Mida tähendab armastus sinu jaoks? Armastusest räägitakse nii palju, et ka parimal juhul hakkab varem või hiljem pea ringi käima. Aga mida tähendab armastus sinu jaoks?

Erinevatel inimestel on elus erinevad õppetunnid. Aastaid arvasin, et minu kõige suuremaks õppetunniks on majanduslik edu. Ma „võitlesin“ selle nimel 10 aastat, proovides kõikvõimalikke viise mõistmaks, kuidas raha teha. Nende õppetundide käigus olen kogenud nii tippe kui põhju, olen üle elanud päris valusa pankroti, aga lõpuks ka ära õppinud peamised raha teenimise printsiibid. Nüüd on mul raha, aga tuleb välja, et loodus tõepoolest tühja kohta ei salli. Nähes, et rahaga mind enam õnge ei võta, viskas elu mulle uue väljakutse - isiklik elu.

Õnneliku pikajalise suhte võimalikkus on teema, mida uuritakse kaasaegses psühholoogias aina põhjalikumalt. Kuigi rahuldustpakkuv monogaamne suhe on enamike  jaoks ideaal, peavad paljud paarid tõdema, et peale "mesinädalate" perioodi lõppemist imbuvad suhtesse rahulolematus ja konfliktid.

Maailm liigub rütmis, nii ka meie elu. Me sünnime, kasvame suureks ja lahkume jälle. Need on meie elufaasid. Samuti on meil faasid töö juures – oleme uus töötaja, saame spetsialistiks, juhime osakonda ja muutume „vanaks olijaks“. Missugused on aga faasid paarisuhtes?

Oi armumine on mõnus! Pealegi ma olen selline armuja -tüüp, kes võib naisesse ära armuda kasvõi viie minutiga. Mäletan veel selgelt neid keskkooli aegseid pidusid, kus peale teist tantsu juba tüdrukusse kõrvuni armunud olin ja järgmisel hommikul tundsin, et ilma temata enam elada ei suuda.

Romantika, romantika, romantika! Kuidas oma kallimale õigesti abieluettepanekut, näitab selles videos ette Isaac Lamb. Ta kutsus ükspäev lihtsalt oma pruudi vanemate majja, ja palus oma vennal panna tüdruk istuma oma auto lahtise tagaluugi alla ... ning siis see kõik algas. Ilus!

Kui sa oled vanem kui 20 aastat, oled sa tõenäoliselt üle elanud vähemalt ühe lahkumineku oma kallimast. Kas mäletad seda tunnet, kui maailm selle tagajärjel kokku varises? Miks kallimast ikkagi nii raske loobuda on? Kõik inimesed elavad egokeskses maailmas, kus 90% sündmustest tiirleb mõiste "mina" ümber. Lähtuvalt mõistest "mina" tekib sellele laiendus "minu maailm", mis tähendab tegelikult minu lugu sellest, mis minuga kunagi toimunud on, ja mis võib tulevikus toimuma hakata.

Sellest oli möödunud mitu aastat, kui Tüdruk Temaga esimest korda sellel imelisel päeval kohtus. Tüdruk ei olnud kunagi uskunud, et raamat, mille sõbrannad talle kunagi 28. sünnipäevaks kinkisid, niimoodi tema elu muudab. Aga see muutis siiski. Kuigi see kõik oli juhtunud juba rohkem kui kolm ja pool aastat tagasi, ei paistnud lõppu sellele ilusale loole veel tulevat. Jah, nagu paljudel juhtudel, oli ka Tüdruk pidanud edumeelse ellusuhtumisega Mehele tihti rääkima ning Teda veenma, et Armastus on ikka olemas. Kuna Mees oli elus enamuse ajast keskendunud edukaks saamisele, ei olnud ta kordagi kogenud seda päris armastust. Ta oli seda otsinud, ta oli selle üle diskuteerinud ja seda isegi teeselnud - aga ühel päeval siiski leppinud asjaoluga, et armastust ei ole olemas. See on kõigest müüt.

Me oleme iga päev kellegi või millegagi suhtes. Mida teadlikumalt me suhteid luua ja arendada oskame, seda õnnelikumad me oleme ning enam meelerahu elus kogeme.

Tulin just oma isaga lõunalt. Nägin tema silmis armastavat helki. See oli hea tunne. Luule Viilma olevat oma raamatutes öelnud, et suurem osa meie täiskasvanu ea probleemidest tulenevad armastuse puudumisest. Igal tasandil. Kuigi ma kuulsin seda väidet esmakordselt alles kaks nädalat tagasi, tekkis minus suur äratundmine, sest armastusteadvuses üles kasvanud lapsed on kahtlemata õnnelikumad ning edukamad, sõltumata sellest, missuguseid raskusi elu nende teele toob.

Ma armastan sind. Millised sõnad! Nendes on vägi, lootus ja lohutus. Miks küll aga need sõnad meie huulilt nii rasked tulema on?

Ma mäletan hästi seda 1991. aasta suvepäeva, kui minust kaks aastat vanem õde oma toas lahinal nutta lasi. Piilusin ukse vahelt sisse ja nägin õe vastas istumas kaasatundvat isa. Küsisin vaikselt: "Mis Kairil viga on?", millele isa vastas: "Janne sõitis täna hommikul Soome tagasi". "No ja siis?", ei leidnud ma kuidagi seost õekese nutu ja Soome poisi lahkumise vahel. Pealegi olid nad ju alles 4 päeva tagasi kultuurireisil kohtunud. "Miks ta nutab selle pärast?", ei varjanud ma enda segadust. Isa vaatas altkulmu mulle otsa ning ütles: "Kui karvad kasvama hakkavad, küll siis aru saad".  

Üks minu olulisemaid enesemotiveerimise viise on küsimuste esitamine. Mul on lapsest saati pea täis eksistentsiaalseid küsimusi, mille kaudu ma olen püüdnud enda ja kogu maailma olemuse ära defineerida. Ons' see mul ka õnnestunud? Muidugi mitte.

Üksiolek kuulub inimeseks olemise juurde. Mõnikord oleme üksi, sest me tahame üksi olla, mõnikord paneb aga elu meid olukorda, kus on vaja üksindust õppida.

Tere, Võõras! Nüüd on see siis tehtud. Istun siin kauge suurlinna kahetoalise korteri kööginurgas ning püüan mõista, mis õigupoolest minu elus viimase kuue kuuga juhtunud on. Jah, tegelikult on ju kõik juhtunud, mida iga inimene kõige rohkem oma elus kardab - tema elu on kokku varisenud. Aga nagu filmides, nii ka meie elufilmis, toimub kokkuvarisemine ainult meie peas. Vaadates aknast välja töölt koju kiirustavaid inimesi ei paista nende eludel midagi viga olevat. Kõik on justkui suurepärane. Mõni isegi naeratab. Hm, sama oleks ka kindlasti nende arvamus, kui üks neist korraks pea tõstaks ning minu üksikut nägu selles akende rivis märkaks. Ka neile tunduks, et kõik on ju korras. Aga nad ei tea.

Kas sinu elus on hooliv ja armastav kaaslane? Või oled sa teda alles otsimas? Või oled sa teda selleks just praegu vormimas?

Eile hilisõhtul Pekingi peatänava McDonaldsis jäätist süües tulid minu lauda kaks hiina tudengit, kes õpivad Pekingi Ülikoolis inglise keelt. See ei olnud tegelikult esimene kord, kui hiinlased välismaalasele niimoodi lähenenud on - sama juhtus ka Shenzheni raudteejaamas, kuid sealse noormehe mure oli see, et ta oskas inglise keeles öelda ainult "Hi". Teise lause - Welcome to China - kokku sobitamine võttis tal juba päris palju aega.

Viimasel ajal olen ma mõelnud üha sagedamini sellele, kui palju me tegelikult oleme võimelised hoolima peale iseenda ka teistest ja kui palju me julgeme seda ausalt välja näidata. Väliselt end hoolivana näidata ja seeläbi püüda endast head muljet kujudada on tõenäoliselt rumalus. Mina, nagu ka paljud teised, olen arvamusel, et kui inimene näitab end kellegi teisena, siis see tema eluteele midagi positiivset ei too. Kui inimene arvab, et ta saab läbi vale kujudada endale soodsa elujärje, siis ma usun, et ta eksib, sest kas mitte petmishõngulised mõtted ja teod ei tõmba ligi sarnast käitumist teiste inimeste poolt?

Ma usun, et selleks ei pea olema kümme aastat kloostris elanud või mägedes mediteerinud, et mõista, kuidas meie isekus, meie ego, meile probleeme valmistab. Kõik meie mured ja hädad saavad ju tegelikult alguse sellest, et me kaitseme enda identiteeti, enda ego. Kui keegi midagi teeb või ütleb meile, saame me haiget. Kui me midagi kardame, on hirm, et meiega juhtub midagi. Me kogeme tervet Universumist "minast" lähtuvalt ja on üsna loogiline, et me peaksime seda ka kiivalt siis kaitsma.

Elu on nagu töö klassiruumis. Vähemalt minu jaoks. Niipea, kui ühes eluvaldkonnas hakkab kõik paika loksuma, ärkavad meie sees ellu uued küsimused ning väljakutsed. Nii on juhtunud minuga. Umbes aasta tagasi ei mõelnud ma väga suhete ning armastuse peale - see oli minu jaoks midagi, mis on iga inimese elus omal viisil olemas ning ma ei näinud väga põhjust selle üle pead vaevata. Siis ootamatult hakkas minu ellu tulema järjest inimesi, kelle kaudu ma õppisin mõistma, et ei, armastus paarisuhtes ei ole midagi nii elementaarset, nagu ma olin seni arvanud.

Armastus, armastus, armastus. Kõik otsivad armastust. Inimesed, loomad, ja isegi taimed. Jah, isegi taimed. Viimasel ajal olen lugenud mitmeid uuringuid, kus teadlased avastasid, kuidas taimed reageerivad meie tahteavaldustele nendele head või halba soovida. Piisas vaid sellest, kui inimene mõtles taimele head teha, reageeris taime sisemine struktuur positiivselt, ning samuti piisas sellest, kui taim sai aru, et teadlane "plaanis" taime näiteks põletada, tõmbus see kaitsepositsiooni. Jah, kogu meie maailm baseerub headusel, sõbralikkusel ja armastusel. Aga kahjuks ei õpetata meile sellest väga palju, ja nii ei mõista me seda ei lapse ega ka täiskasvanuna.

Vanemad inimesed on kindlasti kunagi mõelnud, mõned ehk isegi välja öelnud, et vanasti oli muru rohelisem, ja taevas sinisem. On see siis nii seepärast, et tõepoolest see niimoodi oli, või selekteerib meie mälu välja kõik ilusad asjad, ja sündmusi meenutades meenuvadki meile sellest situatsioonist ainult head aspektid. Igatahes, üks kipub kindel olema. Me arvame sageli, et seal on parem, kus meid ei ole. Vaata oma praegust elu. Kuidas see sulle tundub? Kas kõik on nii, nagu see võiks olla? Või on kasvõi mõnes valdkonnas midagi, mida sa sooviksid muuta? Jah, on? Aga miks see nii siis on? Mnjah, nii palju küsimusi ühe ja sama asja kohta. Kokkuvõtvalt saab öelda, et meie elus on rahulolematus, ja me teeme kogu aeg jõupingutusi, et sellest väljuda. Sageli otsime me aga väljapääsu valest kohast.

Kui mulle 2004 aastal minu esimene poeg 10 minutit peale tema sündi kätele asetetati, avastasin ma selles maailmas midagi täiesti uut - armastuse. Jah, muidugi olin ma kuulnud tingimusteta armastusest laste vastu ka varem, kuid nüüd oli see kogemuslik. Ma ei arvanud tõesti, et ma võin kellegi vastu tunda nii palju armastust, et lausa koormav on. Ma ju isegi ei tundunud teda veel - ma nägin lihtsalt, et seal teki sees on keegi, kes nohiseb ja aeg-ajalt end liigutab. Ta ei olnud ei minu nägu, tal ei olnud veel nime, ning ta ei teadvustanud, et mina olen ta isa. Aga see ei olnudki vajalik. Mu silmad valgusid pisaraid täis ja ma ütlesin vaid vaikselt: "Aitäh!". Meil kõikidel on ootused kõige vastu. Olgu selleks siis meie töökoht, meie ülemused või alluvad, meie abikaasad ning isegi meie enda vanemad.

Me suhtleme üksteisega kogu aeg. Sageli jah, nimetatakse suheteks ainult intiimseid suhteid oma kallimaga, kuid kui suhetele vaadata laiema pilguga, võib tekkida küsimus, mis aitab suhteid luua ja neid ka hoida? Suhete loomine oli minu jaoks pikka aega väljakutse. Isegi, kui ma välja paistsin hea suhtleja - tegelikult küll hea small talker -, siis pikemaajaliste suhete loomises ei olnud ma kuigi hea. Ning hetkel ei räägi ma niivõrd intiimsetest suhetest, vaid pigem suhetest üldisemas tähenduses - suhetest teiste inimestega. Väga lihtne on alustada võõra inimesega vestlust ning küsida temalt mõned igapäevased küsimused. Aga mis edasi, oli mul alati järgmine mõte. Kui ma töötasin Hansapangas, siis tekkis terve hulk nn liftisõprasid, kellega teretasid ja vahetasid mõned sõnad peaaegu iga päev, kuid me ei teadnud üksteisest tegelikult midagi.

Muidugi on armastus olemas! Kui armastust ei oleks olemas, siis ei oleks olemas ka mind ja sind. Ning mul on siiralt hea meel, et seda leidsid ka eelmise artikli lugejad, kes väljendasid oma arvamusi kommentaarides. Kuidas siiski defineerida armastust ja seda mõista? Pakun välja alljärgnevalt ühe viisi, millest kirjutasin mõni aeg tagasi ühte naiste veebiajakirja. Me küll teame, millest koosneb vesi ja millest koosneb õhk ning kõik muud asjad meie ümber, aga millest koosneb armastus? Kas teadlased on iialgi arutlenud selle üle, millest koosneb armastus? Esmapilgul on see lihtne küsimus, kuna kõlab klišeena, aga tundes armastuse väge enda sees, hakkad sa esitama endale tobedaid küsimusi, et kui ma tunnen midagi, peab sellel tundel olema ka mõõdetav väärtus ja sisu.

Armastus. Kõige ilusam sõna maailmas. Miljonitele. Ei, isegi miljarditele. Kas keegi on seda kogenud, kogemas või unistab selle kogemisest? Ma arvan, et mingil ajahetkel oma elus oleme me kõik need faasid läbi teinud. Kuid kas me oleme enda jaoks iialgi teadvustanud, mis asi armastus meie jaoks üldse on? Armumine Vau! Esimene armastus, mis meid üldjuhul vahemikus 14-18 eluaastat tabab, on tappev. See on nii magus, nii võimas ning nii unustamatu. Me siseneme armudes sõna otseses mõttes teistusugusesse teadvusseisundisse, mis lubab meil teha ja korda saata asju, mida keegi normaalses seisundis ei teeks. Jah, ma arvan, et "lubab" on siinjuures isegi õige sõnakasutus, sest armumise perioodil ei ole me ju meie ise - hiljem me vaid meenutame mõnusalt nostalgiliselt, milleks kõik me sel ajal valmis ei olnud.

Inimesed sotsiaalsete olenditena vajavad kaaslast oma kõrvale. Usun, et isegi suurimad seiklejad tunnevad ühel hetkel sisemist kutset kellelegi aeg-ajalt kaissu pugeda ning midagi ilusat öelda. Või hoopis kuulda ise midagi ilusat kelleltki teiselt.

Millegipärast on välja kujunenud, et Saladuse filmi ja kogu külgetõmbeseadust seosestatakse valdavalt rahaga ning edu saavutamisega majanduslikus mõõtmes. Siiski on universaalsed maailma seadused absoluutsed ning need ei piira end valdkonnaga. Rahast räägitakse selle kõige juures peamiselt kahel põhjusel, milleks on, et ca 90% inimestest soovivad oma majanduslikku olukorda muuta ning teiseks, kuna raha kogust on oluliselt lihtsam mõõta.