detsember 11:07 Britt kirjutas:
Evele...-nii ja naa...aga need,kellel veel väikesed lapsed,kes neist sõltuvad, ei saa veel seda üksindust sügavuti tajuma. Samas üksindus pole alati üksildus, aga konkreetne lugu on tõesti pisut imal:)
25. detsember 11:09 Enno kirjutas:
Vaene Eve...
25. detsember 12:09 kaire kirjutas:
kahju on Evest jah. Nii palju kui ininmesi ,nii palju ka arvamusi.Minu arust täitsa korralik jutt ju meeldetuletamaks ,et olgem inimlikumad, ärme peama viha ja andestame meile meie vead,hinda igat päeva ,mis sulle on siin elus antud.ootused ja lootused teise inimese suhtes rikuvadki meie suhteid.ole leplik ja heatahtlik ja küll õiged inimesed su elus vastavad samaga ja rohkem polegi siin elus vaja ,et rahul olla oma eluga.jagame rohkem häid sõnu,hoolivust ja südamlikkust.Rahulikku meelt kõigile! :)
25. detsember 19:05 Egon kirjutas:
Mind on aidanud andestada ja oma vigu tunnistada ainult see tõde, mis on päris tõde. See tõde on väga lihtne: ma ei ole siin elus teinud mitte midagi ja mitte keegi teine ei ole samuti teinud mitte midagi. Olgugi, et see maailm näib seletatav, olgugi, et siin näib, et me teeme midagi, nii see siiski ei ole.

See tuleneb faktist, et vormid kui nähtused, ei ole meie kogemusele tuginedes reaalsed. Pigem on need ajutised ja muutuvad vormid, mis väljendavad tegelikult loodust, piiritut, vormitut elu.

Kes meist ei oleks märganud oma keha vananemist või muutumist? Või keha haigestumist ja tervenemist? Kes meist ei oleks märganud, kuidas elu pigevalt üles ja alla liigub, justkui laine-efekt, millel ei olegi päris suunda. Kes meist ei oleks kogenud õnne ja õnnetust, rahu ja rahutust, selgust ja segadust. See on ju alati nii olnud kui me enda vastu ausad oleme.

Elu on alati olnud seesama praegu toimuv seletamatu sündmus. Me ei saanud valida oma keha, oma aju, oma võimeid ja mittevõimeid ning oma huvisid. Me ei juhi ega kontrolli elu mitte mingil viisil ja pole kunagi juhtinud ega kontrollinud. Ka need laused ei ole valinud ma siia kirjutama. Ma isegi ei tea, mida need päriselt tähendavad.

See, et vorm ei ole reaalsus, võime veenduda mitmel moel oma elus. See, et me ei juhi ega kontrolli oma elu, võime veenduda mitmel moel oma elus. See, et me oleme lihtsalt loomuliku elu jagamatu väljendus, võime veenduda väga mitmel moel.

See, et siin on keegi, kes juhib ja kontrollib oma elu või teeb midagi, on täielik fantaasia. Kuid ka niisugune uskumus või niimoodi uskuda, ei ole meie valida. Niisugune uskumus on täielik müsteerium, niimoodi uskuda on täiesti seletamatu sündmus. See on alati nii olnud ja me teame seda, sest elu väljendab ennast vormitul viisil, üles ja alla, muutudes alati millegiks muuks.

Elu on alati seletamatu olnud ja me oleme seda alati teadnud. Ka need ajutised seletused või see ajutine seletus siin on seletamatu - täiesti seletamatu sündmus.

Aitäh!
25. detsember 19:54 Anu kirjutas:
Häid jõule kõigile!

Olen Evega nõus, me võime nimetada üksindust ka iseseisvuseks, igas mõttes iseseisvuseks.
Vaimselt, emotsionaalselt, mentaalselt. Me ei vaja iga hetk lohutajat, toetajat, kedagi kes ütleb meile kuidas peab, kuidas võiks, kuidas mõelda. Kedagi kes kinnitab meile, meie endi kehva enesetunnet, kui üksik ma olen, kui õnnetu ma olen oma ebaõnnestumiste tõttu, kinnitaks , jah, näe ma olen tubli, jne jne
Olen lihtsalt küpsev täiskasvanud, kes tunneb lastest, lähedastest rõõmu, iseendaga olemisest rõõmu. Näeb ebaõnnestumistest kasvamis ja arenemis võimalust.
Lapsed on väga nutikad, nad mõistavad küll kui emadel ja isadel alati kõik välja tule, nii nagu ühiskond näeb EDUKUST. Lapsed mitte ei õpeta vaid, nad tuletavad meile meelde, et meil on samuti võime kasutada TINGIMUSTETA ARMASTUSE VÄGE JA IMET. Mida meie egod siiski kasutada ei luba, No kuidas armastada inimest, kelle mentaalne kast on minu mentaalsest kastist erinevate uskumustega. Milline eesmärk on vaimsel teel olemisel, SAADA VALGUSTUNUKS. Mida siis see VALGUS meile näitama PEAKS?
Eve arvamus ei ole kindlasti "vaese" inimese arvamus, vaid sisemiselt rikka vaimse inimese arvamus.

Parimat!Parimat!Parimat!
26. detsember 09:10 Tara kirjutas:
Egon, su kommentaarid lahevad mulle vaga korda. Ka eelmise loo all oli tekst mis mind hammastas oma selguse ja konkreetsusega. Kas sul on netiavarustes olemas oma valjenduspaik mida huvilised saavad kulastada?
26. detsember 11:28 Anu kirjutas:
Jõulu aeg, imede aeg, mis need imed siis on, keegi kingib meile midagi, millest ammu unistasin. Mingi asja, kullast, hõbedast midagi viimase malli tehnika ime. No, on ikka imede aeg, siis mõtiskled jõulud läbi, imed läbi. Nii aastast aastasse, kuidas imelist tunnet pikendada.
Armastus, kõige suurem ja ülevam tunne, kingitused, füüsilised asjad, ei kanna armastustunnet pikalt, midagi jääb puudu. Paneb mõtisklema, inimene enda kõrval, no jah, muidugi ma ju armastan ja tema ideeliselt armastab mind vastu. No ma vähemalt loodan nii aga ikka jääb midagi puudu. Alati jääb millegist puudu, kõik on hästi aga ikka jääb see, midagi puudutunne.
See puudutunne paneb taas otsima, midagi mis teeks kõik endas täiuslikuks, et tekiks tunne, MINUGA ON KÕIK KORRAS, VAATAMATA KÕIGELE.
Tingimusteta KÕIK KORRAS, hinnanguteta KÕIK KORRAS, eeldusteta KÕIK KORRAS, ootusteta KÕIK KORRAS.
Arendan endas KÕIK KORRAS tunnet, mis siis tegelikult piirab minus tundmast seda tunnet, põhiliselt see, et keegi tundub minust õnnelikum, paljud teised kes ei jaga minuga ühiseid uskumusi, vähe materiaalseid asjud. Mineviku nn valed valikud ja ebaõnnestumised. Elu ei ole nii nagu ma tahan, et see oleks ja tegelikult ei teagi, milline see ELU siis olema PEAKS. Kõik on enda sees üks suur segadus, kõikumine rõõmutunde ja puudustunde vahel. Kuidas seda muuta, kuidas ületada, et saavutada ennast armastav tunne, just ennast, sest kõik ju algab meist endist.
Rahu tegemine endaga, armastuse saatmine kõigile, ka neile kes on meid solvanud, ka neile kellele pole suutnud aastaid andestada, andestada kogu finantskriisist tekkinud kannatustele. Andestada ka poliitikutele, netikommentaatoritele, naabritele, jne et NAD ON JUST TÄPSELT SELLISED NAGU NAD ON.
Kas see on võimalik, kindlasti on, KÕIK ON VÕIMALIK, kui teha seda TINGIMUSTETA ARMASTUSES kõige ELAVA JA OLEVA VASTU.
Ehk tekib küsimus, miks mina pean kõiki armastama, mida ma selle eest vastu saan, keegi ju mind ei armasta jne, jne, kuidas ma selliseid jobusid üleüldse armastada saan. Mina olen tark, nemad on lollid, mina olen hea, nemad on lollid. Mina olen ilus, nemad on koledad.
Selles ongi küsimus, tingimused loovad piirangud, TINGIMUSTETA OLEMINE, loob vabaduse ja rõõmu, mida nii väga otsime ja igatseme.
Sisemine väljendus on KAUNIS, sisemine rahu on juba iseenest väljendus ja väga kõnekas väljendus.
Soovin endale ja kõigile ENESEGA RAHUS OLEMIST, vaatamata kõigele, mis on toimunud minevikus või tuleb tulevikus. Alati on tähtis HETK, mis on NÜÜD JA see kuidas ma ennast selles hetkes tunnen. Rõõmu tunnet saab pikendada, kui IGA HETK ONGI RÕÕM, meie endi sees.
See on minu sees olev hetke tunnetus, mida soovisin jagada, kui see ei ole kellegile vastuvõetav, on minuga ikka kõik korras. JA NII ONGI!
Aitäh Kaidole, et JAGAD JA ANNAD VÕIMALUSE KA TEISTELE JAGADA.
26. detsember 12:34 VV kirjutas:
"Miks sa oma elu elad? Kas ainult selleks, et kuidagi 60-90 aastat "ühele poole" saada?"

Kui ma olen nii rahul, siis mis selles halba on? Kõigil ei pea olema ühesugused ambitsioonid.
26. detsember 16:07 Egon kirjutas:
to Tara

Ma ei tegele selle teemaga niisugusel kujul, kuid jagan siinkohal paar ingliskeelset linki, mis sulle võivad huvi pakkuda. Jagan sisuliselt sedasama, millele Darryl Bailey viitab:

http://www.youtube.com/watch?v=S7IAZ_QMipM
http://darrylbailey.net/

Me ei arva kunagi, et lumehelbeke teeb midagi valesti, kui langeb taevast maapeale. Me ei süüdista ühtegi lumehelvest lumetormis, mis matab kellegi elu. Me ei arva, et lill aasal teeb midagi valesti, kui väljendab oma olemusega loodust. Peaaegu kõik meie ümber väljendab loodust ja selle olemust, välja arvatud justkui meie enese arvamus enese kohta. Me oleme see sama loodus ja väljendame neid samu looduse vormituid seadusi. Me ei ole midagi eraldi sellest loodusest. Me oleme täiesti loomulik ja jagamatu looduse väljendus.

Isegi kõige jumalavaenulikum väljendus on jumalik väljendus. Meie ise ei tee midagi. Me oleme looduse väljendus.

Meil kõigil on tunnetus, et kõik muutub. Olgu see siis keha, mingi objekt, tunne või mõte. Mingil viisil muutub see alati ja on alati muutunud. Me oleme seda alati teadnud. Siin ja praegu ei eksisteeri ühtegi püsivat ja muutumatut vormi. See tähendab, et loodusel, eksistensil, teadvusel, jumalal (nimeta seda kuidas soovid) - ei ole vormi. See on täiesti vormitu sündmus. See on täiesti seletamatu praegune hetk või toimumine.

Me ei ole midagi eraldi sellest vormitust sündmusest, kuigi siis paistavad ajutised ja muutuvad vormid. Tegelikult ei ole võimalik öelda isegi seda, et siin on ajutised ja muutuvad vormid.

See on endiselt täiesti seletamatu sündmus ;)
26. detsember 17:37 a kirjutas:
Miks sa oma elu elad?
02. jaanuar 23:11 Ka Eve kirjutas:
Kaido, selles artiklis on toredad ivad ja mõtted, mis panevad edasi mõtlema...
Eks need tunded on jah sellised, mis kõiguvad ühest äärmusest teise. Kord võib vallanduda üksindustunne, järgmine kord vastupidi. Elu on juba kord selline tunneterikas, vahest tunneme hirmu, järgmisel hetkel tundus see mitte midagi erilist jne. Ka jagamine võib olla tunde küsimus, paljuski tegutseme ja otsustame tunde, teisalt mõistuse ajel.
Kui küsida nt, miks sa oma elu elad, siis võib vastata et pole ju valikut, tuleb elada, kes elab laste pärast jne. Aga valik on tõesti kuidas elada. Kui aga küsida kas olla või mitte olla, siis pole kahtlustki, et olla :)
26. jaanuar 21:32 Egon kirjutas:
To Tara,

Elu on muutsi toonud ja nüüd on olemas koht, kus saab sellel teemal arutleda või küsimusi esitada kui huvi tekib ;)

http://seletamatuelu.wordpress.com/
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):