Eneseareng »

Kas elul saab üldse mõtet olla?
[05. detsember 2010 | Kirjutas: Kaido | 10040 korda loetud | kokku kommentaare: 4]

Kui sa ei ole kordki elu jooksul mõelnud selle peale, mis on elu mõte, oled sa geenius. Ma usun, et iga inimene on mõnel hetkel oma elus küsimuse tõstatanud, mis sellel kõigel ikka mõte on. Täna mõistsin ma hetkega, kas selles üldse saab mingit mõtet olla.

Kuidas põleb küünal?
Küünal on enne tema põlema süütamist lihtsalt tükk vaha, millest ei ole mitte kellelegi mingit kasu. Kui see aga põlema panna, annab see meile valgust ja sooja. Seda aga ainult nii kaua, kuni vaha jätkub - kohe kui see otsa lõppeb, on küünal meie jaoks väärtusetu.

Väga oluline on siinjuures fakt, et küünlal endal ei ole temast mingit kasu - tema ainult põleb. Kogu tema väärtus ilmneb ainult teda ümbritseva maailma kontekstis. Kui küünal panna põlema tühjal väljal, kus ei ole 100 km raadiuses ühtegi elusolendit, pole ka küünlast mingit kasu. Tema kasu ilmneb ainult selle kaudu, kuidas ta annab teda ümbritsevatele inimestele soojust ning valgust.

Teine oluline märkus küünla kohta on see, et küünal on lõplik - see ei ole lõpmatu. Seetõttu ei saa küünalt ületähtsustada. Ta on küll praegu siin, aga juba üsna pea on ta minevik - kellelgi ei ole temast enam sooja ega külma. See võib küll läbi joosta mõnede piltide pealt, kus jõuluõhtul lapsed küünla kõrval seisavad, aga absoluutses tähenduses küünla elul puudub igasugune mõte, sest millelgi, mis on väga ajutine, ei saa sügavat mõtet olla.

Meie elu kui küünal.
Kui korra nüüd vaataks enda elu ja tooks siin mõned paralleelid. Meie elu on ajutine. Me elame keskmiselt 65 aastat ja siis oleme kadunud. Küünal põleb võib olla 6.5 tundi ja on ka kadunud. Seega on oluline see, mida küünal suudab teha inimestele "oma" 6.5 tunni jooksul, nagu ka see, mida meie suudame teistele inimestele ära teha "oma" 65 aasta jooksul.

Teine ühisjoon on see, et ka meie elu oleks täiesti tähtsusetu, kui me ei saaks seda väljendada meid ümbritseva maailma kaudu. Kui me elaksime kogu elu ära üksikul saarel nii, et keegi isegi ei tea meie olemasolust, oleks meie elu üsna mõttetu. Kui me aga elame ühiskonnas, kus me saame teisi inimesi aidata ja ka ise selle kaudu kasvada, omandab meie elu tähenduse. Nii nagu küünal kiirgab valgust ja soojust väljapoole, kiirgame ka meie väljapoole seda, mis inimene me oleme - kui me oleme hea, näeb seda ka välismaailm; kui me oleme kuri, kogeb seda ka meie maailm.

Kõige olulisem ühisjoon ilmneb aga minu jaoks selle kaudu, et ei küünlal, ega ka meil ei ole absoluutses tähenduses mingit tähtsust. Nii, nagu pilt küünlast koos lastega lebab üsna pea kaminasimsil, nii on seal üsna varsti ka meie pilt. Esimestel aastatel peale meie lahkumist räägitakse meist veel lugusid, aga juba üsna pea muutume ajalooks. Me olime keegi, keda mäletavad meie lapsed ja natuke ka lapselapsed, aga sealt edasi oleme pildid seinal.

Kas elul saab üldse mõte olla?
Ja nüüd siis küsimus: "Kas millelgi lõplikul saab üldse mõtet olla?". Nii nagu küünla mõte on korraks valgustada teda ümbritsevat maailma, saab meie elu mõte olla ka ainult korraks valgustada meid ümbritsevat maailma. Kõik muu on üleliigne. Kõik, mille pärast me tavaliselt oma pead vaevame - kas ma olen ikka piisavalt nii või naa; kas mul on ikka piisavalt seda või teist -, tundub olevat täiesti tähtsusetu. See oleks umbes sama, kui küünal hakkaks enda ümber koondama kõikvõimalikke iluasju, et tema vahakeha oleks ilusam arvates, et see on tähtis, kuid samas kõik need asjad tuhmistaksid tema kiirgust. Ta arvab, et teised küünlad vaatavad siis teda ning imetlevad. Kuid ta unustab ära, et enamus teisi küünlaid kannatavad sama "haiguse" all - ka nemad on ära unustanud, et nende tegelik ülesanne on anda valgust ning sooja väljapoole, vaid koguvad enda ümber ainult träni, et "keha" ilus oleks. Mille nad aga mõlemad on ära unustanud, et see vahakeha ju saab üsna pea otsa. Iga sekund, iga minut see keha kahaneb, kuni see visatakse ära.

Nii on ka meiega. Me kogume enda ellu kõikvõimalikku träni, et selle kaudu olla paremad inimesed. Me unustame ära, et ainuke, mida me tegelikult teha saame, on jagada oma isiklikku kiirgust. Ja kui see on tuhmunud, siis saame seda läikima lüüa visates ära üleliigse prügi, mis on meie peas ning meie elus. Ehk on just see, mida teevad joogid ning mungad - nad on lahti lasknud kõik, mida nad ei vaja absoluutses tähenduses. Nad on aru saanud, et ainuke, mis tegelikult tähtsust omab, on nende sisemine headus, nende isiklik kiirgus, mida jagada ümbritseva maailmaga ning mille kaudu teisi inimesi aidata. Nad on tõelised inimküünlad. Ehk on nende elul vähemalt mingisugune mõte ...

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
21. detsember 18:17 Lihtsalt Hea kirjutas:
Elu mõte peitub inimeses eneses!!!
30. detsember 17:47 Rob kirjutas:
Inimese elule annab mõtte inimene ise (kuigi tavaliselt teevad seda teised) ,sama ei saa öelda küünla kohta (või inimene lihtsalt ei mõista seda ja kipub seda ise tegema) . Nii me ei või ka teada, mis mõte on üksikul saarel elava inimese elul .
10. jaanuar 14:24 Konstantin kirjutas:
Kui küsida kellalt, mis on tema eksisteerimise mõte, siis tõenäoliselt ei oskaks ta vastata. Me peame pöörduma kella valmistaja poole või lugema kasutusjuhendit. Nii on ka inimesega, meil on raske vastata küsimusele, mis on meie elumõte. Kui me aga pöördume oma Looja poole või loeme juhendit ehk piiblit, saame me teada, et igal inimesel on ainulaadne eesmärk siin elus. Piibli järgi on inimese eksisteerimisel 5 eesmärki.
1. Saada Jumala sõbraks.
2. Kuuluma Jumala perekonda e. kogudusse.
3. Me oleme loodud, et saada Kristuse sarnaseks.
4. Oleme loodud, et teenida Jumalat oma oskuste ja andidega.
5. Ja rääkima teistele, mida Jumal meie elus teeb.
13. veebruar 16:17 Marko kirjutas:
No kuule küünalt ei saa ikka inimesega võrrelda üks on asi ja inimene on inimene, ikka rohkem väärt :)
Vaata vastavalt arengu astmele, sa ei pea kellelegi tõestama oma olemasolu vajadust, ei pea "liputama" kellegi ees. Inimene ei ole ainult füüsiline olend, tal on ka mitu vaimset keha (astraal keha)seega ei pea tingimata kellegiga füüsilises kontaktis olema, et kasulik olla ...
Kui sa tunned, et sul pole absoluutses tähenduses mingit väärtust, on sinu probleem, mitte teiste. Jah mõned meist on ammu aru saanud ja mõned meist pole ka tavamõttes tavainimesed, kehastunud teistelt planeetidelt, vanad hinged...seega vaatavad, kuidas lapsed mängivad ja kui vaja eks siis aitavad ka kaasa.
Head kasvamist siis ... :)
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):