Suhted »

Kiri Võõrale
[07. september 2011 | Kirjutas: Kaido | 14590 korda loetud | kokku kommentaare: 47]

Tere, Võõras!

Nüüd on see siis tehtud. Istun siin kauge suurlinna kahetoalise korteri kööginurgas ning püüan mõista, mis õigupoolest minu elus viimase kuue kuuga juhtunud on. Jah, tegelikult on ju kõik juhtunud, mida iga inimene kõige rohkem oma elus kardab - tema elu on kokku varisenud. Aga nagu filmides, nii ka meie elufilmis, toimub kokkuvarisemine ainult meie peas. Vaadates aknast välja töölt koju kiirustavaid inimesi ei paista nende eludel midagi viga olevat. Kõik on justkui suurepärane. Mõni isegi naeratab. Hm, sama oleks ka kindlasti nende arvamus, kui üks neist korraks pea tõstaks ning minu üksikut nägu selles akende rivis märkaks. Ka neile tunduks, et kõik on ju korras. Aga nad ei tea.

Tegelikult ma tean, et ma ei tohiks sulle kirjutada, sest mina olin ju see, kes selle kõik siiski põhjustas. Sina oled inimene, kes soovis seda kõike päästa. Vähemalt mulle tundus nii. Aga ega see esimene kord ei oleks, kui millalgi hiljem saan alles teada, et see oli osa sinu plaanist. Praegu tunnen ma igatahes end süüdi, et olen raisanud ära need 10 aastat, mida me koos veetsime. Mul ei olegi niivõrd kahju enda kümnest, vaid sinu kümnest. Lihtsalt on. Lihtne on ju vaadata enda sisse ning mõelda, et ma saan hakkama. Aga ma ei tea, kuidas tunned ennast sina. Süüdistad sa ennast või mind? Süüdistad sa oma sõbrannasid, kes sulle kogu aeg "head" nõu andsid või oma vanemaid, kes sulle õigel ajal aru pähe ei pannud?

Ma lihtsalt ei tea. Kuid ma loodan seda ühel päeval teada saada. Just seepärast võtangi ma julguse kokku ning kirjutan sulle kirja. Esimese kirja. Esimese päris kirja, millest oleks pidanud meie kooselu kunagi alguse saama, mitte aga nendest rajudest pidudest ja naudinguid täis õhtutest, mil me arvasime, et maailm ongi ilus ja me oleme teineteisele loodud. Äkki olemegi, me ei ta. Aga sellisel juhul kui võõrad. Mitte kui hinged, kes koos sama valguse poole
lendavad.

Ma tunnen, et ma ei tunne sind üldse. Ma põgenesin selle eest, et ma ei tunne sind üldse, mis tekitas minus üha enam tunde, et ma ei tunne ka iseennast. Kadudes armastusse kaotame iseenda. Ning seda mitte ainult hetkeks, nagu tavaliselt arvatakse, vaid me võimegi ära kaduda. Me hakkame elama kellegi teise elu, kelleks me oleme ennast pidanud. Võib-olla võtame endale abikaasa rolli, võib-olla isa rolli. Aga kuhu jääb minu roll? Kuhu jääb see roll, kes ma kunagi olin, aga mille ma magamistoa kappi sügavale ära peitsin, sest armumise ajal sain aru, et tegelikult sulle see ei meeldi. Armumise ajal tahame aga alati ju teineteisele meeldida. Nii nagu näitas müügimees mulle eelmise aasta suvel meie esimese pereauto kõige paremaid omadusi, jättes kõrvale puudused, mis ühel hetkel meile murekohaks said, peidame ära ka enda puudused ajal, kui me armume ning "müüme" oma armastust. Me tahame meeldida ja me tahame, et teine inimene meeldiks. Selle kaudu õpime ebateadlikult silmi kinni pigistama teise inimese "puuduste" suhtes, mida me teada ei taha, ning ka iseenda puuduste suhtes, mida arvame, et teine inimene ei taha teada. Ja see toimub kahepoolselt.

Aga mõtle nüüd, kallis Võõras, mis olukorra see tekitab? Sellisel viisil ei olegi võimalik, et kaks inimest kunagi üksteist tundma õpiksid - me elamegi ning armastame üksteist illusoorses maailmas, mille me oleme koos loonud. Mina peidan enda vigu ja ei tunnista sinu omi. Sina ei tunnista samuti minu vigu ning peidad enda omi. Mis on tulemus? See on neljakordne pettus inimeste vahel, kes nimetavad endid armastajateks ning vannuvad truudust nii heas kui halvas kuni surmani. Ei, nad vannuvad truudust tegelikult sellele, et ma ei too mitte kunagi esile neid vigu, mis sul võivad olla ja ma ei näita sulle kunagi oma puuduseid.

Aga see ei ole ju lõpuni võimalik. Kui armumine kui bensiin läbi põleb, hakkame ju taas inimesteks. Kuhugi ju kaob ära see jõud, mis kandis meid üle meie puudustest ning silmad hakkavad taas vähehaaval lahti tulema. Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad. Mulle aga tundub, et aeg teeb hoopiski lahti kõik haavad, mille me oleme ajutise armumise plaastriga kinni teipinud. On aeg ärgata ning küsida iseendalt: "Kes ma tegelikult olen? Kes sina tegelikult oled? Ja mida kuradit me siin ühes majas teeme?".

Kallis Võõras, sa oled maailma parim inimene, maailma parim naine ning maailma parim ema. Meenutades meie esimesi kohtumisi ning naerust pakatavat armumist, ei mõista ma tänini, kuidas me suutsime selle kõik kaotada. Kuhu kadusid sina? Ja kuhu kadusin mina? Tegelikult ma saan aru, et mitte kumbki ei ole tegelikult kadunud, vaid me oleme põgenenud elu enda eest. Mina sinu eest, sest ma hakkasin kartma iseennast ja oma nägemust elust. Ning sina minu eest, sest ma otsustasin ühel hetkel iseenda ning sinu suhtes ausaks jääda. Kuid kuhu see viis? Nüüd olen ma sinust 4000 km kaugusel ja otsin vastuseid. Vastuseid küsimustele: Mis juhtus? Miks see juhtus? Ja kas midagi saab veel päästa?

Päästa saab alati. Alustame peame aga enda peast. Mina ei saa tulla sind päästma valust sinu sees, sest kõik ei läinud nii, nagu ma sulle 10 aastat tagasi lubasin. Ja sina ei saa tulla päästma mind valust minu sees, sest ma lubasin sulle midagi, mida ma ei suutnud täita. Jah, ma olen katki. Minu maailm on katki. Ja minu hing on katki. Liimi mul ei ole, kuid mul on minu mõtted. Need mõtted, mida ma kunagi ei jaganud ning mida sa kunagi ei kuulanud.

Jah, ainult mõtted. Kuid kas midagi peale mõtete üldse meie maailmas eksisteeribki? Kõik on ju külm ning kõle ilma meie mõteteta. Meie mõtted, hinnangud ja emotsioonid annavad meie maailmale värvi. Praegu on see värv valdavalt sinine ja hall, aga ma soovin, et ühel päeval oleks see taas kuldne ja valge. Kuid selleks peavad minu mõtted muutuma. Ning selleks pean ma mõistma sinu mõtteid. Neid mõtteid, mis seal tegelikult on. Enam mitte neid mõtteid, mida sa arvad mind tahtvat kuulda, vaid neid mõtteid, mida sa oled peljanud kogu aeg mõelda. Ma soovin sind lõpuks tunda. Ma soovin teada, kes sa oled, kallis Võõras.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
07. september 10:46 Marit kirjutas:
Sügav, soe ja siiras kallistus Sulle ja Võõrale!
07. september 10:55 Õhtupäike kirjutas:
Ma tean mida sa tunned...
Ei tea sa midagi...(sinu vastus:)
Kõik möödub...ja tuleb taas...
Jõudu sulle...
07. september 10:59 Kristina kirjutas:
Armastus on... hmmm... kuidas öeldagi :)
Pöörane... Saamatu, rumal, andestav
Üks vanem inimene ütles mulle kord, et ei ole vaja urgitseda liiga palju oma hinge kallal. Tal on vist õigus:)
Ometi tekib meil ühe inimese vastu rohkem tundeid, kui teise vastu. Miks? Kust saavad alguse illusioonid? Või ei ole need illusioonid :D
07. september 11:16 Lii kirjutas:
Tänan, kauni mõtiskluse siia üle riputamise eest! Oli väga köitev seda lugeda. Soovin jõudu, jõudmaks kalli Võõrani, et teda tundma õppida.....taas.
07. september 11:17 inga kirjutas:
Nagu kivi, mis vette kukkudes tekitab ringe enda ümber, nii mõjutab inimese sisemine muutumine enda kõrvalolijaid igal juhul ja tahtmatultki. Kaido elumuutust oli aimata eelnevatest kirjutustest. Aga Elu jätkub ja pidev muutumine jätkub. Parimat soovides.
07. september 11:21 Riina kirjutas:
Soovin Sulle siiralt edu su ettevõtmises, julge ning asjalik samm. Olen su mõttemaailma fänn ja soovin meeldivat kogemust ning naudingut oma eesmärkide saavutamistel.
07. september 11:37 Katrin kirjutas:
Tahaks teha Sulle pai ja öelda, et kõik on ju hästi - see, et Sa endale olukorda teadvustad, tähendab ühtlasi, et oled tõusuteel - head ajad-halvad-ajad ...
Ja Sinu sõnastust tahaksin korrigeerida ka - "raisanud ära 10 aastat" - nii arvad Sina - kas ka Tema? Mis tähendust kannab Sinu jaoks sõna "raiskama", sõnapaar "elu raiskama"?
Teiseks, "rolli peitma" - ehh ...! Ma arvan, et meil kõigil on head ja halvad omadussed, tume ja päiksepaisteline pool. Kui keegi mõjub nii, et tahad esile tuua ja endas võimendada helgeid, häid omadusi, pole see ju enda peitmine. Mõni inimene toob meis esile just meie varjupoole. Kas tähendab see ühtlasi, et me teadlikult peidame oma päikesepoolt? Teise inimese vastu hea ja parim olla tahta pole ju patt!
07. september 11:42 Kairi kirjutas:
Ammu pole midagi nii ilusat lugenud... Tänud. Edu!
07. september 11:53 J.K. kirjutas:
Kõik see,mis on juhtunud ja juhtub,ei ole KELLEGI SÜÜ !!!Need on võimalused MUUTUMISEKS.Ego on see mis tunneb süüd ja mõtleb" MIKS"?!Sul on väga häid õpetusi meile,aga nendest on vähe,kui neid TÕEKS ei ela.Muuta ei saa minevikku,ega teisi,ainult OMA SUHTUMIST!.Tuleb ISE TEGUTSEDA.Ja valida,kumb pool sinust juhatab seda hetke,kas varjupool või ARMASTUS sinus.Elame surnud hetge iga kord kui anname ohjad varjupoolele(egole),iga kord kui tunneme SÜÜD,sest ARMASTUS ei oska süüd tunda,ega süüdistada,vaid ON TEADLIK,et valusad hetked pakuvad meile teadlikuks tulemist iseendast,oma TÕELISEST poolest.Ainult see TÕELINE pool oskab endale andeks anda kõik äpardused (enda ja teiste)ja jätkata matka enda ja teiste TÕELIST poolt solvamata.Muutus on MUUTUS alles siis kui seda elatakse TÕEKS.Ego tunneb kurbust,ARMASTUS on nii SUUR, et see oskab vaid rõõmutseda ja kohtab kõike vaid võimalusena
ÕPPIDA.
Meditatsioon on VAIKUS - (vaikusesse õppimist),kus juhatajaks on ARMASTUS ja ANDEKSANDMINE ENDALE ja selle kaudu kõigile teistele.
Soovin ARMASTUST TEIE MATKA,milline see siis iganes ka ei oleks.
07. september 11:57 Kairit kirjutas:
Ilus ja kurb. Kindlasti ei olnud see 10 a raiskamine! Ilusaid aegu oli ju ka, kindlasti oli. Ja iga kogemus on midagi väärt, õpetab midagi ja avab uued uksed. Edu!!!
07. september 12:02 Lehte kirjutas:
soovin päikest kõigis sinu ettevõtmistes, sinu olemise olekud---voolamine teadmata suuruses ja suunas, siiruses, säras ja usus!
07. september 13:06 Anneli kirjutas:
Armumisest armastuseni ei jõutudki.
Kurb, aga sellised on õppetunnid... kui me oma vigadest õpime läheb tulevikus paremini ja kõik on meile arenguks vajalik.
Jõudu ja jaksu edaspidiseks!
07. september 13:10 Aidi kirjutas:
Aitäh Sulle, Kaido!
Aitäh sulle selle kirja eest Võõrale!
Tegelikult see nagu polnudki Võõrale ..... mul oli tunne nagu oleksin postkastist leidnud kirja, mille kirjutasin 15 aastat tagasi oma südamesse .... kiri, mida olen endale avanud ajapikku rida-haaval.... ja igal avamisel muutus kiri.....
Tean, Kaido, et ka sina kirjutad oma kirja varsti ümber ... ja siis saavad raisatud aastatest taas väärtuslikud aastad ja Võõras saab Sõbraks .... praegu lubagi kõigel olla nagu on ... see muutub varsti ... aeg tõesti parandab kõik haavad!
Inimeses pole vigu ... see, mida nimetatakse vahel "varjupooleks", on see osa, mida ma endas veel ei tunne, ei oska endas armastada .... ja mida ma ei oska armastada, selle peidan hirmu ja eelarvamuste taha .... teadagi, läbi hirmu paistab Lumivalgukenegi kollina ... alles siis, kui eemaldada kõik sildistused, lasta hirmul lahkuda, avaneb sisu ..... ja sealt saab päevavalgele tõusta midagi väga erilist .... nüüdseks tean, et see ongi see tõeline Ma Olen See Kes Olen ... ja siis paranevad kõi haavad ja minevik saab uue, väga rikka tähenduse.......
Ulatan käe!
07. september 13:22 Anu kirjutas:
Kui sügaval südamepõhjas on mõlemal armastus alles ja ühine soov uuesti alustada, on kõik võimalik. Öeldakse, et armastus esimesest silmapilgust on võimalik, kuid õnneks armastus punktipealt otsa ei saa.
Jõudu sulle astuda see esimene arglik samm uuel tasandil oma armastatu poole. Parimat teile!
07. september 13:23 kassingel kirjutas:
väga kurb kiri. liiga sageli jõuavad inimesed selliste tunneteni, sellise tõeni.
07. september 13:34 Anu kirjutas:
Ennast nõrgana ja väga haavatavana tunda ja seda ka teistele näidata, näitab tegelikult inimese tugevust.
Millest me alles hiljem arusaame, kõik väsivad, sest me oleme inimesed. Me väsime kohustustest, vastutusest, auahnetest püüdlustest, teiste ja enda ootustest, ülemõtlemisest, lõbujanust, kuhugi jooksmistest ja tormamistest, ka ülearmastamine väsitab. Ükski taim ei suuda ainult päikese käes elujõudu säilitada, ta vajab päikest, äikest, vihma ja tuult.
Kui saame vigastada, me seome selle haava kinni. Me ei lase kellegil teisel näppida ega näpi ise. Me laseme sellel rahulikult paraneda, olenemata kui suur haav on ja kui kaua see aega võtab. Nii on ka hingehaavadega, aeg ja rahu on see mis, meid tervendab, miksidele hakkavad tulema vastused hiljem, palju hiljem.
Mulle meeldib ütlus," kõik tõeliselt tähtis, mida me elus otsime, otsib meid samuti." Tuleb ainult varuda kannatlikust,et see ära oodata ja teritada meele erksust, et hetke mitte maha magada. Kõik muu on teel olemine ja elu elamine.
Vahest ma mõtlen, miks ma tahan alati midagi siia kommentaariks kirjutada, kuid selline vist on hetkel hingevajadus. Loodan, et see kunagi muutub.
Kaidole hingejõudu!
07. september 13:36 Minu mõte kirjutas:
Kaks-kolm puudki võivad juurest kasvada kokku ja ladvad eraldi,sellegipoolest nad sallivad teineteise lähedust ilma süütunnet.
07. september 14:00 E. F. kirjutas:
See kiri on ehmatav oma aususes ja alastuses. Tõde ongi. Ja see nõuab tõelist kangelaslikkust. Imetlen inimesi, kes on püüdnud jääda ausaks iseenda ja teiste ees, ühiskonna või kogukonna normidega vastuollu minnes, või kaotatdes perekonna või sõprade toetuse... Olen näinud kahte inimest seda tegemas, palju kannatamas, kuid ometi võitjaks jäämas.. Iseenda ees.
Üks neist oli preester, kes ühel päeval leidis armastuse - või leidis armastus pigem teda? :) Ta otsustas preestriametist loobuda ja pere luua, mitte hakata salaja armukest pidama nagu teevad nii paljud teised preestrid kogu maailmas.. Tema samm oli paljudele selles väikeses kogukonnas komistuskiviks, põlguse ja hukkamõistu ajendiks. Ta heideti koguduse osadusest välja, kuid ta ei olnud nii isekas, et lihtsalt minema joosta ja usk kaotada.. Ta ootas kannatlikult mitu aastat ja lõpuks sai kogukonnaga oma asjad korda. Teistele oli see aga heaks võimaluseks kaastundes ja mõistmises kasvada.
Teine veel lähemalt mind puudutanud lugu juhtus ühe noore naisega, kes soovis minna kloostrisse, kuid leidis hingesugulase. Viis aastat ootasid armastajad, et tühistataks naise kunagine abielu, milles polnud armastust ega lapsigi. Nad said eitava vastuse. Ometi otsustasid nad oma armastusele truuks jääda ja registreerisid oma abielu ilmalikult. Alatai kui nad käsikäes linnas mulle vastu jalutavad lööks nagu kogu linn särama. Ka nemad ei lahkunud kogukonnast, mis sest et nad selle täisväärtuslikud liikmed enam olla ei saa.. Et särada päikesena.

Kui sind on puudutanud tõeline armastus - olgu siis isiklikult või teiste inimeste elu kaudu -, ei saa su ellu enam kuuluda poolikud või valed asjad. Isegi kui see nõuab suurt kangelaslikkust, kui perekond või sõbrad pööravad sulle selja.. Mind väga liigutas Sisekosmoses loetud hiinlase lugu, kes armastatu kõrval oma haigusest terveks sai.

Need inimesed on kangelased. Ja nad on olemas. Nad on meie kõrval olemas. Võib-olla kingitakse vähestele tõeline armastus, võib-olla vähesed leiavad hingesugulase, kuid see pole muinasjutt, vaid tõde. Võib-olla pole kõik lihtsalt võimelised tõeliseks armastuseks. Kuigi tahaks ju teisiti uskuda.. Ehk pole neil olnud lihtsalt neid õppetunde, neid kannatusi, seda jõudu, seda valmisolekut, mida nõuab tõeline armastus.

P.s. Vabandust, et sai pisut teemaväline mõtisklus, kuid tänane kiri sundis mind välja ütlema seda, mis oli hingel juba enne kripeldanud. Jõudu ja julgust oma teed käia! Ja armastust, kuidas see ka ei saabuks..
07. september 15:18 Terje kirjutas:
Eluga ei pea ju vastust kaugelt otsima........see site juba siin utleb millega tegemist....sisekosmos......sinu enda suda..sinu enda patarei, kui soovid, kus on koik vajalikud + ja - (tootabgi nagu patarei energia voi sudame energia). Loomulikult on meil ju valine maailm ka, me ju koik valiselt pariselt eksisteerime siin, kas pole voi....kahjuks.......millegiparast see enam ei toota, kui palju aastaid on inimesed puudnud moistusega valiseid asju toole panna voi paikka panna.......lihtsalt elutode....suda on korgemsl kui moistus, kui midagi tootab sudamest siis lihtsalt tootab ju iseenesest ...ja puhtalt....,midagi pole vaja varjata, lihtsalt on ja tingimusi seal ju ka teistele pole........vabatahtlikult tootab.
Tegelikult kaduma pole midagi lainud, koik mis on sudames olnud see on ju alati alles olnud..........lihtsalt aeg teeb oma too eluliselt.........kui ei toota sisemiselt, siis vahet pole kui palju aastaid sa void selleks kulutada, et miks ei toota. Niipalju kui on erinevaid inimesi on erinevaid sudameid...ja sudame kohta kaib sama tode......kui tootab siis tootab lihtsalt ja selle tunneb ara..tootab vabatahlikult ja ilma tingimusteta ja nii on ju palju lihtsam elada. Suda/sisetunne ei peta iialgi..... Suda ei arvusta ju ka teisi inimesi........ta votab elu nii nagu on.ise ta ju ennast peale ei suru.ainult moistus voib suruda....nouda, tahta jne. Lihtsalt kui inimese sudame energia ei toota omavahel, siis seda moistusega toole panna............palju onne.......sama mis panna tulbi seeme maha ja soovida, et sellest ilus roos kasvaks. Lihtsalt, mis praegu maailmas toimub.........sudamed arkavad ules ja enam ju moistus neid petta ei saa.....selle lihtsalt tunneb ara ja paistab labi. Me ei saa ju ka selleparast kedagi teist hukka moista, oli mis oli ja juhtus mis juhtus, seda ju muuta enam ei saa..........lihtsalt leida puhas lahendus.....suudlasi pole ju sudame poolt...me lihtsalt ei teadnud voi ei tundnud seda varem..... Elu ei jaanud ju seisma..elu ju laheb edasi....Vastus ongi igauhe enda sees............Sisekosmos nagu siit juba selle web site nimigi.............
07. september 15:19 mees kirjutas:
Oh jah, no 99% minu mõtted. 1%, mis puudu on see, ma ei saa öelda Edgari moodi "tehtud!"

10 aastaga on armumine paraku otsa saanud; armastusest väga vähe alles. Maja ja lapsed olemas, kodu paraku mitte. Oma mõtetega olen ennast tühjaks närinud ja ühes sellega kaob süsteemselt ka materiaalne heaolu.
Kahju on, tegelt ka!

Tundub, et suures raha kokku kühveldamise tuhinas on ühiskond korralikult segi keeranud...

Kõike head ja parimat!
07. september 19:00 Eha kirjutas:
Väga-väga armas! Tõeline siirus. Mulle tohutult meeldis Su üks varasem jutt - Kas sa oskad lennata? Praegu tundub, et oled kukkumise faasis. Soovin sulle, et avastad peagi, et Sul on tiivad ja lendled edasi. Jõudu!
07. september 20:16 Raido kirjutas:
Millegi pärast puudutab inimesi alati teiste inimlik nõrkus ja see tähendab ikka seda, et oleme kõik inimesed. Kui me kardame tihti teiste hukkamõistu ja loobume enda unistustest, tõelisest armastusest või mis iganes soovist. See ohver ei ole siiski seda väärt, ei tohi loobuda, kui see tähendab isegi üldist hukkamõistu.
Lõpuks loksub ikka kõik paika, tuleb oma südant usaldada, oma süda on ainus mida saab usaldada.
Oma sisetunde järgi elamine on aus elu, kõik muu on kaduv illusioon.
07. september 21:06 Margit Lepp kirjutas:
Kõik on nii tuttav... sai ju endagi 9 aastat äsja kokku võetud, et üksi julgelt edasi minna. Jah, oma saisetunnet kuulata ja aus enda vastu olla on teinekord ikka väga raske. Aga elu on liiga lühike, et istuda ning olla rahulolematu, õnnetu ning kanda maski kogu aeg. Pidev maski kandmine kurnab ja väsitab nii väga. Olin ennast kaotanud. Minu hinges on täna rahu ning nägu naerul :)
Jõudu ja jaksu.
08. september 10:16 Tara kirjutas:
Kui oled saanud tuttavaks tõega ja kogenud tõelist armastust, mis ei pruugi tulla läbi teise inimese vaid hoopis sinust enesest, siis hakkab lagunema kõik võlts su ümber. Ma usun Kaido, et sinuga on just see juhtunud ja ma olen su üle väga rõõmus. Hoidke ja armastage oma lapsi praegusel perioodil topelt.
08. september 16:36 K.T. kirjutas:
Suurim enesepaljastus toimubki ju tegelikult kriisis. Ma pole oma eksmehega olnud kunagi lähedasem kui meie abielukriisis, kus tegime teatavaks oma tegelikud vajadused ja soovid, mis 16 aastat oli kaetud kenasti "äkki talle ei meeldi"- tekiga. Sama on kehtinud ka muudes suhetes - nt emaga kui avaldasin uudise oma juba jõustunud abielulahutusest. Need on tõelised avanemishetked, mis tegelikult peaksid olema armastuse ja lähisuhte alustalad. Paraku mängime me suurema osa oma elust seda teistele meeldimise mängu, mida õpitakse ära juba väga noores eas ja ei julgeta hirmus eemaletõugatud saada paljastada enda tegelikku mina. Selline kriis on võimas isikliku kasvu ja arengu võimalus ning tegelikult hoopis suurim kingitus meie elus. Armastust sellega toime tulekuks!
08. september 23:11 Võõras kirjutas:
See äng on mängust. Kõik, mis päris, pühib enda teelt kogu võltsi...
09. september 08:16 Meerimari kirjutas:
Mõnikord tuleb suhetesse ka mõistus kaasa tuua. Pärast 10 aastat kindlasti juba. Eriti kui on olemas ühine kodu ja lapsed. Armastus iseenesest ei saa paugupealt otsa. See vjab toitmist.
09. september 14:13 Hingesugulane kirjutas:
Inimsuhtes on kõige olulisemad isetu armastus, ühised eesmärgid ja sarnane vaimne arengutase ehk vaimne puhtus. Kui need on olemas, siis toimib suhe ka rasketel aegadel. Ühepoolselt ei hakka inimestevaheline suhe kunagi toimima, sest ühepoolse isetu armastuse puhul jääks üks alati andjaks ja teine võtjaks, erinevate eesmärkide puhul hakaksid mõlemad erinevas suunas minema ehk siis kasvavaksid lahku ning erineva vaimse arengutaseme puhul ei leiaks kaaslased isegi ühist jututeemat mis mõlemale rahuldust pakuks. Kui inimene elab oma elu teadlikult, jälgides kogu elu ja inimesi tervikuna, siis ei saa õige elukaaslase leidmisel väga palju eksida. Sellises suhtes on seks koos järglaste saamisega teadlik samm, mitte ebateadlikust taltsutamatust ihast tulenev paratamatus. Inimese suurim eksitajaja (eriti nooruses) on loomne ehk füüsiline keha, kus mängivad suurt rolli hormoonid. Kirelõõmas kokku saanud inimesi seob esialgu füüsiline keemia ja seks ning see võib mõnda aega isegi toimida, aga kui teised olulised vastastikkused tegurid (isetu armastus, ühine eesmärk ja sarnane vaimne arengutase) ei kattu, siis on see suhe paratamatult määratud lagunemisele. Sellises olukorras lepitakse olukorraga (idamaade ühiskondades) või minnakse lahku (lääne ühiskondades). Kirg pole elukaaslase otsingul parim teejuht ning isegi abielu ei saa kirega loodud suhet kindlustada. Sellisel juhul jääb vaid inimese enda otsustada kas lihtsalt see "abielu" ära kannatada ja jätkata kuni "võiduka lõpuni" (surmani) või lõpetada agoonia, et järgmises kirehoos uuesti "reha peale astuda".

Muinasjutud lõppevad sellega, et pruutpaar elab õnnelikult elupäevade lõpuni jne... Võib-olla siis see muinasjutu lõpulause ongi põhjuseks tänapäeva abielu illusioonile mis jätkuvalt kildudeks puruneb. Aga võibolla on muinasjuttude allegooria taga peitus tõde, kus prints ja printsess on tegelikult inimese sootu hinge mehelik ja naiselik pool (yin - yang), mis tervikut moodustades leiab igikestva tasakaalu. Ja niikaua kuni need pooled (yin - yang) meie sees pole tervikuks saanud ja tasakaalustunud, jätkuvad printsi ja printsessi lõputud otsingud välise maailma petlikus illusioonis. Me oleme terviklikud olendid, aga enamus meist pole sellest teadlikud. Pole olemas nn "teist poolt" või "ainukest hingesugulast" keda jätkuva entusiasmiga otsitakse. Teine pool on meie enese sees peidus ja kõik hingega olendid on omavahel hingesugulased, sest meie põhituum on oma olemuselt üks, erinevad on vaid vormid ja nimed ning vaimne tase (vaimne puhtus). Nii nagu näiteks vesi on samuti oma põhistruktuurilt üks, erinevad on vaid veenõud ja nendes veenõudes oleva vee puhtus. Seega peaks inimene lihtsalt iseenda terviklikkusest teadlikuks saama, enne kui hakkab otsima võrdväärset elukaaslast, kes oskab isetult armastada, kellel on sama siht ja sarnane vaimne tase (vaimne puhtus). See pole kerge aga see on võimalik.
09. september 17:43 Karin kirjutas:
Kui armastus on otsas või armastusele ei vastata, see on piisavalt hea põhjus lõpetada. Las taandub kõik rahuklikult minevikku. Miks tahab keegi endale sellist elu, rippuda majade, vastatamata armastuse ja muu totruse otsas. Kui sa räägid hiljem oma lapsele, tead ma töin ohvri sinu pärast, olin ise õnnetu,aga ma kasvatasin sind, orjasin maja, autot, teenisin ja rassisin, et sina minu laps, oleksid õnnelik.
Austage ennast inimesed ja austage oma lapsi, lapsed saavad ka kunagi täiskasvanuks, näevad, mis on tegelik elu, nad peavad ka julgema valikuid teha. Pole mõtet tuua mõtetuid ohvreid laste pärast, et hiljem lastele nina peale pilduda, oi kuidas ma kõike tegin, nüüd pead sina seda orjaelu elama hakkama. Tulge mõistusele inimesed!
09. september 18:24 Raili kirjutas:
Mingil hetkel jõuavad kõik oma tegusid ja nende tagajärgi analüüsivad inmesed selliste mõteteni.

Kunagi hea sõbraga arutasime, kas olla suhte algul hea haldjas või pigem kuri nõid, et mis see siis endaga hiljem suhtes kaasa tooks. Pika vaidlemise järel jõudsime konsensusele, et algusest peale tuleb olla see kes sa TEGELIKULT oled. Nii ei saa kumbki pool hiljem haiget, sest kui mängida lahtiste kaartidega, siis reeglina on ka vastaspool sinuga siiras.

Olen seda põhimõtet järginud ja tõesti, tõesti, lõpuks leidsingi inimese kes hoolib minust sellisena nagu ma tegelikult olen.

Nii et maskid eest, kui te kellegist tõeliselt hoolite.
09. september 19:13 Taavi kirjutas:
Kui suhe algab ausalt, siis ei ole vaja hiljem arutleda, miks OMETI NII JUHTUS.
tavapärane on, alustatakse suhet kas, materjaalsuse pärast, kes aitab mööda saata öö, kes aitab üksindust peletada, vanu haavu lohutada, ekskaasade haavu ravida, vanemad suruvad. Kallis laps, abiellu, loo perekond, no kõike, mitte ainult ära alusta suhet armastusest ja aususest teineteise vastu.
Kas maja on tõesti see põhjus, mille pärast inimesed peavad koos olema ja siis hakatakse lapsi sinna segama. Lapsed vajavad armastust, mõistmist, turvatunnet, meie oleme täiskasvanud, kes käituvad nagu lapsed.
09. september 19:42 I.K. kirjutas:
Ühest mustast august ronisid välja,küll tuled sellestki.Mõtlesin juba ammu kuidas su naine sinu uue eluvaatega toime tuleb.Järelikult olete erineva ellu-suhtumisega.No mis parata, küll kõik loksub ükskord paika.Jõudu sulle,Kaido ja suured tänud huvitavate artiklite eest!
09. september 22:50 Eve kirjutas:
Hea Kaido! Usun, et asjad lähevad tihtipeale ise paika, kui laseme ennast voolul kanda ja olukorrad mis meie teele satuvad, ei ole niisama, meie sisemine mina tunneb ära, mis on õige ja mis vale.
09. september 23:55 Romm kirjutas:
Kui see sinu kirjutis oli mingi järjekordne koolitustrikk, siis oli see kena trikk küll, aga kui asi on tõsine (ehk reaaleluline) siis vajad ehk lihtsalt sõbralikku õlalepatsutust, röögatust et elagu poissmehed ja teadmist et astud oma teel ikka edasi - iseenesest on see rada millel käid ju õigem kui mingites enesepettuse mülgastes tammuda. Vahel muide arvamegi et paaditame toredas jõekeses kui korraga kannab vool meid vahelduseks ootamatusty kosest alla. Selline kena suplus (kui juhtud ellujääma) ;) Muide, siiski ei saand ma tükk aega su texte lugedes üldse aru, mis kaliibriga vend sa tegelt üldse oled - nii positiivne, nii siiras, nii ahhaaa ja nii ohhooo aga alati täpselt nii palju ja nii osav, et justnagu öelda: MINUL juba selliseid probleeme küll pole, näete muutsin 2008 aastal mõtteviisi ja asi igal rindel kohe korras nagu norras. Unustanuks nagu ära, et mõni on enne sind tõsimeeli juba 30 aastat "mõtteviisi muutnud" mõni seda tehes äragi surnud või elumeres alla andnud... ja ikka ei suuda me öelda, et maailm oleks jõudnud mingisugusegi teadmiseni selles, misasi see inimeseloom koos oma elunatukesega üldse on. Tundub, et me uurime tihti ainult mehaanikat mitte asja olemust. Meie mõtted mõlgutavad kontrollivajadust mida me tegelikult kunagi ei saavuta. Ja kilkame tühiste avastuste korral, nutame tühiste kaotuste korral jne sellal, kui olulisem, jumalikum arusaamine meist vaikselt ja märkamatult läbi voolab. Oleme ausad, mina vähemalt ei suhtunud su kirjutistesse varemalt just erilise tõsidusega, kuna pidasin neid ""õpitud positiivsuse"" kandjaks, mida leierdab või mille mütsi all tegutseb enamus enesega rahulolevaid uhhuu-tegelasi, kes kõik tegelikkust vähem või rohkem eiravad. Kuid respekteerisin loetut siiski siiruse ja põhimõtteliselt õige suuna pärast, mis peavoolust erines. Aja jooksul õppisin sinu kirjutistes otsima ka muid märke, läbikumavat elulisust ja ootamatuid pöördeid ettearvatavuse asemel, isikliku elukogemuse esiletoomist ilustamata kujul jne. St kõike seda, mis tuleb südamest ja läheb südamesse, nagu juba inimesed aegade algusest on kõige rohkem väärtustanud. Pane aga julgelt edasi, küll sa lõikad lõpuks seda kõike head täpselt mida külvanud oled.
10. september 12:06 Eve kirjutas:
Väga soe ja siiras artikkel. Aitähh Kaido!, Paneb taas elu üle mõtlema, ka enda suhte üle, mis areneb tasapisi. Mul on mitmeid kordi olnud nii, et range mõistus ütleb, et tee nii, kuid hiljem tekib tunne, et just nüüd ja praegu tahan teha nii, mis sest, et mõistus arvab teisiti ja teengi nagu tunne (intuitsioon)on s.t süda ütleb ja olen hiljem väga rahul oma otsustega olnud. On olnud märke erinevate takistustega ja nii mõnigi takistus tähendab, et oota nüüd, mõtle veel, võta aeg maha ja vaata mis elul sulle veel varuks on, samuti tuleks kinni haarata ootamatutest võimalustest! Edu ja päikest Sulle eluteel!
10. september 14:43 Kadri kirjutas:
Hea Kaido! Meie elu on meie mõtete peegeldus - kõik meie mõtted kajastuvadki reaalsuses. Iga mõte, millele me kulutame 17 sekundit või rohkem, ongi meie reaalsus. Ära pea 10-t aastat,millest kirjas räägid, raisatud aastateks. See kõik on olnud vajalik selleks, et oleksid see, kes oled praegu. Kõik inimesed, kes meie ellu tulevad, on ka osa nö "suuremast plaanist". Ehk et need inimesed oleme me enda ellu kutsunud, et saada neid kogemusi, mis me oleme saanud. Ja need kogemused on olnud kõik, eranditult kõik, meile väga vajalikud. Kõige vajalikumad ongi need nn kõige valusamad kogemused. Sest ainult läbi nende me õpimegi. Ka see kallis "Võõras", kellest kirjas räägid, on Sinu enda poolt Sinu ellu kutsutud! Ja kas ta ongi niiväga võõras - võibolla hoopis armas lähedane, kes on selles elus tulnud Sulle just seda kogemust andma, mida praegu koged.
Armastust ja valgust Sulle!
11. september 21:09 Pharo kirjutas:
Isiklikust kogemusest võin ütelda, et igatahes palju parem variant kui veel 13 aastat täita kohusetundlikult lapsevanema rolli, kannatada, harjutada igapäevaselt kõik on norm nägu tegema ja alles pärast seda julgeda see samm ette võtta. Kui on nii, siis on nii. Aga homme on uus päev. Edu ja meelerahu teile mõlemale.
12. september 11:28 Triin kirjutas:
A.Nekrassovi järgi on nii, et kui üks paarist jõuab kõrgemale vaimsele tasemele, kui teine, siis on kaks varianti, kas aidata järele paarilist ja kui see ei õnnestu, siis jääb paraku kulgemine eri suundades, isegi, kui see ühele osapoolele haiget teeb, siis hiljem ta mõistab, et see oli õige. Eks ikka tekib suhtes arusaamatusi, on minulgi nii olnud, et kui vahepeal on tunne, et peale tõsist arusaamatust on suhe läbi, siis mingi aeg hiljem kas tekib endal nii suur vajadus taas ühendust võtta (eriti, kui tunnen, et olen ise liiga teinud) või teeb seda vastaspool. Kõik lähtub sisetundest ja vahest on tunne, nagu keegi kõrgemalt poolt suunaks tegutsema, tekib nii tugev tunne, et tahad seda teha, siis tulebki teha (helistada, kirjutada, rääkida, peaasi, et süda rahule jääb. Hea on olla, kui suhe jääb sõbralikuks ükskõik peale millist arusaamatust armsa inimesega. Põhjusi on palju, miks suhe võib lõppeda, kuid kui kaks inimest soovivad seda jätkata, leiavad nad teineteist taas üles, kui mitte siis jääb erisuundadesse kulgemine. Kaido, edu ja armastust Sulle ja lähedastele!
12. september 19:53 Heli kirjutas:
Ainult tugev inimene suudab jagada oma tõelisi tundeid ja kurbust. Fassaadiga inimene räägib igikestvast rõõmust, ainuõigeist valikuist ja edvistab vaimsusega. Ainuvõimalikke valikuid ja elueesmärki pole olemas, on elu oma kulgemises ja kõigil kulgeb ta erinevalt.
15. september 15:10 Laura kirjutas:
Looks like someome needs a therapy! Soovitan filmi "Love happens"
15. september 21:47 Heli kirjutas:
Shit happens too ;)
27. september 09:54 Heidi kirjutas:
Hingetasandil saab kõike parandada ja muuta. Mõtle sellele. Alati on võimalusi. M.O.T.T.
29. september 19:28 S.P kirjutas:
Elu Embuses...
22. oktoober 22:44 Võõras kirjutas:
Kõik läheb mööda.... Oli selline lugu, lühidalt. Haige isa andis pojale kaks ümbrikut ja lausus, kui Sul on raske, palun ava see ümbrik, kui sul on kõik hästi ja tekib kiusatus, palun ava see ümbrik. Läks aastaid mööda, pojal oli väga raske, kuid siis tuli talle äkki meelde, et nüüd on õige aeg avada ümbrik, seal on lause: kõik läheb mööda. Ja läkski! Aja möödudes noormehel hakkas väga hästi minema, nautis külluslikku elu ja noormehel tekkis KIUSATUS, et mida isa seal teises ümbrikus kirjutas, ta avas selle ja seal seisis lause: kõik läheb mööda.......Kiusatus.....elu...
23. oktoober 19:23 marju kirjutas:
KÕIGE PAREM KINK OMA LASTELE ON ARMASTADA NENDE EMA. PEAASI, ET JÄÄB ARMASTUS (ÜKSKÕIK MILLINE) AUSTUS JA LUGUPIDAMINE. KÕIK LOKSUB PAIKA JA KÜSIMUSTELE TULEVAD VASTUSED.
10. veebruar 20:46 Raili kirjutas:
väga tuttava sisuga monoloog. Resumee - iga iminene keda siin elus kohtad õpetab midagi. See teadmine tuli paar aastat hiljem. Seilasime, teame :)
18. märts 15:38 K kirjutas:
Mul on hea meel su üle, et sellise kirja oled kirjutanud, kuigi ma avastasin selle alles nüüd.

See on juba nagu päris Kaido :)

Ole mõnus, Kaido-ommmm
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):