[30. oktoober 2012 | Kirjutas: Kaido | 21553 korda loetud | kokku kommentaare: 15]
Kui sa oled vanem kui 20 aastat, oled sa tõenäoliselt üle elanud vähemalt ühe lahkumineku oma kallimast. Kas mäletad seda tunnet, kui maailm selle tagajärjel kokku varises? Miks kallimast ikkagi nii raske loobuda on?
Mina, ja minu maailm
Kõik inimesed elavad egokeskses maailmas, kus 90% sündmustest tiirleb mõiste "mina" ümber. Lähtuvalt mõistest "mina" tekib sellele laiendus "minu maailm", mis tähendab tegelikult minu lugu sellest, mis minuga kunagi toimunud on, ja mis võib tulevikus toimuma hakata.
Missugune on sinu lugu? Kui keegi peaks sinu käest küsima, kes sa oled, hakkad sa talle rääkima oma lugu. Tuleta näiteks meelde, kui sattusid viimast korda ühise kohvilaua taha võõra inimesega, või läksid esimesele kohtumisele oma tulevase kallimaga, ja ta küsis sinult, mis inimene sa siis kah oled?
Sellele küsimusele vastamiseks hakkasid sa rääkima oma lugu - seda pikka ja lohisevat, ning sinu jaoks kindlasti väga põnevat ning seiklusrikast "stoorit" sellest, mis kõik sinuga juhtunud on. See võis võtta aega viis minutit, või 5 tundi, kuid ühel hetkel jõudsid sa tõenäoliselt tänasesse päeva, võttes oma jutu kokku umbes sõnadega: "Ja nüüd ma siis istun siin sinu ees ...".
Sina, ja sinu maailm
Kui sa said oma looga ühele poole, küsisid sa tõenäoliselt vastu: "Ja mis inimene sa ise siis ka oled?". Selle peale hakkas rääkima teine pool oma lugu. Ehk on tema lugu ja maailm nii huvitavad (eelkõige muidugi tema enda jaoks), et ta oli oma võimalust kannatamatult oodanud viimased pool tundi, jättes tähele panemata seetõttu suure osa sinu loost. Ning nüüd andsid sa talle võimaluse, mida ta ei jäta kasutamata.
Ta hakkab vatrama kõikidest nendest toredatest seiklustest ja uskumatutest (eelkõige ikka tema jaoks) juhtumitest, mille elu tema ette on seadnud, ja kust ta vapralt läbi on tulnud. Umbes tund aega hiljem jääb ka tema vait, lõpetades oma monoloogi lausega: "Selline (lahe tüüp) olen siis mina".
Nüüd istute seal lauas, ja hetkeks ei olegi võib-olla midagi enam rääkida, sest mõlemad on oma lood ära rääkinud, eeldades, et teine inimene teab nüüd "täpselt", kellega on tegemist. Ja kuna kumbki arvab, et tema lugu on maailma kõige põnevam, ootavad mõlemad pinevalt lisaküsimusi, mida aga ei tule, sest mõlemad on kinni oma loos, tahtmata keskenduda ja huvi üles näitamata teise loo suhtes. Loomulikult on see näide üsna äärmuslik, aga siiski täiesti eluline.
Me kaitseme enda maailma
Kuni teised inimesed meie maailma ja valikute osas meiega samal meelel on, on kõik korras. Kujuta aga hetkeks ette olukorda, kus sa oled äsjakohtunud inimesega kohvilauas, ja ta ütleb peale sinu loo ärakuulamist, et see on kõige igavam elu, mida ma eales kuulnud olen. Missugune on sinu reageering sellele? Kas sa tunneksid solvumist ja pahameelt, et ta sinu lugu üldse ei austa? See on ju siiski sinu maailm, sinu elu, ja sa loodad, et teised inimesed sellest ka lugu peaksid.
See lugu, mille me enda pähe iseendast loome, paistab meile üldjuhul olevat ainuõige. Kui keegi tuleb seda kahtluse alla seadma, oleme praktiliselt oma elu hinnaga valmis seda kaitsma. Miks? Sest just see lugu loob meile identiteedi - me oleme see, kes me oleme, tänu sellele, et me arvame see olevat.
See viimane lause võib kõlada segaselt, aga kui sa kohe sellest aru ei saa, siis loe mitu korda. Kogu meie arusaamine iseendast tugineb "lool", mille me iseendale räägime. Kui keegi tuleb ütlema, et see lugu ei ole õige või hea, või piisavalt seiklusterohke (kuigi me ise peame oma elu ja lugu tõeliseks "westerniks"), võtame kohe sisse kaitsepositsiooni, sest me ei taha oma loost, oma maailmast, ja seeläbi iseenda identiteedist loobuda. Kui me kaotaksime selle loo, kaotaksime tegelikult iseenda ja kogu oma maailmapildi (mis on ilmselgelt vale, sest meie lugu ei ole midagi muud kui lihtsalt hunnik mõtteid iseendast ja oma elust).
Minu maailm + Sinu maailm = Meie maailm
Nii nagu sinul on sinu maailm, ja sinu uuel kaaslasel on tema maailm, tekib teie ühiste kohtumiste tagajärjel uus maailm - Meie maailm. See näitab, kuidas 1+1 ei võrdu alati 2, vaid antud juhul tekib kahe maailma liitumisest kolmas maailm: minu maailm (minu lugu kuni meie kohtumiseni), sinu maailm (sinu lugu kuni meie kohtumiseni), meie maailm (meie ühine lugu alates meie kohtumisest).
Ma ei tea, kas see on õiglane niimoodi väita, aga tundub, et sellisel viisil kahe ego liitumisel tekib kolmas, kollektiivne ego. Iga inimene on absoluutselt kinni oma loos, sest sellel lool tugineb tema enda identiteet ja maailm. Kui nüüd tekib kolmas maailm - meie maailm - , hakkavad mõlemad inimesed lisaks iseenda loole (mis jätkub tegelikult ka "meie maailma" sees) tuginema ja end identifitseerima ka kollektiivse loo - meie maailma - kaudu. Just seetõttu satuvad mõnikord sünnipäevapidudel mitte ainult inimesed vaidlustesse, vaid terved paarid omavahel, sest kõik paarikesed kaitsevad oma lugu, oma maailma, mis on nende ühise aja vältel tekkinud.
Kõige äärmuslikumalt öelduna (ja ma juba tean ette, et saan selle eest kriitikat) võrdub armastus kollektiivse egoismiga. Teisiti öelduna, nagu inimestel oma loo kaitsmisega veel vähe probleeme oleks, on vaja paarissuhte puhul hakata kaitsma meie lugu, mis laieneb ning tugevneb iga aastaga.
Miks kallimast nii raske loobuda on?
Ehk läksid viimased lõigud liiga keeruliseks, kuid see annab lihtsa selgituse sellele, miks oma kallimast nii raske loobuda on. Piltlikult tähendaks oma kallimast loobumine sama, nagu inimene peaks loobuma iseenda identiteedist. Kuidas sa end tunneksid, kui sulle öeldakse, et unusta ära, kes sa oled, mida sa saavutanud oled, kus sa õppinud oled, missugused kogemused sul on jne? Unusta ära kõik iseendaga seotud aspektid, ja alusta alates tänasest täitsa nullist - justnagu oleksid täna alles sündinud.
Sama olukord on siis, kui me kallimast lahku läheme, ja püüame otsast peale alustada. See ei ole ju võimalik, sest meie pea on täis mälestusi, mis moodustavad meie ühise maailma (mis on siiski vaid mõtted möödunust). Kuna mitte ükski inimene ei suuda loobuda iseenda loost, iseenda maailmast, on väga palju palutud kelleltki, et ta peaks hetkega loobuma "meie maailmast", "meie loost".
Kas sellele on siiski ravi? Nagu enamike hädade puhul meie maailmas, on ka see häda psühholoogilist laadi, ja praktiliselt kõikide psühholoogiliste valude vastu aitab teadlikkuse arendamine. Kui sind on juba maha jäetud, või otsustasid seda ise teha, siis muidugi on raske kogu seda artiklit üldse mõista. Ära parem püüagi, sest sinu 100% oma egoistliku maailmapildiga samastunud "mina" lihtsalt ei võta seda omaks. Pigem soovitab see sul hoopiski alla kommentaaridesse üks sapine kommentaar jätta - sellisel viisil tunneb su ego end vähemalt korraks minust targemana olevat, ja ei tunne end ja oma maailma ohustatuna. Kui sa selle tungiga kaasa lähed, tõendad sa kogu minu juttu iseendale empiiriliselt.
Kui sa aga suudad seda impulssi märgata, ja seda ignoreerida, näitad sa iseendale, et sinu sisemine tarkus ning teadlikkus on ärganud, ja üle sinu egost. Sa oled teel meistriks. Kui see on juhtunud, oled sa tõenäoliselt ka oma igapäevaelus rahulikum ning tasakaalukam kui paljud sinu sõbrad ning tuttavad. Ja seda mitte seetõttu, et sa lihtsalt oled nendest parem, vaid seetõttu, et sinu teadlikkus märkab hetki, kui sa soovid oma "egol põhineva looga" samastuda. See on väga hea platvorm meelerahu arendamiseks ja seestpoolt väljapoole rahumeelse elu loomiseks.
Kui me õpime märkama oma "lugu", millega samastumine meile nii tihti haiget teeb, oleme valmis märkama ka "meie lugu", millest ilmajäämine meid lausa agooniasse viia võib. Õppides seda märkama, ja sellest lahti laskma, õpime ka kiiremini eluskriisidest läbi minema, ja oma kogemusi kiiremini selgeks saama. Kuni ühel hetkel oleme vabad. Kõik on nii nagu oli varem - on minu lugu, on sinu lugu, ja võib - olla saab olema ka "meie lugu", aga me ei jää enam ühessegi nendest kinni.
Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist
Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Kursus
|
30. oktoober 12:04 Imbi kirjutas:
Tere,
Just nii ta on nagu Sa kirjutasid. Minul võttis aega selguseni jõudmiseks neli ja pool aastat. Olen jõudnud rahuni ja see on väga hea tunne. Nüüd on 21. aastasest "meie loost" saanud OLEMINE tänases päevas koos sisemise rahuga.
Aitäh! Hea lugemine oli. |
31. oktoober 09:52 - kirjutas:
Miks on raske loobuda kallimast? Jah, su jutus on iva. Lisaksin omalt poolt veel ühe mõtte:
Ego on siis pettekujutelm, definitsioon, mis koosneb egole meelepärastest juhtumistest ja nendest tuletatud loogikatest (me kõik oleme ühel või teisel määral kunagi midagi varastanud, valetanud, petnud, kuid me ei ole ju ometi vargad, valetaja, petturid! Oh ei!). Üks asi, mis egoga tekib, on tahtmine ... kui me oleme ennast defineerinud kellekski, siis selle identiteedi hoidmiseks on vaja teatud moodi käituda, midagi teha, midagi omada jne. No ja siit tuleb tahtmine, mis on egole eksisteerimiseks vajalik. Tahtmisega on aga selline asi, et kui me miadgi ei saa, olgu sellest kallim või ilus ilm, hakkame me kohe ennast piinama-kablema jne... Miks? Aga sest meie ei ole see, mis hetkel on... st me ei ole see, mis seisus me hetkel oleme. Inimene, kes on ennast defineerinud kui suhtes inimest, tema jaoks on kallimat kaotada hirmraske, sest ta kaotabki osakese endast. Osakese enda egost. Aga ta ei ole inimene, kellel ei ole suhet! Oh ei! Samas kui inimene jõuab arusaamisele, et ta ei ole suhteinimene, lendab kaasa kus seda ja teist ja pikka virilat ei ole kusagil. Sest ta on ju inimene, kes on üksik. St tema ego on nüüd ennast sedaviisi defineerinud.
Kui keegi mõtleb kaasa ja ei saa aru, miks lahku minnes on nii valus -- olgem üktsteise vastu siinkohal ausad -- kas me ikkagi kedagi peale enda armastame? Emad ütlevad et armastavad last. Naised armastavad mehi, mehed armastavad armukest... aga ikkagi, mis armastus? Kas pole see mitte ego tahtmine, et ennast täiuslikuna tunda? See ei ole armatus!
Mis asi see armastus ikkagi on, millest nii palju räägitakse ja laule kirjutatakse?
Armastus on asjade aktsepteerimine. Kõigi olude, seisundite, ilma, raha jne jne jne aktsepteerimine. Armastus on rahulolu. Armastus on elamine hetkes.
Ei ole minevikku, see on pelgalt mälestus. Ei ole tulevikku, see on pelgalt ootus. Ainus, mis on, on praegune hetk.
Pregune hetk ei ole hea, ei halb. Praegune hetk lihtsalt on. |
31. oktoober 14:36 Kaido Pajumaa kirjutas:
Väga head mõtted. Aitäh!
Kaido |
02. november 14:30 Moonika kirjutas:
Tere Kaido,
aitäh! Head ja õiged mõtted on Sinu loos! |
03. november 09:22 Kaits kirjutas:
Ehk annab see artikkel oma lihtsuse ja arusaadavusega vihje, et hing ja teadvus on olemas ning spirituaalne ja teaduslik maailmapilt on ühinemas: http://www.elu24.ee/1024916/kvantfuusikute-sonul-on-hing-reaalne/ |
03. november 15:15 Martin kirjutas:
Ülepikaaja väga huvitav ja mõtlemapanev artikkel Sinupoolt. Tänud! |
03. november 16:05 _ kirjutas:
Kaido, see on hea tarkusetera tagantjärgi tõesti, sul on õigus! Siiski pidid sa seda omal nahal kogema ja ise sellest välja tulema. Samamoodi näiteks ka mina. Igaüks oma kogemust usaldades. Kui usaldada ainult sinu sõnu siis jäävad need sõnadeks, mida võiks uskuda ja usaldada aga see ei ole siiski oma kogemus. Seega kui sa võtad mõned sapised kommentaarid isiklikult, ilmselt on veel... millest lahti lasta ;).
Palun loe veelkord lauseid, lihtsalt selleks, et märgata kas nüüd märkad midagi teisiti:
"Kõik inimesed elavad egokeskses maailmas, kus 90% sündmustest tiirleb mõiste "mina" ümber."
***
"Ja kuna kumbki arvab, et tema lugu on maailma kõige põnevam, ootavad mõlemad pinevalt lisaküsimusi, mida aga ei tule, sest mõlemad on kinni oma loos, tahtmata keskenduda ja huvi üles näitamata teise loo suhtes."
***
"Kujuta aga hetkeks ette olukorda, kus sa oled äsjakohtunud inimesega kohvilauas, ja ta ütleb peale sinu loo ärakuulamist, et see on kõige igavam elu, mida ma eales kuulnud olen."
***
"See lugu, mille me enda pähe iseendast loome, paistab meile üldjuhul olevat ainuõige."
***
"Minu maailm + Sinu maailm = Meie maailm"
***
"Kõige äärmuslikumalt öelduna (ja ma juba tean ette, et saan selle eest kriitikat) võrdub armastus kollektiivse egoismiga."
***
"Kuidas sa end tunneksid, kui sulle öeldakse, et unusta ära, kes sa oled, mida sa saavutanud oled, kus sa õppinud oled, missugused kogemused sul on jne?"
***
"Unusta ära kõik iseendaga seotud aspektid, ja alusta alates tänasest täitsa nullist - justnagu oleksid täna alles sündinud."
***
"Nagu enamike hädade puhul meie maailmas, on ka see häda psühholoogilist laadi, ja praktiliselt kõikide psühholoogiliste valude vastu aitab teadlikkuse arendamine."
***
"Ära parem püüagi, sest sinu 100% oma egoistliku maailmapildiga samastunud "mina" lihtsalt ei võta seda omaks."
***
"Kui sa selle tungiga kaasa lähed, tõendad sa kogu minu juttu iseendale empiiriliselt." |
03. november 16:15 Ja muidugi kirjutas:
"Teadlikkuse arendamine" - tähendus ei pea tähendama E. Tolle, "Saladuse filmi" või kellegi kolmanda inimese arusaamist. |
04. november 11:02 Eugen kirjutas:
Väga hea artikkel!
Siiski on väga paljudel sõnadel näiteks minu jaoks täiesti teistsugune (kui mitte öelda vastupidine) tähendus. Seepärast, olen kindel, et mõistan või saan sellest aru täiesti omalaadselt. See tekst seal üleval meenutab ise ühte lugu, kuid selles on osasid, mis viitavad siiski ka oma kogemusele.
Mis on oma kogemus? See on olevikuhetk või olevikuhetke märkamine.
Üks asju on teooria, teine asi on praktika, samamoodi üks asi on mõte, teine asi on oma kogemus.
Ütlen ühe asja kohe välja. Kui artiklis on sõna "sina" või "sa" (või vihje oma kogemusele), siis viitab see minu jaoks kohe olevikuhetkele või inimkogemusele. Siin artiklis viidatakse pigem inimkogemusele ehk niinimetatud egole.
Ei olnud väga põnev, kuid iva oli sees ;) |
05. november 17:09 Egon kirjutas:
Tänan Kaido!
Päris hea oli lugeda. |
15. november 18:07 Kylaline kirjutas:
Kallimas on niiraske loobuda seetõttu, et kogu energiavahetus käib läbi tema. Kõik chakrad häälestuvad teise chakratele ja otseühendused kaovad. Ja kui selliselt ülesehitatud suhe puruneb, siis varisebki maailm kokku, kuna maailmakokkupanemine on käinud läbi teise inimese. Samas võib just selline maailma kokkupanemine olla põhjuseks, miks teine inimene ei suuda enam suhtes olla ja kas põgeneb või leiab kellegi teise. |
06. detsember 10:52 Tiiu kirjutas:
Väga huvitav artikkel, suure algustaähega suur Aitäh nende mõtteterade eest!
Ma lisaksin veel omalt poolt sellise asja kogu selle egojutu peale - egole on väga lihtne anda ninanipsu, et teda segadusse ajada ja et ta tagasi tõmbaks, ja laseks Su Tõelisel Minal särada. Nimelt tuleb teha kõige totramaid tegevusi, mida Su fantaasia suudab välja mõelda. Mõned näited:
1. kui hommikul oma kassi näed siis kummarda ta poole ja ütle "Tere Sir/Madam!"
2. Tee aknalauale pai
3. kõnni tagurpidi
jne jne. Mida totram Sa endale tundud, seda parem! See on Su ego, mis tunneb end imelikult, et ei käitu ühiskonna "normide" järgi, sinu Tõeline Mina tunneb aga lapselikku rõõmu uutest ja põnevatest mängudest. Ja mis peamine - tehke kõike rõõmu ja naudinguga! |
11. märts 12:03 Janek kirjutas:
Väga vinge tehnika, Tiiu! |
01. aprill 07:33 Kristel kirjutas:
Küsimuslaiale ringile - ei ole tuttav tehnikate jm teemadega , millest siin loo taustal juttu on olnud, komistasin artikliotsa juhuslikult. Olen just hetkel seisus, kus abikaasa on leidnud uue suhte ja soovib lahku minna, mina ei suuda sellega leppida. Oleme koos elanud 34 aastat, üsna hästi, ilma kõrvalhüpete ja suuremate kriisideta. See on esimene. Olin ise suht väsinud ja läbi põlenud tööst, loobusin sellest omal soovil, samuti väsinud viimasel aastal toimunud ebakõladest kooselus. Mõne kuu eest lahkusin Eestist välismaale ennast tuulutama ja üksi proovile panema, tööd otsima. Leidsin töö, kogesin võõrsil elamise võlusid-valusid. Mees tegutses kodus üksi, arvates et olen lahkunud sooviga alustad uut elu ja uut suhet. See oli tema illusioon, sest minnes ta palus, et ma ei läheks, elas seda rängalt üle. Mina ei saanud minemata jääda. Umbes kuu tagasi selgus, et tal on uus suhe. Minu jaoks suur shokk, sest suheldes temaga ei olnud mingeid märke sellest... Sain teada korral kui kodu külastasin. Olen sest saadik mustas augus, aga olen otsustanud siiski oma abielu eest võidelda ja proovida veel koos. 3 kuud oleme teineteisega suhelnud vaid internetivahendusel ja usun, et silmast silma on mu võimalused suuremad teda mõtlema panna. Aga hea nõu kuluks väga ära. Miks peaksin kohe esimesel takistusel kallimast ja pikaajalisest abikaasast loobuma? Kes teab - võibolla on see tema uus suhe hoopis lühiajalie leevendus minu äraminekule? Kuidas leida võti uuesti oma mehe südameni? Praegusel hetkel ei jõua minu sõnad temani, tunnen külma müüri, millelt minu ettepanekud maha libisevad. Olen väga tänulik nõuannete eest. |
27. märts 14:51 Uhhhuuuu kirjutas:
Vaata Kristel. Nii juhtubki kui oled ainult SINA ja veelkord SINA. Teie poole tunded, tahtmised, soovid, ihad ei oma tähtsust. Need on tema tunded ja ei pea sind huvitama. Ma arvan, et su mees piinles juba väga pikalt ja siis juhtuski see mida ta ta kartis. Sa reetsid ja lõid talle noa selga. Kahjuks tulevad sellised enesetostuse vaevades ja vaimsetel rännakutel naistel mõistus pähe siis kui on juba hilja. Ja siis mida tehakse. Pööratakse täiesti segaseks oma uhhuuuuu maailmaga. |
|