Eneseareng »

Jumalat ei ole olemas
[17. detsember 2011 | Kirjutas: Kaido | 15065 korda loetud | kokku kommentaare: 34]

Mõned päevad tagasi sattusin kuulama üht hommikuprogrammi, kus oli külaliseks Mihkel Raud. Nagu seal programmis tavaks, esitati ka temale kümme küsimust, millele vastamisega ükski arvuti hakkama saanud ei ole. Üheks küsimuseks oli "Kas jumal on olemas?". Kui kõikidele teistele sarnastele küsimustele vastas Raud arutledes, siis sellele vastas ta resoluutselt ja kiiresti "Ei ole". See pani mind mõtlema.

Tõendid selle kohta, et jumalat ei ole olemas
Kõik inimesed on usklikud. Mõned meist usuvad sellesse, et jumal on olemas. Mõned sellesse, et jumalat ei ole olemas. Mõlemal juhul on inimene usklik, uskudes millessegi, mida ei saa ümber lükata ega ka tõestada.

Umbes 500 aastat tagasi olid teadlased hädas. Võib öelda, et isegi mures. Nimelt oli kirikuvõim Giordano Bruno juba tuleriidale saatnud, sest see kinnitas Koperniku väiteid selle kohta, et Päike on universumi keskpunkt, mitte aga Maa. Sama olid nad valmis tegema ka kõikide teiste teadlastega, kes ketserlikult kiriku seniseid seisukohti kangutada püüdsid.

Lahenduse antud olukorrale pakkus välja Rene' Descartes, kes tegi kirikumeestele ettepaneku: "Jagame maailma ära. Las meie, teadlased, tegeleme nende asjadega, mida on võimalik mõõta ja tõestada. Selle nimetame teaduseks. Kõik see, aga mis puudutab jumalat, ja mida ei ole võimalik mõõta ning tõestada, jääb teie, kirikumeeste, pärusmaaks. Selle nimetame vaimsuseks".

See oli hetk, mil löödi lõhe vaimse ja materiaalse maailma vahele. Paradoksaalne siinjuures on aga see, et nii Descartes kui ka teised selle aja teadlased olid ise väga vaimsed ja jumalakartlikud mehed. Nende teadustöö ei tuginenud väitel, et jumalat ei ole olemas, vaid eesmärk oli teadust edasi arendada.

Sellest ajast alates on seda lõhet meis kinnistatud. Ka täna on valdav arvamus, et kuna vaimseid protsesse ei saa peavoolu teaduse poolt kinnitada, ei ole seda ka olemas. Siiski on põnev see, et eesliini teadus on juba viimased sada aastat paljuski läbi kvantfüüsika teinud avastusi, mida Newtoni füüsika ja traditsiooniline teadus kinnitada ei suuda. Ning kuni seda ei juhtu, nimetatakse seda pseudoteaduslikeks avastusteks.

Seega võib väita küll, et tõendeid selle kohta, et jumalat ei ole olemas, on küllaga. Mitte keegi ei saa väita isegi seda, et kvantfüüsika, lugematu hulk kehaväliseid kogemusi, energeetiline tervenemine ja tervendamine, kaugnägemine, telepaatiline suhtlemine ja veel palju palju muid sarnaseid kogemusi kinnitaksid kuidagi jumala olemasolu. Faktid jumala olemasolu kohta puuduvad.

Tõendid selle kohta, et jumal on olemas
Ma kirjutasin küll selle alapealkirja ära, aga ma ei ole veel kindel, mida ma siia nüüd kirjutama hakkan. Missugused on faktid selle kohta, et jumal on olemas? Eelmises lõigus ma jõudsin ju selleni, et faktid puuduvad.

Ma usun, et kõige suurem jumalaga seotud väärarusaam tuleneb jumala isikustamisest. Kui jumalast räägitakse, siis sageli kujutatakse teda kui suurt halli habemega vanameest, kes istub pilvepiiril ja muudkui karistab ja jagab käske. Paljudki religioonid soovitavad meil ju olla jumalakartlikud - me peame talle kuuletuma, sest vastasel juhul saadab meid häda ja viletsus.

Selline lähenemine hirmutab mind ennastki. Kui keegi samastab jumala olemasolu sellise taadiga, võiksin ma küll oma sisetunnetuse baasil väita, et jah, jumalat ei ole olemas. See aga ei välista tunnistamast, et meist - inimestest - kõrgemad jõud eksisteeriksid. Ka seda ei saa keegi kuidagi faktiliselt tõestada, aga seda on võimalik vaatluse ning tunnetuse kaudu kogeda.

Just vaatlus oli meetod, millega tegelesid taoistid Hiinas. Nad nimetasid kogu eksistentsi taoks. Nad ei püüa seda kuidagi seletada, sest tao on seletamatu. Nad väitsid, et inimese mõistus ei ole piisav, et ära defineerida taod. Asjad juhtuvad, kuid meie poolne nende nähtuste mõtestamine ja nende põhjal järelduste tegemine on sageli ennatlik ja tihtipeale vale. Seetõttu ei püüdnud Targad seda ka teha.

Umbes samade järeldusteni on tänaseks jõudnud ka kvantfüüsikud, kirjeldades meie maailma kõige fundamentaalsemat tasandit - nullpunktivälja - kui midagi, mis on tegelikult kirjeldamatu. Kui materiaalsel tasandil - ehk siis njuutonlikul tasandil - on kõik määratletav, siis kvanttasandil on kogu maailm vaid tõenäosuslik. Asjad juhtuvad, kuid mitte korrapäraselt. Kõik on suures potentsiaalses kvantolekus, milles eksisteerib tõenäosus materialiseerumiseks mingil viisil, kuid lõplik materialiseerumise viis ei ole täpselt ette ennustatav.

Taoistid nimetavad taod mõnikord ka jumalaks. Sama on teinud ka kvantfüüsikud, väites, et allpool materiaalset maailma eksisteerib tänapäeva tehnoloogiaga mõõdetav teadvuse väli, millest kogu meie maailm ilmneb - inimesed, asjad, nähtused. Kõik on seal olemas. Küll tavasilmale mittenähtavas olekus, kuid laiendades oma tavasilmade nägemissuutlikust mikroskoobiga, siseneme maailma, mis on segi pööranud paljude teadlaste maailmapildi.

Kas jumal on siis olemas või mitte?
See on täiesti mõttetu küsimus. Mis tähtsust sel on? Mulle meeldib Buddha vastus oma õpilastele: "Jah, jumalad on olemas, aga nendel on omad probleemid. Teie tegelege oma probleemidega"

Ei ole mingit vahet, kas Mihkel Raud oleks sellele küsimusele jaatavalt või eitavalt vastanud, sest see ei aitaks tal mitte mingil viisil paremaks inimeseks saada. Paremaks inimeseks saamine toimub ainult heade mõtete, heade sõnade ja heade tegude kaudu. Selleks, et hästi mõelda, rääkida ning tegutseda, ei ole vaja jumalat karta, ega teda ka jumaldada. Me ei tea, kas ta on olemas või mitte - see on iga inimese individuaalne usk. Usk, mis kannab teda edasi, ja usk, mis võib ühel hetkel muutuda. Praktika näitab, et isegi "mihkel rauad" pööravad elu kõige raskeimatel hetkedel pilgu kõrgemate jõudude poole ning paluvad sealt abi. Kui abi mingil viisil peakski saabuma, kategoriseeritakse see siiski aga juhuslikuks kogemuseks, millel puudub igasugune seoses mõni aeg tagasi esitatud palvele. Kuid seda vaid seni, kuni tao meid oma järjekordse vingerpussiga üllatada otsustab. Miks ta seda teeb? Ehk teebki selleks, et me lõpuks taipaksime ..

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
17. detsember 14:16 kaja kirjutas:
...et oma hinge eest pead sa hoolt kandma.
17. detsember 15:22 K.T. kirjutas:
Omamoodi ongi ju Piiblis tõde, et Jumalat peab kartma, sest halvale teole ja mõttele järgnebki ju "karistus". Kuigi inimene oma lihtsameelsuses elus teda tabavaid nn raskusi ei oska tihti seostada enda tegude ja mõtete tagajärgedega. Ja isegi kui seda tead, on enda kasvatamine ränk töö. Omamoodi oli väga hea kui rahvas käis iga pühapäev kirikus - tuletati kord nädalas meelde kõige olulisemat: kasvamist inimesena. Tasu meeles pidada,et usk ja religioon on kaks täiesti erinevat asja ning see Jumala isikustamine ongi teinud usule nö "karuteene".
17. detsember 15:40 J.K. kirjutas:
Jagan siin oma kogemuse.Olin 5 aastane kui uppusin.Kodus meil ei räägitud piiblijutte.Aga kui olin mudasest sissehingamisest tohutu valgusjõu vedamisest jõudnud "kuhugi",kus mitte ei olnud mind vastu võtmas "tuttavad",vaid hakkasin oma elulugu nägema,nagu kahest kõrvuti näidatud kinoprojektorist,kus vasemal pool oli kõik,milles olin eksinud ja paremal pool see teadlikum osa mind.Kahjuks ei mäleta kõike,aga vasemalt poolelt nähtud repliik on meeles.Olin seal ehk 1,5 aastane.Mängisin liivakstis ja sönkisin väikese labidaga liiva.Häirisin vist ühte poisikest,kes viskas mulle liiva silmadesse.See oli füüsisesti väga valus,aga veel valusam "enesetundele".Vihasena lõin poisikest labidaga..
Ja äkki ma teadsin,et olen kohtulaua ees.Ei kohtunikke,ega muid...(minu 5 aastase elu jooksul mulle ei oldud sellistest asjast räägitud!)
Valgus oli nii lõputu....nii puhas ja selge...et see paljastas kõik..
Ütlesin,et nii ei oleks pidanud tegema,sest nüüd ei avanegi minule ARMASTUSE "väravad"!!!,sest viiksin oma teadmatuse sinna puhtasse energiasse ja siis seda enam ei olekski.Kas 5 a. laps võiks nii öelda?,seda võis öelda vaid minu teadlikum pool,mis meenus selles tohutus valguses...
Alles nüüd hakkan mõistma ,et oleme iseenda kohtunikud.
Mina juba 5 aastaselt.Ja viieaastase inimlapsena, ei oleks osanud ja võinud nii öelda ja tunda.
17. detsember 16:55 Teadvustamist ei ole olemas :) kirjutas:
Seda on vahel NII naljakas lugeda, kuulata, kirjutada - et meil ei ole õrna aimugi, MILLEST me räägime :D. Teadvustamist ei ole olemas - ei tähenda, et peaksid midagi uut teadvustama, avastama, kogema, tundma või saavutama, vaid seda, et meist keegi ei tea, mis siin toimub ja seda ei ole võimalik muuta lootes, et ühel päeval seletus saabub :D
17. detsember 16:56 Abhi kirjutas:
Selleks, et vastata küsimusele, kas Jumal on olemas, tuleb kõigepealt selgeks teha millest jutt käib. Millest me räägime, kui me Jumalast räägime? Seda ju mõistetakse nii paljudel erinevatel viisidel. Mõni ütleb, et Jumal on südames, mõni ütleb, et Jumal on igalpool, mõni aga, et Jumal on taevas, mingil planeedil jne.

Kui mind see teema huvitama hakkas, siis läks mul veel aastaid, et hakata uurima Jumala mõiste algupära. Aga seda vaimustavam see sinna jõudmine oli. Mind hakkas lõpuks huvitama, et kes ja kus mainis esimest korda mõistet, mida eesti keeles võib Jumalaks tõlkida.

Mu eesmärk ei ole siin nüüd üht õpetust, religiooni või pühakirja üles kiita ja teisi maha teha aga tõsiasjaks jääb see siiski, et esmakordselt mainivad Jumalat iidsed veedalikud tekstid ja kõik ülejäänud religioonid ja õpetused koos oma pühakirjadega on tulnud hiljem.

Ma saangi täna nii aru, et aastatuhandete jooksul on see temaatika algallikast kaugenenud ja see on täidetud uskumatu hulga erinevate kontseptsioonidega, mis lihtsalt huvilist koormavad ja asjale ainut kahju, mitte aga kasu toovad.

Veedad manivad, et Jumalat teadvustatakse sammhaaval, läbi erinevate tasandite. Alguses saad aru lihtsamatest lähenemistest ja hiljem, kui paradigmad on juba muutunud, omandad ka võime teadvustada hoopis uudseid lähenemisi. Tänapäevaks on paraku need erinevad Jumala mõistmise tasandid okupeeritud erinevate sektantide poolt ja loomulikult on nende vahel sõda. See on nagu kakleks esimese klassi matemaatika õppija ja kümnenda klassi oma.

Tegelikult on ju teema üks. Kuid on selge, et algajatele seletatakse asju lihtsustatult. Algklassides räägitakse, et väiksemast numbrist ei saa suuremat lahutada. Loogiline. Kuidas sa võtad kolmest õunast viis ära. Ei saa! Ometi, kui edasi areneme, saame aru, et saab ka väiksemast arvust suuremat lahutada, lihtsalt vastus tuleb negatiivne. Aga algaja puhul tuleb seda tõde eitada. Muidu ta ei õpiks matematikat kunagi selgeks. Sama asi Jumalaga.

Mis see Jumal siis on? Esimesel teadvustamise tasandil mõistetakse Jumalat loogika abil. Nii nagu eksisteerib inimkond, mis on abstraktne kontseptsioon, mitte aga käega katsutav objekt, nii eksisteerib ka Jumal.

Inimkond on kõik inimesed kokku võetult. Jumal on KÕIK kokku võetult. Nii inimesed, loomad, taimed, elutu mateeria ja üldse kõik. See ongi Jumal. See on samasugune abstraktne kontseptsioon nagu inimkond ja samuti nagu ükski intelligentne inimene ei eita inimkonna olemasolu, nii ei eita intelligentne inimene ka Jumala olemasolu. Nii nagu on teatud eesmärkidel mõtet vaadelda kõiki inimesi abstraktselt koos, inimkonnana, nii taipab intelligentne inimene, et ka kogu eksisteerivat võib vaadelda ühtse tervikuna ja seda nimetatakse Jumalaks.

Seega on inimene, kes Jumalat eitab, lihtsalt ebaintelligentne, kas sellepärast, et ta lihtsalt ei tea millest ta räägib ja eitab niisama pimesi, või siis on ta ebaintelligentne sellepärast, et ei oska abstraktselt ja loogiliselt mõelda.

Ülaltoodud põhjusel oleme me mõistagi kõik Jumala osad. Jumal koosneb meist. Aga mitte ainult meist. Kogu kosmiline tühjus, kogu elutu mateeria kuulub samuti elusolendite kõrval Jumalasse ja siinkohal on eriti oluline mõista, et Jumalasse kuulub ka kogu TEADVUS. Jumal on seega teadvuse allikas, nii nagu ta on ka mateeria allikas. Mitte miski ei jää Jumalast väljapoole.

Seda esimest, abstraktsevõitu lähenemist on lihtne mõista. Enamik Jumalasse usukujaid ongi just sellel tasandil ehkki saaks ju ka edasi rännata. Ja lihtne on seda mõista seepärast, et see on mõistuse tasand. Enamik inimesi elabki tänapäeval mõistuse tasandil ja seetõttu ei taipa nad kõrgemaid teemasid, kuid selline lähenemine Jumalale on neile vastuvõetav. See ei lähe mõistusega vastuollu. See ei ole "mõistusevastane", see "mahub pähe". Aga vaatame edasi.

Järgmine tasand on juba veidi kangem kraam. Kui esimesel tasandil öeldakse, et Jumal on kõik kokku, siis siin teadvustatakse, et lisaks sellele, et Jumal on kõige summa, "Summum Bonum", on ta müstilisel moel ka iga seda summat moodustava osakese sees. Ja see on juba mõistusevastane. Mõistus on duaalne, kahene ja ta soovib, et asjad oleks selged, n.ö. loogilised. Kas nii või naa. Ta tahab, et Jumal oleks kas Tervik või osake aga mitte mõlemat korraga. Aga miks peaks Jumal mahtuma mõistuse kitsastesse raamidesse?

Tänapäeva inimesed valdavalt ei tea, et maailma saab kogeda mitte ainult mõistuse läbi vaid ka teisiti. Lisaks sellele saab inimese mõistus olla kas tema sõber või tema vaenlane. Mis te arvate kust tulevad näiteks enesetapud? Eks ikka mõistusest. Halvad mõtted tulevad pähe ja nii see läheb. Kuid me ei pea mõistuse raamidesse jääma. Elus lihtsalt on asju, mis ei jagune enam nii lihtsalt üheks või teiseks. Võib olla mõlemat korraga. Kuid seda nimetatakse juba käsitlematuseks -- acintya. Me lihtsalt ei suuda teatud asju käsitleda. Meil pole selleks vahendeid, senikaua kuni piirdume ainult mõistusega. Lihtne näide -- kas rase naine on üks elusolend või kaks? Mõistus tahaks, et oleks kas nii või naa aga paraku ei ole see piir alati selge. Nii ka Jumalaga. Siinkohal väljub Jumal mõistuseinimeste haardeulatusest ja neist saavad usklikud, kes usuvad, et asjad ei ole nii nagu räägivad need, kes ei allu mõistuse terrorile.
17. detsember 17:08 Virx kirjutas:
Kõige lihtsama ja elementaarse tõestuse Jumala olemasolu kohta saab inimeste käest, kes on Teda kohanud või kogenud. See on lihtsalt sellise inimese jaoks fakt. Kogu lugu. Edasi polegi millestki rääkida...

Need, kes arutavad selle üle, kas Jumal on olemas või pole, need pole lihtsalt seda kogenud. Nii lihtne see ongi :-)

Abhi, miks Sa ei räägi Jumala isiklikust aspektist? :-)
17. detsember 17:22 Teadvustamisteioleolemas :) kirjutas:
Kuulake parem muusikat:
http://www.youtube.com/watch?v=Jnm9p9XyKWo
;)
17. detsember 19:02 Abhi kirjutas:
Kolmas aspekt tuleb siis kui keegi peale kahte esimest veel midagi teada tahab. :)
17. detsember 19:06 kaljo kirjutas:
Tohutu libe teema,õnneks heas mõttes.
Enne kui hakkan seda käsitlema,otsin korraliku pudeli,tühja muidugi,upitan ennast sinna sisse ja lasen korralikult kinni korkida.......Nii,et ükski heli välja ei kostuks........
17. detsember 21:28 Katrin kirjutas:
Jah, ma olen nõus, et "küsimus" on mõttetu. Samuti nagu on mõttetu "tõestamine", igasugune pro ja contra ja kaalukausid.
17. detsember 23:30 Sigrid kirjutas:
"Meie Jumal, kes sa oled meie tiivuline
MINA, Sinu tahe on see, mis meis tahab.
Sinu iha on see, mis meis ihaleb.
Sinu tung on see, mis muudab meie ööd, mis on Sinu, päevadeks, mis on niisamuti Sinu.
Mitte midagi ei või me Sinult küsida, sest
Sina tead meie vajadustest enne, kui nad meis sünnivad:
Sina oled meie vajadus; ja andes meile endast üha rohkem,
annad Sa meile kõik!
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

Tuhandeid kordi olen ma kastetilgana tõmbunud Maalt
päikese poole, et langeda vihmana pilvist, imbunud
sügavale maapõue, voolanud merre. Tuultega olen ma
kandunud kõikjale. Kivigi olen ma olnud, kuigi mu
olemuseks on õhk...


Mõned mõtted raamatust "Prohvet"
18. detsember 05:31 Siim kirjutas:
Kommenteerija "Abhi" kirjutab väga huvitavalt:) Esimese lugemisega ei suutnudki kogu teksti mõista. Ootaks ka "kolmanda aspekti" kohta seletust:)
18. detsember 13:50 Teadvustamist ei ole olemas kirjutas:
Lihtsalt.

Ühel hetkel toimub lahtilaskmine kõigest sellest eneseteadvustamise jamast (mille põhi sisu on, et sina juhid, kontrollid ja vastutad oma elu eest). Ja just sel hetkel väljendub toimuv iseenesest, et ei ole kunagi ise midagi otsustanud, valinud, juhtinud, kontrollinud ega vastutanud. Sina oledki see iseenesest toimuv ja loomulik... ;). Peale seda kogemust võid valida ja otsustada, mis sulle meeldib. Võid juhtida ja kontrollida oma elu ning vastutada selle eest... :)

Sest sa tead, et tegelikult ei ole sellel enam mingit (eraldi seisvat) tähendust ;).
18. detsember 14:43 Teadvustamist ei ole olemas kirjutas:
See on nii naljakas, sest paistab või tundub, et eksistensi saladus on tema defineerimatus. Seletamatus. Selgitamatus.

See tundub või näib probleem, sest tahaks aru saada, mis see on, mis see toimub siin ja praegu, tahaks seletada, mõista, tunda, kõike teada. Aga tegelikult võib rahus "surra" kordagi väljaütlemata, kes ma olen, mis siin toimub ja mis saab edasi. Seda ei saa kunagi välja öelda ja pole vaja muretseda selle pärast, kas leian selle või tolle õpetaja, kes mulle selle ära seletada võiks.

Mitte keegi ei õpeta meile kannatamist. Mitte keegi ei õpeta meile õndsaks saamist. Mitte keegi ei õpeta meid armastama. Mitte keegi ei õpeta meid vihkama. Kui sellised "asjad" olemas on, siis need juhtuvad iseenesest.

Me kõik tunneme aeg-ajal õndsaks saamist. Me kõik tunneme pettumust. Me kõik tunneme aeg-ajalt, et oleme see õige. Me kõik tunneme aeg-ajalt, et oleme teelt eksinud. Neid ei õpeta meile keegi. Neid "asju" ei ole võimalik juhtida. Neid "asju" ei saa kontrollida.

Naljakas, aga ok, sa ei saa seda teha, kuid... Kas pole naljakas, et mõte (peas või kellegi teise mõte) ei teadvusta ennast. Mõte peas ei teadvusta, et nii: ma olen nüüd miski (mõte või miski muu) ja ma juhtun kellegiga. Mõte peas või milline iganes mõte ei defineeri ennast, ei seleta ennast endale ära, et vaat, mina olen siin ja nüüd ma teen seda ja seda. Või hakkan tegema seda või seda. Mõte ei identifitseeri ennast, see tähendab, ei teadvusta ennast, enda olemust või enda tegevust. Mõte ei tea, mis ta on või mis ta teeb. Mõte ei tea üldse, mis toimub. Ta lihtsalt väljendab ennast. Ta ei tea, mida ta väljendab. Ta ei tea, et tema ise olemas on. Toimub lihtsalt väljendamine. Ilma seletamata. Ilma defineerimata. Ilma selgituseta. Lihtsalt toimumine. Mõte ei tea, et ta toimub kellegi peas või, et mis on pea või mis on inimene, või mis on mõte. Või mis on teadvus. Või, et keegi kogeb seda. Või et keegi defineerib seda seletamatut sündmust mõtteks ja annab nime sellele "mõte" ja siis püüab hakata "mõtteid" muutma.

Mõte ei tea, et ta on olemas või et midagi üldse toimub. Või, et toimumises on eristatud osa või osake ja seda uuritakse, vaadeldakse. Mõte ei defineeri ennast, ei defineeri toimumist, ei defineeri oma väljendust, ei defineeri oma konteksti (sisu), ei defineeri, et ta toimub kellegiga või kellegi peas. Võimatu.

Aga siis paistab "inimene", kes usub, et mõtted on olemas, et need on tema mõtted, et neid mõtteid on vaja või saab muuta :D

Kui, kui üldse mõtte tegevust püüda kuidagi seletada, siis see on vabalangemises, see on seletamatu, see on üks toimumine - nimetusega elu, kus mõte ei ole eraldatav osake selles.

Loomulikult mõte näib eraldatav, kuid tegelikult ei ole siin mingit teadvust, mitte mingit teadvustamist, mitte mingit seletust, mitte mingi defineerimist, mis see on, mis see kõik kokku on, või mis siin toimub.

;)
18. detsember 16:39 To.teadvustamisteioleolemas kirjutas:
Sa pole teadvustanud veel,et oled ise see looja,oled JUMAL!
18. detsember 18:59 Abhi kirjutas:
Kulla Siim, ma kirjutan hea meelega mõni päev. Püsi liinil.
19. detsember 14:48 Maret kirjutas:
Kui kannad hoolt oma keha ja vaimu eest -oled lähemal oma jumalikule minale,, jumalale.
Otsi jumalat iseendas, pühendumine loob võimsa energia, mis kutsub ellu imesid ja parimat,mida elu pakkuda suudab.
20. detsember 09:58 Kalle kirjutas:
Teema väga intrigeeriv. Soovitan huvitatuile lugeda Stanislav Grof-i raamatuid, saab selle teema natuke selgemaks (või segasemaks).Eriti soovitan seda Sulle, J.K., sest tundub, et Sul on olemas kogemus, mille abil Grof-i avastusi paremini mõista.
21. detsember 11:50 arne kirjutas:
kust neid raamatuid saab,raamatukogust või on ka netis, Stanislav Grof
21. detsember 12:03 Kalle kirjutas:
Arne, raamatukogus on isegi tema raamatuid eesti keelde tõlgituna. Kindlasti leiab ka internetist, kui hästi otsida. Youtube-st leiad ka üksjagu materjali, kui tema nime sisse trükid. Samuti on tema avastuste ja ideede üle arutanud Alar Tamming ja Peeter Liiv raadiosaates "Traditsiooni tarkus", mis on kõigile kättesaadav klassikaraadio arhiivis.

Hetkel tutvun ise tema teosega "Tuleviku psühholoogia" ja tundub, et loksutab päris tugevalt minu senist arusaama maailmast.
21. detsember 17:32 Lembit Jakobson kirjutas:
Kui meil Jumalat ei oleks... (1)
ÕP Leht Reede, 19. august 2011 lk 6
Autor: Lembit Jakobson,


Andrus Kivirähki artikkel „Ettevaatust – kristlik kool” (ÕpL 17.06) oli mulle paras üllatus. Tõsi, ta on näidanud usuinimesi oma mitmes töös, olgu selle kohta näiteks kas või „Mees, kes teadis ussisõnu”. Aga ilmselt võtsin ma tema munkadega juhtuvaid kurioosseid lugusid lihtsalt kui lendavat fantaasiat. Enamasti on ju nii, et kirjaniku mõtted ei kattu tema tegelaste omadega.
Kodanik Tammsaare ei kattunud kirjanik Tammsaarega. Andrus Kivirähki kolumnit lugedes tekkis aga tunne, et vähemalt usu puhul tal kirjanik ja kodanik kattuvad, sest tema hinnang kristlikele koolidele on üsna negatiivne. Kuidas sellesse suhtuda?

Kool ja religioon
Arvan, et Kivirähkil on õigus olla ateist. Kuid kristlike koolide eest hoiatamine ei ole küll tänapäeva Eestis kohane. Põhiseaduse § 37 ütleb: „Igaühel on õigus haridusele. Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.” See tähendab, et kristlik kool on Eestis lubatud ja meil ongi seni põhiseaduse sellest nõudest kinni peetud. Eri konfessioonide koolid (vanalinna hariduskolleegium, Tartu katoliku kool, Tartu kristlik kool) tegutsevad juba pikki aastaid ning avalikkus pole nendes antavat õpetust kahtluse alla seadnud. Meil on NSVL-i impeeriumist ajalooline kogemus, kuidas kommunismiühiskonda ehitati ilma jumalata. Mis sellest välja tuli, peaks paljudel veel meeles olema.
Seda hämmastavam on, millise kommentaaride tulvavoo vallandab meedias tänaseni religiooniteema. Mulle tundub, et need tuhanded kommentaarid, mis aastate jooksul religiooni teemal kirjutatud on, ei puuduta tegelikult ristiusku, vaid on pigem alateadlik arveteõiendamine ristisõdijatega, kes 13. sajandil meie maa vallutasid. Tegu on omalaadse ajaloolise õigluse jaluleseadmisega, reaktsiooniga aastasadade pikkusele kintsukaapimisele ja peksule mõisa tallis.
Religiooniga pole sel ülekohtul aga vähimatki pistmist. Kuidas saab nimetada ajupesuks näiteks väärtusi, mis on vanalinna hariduskolleegiumis õpetamise ja kasvatamise aluseks – armastus, tõde, vaba tahe, igaühe väärikus? Me ei tohi unustada, et religioonidel on individualismist tekkinud omailmadest kõrgem ja inimesi ühendav roll ning mitte miski ei suuda asendada inimese igatsust vendluse ja armastuse järele. Igatsus puhtama, ausama ja õiglasema elu järele ei kao kuhugi ka tulevikus, eriti meie üleurbaniseerunud ning tehnikat ja vastuolusid täis maailmas, mille juba sündides kaasa saame. Inimene ei ela ju üksnes leivast, paksust singilõigust ning hapukurgiviiludest sellel. „Kui Jumalat ei oleks, tuleks ta välja mõtelda,” on öelnud Voltaire.

Kivirähk ja Tammsaare
Suhtumises religiooni on Kivirähki võrreldud Tammsaarega. Mõlemad on kodanikena ateistid, ent kirjanikuna nad erinevad. Esimene, mis mulle seoses Tammsaare ja Jumalaga meenub, on haigete jalgadega Tiina. Indrek oli avastanud suure tõe, et Jumalat pole olemas, ja teatas seda ka Tiinale. Kui ta aga nägi, et tema suur avastus võttis Tiinalt lootuse terveks saada, salgas ta oma elu suurima avastuse maha. Siinkohal meenuvadki Voltaire’i sõnad: „Kui jumalat ei oleks…”
Tammsaare kui kirjaniku suhe Jumalasse on hoopis keerulisem ja vastuolulisem kui Kivirähkil. Toomas Liiv kirjutab ajalehes Eesti Kirik (29.03.2006), et ei ole juhuslik, et Tammsaare kõige olulisemaks tõlkijatööks oli romaani „Kuritöö ja karistus” eestindus, mis ilmus 1929, st samal aastal kui „Tõe ja õiguse” 2. osa, Mauruse kooli lugu, millel on väga otseseid kokkupuutepunkte Dostojevski tekstidega. Teises köites analüüsibki Tammsaare inimese ja Jumala suhteid kõige põhjalikumalt.

Mis on inimese õigus?
Toomas Liivi hinnangul lähtub Tammsaare arusaamast, et on olemas kaks teineteisega kattumatut õigust, Jumala (looja)õigus ja inimese (tööriista)õigus. Ja on ka (surma)patt – inimese kõrkus. Kuid olemas on ka tammsaarelik lootus (või teadmine?) õigeksmõistmisest usu kaudu.
1934. aastal on Tammsaare „Tõe ja õiguse” kohta kirjutanud järgmist: „Romaan püüab tabada inimsoo üldist arenemiskäiku. Inimene algab mutina tuhnides maad ja uskudes oma jumalat. Pikkamisi irdub (saab lahti) ta maalapist ja ka jumalast, loob keerulise ühiskonna, ehitab isiklikku õnne taotledes oma koja kas või liivale ja tühjale tuulele, mis langeb järgmisel silmapilgul armetult kokku. Hukkuvad üksikud, terved rahvad, kultuurid ning jällegi algab inimene uuesti maalapist, uskudes jumalat.”
22. detsember 12:21 Inimene kirjutas:
Alustada tuleks mõiste "jumal" sisu ja tähenduse piiritlemisega ning esitada veenvad põhjendused, miks just nii. Kuni selles küsimuses puudub üksmeel, on kogu edasine arutelu täiesti mõttetu.
22. detsember 13:01 Elektrikarjane kirjutas:
Elektrikarjane 22.12.2011 12:46

Minu meelest on see lihtsalt ettevaatamatu, kui inimene, kes teab nii vähe nii iseendast, kust ta on tulnud ja kuhu läheb pärast surma, kui ka maailmast - nii mikro, meso, kui makrokosmosest, väidab resoluutselt et Jumalat ei ole olemas. Teaduslikult korrektselt võiks ehk väita, et meie senised ettekujutused jumalatest on üsna vastuolulised. Paljugi, mida vanasti peeti jumalate pärusomadusteks on osutunud lihtsalt inimeste teatud omaduste projektsiooniks. Pealegi on religioon üsna omakasupüüdlik nähtus - inimene tahab seeläbi õndsaks saada ja jumalad on seega ainult vahendiks taandatud. Aga kui Jumal on olemas kas ta poleks niisuguse moosimise peale pigem solvunud? Jumalat saab paraku ette kujutada ainult lollimana kui kujutaja ise, sest inimene suudab kasutada ainult oma tavateadvust, alateadvus on talle endale kättesaamatu, mistõttu inimene ON rohkemat, kui ta SUUDAB ette kujutada. Paradoksidega on raske ümber käia, sellepärast on võibolla isegi parem kui Mihkel Rauad ütlevad, et Jumalat ei ole, usklikena oleks nii vaese fantaasia ja vähearenenud südametunnistusega inimesed üsna ebausklikud silmakirjateenrid, kes näeksid jumalaid ainult omaenda vankri ette rakendatuna.
22. detsember 23:23 minule meeldis kirjutas:
to.elektrikarjane
minule meeldis
25. detsember 12:54 maamees kirjutas:
Lembit Jakobsoni Õp Lehe lugu lugesin suure huviga.Oli meeldiv tõdeda, et siin ei lahmitud.Tegeletud argitõdede ja mütoloogiaga, vaid mindi süvitsi.
Oleksin hea meelega lugenud toimetaja poolt kohitsemata artiklit. Praegu tundus, et toimetaja ei julgenud Kivirähki eriti arvustada, vaid tegi tema suunas kummarduse.
05. jaanuar 18:25 Teadvustamisteioleolemas kirjutas:
Jeff Foster on ühes intervijus: (täisvideo on leitav teadliku televisiooni kodulehelt: http://www.conscious.tv/nonduality.html => advaita => Jeff Foster ‘Life Without A Center’) öelnud, et kuidagi teadvus teadvustab ennast. See on väga väga põnev väide, sest esiteks ei ole võimalik väita, et niisugune vorm või asi nagu “teadvus” on olemas ja teiseks ei ole võimalik seda kolmandasse isikusse arvata ning kolmandaks ei ole võimalik määratleda, milline on “tema” teadlik seisund.

... täpsemalt:
http://teadvustamisteioleolemas.wordpress.com/2012/01/05/juba-toimuv/
24. märts 14:58 Hingamise fänn kirjutas:
24.03.2012
Muutused! Võibolla leiab vastuse inglise keelsest videost, mis selle veebi kodulehel suurelt ilmub, pealkirjaga: "The Teachings Of Meister Eckhart", http://www.eckharttolletv.com/
18. aprill 17:45 segadus... kirjutas:
Defineerime kõiki rahuldavalt ära termini "jumal" või "Jumal" ning kohe saab selgeks kellest/millest me räägime ning kas tema/temake/see on olemas või mitte.
20. aprill 23:59 Ave kirjutas:
Inimene ise on ju Jumal. Oleme ju Loojad- iga hetk toimub loomine. Jumal on energia, mis on kõik. Naljakas, et Mihkel Raud, kes on nii loominguline, väidab, et Jumalat pole. Elu on täis paradokse :)
23. aprill 03:50 andrauniverse kirjutas:
Kallis Kaido,miks me siis igal pühapäeval seal Kiriku Pühakojas üritusel käime, uksel peame Aamen ütlema ja Jumala armu paluma, kui teda ennast kodus ei ole, arusaamatu lugu. Mina enam sinna majja oma jalga ei tõsta, võid üksi minna omaette rääkima. Samas seal kajab hästi ja need Jeesuse valmistatud pannkoogid ning koduvein on päris head. Ja mina ei soovita sinul ka sinna külla minna kui kedagi kodus pole, politsei võib su ju murdvargana vangi panna ja mida mina siis üksinda kodus tegema hakkan!!!Halloo halleluja helistan Jeesusele ja kutsun ta pannkookide ja veiniga enda juurde, sina kükita seal puuris kui tahad. Ise tead kallis millega riskid. Armastan sind!
31. märts 23:46 Anna kirjutas:
Kahjuks pole eesti inimesel korraliku kristlikku tausta, ega filosoofilisi teadmisi...
klassikalised deismis jumal on Looja, transendent ja immanent. Inimene pole jumal kuigi me võime ennast väikesteks jumalateks pidada. See ei tähenda seda, et me ise oma elu ei saaks suunata ega juhtida. Paradoks on igal pool sees. :)
08. detsember 12:35 Inimene kirjutas:
Motestage lahti "paradoks" !!??
Jumalat kui sellist pole olemas !! Ei hakka siin neid motteid koike kirja panema - see läheks liiga pikaks...Aga lyhidalt oleks see nii: Ma ei tea kes voi mis on jumal, kuid tean täpselt , et ta ei ole see kellena teda meile ette kujutatakse! Ehk siis igale yhiskonnale on vaja mingit kuju kellega hoida ja kontrollida seda yhiskonda , kui Roomlased avastasid , et sellega saab rahvaid allutada siis piibel sai vastavalt ka sellena ymber kirjutada, ehk siis see mida me praegu teama ei ole originaal ja ega see esmane on samuti lihtsalt muinasjutt, mis on prohveti poolt välja moeldud.
02. jaanuar 09:09 MINA kirjutas:
See ongi PARADOKS !!!
16. märts 21:07 Ateist kirjutas:
Ateismist tõsiselt huvitatuile on tõsisemaks arutlemiseks välja pakkuda selline foorum: http://ateistlikfoorum.freeforums.net/
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):