Suhted »

Andrew Barnes: miks me suhtes õnnelikud ei ole?
[24. veebruar 2014 | Kirjutas: Kaido | 23201 korda loetud | kokku kommentaare: 4]

Paarissuhted näitavad kõige paremini ära selle, mis meis ei ole armastavat ja mis vajab tervendamist, seetõttu on suhted hea võimalus kasvada ja areneda, isegi kui nad järgivad hülgamis-sidumis dünaamikat, arvab Andrew Barnes.

Õnneliku pikajalise suhte võimalikkus on teema, mida uuritakse kaasaegses psühholoogias aina põhjalikumalt. Kuigi rahuldustpakkuv monogaamne suhe on enamike  jaoks ideaal, peavad paljud paarid tõdema, et peale "mesinädalate" perioodi lõppemist imbuvad suhtesse rahulolematus ja konfliktid.

Suhtetreener ja tantraõpetaja Andrew Barnes on avastanud, et tegemist pole siiski paratamatusega, vaid levinud suhtemustri kordamisega, mida kogenud spetsialist nimetab hülgamise-sidumise dünaamikaks.



Barnes järeldas pikaajalise töö põhjal, et enamus inimestest lääne kultuuriruumis kordab suuremal või vähemal määral mittetoimivat suhtemustrit, kus keskseteks teemadeks on hülgamishirm ja sellest tulenev soov teist kõvemini enda külge siduda.

 Tema avastuse järgi eksisteerib keskmises suhtes kaks osapoolt: vajav ja abivalmis. Vajava inimtüübi uskumussüsteem eeldab, et partner täidab tema soove ja kohandab oma elu ja tegemisi tema järgi, ta paneb vastutuse oma heaolu eest partneri õlule.

Abivalmis inimtüüp on aga hoolitsev ja peab ennast vastutavaks kaaslase tunnete eest. Kui need kaks kohtuvad, ongi esialgu kõik imeline: vajav inimtüüp tunneb, et lõpuks ometi hoolitseb keegi teine tema heaolu eest ja abivalmis tüüp pingutab hoogsalt esimese nimel.

Ajapikku saab aga nende suhe hoopis teistsuguse pöörde ja alguse saab piinarikas protsess, mis lõppeb kas lahutusega või jätkub pikema suhtena, milles reaalselt puudub intiimsus.



Mesinädalate etapp: Ilutulestik ja ebatavaline klapp.
Kõik saab alguse nagu filmis: kahe inimese silmad kohtuvad näiteks kuskil üritusel ja nende vahel tekib magneetiline tõmme. Algab stseen viiulimuusika ja ilutulestikuga, millele omakorda järgnevad hommikutundideni kestvad intiimsed vestlused ja jalutuskäigud. Ka seks on hämmastavalt hea! 

Aeg möödub fantastiliselt ja osapooled hõljuvad muinasjutumaailmas. Ka partneri puudused tunduvad sel etapil toredad  –  ei mingit kriitikat valesti pigistatud hambapastatuubi pärast – see tundub isegi armsa originaalsusena! Maailm on justkui päikest täis, kuni mööduvad 6-12 kuud, mil armumishormoonid vaibuvad ja esialgne intiimsus hakkab lagunema.



Võimuvõitluse etapp: Klammerdumine ja ignoreerimine
Selles etapis hakkab abivalmile inimtüübile tunduma, et ta ei suuda vajavat inimest (kelle soovid tunduvad lõputud) õnnelikuks teha ja ta paneb paika vältimise strateegia, et end lahti ühendada vastutustundest partneri emotsioonidest eest. Põhjendades endale vajadust suurema hingamisruumi järele, hakkab ta tegustema viisil, mis võimaldab tal vajavast inimesest eemalduda nii füüsiliselt kui vaimselt.

Nii hakkab algselt abivalmis inimene näiteks rohkem trennis käima, sukeldub arvutimängudesse, nokitseb kuuri all või spirituaalse inimtüübi korral eraldub veelgi põhjalikumalt  meditatsiooni ja vaimsetesse praktikatesse. Tegelikult püüab ta sellega vältida oma suhet, sest ei soovi tunda jõuetust suutmatuse pärast täita partneri vajadusi.



Nähes, et abivalmis inimene eemaldub, tunnetab vajav inimene hülgamise ohtu ja üritab partnerit rohkem kontrollida ja endaga siduda. Nüüd, tundes kasvavat lämbumistustunnet, eemaldub abivalmis inimene omakorda rohkem, mis tähendab varasemast veelgi pikemaid õlleõhtuid sõpradega või kalalkäike: nõiaring aina süveneb ja süveneb...

Algab pikk piinarikas võimuvõitluse periood, kus teises inimeses hakatakse nägema vigu: nüüd võib valesti pigistatud hambapastatuub ärritada ja saada isegi tüli põhjuseks. See etapp lõppeb kas lahkuminekuga või suhtega, milles üks on sulgunud ja ligipääsmatu, samas kui teine on ahistav ja emotsionaalselt pealetükkiv.



Dünaamika tekkimise üllatavad põhjused
Sügavamalt hülgamise-sidumise dünaamikat uurides avastas Andrew Barnes, et tegelikkuses ei ole nimetatud suhtestruktuuris inimeste hirmud nii iseenesestmõistetavad kui esialgu võib arvata. Selgus, et vajava inimese tõeline allemotsioon on hirm intiimsuse ees, sest ta kardab tunda haavatavust ja jõuetust, mistõttu valib alateadlikult inimesi, kes pole emotsionaalselt kättesaadavad.

Samal ajal kui hoopis abivalmis inimese puhul on teise eest vastutamise taga tegelikult kartus hülgamise ees, seetõttu tõmbabki teda alateadlikult vajava inimese poole – nii saab ta partneri enda külge tugevalt siduda ja tal on vähem riski maha jäetud saada.

Andrew Barnesi sõnade järgi ei esine hõimurahvastel kirjeldatud suhtemustrit, mistõttu ta on järeldanud, et mittetoimivat suhtedünaamikat õhutavad mitmed lääne kultuuris levinud stereotüübid, mis levivad näiteks filmide ja raamatute kaudu. Nendes lugudes rõhutatakse atraktiivseina just kättesaamatuid mehi ja päästmist vajavaid naisi.

Just sel põhjusel on välja arenenud suundumus, et naised on enamasti vajavad inimtüübid ja mehed abivalmid (kuigi võib esineda ka vastupidist). Naised kipuvad seega panema sageli vastutuse oma heaolu eest meeste õlgadele, samas olles ise võlutud just emotsionaalselt kättesaamatutest vastassoo esindejatest. Meestele omakorda on õpetatud hoolitsema naiste eest ja kõike "korda tegema", mistõttu mehed armuvad sageli naistesse, kes on abivajavad.

Vanem-laps suhtemustrist välja kasvamine

Lapsena täidavad vanemad meie soove ja on meie heaolu eest vastutavad. Laps-vanema baasstruktuuri jätkamine ongi hülgamis-sidumis dünaamika käivitumise peamisi alustalasid, sest  täiskasvanuna kannavad paljud lapsepõlvest tuntud käitumismustri üle oma paarissuhtele ja käituvad nagu peaks partner nende heaolu eest vastutama (või siis vastupidi nemad peavad teise eest vastutama).

Seega tuleks endale teadvustada võimalikku laps-vanem suhtemustris olemist ja saada täiskasvanuks: me peaksime ise täitma enda vajadusi ja oleme endale nö lapsevanema eest, arvab Andrew Barnes.

Tee vabadusse:

Hülgamis-sidumis mustri lõpetamine
Kahjustava dünaamika lõpetamiseks tuleks vajaval inimesel võtta vastutus oma emotsionaalse käekäigu eest, muutuda iseseisvaks ja lõpetada partnerilt igasuguste tegevuste eeldamine. Selle asemel tuleks vajaval inimesel oma raskete emotsioonide esile kerkides, nagu hülgamishirm, suhtuda iseendasse armastavalt ja õppida hoolitsema neil hetkedel enda eest kaastundlikult (nagu lapsevanem hoolitseb oma lapse eest).

Abivalmis inimesel tuleks aga õppida end siiralt avama ja rääkida ausalt partnerile oma tõelistest vajadustest kartmata, et need emotsioonid teisele meelehärmi võiksid pakkuda.  

"Paarissuhted näitavad kõige paremini ära selle, mis meis ei ole armastavat ja mis vajab tervendamist, seetõttu on suhted hea võimalus kasvada ja areneda, isegi kui nad järgivad hülgamis-sidumis dünaamikat," arvab Andrew Barnes.

Ideaalis võiks siiski suhtesse astuda ootusteta teise inimese suhtes, lihtsalt selleks, et olles armastusest ja rõõmust täidetud, soovime juba olemasolevat küllust jagada ka kaaslasega. Sellistel alustel on kergem luua suhet, kus armastus pole mitte partnerilt millegi vajamine, vaid ühine seiklus, kus kaks emotsionaalselt iseseisvat inimest teineteist vastastikku toetavad.



Andrew Barnes sügis 2013

 

 

Andrew Barnesi märtsikuu loengud ja kursused

Info kursuste koha leiad: www.tantratee.ee

NB! Kuula Andrew Barnesi intervjuud R2 saates "Hallo, Kosmos!"

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
10. märts 19:46 Raimo kirjutas:
Jummala õige tähelepanek. Olen ise juba pikemat aega sama meelt,et naispoole esindajatest praktiliselt keegi pole läbi avatud suhtluse tekitanud tunnet,et vot see on ootustevaba naine,kellega oleks tore lõimuda. Tarbimisühiskonnast paraku üsna võimatu leida. Mehed aga võistlevad omavahel,kes võimekam panustaja või suurem luuser.
09. juuli 15:54 Anonüümne kirjutas:
Mulle meeldis seda artiklit lugeda, sest ma tundsin enda rolli selles ära. Selleks oli vaja ausust enda vastu ja selle tunde lubamist, mis ennast sel hetkel väljendas. Kui tähelepanu kandus puhtalt tundele, siis oli lihtne märgata mõtteid ja need ei teinud enam haiget. Samal ajal sai emotsioon vabaneda piltidest ja sõnadest, mis justkui selle tunde esile tõid ning see tunne transformeerus tühjusesse. Järele jäi puhas energia :).
09. juuli 15:59 Anonüümne kirjutas:
Veel meeldis mulle märgata selle videos esinevate inimeste kehakeelt. Kui sõnad moodustavad 10% suhtlusest, siis kehakeel umbes 60% ja hääle variatsioonid 30% suhtlusest. Kuidas mõlemad pooled on võtnud mugava asendi ja sõltuvalt inimesest ei saa kohe öelda, mida üks või teine poos tähendab. Filmi edasi vaadates saavad nii mõnedki küsimused vastuse... Väga põnev ;)
10. juuli 10:48 Anonüümne kirjutas:
Üks huvitav fakt, mis mulle selles artiklis meeldis, olid tunded. Tavaliselt me räägime inimestest, kes meile mingeid tundeid põhjustavad või meile räägitakse, mis tunded me ise teistele tekitame. Mõlemal juhul on vajalik enesega aus olemine ja oma tunneteprotsessi avatud olemine.

Olen lugenud mitmeid psühholoogide poolt kirjutatud artikleid, kus käitletakse kahte inimest ja nende vahelist suhet. Kummaline on aga see, et kogu artikli jooksul ei viidata kordagi enda olemusele. Meid on õpetatud maast madalast, et mina olen üks eraldi olev inimene koos omade huvide, soovide ja vajadustega ja teine inimene on samuti. Meie suhte toimimiseks on vaja leida kompromisse, kuulata ennast ja teist inimest ning arvestada enda ja teise inimese tunnetega. Sõnad teevad haiget, kui neid lihtsalt loppida jne... Kõikide nende artiklite nõuandeid on võimatu elus toimima saada kui inimene pole ära näinud ja kogenud oma enese tegelikku olemust.

Spirituaalsed õpetajad on kõik ühel või teisel viisil viidanud, et eraldi olevat isikut ei ole olemas. Sellest on saanud omamoodi mantra, kuid tavalise inimeseni see ei jõua. Mismoodi mind siis olemas ei ole? Tegelikult on ta olemas küll, kuid ta ei ole inimesena eraldi kõigest sellest, mida ta näeb, kuulab, maitseb, nuusutab, puudutab, mõtleb ja tunneb. Ometi ei ole ta otseselt see inimene, keda ta usub end olevat, vaid see "inimene" on tema mõtete, tunnete ja meelte kombineeritud kogemus. Teisisõnu on see uskumus, et siin on üks eraldiolev inimene ehk mina ja tänu sellele uskumusele on tekkinud ka projektsioon väljapoole. See seal on eraldi olev teine (inimene). Niisugune vaatega on konfliktid ühel või teisel viisil vältimatud. Täpsemalt, kõik ümberringi ühel või teisel viisil viitab sellele uskumusele "eraldi olev mina" ja ühel hetkel tuleb enda vastu aus olla ja tunnistada, et kui ma niisuguse uskumusega samal viisil edasi elada ei saa, mis siin siis tegelikult toimub?

Kõige lihtsam minu jaoks oli tunnistada oma tundeid, eriti neid valulikke ja olla neile avatud. See tähendab, et oma keha tuleb kuulama hakata ja kui sinna ilmub ebameeldiv tunne, siis tuleb piltidele ja sõnadele, mis selle tekitasid, otsa vaadata, neil minna lasta ja tähelepanu uuesti tundele tuua. Kui need pildid ja sõnad ilmuvad uuesti siis tuleb neid märgata ja lubada neil rahuneda, sest sa oled juba tundele avatud ja sa saad tegeleda ühe asjaga korraga. Lubades piltidel ja sõnadel (ehk mõtetel) rahuneda ehk minna, tule tagasi tunde või emotsiooni juurde ja koge seda üleni. Kui sa tundele pilte ja sõnu ei lisa või piltide ja sõnade ilmumise korral märkad neid ja lubad neil minna tuues tähelepanu eesti tundele, siis hakkab see emotsioon rahunema. See hakkab vabanema ja leiab ise oma viisi ja tee hajuda või kaduda tühjusesse (neutraliseeruda). Järele jääb puhas energia ja see on puhas rõõm.

See kehtib ka positiivsete või lootustandvate tunnete puhul. Näiteks mulle tekitas mõte "valgustumisest" või "ärkamisest" lootustandva tunde ja see hoidis mind pidevalt eemal praegusest hetkest. Selle asemel, et märgata hetke ennast uskusin ma mõtet, et ühel päeval ma valgustun, saan teadlikuks või midagi niisugust. "Ärkan unest" või "saabun koju" jne... Kui ma lubasin selles tundes endal olla, siis ma märkasin neid pilte ja sõnu, mis selle tunde olid tekitanud. Täpsemalt ma mõistsin, et need pildid, sõnad ja see tunne kombineerituna oli pannud mind uskuma, et kunagi saabub õnn minu sisse. Jagades tähelepanu tundele ja lubades selle puhastuda neist piltidest ja sõnadest sain teadlikuks, et need olid vaid need pildid, sõnad ja see tunne, mitte aga "valgustumine", "ärkamine" või "meelerahu".

Avastades uuesti oma meeled, mõtted (pildid ja sõnad) ja tunded (emotsioonid) märkasin, et ma ei leia iseennast eraldi olevana või eraldi isikuna. Siin on endiselt see keha ja kõik teised inimesed, kuid see on pigem nagu... elu valgem, värvilisem, rahulikum, vabam... ;)

Kui soovid juhendajat oma enese kogemuse sarnasel viisil avastamiseks, siis võib olla sind aitavad Scott Kiloby videode vaatamine ja kuulamine youtube keskkonnas. Võibolla ei tunne, et saad abi. Usalda oma sisetunnet ;)
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):