Suhted »

Kas see on tõeline armastuse jõud?
[05. veebruar 2011 | Kirjutas: Kaido | 23423 korda loetud | kokku kommentaare: 11]

Ülehomme, esmaspäeval, kell 7.30 läheb minu lennuk tagasi Pekingist Viini. Ja sealt edasi Stockholmi ning Tallinnasse.

See on olnud üks äraütlemata põnev kuu, mille käigus ma olen ennastunustavalt naernud, vihast punastanud ning õnnest naeratanud. Hiina on lihtsalt maa, mis võib meile näidata väga paljusid erinevaid elu tahke.

Eile hilisõhtul Pekingi peatänava McDonaldsis jäätist süües tulid minu lauda kaks hiina tudengit, kes õpivad Pekingi Ülikoolis inglise keelt. See ei olnud tegelikult esimene kord, kui hiinlased välismaalasele niimoodi lähenenud on - sama juhtus ka Shenzheni raudteejaamas, kuid sealse noormehe mure oli see, et ta oskas inglise keeles öelda ainult "Hi". Teise lause - Welcome to China - kokku sobitamine võttis tal juba päris palju aega.

Eilsed tudengid olid aga hoopis teisest puust. Nende inglise keel oli palju parem kui minu oma ning kui ma ei oleks teadnud, et nad on Pekingis elav noorpaar, oleks ma vabalt arvanud, et inglise keel on nende emakeel.

Abielu vs armastus
Me rääkisime elust, tööst ja armastusest. Nad uurisid, kust ma tulen ning mida ma teen. Ma rääkisin nendele oma tööst, Lily & Tommy tekkimisest ning Sisekosmosest. Muide Sisekosmos oli just see, mis nendele väga huvi pakkus.

Kommunistlikku Hiinat eristab läänemaailmast religiooni / ateismi äärmuslikkus. Hiinas on vaid kaks võimalust: a) sa oled usklik (kui räägid näiteks budismist), või b) sa oled ateist. Selliseid mõisteid nagu eneseareng, spirituaalsus, meditatsioon jms nende jaoks ei eksisteeri. Ei tea miks, aga võib olla on põhjuseks see, et kui inimene liiga palju endaga tegelema hakkab, ei kuuletu see enam nii hästi kommunistlikule parteile.

Seega huvitas neid väga, mis asi see eneseareng on ning miks ma sellise jamaga tegelen? Ma rääkisin nendele meie maailma materialistlikust, kiirustavast ning stressi tekitavast ühiskonna korraldusest, elu ajutisusest ning sellega kaasnevast rahu ja õnne otsimisest. Ma ütlesin nendele, et ükskõik, mis meie elus praegu toimub, ei tohiks me selle külge liigselt klammerduda, kui see meid õnnelikuks ei tee. Kuna elu on ajutine - me kõik liigume ju lõpu poole - , siis peaksime igal hetkel mõtlema selle peale, kuidas teha ning kogeda asju, mis meid õnnelikuks teevad, mitte aga neid asju, mis kedagi teist õnnelikuks teeb, ja rääkimata asjadest, mida me teeme ainult seepärast, et nii on kombeks.

Ning ootamatult tuli tüdruk lagedale looga, mis jahmatas mind täielikult. Kui ta oli noorem olnud, elas ta koos vanematega kortermaja teisel korrusel. Sama trepikoja viiendal korrusel elas abielupaar, kes oli abielus olnud juba 20 aastat. Nende elus oli kõik justkui korras - nendel oli ilust kodu, tütar ning korralikud töökohad.

Nende abielust oli aga puudu armastus. Nad käisid küll igal pool koos, kuid mitte seetõttu, et nad üksteist väga armastaksid, vaid seetõttu, et nad olid abielus ning nii oli kombeks.

Ühel päeval toimus nende elus pööre. Täpsemalt tegelikult mehe elus, sest ta armus teise naisesse, kes oli temast mõned aastad noorem, vaba ning vallaline. See oli pöörane armastus, mille käigus kadus mehe jaoks aeg ning ruum. Nad tahtsid koos olla iga päev, kuid nad ei saanud, sest mees oli juba abielus. Ning Hiina on reeglite maa - kui sa kord juba abielus oled, siis on ühiskondliku surve tõttu väga raske langetada lahutuse otsust.

Nii ei teinud seda ka mees. Ta ütles oma elu armastusele: "Ma armastan sind rohkem kui kedagi teist siin maailmas, aga ma olen selles elus oma valiku juba teinud. Ma olen oma naisega 20 aastat abielus olnud, ja mul on raske seda muuta. Me võime üksteist armastada, kuid seda ainult viisil, et mina olen abielus ja sina oled minu armuke".

Haigus muudab meie vaadet elule
Ühel päeval toimus nende elus uus pööre. Nimelt teatas arst, et mehel on maksavähk ning tal on jäänud elada mitte rohkem kui 3-4 aastat.

Sel hetkel teadvustas mees esimest korda elus, et elu on ajutine. Tegelikult on ju meie kõikide elu ajutine, kuid me ei teadvusta seda - me elame, nagu oleks see lõputu. Alles 80-aastaselt võime "ärgata" ning küsida endalt, miks me midagi ei muutnud? Miks me elasime oma elu ära kellegi teiste reeglite järgi?

Kui mees sai aru, et ta sureb 3 aasta pärast, tekkis tema pähe küsimus: "Miks ma peaksin elama need 3 aastat kellegagi, keda ma ei armasta? Kui ma suren varsti niikuinii, siis miks mitte kasutada allesolevat aega tõelise armastuse nautimiseks?".

Kuna nende tütar oli juba teismeline ning üsna pea alustamas oma elu, siis otsustaski mees lahutada. Ta tegi seda kiiresti ning ootamatult. Aeg ju tiksus. Tikk - takk ... tikk - takk.

Kas armastus on olemas?
Mehe senine abielu oli olnud formaalne. Olukorra piltlikustamiseks tõi tüdruk McDonaldsis Hiina metafoori abielust, mis on justkui küpsetatud kana. Abielludes on kana priske ning mahlane - sellel on nii liha kui kondid. Aastatega jäävad sellest aga järele ainult kondid - kõik hea osa on juba ära söödud ning alles on jäänud vaid maitsetud ning kuivad aspektid abielust. Kana on muutunud luukereks, mis püsib küll püsti, kuid see ei ole enam kana, mida sa süüa tahaksid.

Selline olukord oli ka mehe abielus. Väljast vaadatuna oli kõik ilus - see püsis jätkuvalt püsti -, kuid tegelikult oli abielust järel ainult "luukere". Nad tegid võõraste ees head nägu, kuid omaette olles taandusid nad eraldi tubadesse ning "nautisid" oma üksildust.

Peale lahutust muutus kõik. Mees oli uuesti ellu ärganud. Ta säras, ta naeratas, ta rääkis. Ta oli jälle olemas. Ta oli oma elu tagasi saanud. Ta oli jälle õnnelik.

Mees oli terve elu töötanud ülikoolis elektrikuna, kuid nüüd otsustas ta jääda pensionile. Tema iga oli lihtsalt juba selline, et see oli võimalik. Ta otsustas elektriku ameti maha panna ning hoopis uut abikaasat tema väikeses juuksuriäris aidata. Nad olid armunud ning nad panid oma armastuse ka oma töösse, mille tagajärjel muutus juuksurisalong üheks populaarseimaks salongiks selles piirkonnas. Kõik õitses. Mees ja naine õitsesid, nende töö õitses ja kõik nende ümber õitses.

Kuid mehel oli vähk. Vähk oli ju see, mis oli mehe julgetele tegudele tõuganud. Ta teadis kogu aeg, et tema värske õnn kestab ainult mõned aastad.

Ühel päeval toimus nende elus taas pööre. Kui mees läks regulaarsele tervisekontrollile, et tuvastada kasvaja arengut, avastas arst, et kasvaja oli viimase 3 kuuga kahanenud. Järgneva 9 kuuga paranes mees täielikult. See on armastuse jõud.

Mis juhtus eelmise abikaasaga?
Kuulates seda lugu tundsin ma mehe üle siirat heameelt. Kuid mul tekkis paratamatult küsimus, kuidas eelmise abikaasa elu edasi kulges?

Naine aktsepteeris mehe otsust ning lubas ka endal eluga edasi minna. See kõlab küll natukene muinasjutuna, aga väidetavalt leidis ka tema uue armastuse, kellega ta abiellus. Ka naine sai uuesti õnnelikuks. See on armastuse jõud.

Selline oli lugu tüdrukult, kes küsis, mida tähendab eneseareng ning miks ma sellise asjaga tegelen. See lugu oli tema vastus minu väitele, et meil kõikidel on õigus olla õnnelik, sest meie sisemine seisund määrab selle, missugune on meie elu.

Kas sina muudaksid midagi oma elus, kui sul oleks elada veel 3 aastat?

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
05. veebruar 22:52 Mari-Liis kirjutas:
Oh kui ilus lugu :)
Paraku on ka minu elus olnud valikuid kus olen olnud nii isekas ja mõelnud oma õnnele. :) See on küll mõnikord vägagi raske olnud, kuid milleks piinata ennast, kui me elame vaid korra :) Parem siis õnnelikult!
05. veebruar 23:08 Jaana kirjutas:
imeline, imeline, imeline.
kindlasti teades 3 aastat jäänud võtaks vabalt, hakkaks elu spontaanselt elama ja iga päeva täiega võtma.. mida üritan ka nüüd, aga eks ma arene :P
06. veebruar 00:53 Juta R kirjutas:
Toredat kojujõudmist! Väga lahe lugu. Mõtlesin järele... teeks täpselt nii vähe palgatööd, et ära saaks elada ja muud ei oleks vaja muutagi, kõik on niigi tore! Aga mida Sina muudaks, Kaido?
06. veebruar 04:04 Kaido Pajumaa kirjutas:
@Juta

Tead, ma just eile mõtlesin ise ka selle peale, kui olin artikli lõpetanud. "Lõpuküsimuse" lisasingi hiljem, kui olin natuke aega ise mõtisklenud selle üle.

Ma ütlen sulle ausalt, et ma ei saaks palju midagi teistmoodi teha, sest ma hetkel elangi niimoodi. Ma sain umbes aasta tagasi väga tugeva kogemuse kaudu aru elu ajutisusest ning ma ei näe mitte mingit mõtet elada kellegi teise jaoks.

Sellisel viisil elamise ainuke miinus on, et väljapoole võib paista see egoistlik. Kasvõi pere kõrvalt Hiina kuuks ajaks isoleerumine. Paljud küsisid, kuidas ma ikka seda teha saan? Kas naine maha ei jäta? Jne ... Mul ei olnud nendele head vastust ... ma ütlesin, et ma ei tea ... kui jätab, siis ma ei saa sinna mitte midagi parata, sest kartes seda, et naine maha jätab, ja seetõttu minemata jätta, siis kahetsen ühel hetkel kindlasti. Ma pigem jälgin oma sisetunnet ja teen seda, mida süda kutsub ning lähen julgelt oma saatusele vastu.

Selle tagajärg on see, et esimest korda elus tahan välismaalt koju tagasi minna. Ma olen selle kuu ajaga leidnud järjekordse rahuaspekti, kuna vabanesin illusioonist, et Aasiast leian õnne. Ja naine on ka väga õnnelik, et mina olen õnnelik ja sain ühest illusioonist vabaks. See oli hea aeg mulle ning hea aeg talle. Lõpptulemus on väga hea. Tõenäoliselt tulen mingil hetkel tagasi Aasiasse jälle, aga juba hoopis teistsuguste ootustega.

Samamoodi on tööga. Ma teen ainult tööd, mida mulle teha meeldib. Ja nii uskumatu kui see ka ei tundu, elu kannab mind. Ma elan ära, saan reisida jms. Jah, ma töötan palju - umbes 10h iga päev - , aga see ei ole minu jaoks töö. Ka praegu seda kommentaari kirjutades teen tööd ...

Ka uus projekt Lily & Tommy või www.wmeasjad.ee - need kõik on asjad, mida ma armastan, ja mis mulle raha teenivad.

Lõppkokkuvõtteks tahaksin öelda, et me võime vist usaldada kõigevõimsamat, sest ta on meie sõber. Ma tunnen iga päev väga suurt tänulikkust selle üle, mis minu elus toimub ja ma näitan seda ka välja. Ma võtan alandlikult vastu kogemused, mis elu mulle toob, ja ka tagasilöögid. Ma ei saa eeldada, et Peadirektor toob mulle ainult minu ootustele vastavaid kogemusi. Ei, ta toob ka tagasilööke, aga ju on see ka siis edasiseks kasvuks vajalik. Ma sünteesin nendega kaasneva valu ning lähen edasi. Ma püüan tänulik olla ka tagasilöökide eest, sest tean, et need on võimalikud ainult minu minevikutegudest lähtuvalt. Ehk siis karma. Kuid head karmat saame teha ainult praegu. Seetõttu ükskõik, mis minu elus praegu toimub (on see hea või mitte), püüan jääda heaks inimeseks, sest paremat tulevikku (head karmat) saame luua ainult praegusel hetkel.

Ma olen aru hakanud saama, et elu on tegelikult väga lihtne. Tuleb olla ainult lahke ning hea sõltumata kõigest muust. Jah, seda on lihtne öelda ning mõista, aga raske rakendada, sest meile ei meeldi võtta vastutust oma tegude eest ... alati on lihtsam kedagi teist süüdistada alates vanematest, töökaaslastest, äripartneritest, abikaasadest jms. See kõik on jama. Tuleb olla lihtsalt tasa ning valu korral peeglisse vaadates küsida: "Mida ma tegin minevikus, et hetkel sellises jamas olen?". Kui vastust ei leia, siis järelikult ei oska leida seost. Kuid kindel on see, et seos on olemas ... me - inimesed- oleme lihtsalt liiga rumalad, et seda mõista.
06. veebruar 04:36 Ilaria kirjutas:
Tõelise armastuse tunneb igaüks esimesest pilgust.Seal sõnu polegi vaja.Lihtsalt ongi nii,et õige armastus leiab sind ise ülesse,teda otsima ei pea.Minugagi juhtus see ilus algus ja olen ülimalt õnnelik.
06. veebruar 10:56 L kirjutas:
Ilus lugu tõepoolest. Tore, et illusioonist vabanesid. Aasia ühiskonnad on palju traditsioonilisemad kui meie siin - sellest ka suhtumine abiellu, religiooni jne. Kui oled abielus, siis oled abielus, kui usklik, siis usklik, aga mitte "vabaabielus" ja "spirituaalne" nagu meie siin :D

Kõike paremat Sulle!
07. veebruar 17:42 Eda kirjutas:
Ilus pilt :):):)-nagu lugugi.

Tore ,et tagasi oled.
Edu Sulle!
09. veebruar 09:12 Anu kirjutas:
Muinasjutulises maailmas kõlaks see lugu järgmiselt, kui me inimestena, saame igapäev aru, et me pole surematud. Hindaks igat oma eluhetke austusega, suhtume endasse ja teistesse austusega, armastaks ennast tõeliselt. Elaksime me õnnelikumalt, kahju, et just surma toovad haigused, seda meile meelde tuletavad. Sureme ju varem või hiljem kõik.
Et elust arusaada peame me kõik surmaga silmitsi seisma siis tuleb see tõeline tahe elada.
Sügavat armastust kõigile!
05. märts 23:37 Ingrid kirjutas:
Hea lugu :)
15. märts 19:30 Kristine kirjutas:
Ülimalt meeli liigutav lugu ja seda muidugi positiivses mõttes :))rnrnÕnne ja armastust kõigile sellel enesearendamise teel!
08. august 17:36 lapsevanem.... kirjutas:
Artiklis on lause:
"Kuna nende tütar oli juba teismeline ning üsna pea alustamas oma elu, siis otsustaski mees lahutada."
Jääb mulje, et kui tütar oleks olnud alles väike, ütleme 7-aastane, siis poles mees lahutanud?
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):