Eneseareng »

Põnev avastus: Miks Aasias inimesed kõigele vaatamata nii õnnelikud on
[19. veebruar 2013 | Kirjutas: Kaido | 11113 korda loetud | kokku kommentaare: 6]

Arvatavasti on igaüks meist kuulnud kedagi muljetamas oma Aasia-reisist ja imestamas, kuidas inimesed seal vaatamata vaesusele ja mustusele nii õnnelikud on. Milles siis asi? Võtsin kätte ning rääkisin sellest kohalike balilaste endiga. Küsisin otse, kuidas te nii õnnelikud olete, kui teil ei ole korralikku kodu, sanitaarsüsteemi, puhast vett ja mõnikord isegi süüa?

"Meil ei ole plaane"
Valge inimene on kõva planeerija. Valgel inimesel on plaan olemas igaks olukorraks, sest meid on õpetatud uskuma eesmärkidesse ja plaanidesse - need on ju ainukesed viisid millegi saavutamiseks, et seeläbi siis õnnelikuks saada. Teisiti öelduna oleme väga kõvast kinni "kui, siis" -mudelis, mille kohaselt usume, et KUI me saame selle, või KUI me saavutame selle, või KUI meil oleks see, või KUI see asi oleks teisiti, SIIS oleksime õnnelikud.

Kindlasti on sellisel lähenemisel omad plussid, sest see paneb meid tegutsema (ja samas tekitab ka stressi), kuid selle mudeli kõige nõrgem lüli on lõpmatus - me ei saavuta iialgi olukorda, kus ei oleks enam midagi, mille poole püüelda (ja selle mitteomamisest tulenevat stressi). Sõltumata, kui heaks me oma elu juba saanud oleme, jääb ikkagi alles võimalus midagi veel rohkem, suuremat ja paremat saavutada. Me oleme "kui, siis" mudelis kinni elu lõpuni, kui me sellest ise teadlikult välja ei astu.

Balilastel aga ei ole plaane. Nad ei mõtle palju selle peale, kus võiks parem olla ja kuidas sinna jõuda. Nad on rahul sellega, mida elu nendele pakub ja võtavad rõõmuga kõik vastu, sest see on nende karma. Karma on balilaste elus väga olulisel kohal - nad lihtsalt usuvad sellesse tõsimeeli. Nad ei ole lugenud ühtegi Deepak Chopra, Neal Donald Walcshi või Eckhart Tolle raamatut, vaid see on nende veres - nad teavad, et kõik see, mis nende elus hetkel toimub, on nende minevikutegude tagajärg. Ma isiklikult kipun kusjuures nendega nõustuma.

Karmaseadus ütleb, et peaksime meelerahus ning naeratades vastu võtma selle, mille elu meile pakub. Meil ei ole mõtet süüdistada teisi inimesi või iseennast oma praeguses hetkes, sest me ei saa seda niimoodi muuta. Me saame muuta ainult oma tulevikukogemusi muutes praegu teadlikult oma suhtumist ja käitumist - hakates teadlikult sooritama tegusid, mis võiksid meile parema elu tulevikus tuua. Loomulikult ei ole see alati lihtne, sest egopõhine maailmavaade ütleb, et kõik teised on meie hädades süüdi ja raske on vastutust võtta, kuid mulle tundub, et karmapõhisel elul on inertne mõju - mida enam praktiseerida, seda lihtsamaks ja loomulikumaks see muutub.

Lihtsalt olemise puudused
Niisama kulgemine (nagu balilased seda teevad) on küll ilus ja vaimne, aga ei saa öelda, et sellel negatiivseid külgi ei oleks. Selline lähenemine võib viia majandusliku seisakuni. Paljud Aasia riigid on ju ka veel 21. sajandil arengumaade nimekirjas - kõik on justkui veel arenemise järgus. Aga mis on selle põhjuseks? Mul puudub kvalifikatsioon lõplike seisukohtade kujundamiseks, aga kuulates kohalike mõtteid elust, tööst ja enda arendamisest, võib siiski näha siin mõningaid seoseid.

Näiteks on Balil tänaseni laialt levinud (siiski mitte enam täielikult, sest läänemaailma mõju on ka siin tuntav) arusaamine, et kuni sul ei ole perekonda (naist / meest, lapsi), ei ole sul ka vastutust. See tähendab, et paljud 30-aastased mehed elavad jätkuvalt vanemate majas, söövad vanemate toitu, võtavad tseremoonia saatel iga 6 kuu tagant vastu vanemate poolt ostetud uued riided ja lihtsalt ei teegi mitte midagi.

See avastus jahmatas mind, aga see on tõsi. Paljud mehed ja naised raiskavad lihtsalt oma kõige elujõulisemad aastad ära, istudes päevast päeva koduuksel naabrimehega jutustades. Ema-isa või sõbra küsimuse peale, miks sa tööle ei lähe, vastavad nad sageli lakooniliselt: "Aga mul ei ole ju peret, kelle eest hoolitseda. Kui abiellun, siis lähen tööle ja hakkan raha teenima".

Küsisin selle peale, kas inimesed ei soovi siis midagi endale lubada? Kas nad ei soovi tunda, et nad on oma otsustes vabad ja iseseisvad? Läänes lähevad ju noored juba 16-17 aastaselt tööle, et nendel tekiks oma raha ja võimalus seda oma äranägemise järgi kulutada. Samuti saavad inimesed läänes varajases nooruses töötegemise kogemuse, mis loob vundamendi tulevikus midagi korda saata, anda oma panus isiklikku ellu, perekonda ja ühiskonda tervikuna. Mees vastas: "Ei! Meil ei ole midagi vaja. Kui tuleb perekond, küll siis jõuab selle peale mõelda".

See kõlab täiesti uskumatuna, aga nii see tõesti on. Tõenäoliselt ei ole see reaalsus mitte ainult Balil, vaid ka teistes Aasia maades. Näiteks 2010 aastal Sri Lankal ringi reisides nägin iga paarikümne meetri tagant täisjõus mehi tundide kaupa lihtsalt niisama seismas ja ümbrust vahtimas. Siis ikka mõtisklesin, miks nad seal seisavad niimoodi. Nüüd sain oma küsimusele vastuse.

Teine vägagi üllatav avastus seisnes meeste laiemas suhtumises peretoitmisse. Isegi, kui inimene on abiellunud ja tal on tekkinud laste ning naise kaudu vastutus, siis perele raha teenimiseks saadetakse tööle ikkagi naine (lääneühiskonnas kipub olema ju nii, et mees hoolitseb pere sissetuleku eest). Üleeile näiteks kohtusin ühe kohaliku kaluriga, kellega eile varahommikul kl 5.00 merele kalale läksime. Küsisin siis, kas kalapüük ongi sinu töö, mille peale ta vastas, et see on hobi. Minu järgmisele küsimusele, mis tööd sa siis teed, vastas ta, et ta ei teegi tööd - ta on lastega kodus ja hoopis naine müüb rannas turistidele ehteid. Ehk olen ma ülekohtune, aga märkasin tema silmis sel hetkel natukene piinlikku naeratust.

Muidugi on samas oluline ära märkida ka seda, et tööhõive on Aasias äärmiselt madal ja inimestel ei ole lihtsalt kuhugi eriti tööle minna. Kuid ehk muutuks ka see, kui muutuks suhtumine - inimesed hakkaksid varasemas elufaasis mõtlema, kuidas oma oskusi, teadmisi ning intellekti kasutada, ja ehk tekiks seeläbi ka rohkem töökohti teistele inimestele.

Ühiskond jääb seisma
Öeldakse, et läänemaailm on ülematerialiseerunud maailm - meie jumal on raha (õnneks on see viimase paarikümne aasta jooksul natukene jälle muutuma hakanud ja üha rohkem inimesi mõtleb enese õnne ja heaolu peale rohkem kui pelgalt rahateenimise peale). Mitmed Aasiamaad on aga vist ülespiritualiseerunud - siin lastakse kõigel olla ning usaldatakse karmat. Kui mingi asi peab juhtuma, siis see juhtub - ise liiga palju ei tasu torkida.

Kumb nendest lähenemistest on õige? Isiklikult usun, et õige oleks tasakaal nende kahe vahel. Me ei tohiks kummardada ainult raha ja kasumit, kuid samas ei tohiks ka kogu vastutust enese õlgadelt ära lükata, sest niimoodi võib ühiskond lihtsalt seisma jääda. Muidugi on asiaatidel hea meile tulla ehteid müüma, sest nad teavad, et meil on nendest palju suuremad sissetulekud, aga me ju ka pingutame nende sissetulekute olemasolu eest. Me ei oota 30-eluaastani, et siis naine võtta ja lõpuks tööle minna.

Minu küsimusele, miks lapsevanemad midagi ette ei võta, vastas mees, et see on meie kultuur - vanemate kohustus on oma lapsi aidata. Mnjah, aidata küll, aga vanemad on selleks ajaks (kui laps 30-aastaseks saab) ise juba 60-70 aastased ja nende sissetulekud on niikuinii meie mõistes olematud (ehk 40-50 eurot kuus) ja nad ei suuda enam kuidagi oma sissetulekuid suurendada. Ja nüüd on lisaks kodus 30-aastane mehemürakas, kes ei lähe tööle, sest ei viitsi (pole ju kellegi eest hoolitseda).

Võtame vastutuse, aga usume ka karmasse
Meil, lääneinimestel, on väga suur eelis Aasia ees. Meie kultuur ja keskkond soosib normaalset eluviisi - me ei ela mustuses, vaesuses ja võimaluste puudumises. Võimalused hea elu kujundamiseks on meil olemas, peame ise vaid oma elu eest vastutuse võtma.

Teiselt poolt ei keela keegi meil oma ellu ka natukene vaimsemat dimensiooni tuua. Me võime olla suure ettevõtte juhid, kuid ikkagi uskuda sellesse, et heateod toodavad meile head ning kuriteod kurja. Keegi ei keela meid taandumast täielikust kasumiahnusest ja mõelda, et ehk väärivad minu töötajad väikest palgatõusu, sest mul endal on juba küllalt, et normaalset elu elada. See kõik on meie enda võimuses ja pelgalt ühe otsuse taga. Otsustame siis.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
19. veebruar 11:01 Kalmer kirjutas:
Lugesin üle rea ja tundub, et sain mõtte kätte. Näen vaeseid asiaate kui meie asisid ehk asotsiaale. Nii mõnigi tundub lihtsalt olema ajavaras, aga ta pruugib seda aega nautida, sest tal on vabadus elada oma elu. Ta pole seotud töökohaga ega muretse sellepärast, mida homme süüa, sest ta teab, et nagunii pole midagi süüa. Vaba inimene ei tööta materiaalse tasu eest. Vaba inimene teeb, mida tahab ja millal tahab, sest nii on töö nauditav ja tulemus tõhusam. Konkurents takistab, koostöö viib edasi. Rahasüsteem hoiab inimesi võlaorjuses. Kel on võimalik elada väljaspool rahasüsteemi varudepõhiselt, on õnnelikum.
19. veebruar 11:31 aiki kirjutas:
"Tore" ju. Kõik teised vastutavad. Vanemad maksavad üüri, vanemad ostavad riided selga, vanemad hangivad (ostavad, kasvatavad, mis iganes) söögi lauale, naine käib tööl ja teenib raha jne. "ILUS ELU" Kui aga vanemad on vanad või surevad, naine jääb haigeks. Tööharjumusi pole. Mis siis saab?.... Ette plaaneerimine. Mina olen seda mitte plaaneerimist juba kaua harjutanud. Mõjub hästi. Aga kõike vaja teha mõistuse piirides. Tasakaal peab valitsema.
20. veebruar 11:19 Toomas kirjutas:
Asi on in. arengutasemes, me ei nõua ju imikult , et ta tööle läheks. Ja oma arengus nad just seal praegu asuvad. Ei ole mõtet kõike meie standardite alla panna. Nende poolt vaadates oleme meie imelikud. Igal ühel on oma tõde, sõltuvalt asukohast.
22. veebruar 16:21 Egon kirjutas:
"Ma olen ennast pannud äratundmise rõõmu". Just nii võiksin kirjeldada seda rõõmu, kui ma tunnen ennast ja avastan maailma. Loomulikult ei tähenda see seda, et ma kogu aeg õnnelik oleksin. Vastupidi, ma luban juhtuda elul nii nagu see juhtub.

Kui on vaja vastutust, siis see juhtub minus, ma ei saa sinna ise midagi parata. Kui on vaja ideid, siis see juhtub minus, ma ei otsusta midagi. Kui on vaja, et ma kõige selle üle pead murran ja elu mõtet hakkan otsima, juhtub see minu tahtest sõltumata.

On inimesi, kes ei julge anda oma elu jumala kätesse, kuigi nende elu on jumala kätes, sest nad kardavad, et keegi teine otsustab siis nende saatuse üle. See situatsioon ei ole isegi hirmule otsa vaatamine, vaid lihtsalt sellesse uskumine. Kui mina oma elu ise ei juhi, siis juhib keegi teine - on see hirm. Aga miks ma peaksin uskuma, et keegi teine juhib, kui ma ise ei juhi... Võibolla seda kedagi teist juhib hoopis keegi kolmas ja seda keegi neljas ja nii edasi. Ja võibolla niimoodi hirmule otsa vaadates võib taibata, et mitte keegi ei juhigi elu, vaid elu lihtsalt toimub nii nagu see toimub.

Uskumine, et kui mina ei juhi oma elu, siis keegi teine juhib mu elu - on tegelikult isegi mitte hirm, vaid uskumine, et mina täielikult juhin ja vastutan oma elu eest. See on seesama kontrollist kasvõi hetkeks täielikult lahti laskmata..., et märgata, kuidas elu meid vooluga kaasa viib ja milline kergus on jumala kätes...
23. veebruar 09:42 huik kirjutas:
Kõige enam meeldis selle artikli juures Lihtsalt Olemise Puuduste osa. Ja mitte seetõttu, et meie elu õigem tunduks, vaid sellepärast, et nn vaimse tee mingil etapil muutusin näiteks ise "nii vaimseks", et pöörasin selja materjaalsusele (tööle, eesmärkidele), saamata aru, et tegelekult (veel) vajan materjaalset heaolu.
28. veebruar 14:59 r kirjutas:
Samas, suurim iroonia on selles, et just need samad, meie silmis "puudused" ongi nende rõõmu aluseks. Kui nemad, sarnaselt meile, eesmärgistaksid oma elu 16-17 aastaselt asjade põhiseks, oleks nad 30neselt samasugused "tublid-töökad" ennast ja teisi vihkavad inimvared, nagu seda enamus läänlasi on, kes Balile rõõmu saama lendavad. Ainus jama on selles,et neil poleks siis võimalus sõita omakorda "balile" ja imestada lihtsuse ja rõõmu üle.
Nii naljakas kui see ka pole, aina enam hakkab mulle joonistuma maailma ja olemuse terviklikkus, just läbi taoliste arvamuste põhjal. Ükski lääne inimene ei saaks rikka turistina Balile sõita, kui aasia elanikud ei teeks, meie poolt mustaks peetavat, lihttööd dollari eest kuus. Meie 16-17 aastaselt teenitud taskuraha on vaid tänu aasiamaade odavale tööjõule mõeldav. Kuhu ma sihin oma jutuga...aga sinna, et taoline meie lääne inimeste imestamine ja kriitika nende suhtes on üsna üleolev ja mu meelest sugugi mitte õiglane. Lühidalt, kõik elavad nii nagu elavad. Kurb on vaadata, kuidas lääs kipub ikka õpetama aasiat kuidas elada. Et peab olema ikka haridus, töökoht, tootlikus, kasum - ja hetkel, mil aasia rahvas hakkab sama agaralt kasumile mõtlema, nagu seda 16 aastane lääne noor teeb, oleme oma maailmaga üsna kokku jooksnud. Me ei tohiks ära unustada, et lääs ei ole rikas mitte töötahte või geniaalsuse tõttu, vaid pigem ida arvelt. Raha ei ole jumalast, see on üsna konkreetne ja veel konkreetsemalt on see jagatud. Ja võrdsusest ja demokraatiast, mida lääs idale peale surub, sünnib pigem jama, kui head. Võrdsus on see, et prantslane on 1000 ühikut väärt. Soomlane 100 ühikut. Eestlane on heal juhul 10 ühikut. Aasialane aga vb 0,001 ühikut väärt.
Lääs õpetab aafrikat ja ka aasiat vaid selleks ning peab jutlusi töökusest ja kohustustest,et orjus tänapäevasel kujul saaks jätkuda.
Aga see selleks.
Kui oleme mihklid arvama, et aasias elav 30 aastane ei peaks olema pere ülalpeetav, siis mida peaks me arvama endist, kes me siin Eestis oleme.
Kelledest osad meist võtavad ühe tunni rääkimise eest sama palga,mida balilane kolme kuuga riisipõllul päevast-päeva rapsides. Et kas see on kuidagigi eetiline või võrdne või tore vms.

Ja üks mõte veel. Et kuhu on meid lääneinimesi viinud see varasest õppimine, töökus, eesmärgistatus. Ma võin küll eksida, kuid minu arvates enamuse meist, et mitte öelda kõiki meid, on see viinud nii kaugele iseendast, kui vähegi võimalik.
Vaimse inimesena, mis on oluline...kas progress, areng või harmoonia sellega, mis ümbritseb ja on...


See ei ole kusjuures kriitika,lihtsalt mõte. Ma ise olen olnud samamoodi palgal ja teeninud balilase mitme elu palka. Lihtsalt selline väikene vaimne mõttearendus. Kindlasti mitte, kriitika ega arvustamine, et keegi on parem või halvem.
Asjad on nii nagu nad on :)
Lihtsalt kui on välja toodud balilaste laiskus, siis tundus, et oleks tore lisada ka meie läänlaste "asjalikkus".
Päeva lõpuks eks need kõik ole osad tervikust...ja viga pole mitte osades, vaid inimlikus soovis kõike osadeks võtta ja lahata :D
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):