Eneseareng »

Kuidas mina ennast arendan?
[05. november 2010 | Kirjutas: Kaido | 8271 korda loetud | kokku kommentaare: 9]

Põhimõtteliselt on enesearengus olemas kaks liiki - a) mõtlemine enesearengust ja b) tegelemine enese arendamisega.

Esimene liik on see, kui me teadvustame endale, et on olemas võimalused oma elu paremaks muutmiseks selle kaudu, kui me hakkame märkama enda elus automaatseid protsesse. Kuid kuna nende protsesside märkamine, ja eriti nende muutmine, on väga ebamugav protsess, siis me jäämegi ainult selle teadvustamise juurde. Me ei astu mitte ühtegi sammu selles suunas, et neid hetki reaalselt märkama hakata, kui oleks vaja sekkuda. Küll aga meeldib meile seltskonnas tsiteerida raamatuid ning koolitusi, kus keegi on öelnud, kuidas võiks mingis olukorras käituda. Filosoofia. Jälle.

Teise liigi moodustavad need inimesed, kes on endaga korraks "tülli" julgenud minna ning öelnud endale, et ma ei taha enam niimoodi elada, nagu ma olen seni elanud. Nad teadvustavad, et nii kaua, kuni nad seltskonnas oma teadmistega säravad, ei mõjuta see muul viisil nende elu kui ainult see, et Malle või Kalle ütleb mõnes muus seltskonnas, et Kalev või Mari on väga vaimne: "Näe, pani sellist teksti ühel sünnipäeval". Aga järgmine kord, kui Malle Kalevile kogemata varba peale astub, ütleb Kalev talle väga vaimsel viisil: "Kuradi ahv, kas sa ei näe, et ma seisan siin?!".

Ükskõik kui palju me ka ei üritaks, oleme me esimeses liigis alati kuni elu lõpuni kinni. Me oleme inimesed, sellepärast. Ja kõik inimesed on ebatäiuslikud - isegi dalai-laama. Kuni me oleme inimesed, ei ole mõtet iseendast ega teistest täiuslikkust otsida, ja eriti veel pettuda seetõttu, et keegi meie jaoks nii suur autoriteet käitub inimlikult valesti. Kuidas teistmoodi saakski ta käituda?

Mulle meeldib väga esimene enesearengu liik, sest tõesti on inspireeriv lugeda raamatuid sellest, kuidas keegi on kuskil valgustunud ja tõusnud kõrgemale inimeste tavapärastest väärtustest. Lisaks sellele püüan ma varba otsaga katsuda ka enese arendamise teist liiki. Kuidas ma seda teen?

1. Ärkan kell 5.00
Hommikune ärkamine on treening nagu iga teinegi. Paljud inimesed arvavad, et nad ei ole suutelised ärkama varem kui kell 8.00. Ka mina arvasin pikka aega niimoodi. Täna ärkan ma hommikul kell 5.00 välja arvatud pühapäeval? Miks? Sest see on pühapäev.

Minu jaoks on hommikusel ärkamisel kaks tähendust. Esiteks, distsipliin. Meie tavapärane elurütm on kõigele meeldivale järeleandev - me soovime teha kõike seda, mis meile meeldib, ja vabaneda kõigest sellest, mis on ebameeldiv. Selline on meie harjumuspärane käitusmismuster, mis hoiab meid vangis - me oleme sõltuvuses nendest asjadest, mis teeb meie hingele pai. Üheks viisiks sellest sõltuvusest vabaneda on suruda ennast teadlikult välja teatud hetkedel sellest tundest, et mul on hea olla. Ning tuleb tunnistada, et hommikul kell 5 on enesetunne just selline, et tahaks magada, kõik ju magavad, appi ma ei suuda ... aga siis teadvustadki endale, et ma ei anna järele kõikidele nendele asjadele, mida keha teha tahab? Kes siin lõppeks peremees on - meel või keha? Jah, mina eelistan, et juhib teadvus.

Teine aspekt on hommikune vaikus ning võimalus tegelda praktikatega. Kuna ülejäänud pere tuleb järgi umbes kella 7 ajal, siis on mul 2 vaba tundi enda jaoks. Selle aja jooksul ma teen joogat, taiji-d ning meditatsiooni. See on minu aeg. Ka seda artiklit hakkasin ma kirjutama kell 6.40.

2. Meditatsioon 2x45 minutit
Kui hommikune ärkamine on teadlik treening keha distsiplineerimiseks, siis meditatsioon on ainukene viis oma meele / teadvuse distsiplineerimiseks. Jah AINUKE viis. Kõikidele, kes sellele vastu vaidlevad, vastan ma oma Õpetaja sõnadega: "Las nad siis mängivad edasi". Igasugused vabandused nagu ma ei saa, sellel pole mõtet, see on jama ... on nende poolt enda jaoks välja mõeldud vabandused, kuna nad lihtsalt ei ole suutelised enda tahtmistega hakkama saada. Niisamuti nagu hommikul vara ärgates karjub meie teadvus, et see on vale otsus, mine kohe magama tagasi, karjub see samamoodi peale 2 minutit paigal istumist - meie keha ja meel ei ole lihtsalt sellega harjunud. Aga siin just asja tuum ongi: "Kui me soovime kasvada, ei saa me teha alati neid asju, mis meile meeldivad."

Loomulikult on eelnev vaid meditatsiooni üks ning vähemtähtsam aspekt. Teine, ja palju olulisem aspekt on fakt, et meditatsiooni kaudu kanname me oma teadvuse eest hoolt ning treenime seda käituma nii, nagu meie soovime, mitte aga ei allu jällegi harjumuspärasele teadvuse tööle. Mida see tähendab? Küsi endalt, kui palju sa juhid oma igapäevast mõtlemist? Kui palju sa juhid seda, kuidas sa reageerid sündmustele sinust väljas ning mõtetele sinu peas? Jah, mitte väga. Ning see on täiesti normaalne, sest me ei ole ju õppinud seda tegema. Me küll kanname väga põhjalikku hoolt oma keha eest - peseme seda iga päev, toidame ja kasime - , aga kes kannab hoolt meie teadvuse eest? Kas sa usud, et meie keha suudaks eksisteerida ilma teadvuseta? Proovi järele! Palu arstidelt anesteesiat 10 päevaks ning samuti ütle nendele, et nad ei toidaks ja ei joodaks sind sellel ajal. Mis su kehast nüüd saab? Pole teadvust, pole elu. Punkt. Ehk sellisel viisil lähenedes ei teki enam küsimust, miks on vaja oma teadvuse eest hoolt kanda. Ja kui keegi püüab endale ka nüüd veel öelda, et on ka teisi viise, vastan ma taas oma Õpetaja sõnadega: "Las nad mängivad edasi". Et selles veenduda, võib korraks uuesti siseneda enesearengu esimesse liiki - loe pühakute ja tõeliselt tarkade inimeste lugusid - mitte filosoofide omasid - ning vaata, mitu nendest vabanes meditatsiooni kaudu. Jah, sada sajast.

Kuidas mina seda praktiseerin? Igal hommikul 45 minutit ja igal õhtul 45 minutit.

3. Ühe kausi printsiip
Hea viis mõista, kuidas me kogu aeg üle sööme, on püüda peale toidukorda mediteerida. Kui me sööme oma keha liiga täis, läheb kogu meie energia toidu seedimisele. Me teeme oma kehale haiget.

Kas sa jood ennast iga päev purju? Ei, sa teed seda ainult pidudel väga harva. Kas sa käid iga päev teatris? Ei, ka seda teed sa mõõdukalt. Me ei saa sa isegi seksida iga kord selle inimesega, kellega me tahaksime. Ja, me saame naudinguid elus mõõdukalt. Ning seda isegi siis vaatamata sellele, et tegelikult möödub kogu meie elu ainult naudingute tagaajamisele. Väiksemad või suuremad, aga iga päev läheb meil selle arvele, kuidas kogeda asju, mis meile meeldivad ning vältida asju, mis ei meeldi.

Kuna aga toitu on meie ühiskonnas piiramatult, siis sellesse naudinguvormi suhtume me põhimõttega "Iga päev on jõulud". Meie ühiskond pakseneb, sest me ei suuda vastu panna oma ihale saada igast toidukorrast naudingut. Kuna paljud teised naudinguvormid on siiski meie jaoks piiratud, kuid shokolaadi ja pitsa jõuab endale iga eestlane osta, siis lasemegi me hea maitsta.

Ühe kausi printsiip aitab meil teadlikult ka söömisest saadava naudingu tagaajamisest kõrgemale astuda - me lihtsalt ütleme endale, et isegi, kui toit on super, distsiplineerin ma ennast ühe kausiga. Ma ju tean, et sellest kogusest piisab, et keha saaks toidetud. Kõik ülejäänu on juba nauding. Kuid nii kaua, kuni me ainult naudingute järgi jookseme, ei saa me iialgi terveks ja vabaks.

4. Sport 3x nädalas
Neditatsioon treenib meie teadvust. Kuid me ei saa kõrvale jätta ka oma füüsilist keha, sest see on ju majapidamine, mis laseb meil kogeda maailma, milles me elame. Seetõttu teen ma vähemalt kolm korda nädalas füüsilist trenni. Siia alla ei lähe hommikune jooga ja taji, mis on lihtsalt virgutusvõimlemine. Spordi all pean ma silmas ikkagi seda vastikut tunnet, kui me peame oma keha pingutama. Siia alla ei lähe ka see, kui sa lähed küll jõusaali kohale, kuid higi välja ei saa.

5. Sõbralikkuse, mõistva kaastunde, osavõtliku rõõmu arendamine
Need on minu kolm isiklikku printsiipi, mille kaudu ma distsiplineerin teisi inimesi ja kogu oma maailma armastama ning sellest hoolima.

Sõbralikkus saab alguse iseendaga sõbraks saamisest - me ei saa ju armastada kedagi teist, kui me ei armasta iseennast. Seetõttu on kasulik mõnikord peegli ees ennast vaadata ning mõista, mida sa tegelikult enda suhtes tunned. Kui sa hakkad seda inimest juba armastama, võid kellegi sinna peegli ette järgmine kord kaasa võtta. Hea oleks, kui ta oleks su vaenlane. Siis hoiad distsipliinimäära kõrgemal.

Mõistev kaastunne tekib asjaolust, et me mõistame, et mitte ainult meie ise ei ole haiged, vaid kõik inimesed on haiged. See on suur inimeste ja ühiskonna haigus, mis paneb meid kõike tahtma ja kõiki vihkama. Aga läbi mõistva kaastunde saame me aru, et see vihkamine ja tahtmine saab alguse välistest programmidest ning meie harjumuslikust käitumisest. Läbi meedia, marketingi ja Hollywoodi seatakse meile ette standardid, millele me püüame vastata. Kui see õnnestub, oleme me õnnelikud. Kui see ei õnnestu, oleme me täis viha ja trotsi. Kui me sellest aru saame, siis hakkab ära kaduma ka meie isiklik viha, sest me teame, et see õelus ning kurjus meie ümber ei ole tingitud sellest, et inimesed oleksid kurjad, vaid sellest, et nad ei saa lihtsalt aru, et nad käituvad teatud programmi mõjul niimoodi.

Osavõtlik rõõm õpetab mind tundma rõõmu selle üle, kui kellelgi teisel läheb hästi. Kuna me oleme oma "mina", oma ego, orjad, siis iga kord, kui kellelgi teisel läheb hästi, tunneme me ennast ego tasandil halvasti. Miks? Kuna meie minateadvus identifitseerib end asjade ja saavutuste kaudu, siis juhul, kui keegi teine saavutab või omab midagi rohkem kui meie, siis meie ego väheneb kohe ka proportsionaalselt. Aga kuna me ju identifitseerime end selle ego kaudu, siis me tunneme, et me hakkame ära kaduma. Appi, kui jube!!! Läbi osavõtliku rõõmu distsiplineerime me ennast teadvustama, et see on illusioon ning see lubab meil teiste saavutuste üle rõõmu tunda.

6. Vabanemine aplusest, vihast ja lollusest
Kuna meie igapäevane elu möödub tahtes kõike seda, mis meile meelehead teeb, oleme me kogu aeg saamise - tahtmise režiimil. Me tahame kogu aeg juurde. See on aplus. Kuid on ju ilmselge, et me ei saa iialgi saada kõike seda, mida me suudame välja mõelda. Seega, ei saagi me kunagi õnnelikuks, kuni me sellest režiimist ei välju. Kuna alati on midagi, mida võiks veel saavutada või omada, ning me tunneme, et me oleme lõplikult õnnelikud alles siis, kui me ka need asjad saame, olemegi me kogu elu rakkes neid asju saamaks. Kuid see ei lõppe iialgi. Aplusel ei ole piire.

Kui me saame selle, mida me tahame, oleme me õnnelikud. Kui see aga ei õnnestu, oleme me täis viha ning trotsi. Mida see tähendab? Et seda mõista, vaata enda ümber olevaid inimesi. Kõik räägivad sellest, kuidas nad tahavad seda või seda, ja kiruvad seepärast, et neil ei õnnestunud see või neil ei lastud seda saada või saavutada. Sellest saab alguse meie viha. Viha pimestab meie meeled.

Kuni me ei mõista, et me oleme aplad ning sellest tulenevalt täis viha, oleme me tulvil lollust. Kui me aga ühel hetkel taipame, mis on need mehhanismid, mis tegelikult panevad meid tegutsema - aplus -, tõuseb meis esile tarkus.

7. Muutustest ja minateadvusest tulenev rahulolematus
Kuigi me teame, et kõik asjad meie elus on ajutised, saab meie rahulolematus valdavalt alguse sellest, et me jääme nendesse asjadesse kinni, mis meile meeldivad. Me armume kellessegi, aga armastus põleb läbi kui bensiin - me oleme õnnetud. Me olime edukad, aga turg kukkus kokku - me oleme õnnetud. Me olime ilusad 22 aastased tüdrukud, aga täna oleme me 40 aastased naised, keda enam kõik ei ihalda - me oleme õnnetud.

Kõik meie probleemid saavad alguse sellest, et me loome enda pähe "minateadvuse" ning klammerdume sellesse. Kõik probleemid saavad alguse sellest, et me seostame oma elu mina, minu, mind, minule, minult, minuga jne mõistetega. Kõige kindlam viis ajutises maailmas õnne tunda on loobuda käsitlemast oma maailma "mina" põhiselt. Kohe kui sa loobud, sellest mida MINA KARDAN, MINA TAHAN, MIND EI TAHETA jne, kaovad meie elust ka probleemid.

Seitse on minu lemmiknumber. Ja neid seitset punkti soovisin ma hetkel sinuga jagada.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Mis teoksil?
27.11.2010a Meditatsiooniõhtu Brian Melviniga "Vaikuse jõud"

Tunned mõnikord, et lained löövad pea kohal kokku? Kingi endale 1.5h sisemist vaikust ...

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
05. november 09:19 Katycee kirjutas:
Ilusad mõtted hommiku alustamiseks. Püüan elada elada selle teise variandi järgi, kuigi jah kindlasti kaldub väga tihti kogu enesearendamine filosofeerimise tasandile, aga ikkagi on mul hea meel, et mulle on antud mõista seda, et olen nüüd selles faasis, siis jällegi kutsun ennast korrale.
Elu on ilus oma valus...
05. november 11:45 Mõtleja kirjutas:
Mis on meditatsioon?ENDAST teadlikuks tulemine?Aga miks siis seda peaks kaks korda päevas tegema,kui see peaks olema TABA ELADA!?Ja kas ikka peaks nautimisest loobuma? Eks elule peaks andma loa olla aina nauditav ja olema tänulik iga hetk!Loomulikult see rõõm ei peaks sündima söömisprobleemidest ja muust väljastpoolt tulevast.Ja miks ma peaksin loobuma toidukausikese rõõmust või rõõmust näiteks tanssida või ilusatest puhtatest riietest,ehkki need on väljastpoolt tulevad!? Kas see on ainult filosoofia ja "las nad siis mängivad edasi"printsiip?Aga eriti hea on lugeda ja peatuda vaatama sinu suurt tööd mida tahad teha kõikkide jaoks ja siis uurida mida võin siit ise õppida.Aitäh!
05. november 11:52 Kristel kirjutas:
Kõik õige. Just nii nagu ongi- seondub väga ka eile vaadatud filmiga- palveta, söö ja armasta. Kuna on ees ka nädalane reis ja palju lendamist- siis on aega mõtisklemiseks.
05. november 16:09 Kaido Pajumaa kirjutas:
@Mõtleja

Meditatsiooni võib kõige lihtsamalt nimetada tähelepanu juhtimise oskuse arendamiseks - läbi meditatsiooni treenime me oma teadvust just nii, nagu tavapärselt treenime me oma füüsilist keha või omandame muid uusi oskuseid. Laps õpib käima, inimene õpib autoga sõitma, ujuma jne. Me õpime uusi oskused. Kuna meie teadvus töötab tavareziimil automaatselt omapäi, siis läbi meditatsiooni õpime me seda kasutama meie poolt soovitud viisil.

Taba elada - ei saa sellest hästi aru. Kaks või üks või kolm või neliteist korda võib seda teha, sest mida rohkem sa midagi harjutad, seda paremini see sul välja kukub. Kui sa lähed esimesse seltskonnatantsu trenni, tantsid sa nagu puukaru - näiteks saates Tantsud tähtdedega. Aga kuna nad harjutavad 5 tundi päevas, saavad nad kiiresti heaks. Kui heaks nad aga saaks, kui nad tantsiks näiteks iga päev 15 minutit?

Jah, elu peab olema nauditav, kuid me oleme naudingute saamisest sõltuvuses. Me ei märka, kuidas me tahame saada kõike seda, mida me naudime ning kuidas me vihkame seda, mida me ei saa, aga tahaksime saada. Toidus ei ole viga - ega toit meid kurvaks ei tee. Küll aga ülesöömine. Ühel hetkel me naudime, teisel hetkel me vihkame, sest me söime üle ning nüüd oleme 5 kg juurde võtnud. Seega ei ole vihkamise põhjus toidus, vaid selles, et me ei suuda õigel ajal märgata, et me sööme üle. Ning seda märkamist aitab treenida meditatsioon. Ükskõik, mis probleem meie elus on, saab see alguse kas sellest, et me tahame midagi, mida me ei saa (me oleme aplad saamaks naudingut) või siis sellepärast, et me tahame millestki vabaneda, mis ei õnnestu (me oleme täis viha).

Seega, küsimus ei ole selles, et me soovime head toitu süüa või muid naudinguid saada, vaid selles, et me elame teadvustamata, mida ja miks me tahame ning nende teadvustamata tahtmiste tagajärg on kannatus ja rahulolematus.

Riided - küsimus ei ole jällegi riietes. Palun naudi neid. Aga paljud inimesed on kurvad, sest nad ei saa osta endale nii palju ja nii kalleid riideid, nagu nad tahaksid. Nad on õnnetud. Kuid küsimus ei ole riietes, vaid nende sees kerkinud soovist saada naudingut, mida uued riided tekitavad, kuid kuna nad ei saa kõike endale lubada, siis selle tagajärg on rahulolematus ja kurvastus ja trots.
05. november 22:01 Kristi kirjutas:
Mul tekkis seda artiklit lugedes ikkagi mõte, et Sa Kaido räägid palju meditatsioonist ja ka paljud sarnaselt mõtlevad inimesed räägivad meditatsioonist. Mis on meditatsioon? Kas ainult rätsepaistes istumine ja 1-10 lugemine, et oma kontsentratsiooni hoidagi ainult 1-10 numbritel ja pea puhas muudest mõtetest. Tegelesin taolise meditatsiooniga pool aastat. Tundsin ennast tegelikult hästi....pärast meditatsiooni, mitte enne, sest alati pidi ennast sundima minema istuma. Ja ometigi ma enam istuma ei lähe.
Ma ei nimetaks seda "mängimiseks". Pigem on enese sundimine mäng, sest me tahame olla teistmoodi, kui tegelikult oleme.
Mängu aitab lõpetada enese aktsepteerimine ja enda kõrvalt vaatamine, et kuidas mulle tundub ja kas mul on hea olla. Me elame siiski selles elus ühe korra ja ma ei usu, et keegi tahaks elada seda elu kogu aeg ennast piitsutades ja hirmsat moodi distsiplineerides. Loomulikult ei pea ma silmas, et peaksime kõigile ahvatlustele järele andma. Me oleme mõistusega olendid ja suudame mõistlikkuse piire tunnetada.
Mind on elu õpetanud, et mediteerimise mooduseid on mitmeid. Kui me tegeleme nt millegagi väga kirglikult ja südamest, siis me ju muude asjade peale samal ajal ei mõtle. Ka see on meditatsioon, ja palju meeldivam, sest ennast ei pea selleks sundima.
Mida rohkem ma neid enesepiitsutamise artikleid loen, seda enam minus tekib kahtlusi. Maailmas on palju Õpetajaid ja palju Õpilasi. Ma pigem rõhutaks, et enda avastamiseks ja endaga rahu sõlmimiseks on palju erinevaid meetodeid. Ka mina olen siiralt nt Buddha usu pooldaja (st. usun ja üritan järgida neid põhimõtteid), ehkki ristitud kristlane; olen taimetoitlane juba aastajagu. Nende viimati mainitud olekute suhtes mul kahtlusi pole, sest tunnen end hästi.
Ma ei tunne aga end hästi, kui keegi ütleb, et paljud asjad peavad olema just nii, nagu seda ainult üks Õpetaja või Õpilane ütleb.
Ma soovin inimestele pigem eneseavastamisrõõmu ja vähem enesepiitsutamist. Te võite üllatuda, et elu ongi ilus, st, et "juba ongi" ja seda mitte midagi erilist tegemata. Ma ei arva, et elurõõm tuleb läbi enesepiitsutamise ja range distsipliini. Kui mõni nimetab elu nautimist "mänguks", siis on okey, et ta nii arvab. Temal on oma arvamus, minul on oma. Ja nii ongi... Ei midagi rohkemat.
Meie probleem on pigem selles, et üritame iga hinna eest lihtsaid asju keeruliseks mõelda.
06. november 11:51 Kaido Pajumaa kirjutas:
@Kristi.

Jah, sul on täiesti õige. Inimestel ongi erienvad eesmärgid ja tunnetused. Seepärast ei saa kuidagi öelda, et kõik inimesed peaksid tegelema meditatsiooniga. Liiatigi veel 99,99% inimestest ei tegele ju sellega.

Kuna minu isiklik eesmärk on muutuda üha sõltumatumaks nii välistest kui sisemistest nähtustest, mis on kõikide meie probleemide allikaks, siis meditatsioon on kindel viis seda teha. Olen seda ise kogenud eelneva 4.5 aasta jooksul. See ei ole filosoofia, vaid reaalne kogemus.

End hästi tunda on võimalik läbi kümnete erinevate tegevuste ning praktikate. Kuid kõikide nende tegevuste nõrk külg on ajutilisus - me surume endas teatud nähtused alla ja kleebime siis selle positiivse kihi peale. Kuid niipea, kui see väline tegevus / impulss või sisemine mantra vms lõppeb, ja on vaja uuesti päris eluga tegelda, oleme me tagasi samas seisus. Miks? Sest kõik muud tehnikad va meditatsioon ei muuda meie alateadlikke harjumuslikke mustreid. Kuni me ei muuda neid, saame me alati vaid ajutist abi ning me oleme jällegi loonud endale sõltuvuse - kui me tahame end hästi tunda, peame me tegema seda või seda. Meditatsioon, kontsentratsioon vms praktikad treenivad aga meie teadvust teistmoodi tööle, mille tagajärjel toimub sõltuvuslikkusest vabanemine. Me õpime rõõmu tundma ning õnne kogema sõltumatult sellest, mis meie elus toimub, sest selge on ju see, et kogu aeg ei ole võimalik tegelda nende asjadega, mis meid rõõmsaks teevad. Iga päev on ju midagi, mis on negatiivne - elu on selline.

Miks inimesed käivad aashramites ja meditatsioonikeskustes? Selleks, et kogeda rahu ning tasakaalu. Kuid üks peamisi eesmärke sinna minekul peaks olema seal oma teadvust õpetada teistmoodi tööle, et me suudaksime rahu luua ka siis, kui me sellest meeldivast keskkonnast ära tuleme.

Seega, jah, ma olen sinuga nõus, et enesepiitsutamine ei ole vajalik elus. Aga antud juhul ei ole enesepiitsutamine eesmärk omaette, vaid see on vahend muuta oma elu vabamaks, rõõmsameelsemaks ning tähendusrikkamaks. See tundub piitsutamine ainult esimesel aastal, sest meie teadvus on lihtsalt harjunud teistmoodi tööle. Aga sama on ju kõikide aladega - algus on raske. Kuid peale mõnda aega pingutamist, harjutamist, hakkame me tasapisi muutuma. Ja siis ei tundu see enam enesepiitsutamine, vaid "ravim", mis annab reaalseid tulemusi, et igapäeavasest elust rohkem rõõmu tunda. See kõik on väga praktiline. Siin ei ole filosoofiat mitte üks raas, nagu võis jääda mulje sinu postitusest, nagu oleks eesmärk rituaalne piitsutamine omaette. Ei, absoluutselt mitte.
09. november 16:09 samru kirjutas:
mina,minu,mina,minu,ainukene......
try to get rid of your ego
09. november 16:18 Kaido Pajumaa kirjutas:
@samru

Palun vabandust, kui ma sulle selle artikliga haiget tegin. See ei olnud eesmärk.

Ning aitäh meelde tuletamast - vaatasin artikli läbi ning seda saaks tõesti kirjutada vähem mina-põhiselt. Ma lihtsalt ei toimetanud seda piisavalt. Aitäh, et aitad mul kasvada.

Kõike ilusat sulle
Kaido
10. november 13:16 Kaie kirjutas:
kõigile...
Avasta ja õpi kasutama oma teadlikkust.
Meditatsioon ongi minu jaoks iseenda ja maailma teadvustamine, jah, meelte ja teadvuse arendamine, et tunnetada ja kogeda ISEENNAST, MAAILMA, ÜKSOLEMIST, JUMALIKKUST...
SINUS ENDAS ON KÕIK VASTUSED. JULGE AVADA ENNAST;
OMA SÜDA, ET LEIDA SISEMINE RAHU; TEED ISEENDA JUURDE...
Rõõmu,harmooniat ja tasakaalu kõiges kõigile
Siirust ja avatust,Aitäh Kaido!
Armastusega,
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):