Kõik, mis algab, ka lõppeb. 2014. aastaga lõppeb Sisekosmos. Vähemalt sellisel kujul nagu see seni on eksisteerinud.

Kuigi ma aktiivselt Sisekosmosesse enam ei kirjuta, saan tänaseni veel lugejatelt kirju küsimustega, kuidas teadlikumalt oma elu elada, kuidas oma mõtete ja emotsioonidega paremini toime tulla ning üldse õnnelikum olla (nagu mul oleks kõik need vastused olemas ja ma oleks kõige sellega ilusti toime tulnud, eks :)!? ). Siia võib lisada veel hulga inimesi, kes otsivad mitte niivõrd seda, kuidas enesega suuremas rahus olla ja seeläbi oma elu rohkem nautida, vaid nad on eesmärgikütid – nad loodavad, et eesmärkide saavutamine toob nendele rahu.

Ma ei ole Sisekosmosesse täpselt 3 aastat kirjutanud (vahepeal tahtsin selle juba täiesti sulgeda), aga üleeile tekkis tunne, et tahaksin. Ma ei oleks iial uskunud, et kunagi niimoodi jälle tunnen, aga näedsiis – see juhtus siiski. Põnev! Vaatasin kõike, mida Sisekosmos alates 2008. aastast endasse kogunud on ja kerge nostalgia tuli peale. Nii palju toredaid mälestusi, nii palju ehedaid emotsioone – nii positiivseid kui negatiivseid. Sisekosmos on ühe inimese teekond iseendale lähemale. Mitte kuhugi kohale jõudmine, vaid sammukene lähemale lihtsalt.

Leia endas midagi, mida sulle teha meeldib ja oska selle eest ka raha küsida. Kui sul kirge kui sellist millegi vastu pole, siis püüa leida endas oskused millegi tegemiseks, ja jällegi – oska oma oskuste eest ka raha küsida. Ainult nii on võimalik teha seda, mida naudid, ja selle eest ennast ka elatada.

Üks olulisemaid oskusi, mille viimasel ajal omandanud olen, on päriselt lubada endal olla see, kes ma olen, ja tunda seda, mida tunnen. Kuigi olen sellest rääkinud ja kirjutanud vist juba enam kui 8 aastat, tunnen alles täna, kuidas see isiklikuks tegelikkuseks on muutumas. Ma ei teagi, kas see on seotud lihtsalt ealise küpsemise või pideva elu poolse raputamisega, aga ühel hetkel lihtsalt väsisin ära küsimast, kuidas keegi jälle ootab, et olen ja käitun, või veelgi hullem – kuidas ma ise ootan, et olen või käitun?

Kas sa oled kuulnud mõnest tehnikast, mis peaks meid üle-mõtlemisest, end halvasti tundmisest või millessegi ebasoovitavasse uskumisest vabastama? Küll pakutakse meile välja mõtete peatamise tehnikaid, emotsioonide valdamise võtteid või uskumuste ületamise meetodeid, aga millegipärast on 95% inimestest nendega jätkuvalt hädas. Just nagu ma isegi.

Ma ootasin kogu elu, et midagi läheks paremaks - paremat karjääri, rohkem raha, ilusamat kodu, ägedamat elukaaslast, rohkem populaarsust jne. Ja ühel hetkel tundsin, kuidas ma väsisin sellest ära. Ma tundsin, et ma ei jõua enam oodata mitte midagi. Lõpetasin ootamise, ka kõige väiksemal tasandil, mis päädis sellega, et minu elult hakkas ära kaduma mõte. Miks ma seda kõike siis teen, mida ma teen? Just niimoodi jõudsin ma uue mõtteni oma elus, ehk kõige oluliseima mõtteni seni.

Ma olen teadlikult õnne ja meelerahu otsinud alates 2006. aastast, kui oma esimese Õpetaja otsa komistasin. Sealt alates olen lugenud, uurinud, praktiseerinud, teoretiseerinud, valetanud ja loobunud sadu või isegi tuhandeid kordi olemast õnnelik ja leidmast meelerahu. Ma usun siiralt, et ma ei ole üksi.

On sinu elus midagi, mida sa tagasivaadates kahetsed? Äkki tegid sa midagi, mis sind nüüd aeg-ajalt närib. Või jätsid hoopis tegemata midagi, mis sulle nüüd hingerahu ei anna. Usun, et meil kõikidel on midagi sellist hingel.

Oled sa kellegagi kunagi konflikti sattunud? Oled sa märganud, millest see alguse saanud on? Sellest artiklist võid leida vastuse - tõenäoliselt on asi selles, et sina või teine inimene ei suuda teist aktsepteerida.

Me elame ebakindlatel aegadel. Alati. Kas sa oskasid aasta tagasi ette näha seda, mis sinu elus praegu toimub? Või oskad sa täpselt ette näha seda, mis aasta pärast sinu elus aset leiab?

Sisekosmose üleskutsele aidata Bali lapsi vastas 377 toredat Eesti inimest ja annetas kokku 4585 eurot, mis on kohalikus rahas 75 000 000 ruupiat ehk 57 balilase kuupalka. Selles videos näitan, mida esimese nädalaga jõudsime antud projekti raames ära teha.

Veebruaris 2013 olime Balil, kus saime sõpradeks kohalike balilastega, kes oma sõbralikkuse ja külalislahkusega mind väga sügavalt puudutasid. Saime sõpradeks ja tegime plaani aidata nendel turismi arendada, ning kutsuda Eestist turismigrupp 2014. jaanuaris nende külasse 2 nädalaks elama. Kahjuks läksid asjad aga teisiti ...

Lisaks klišeelikule uusaastasoovile soovin tegelikult sulle ühtteist veel. Ja just sedasama soovin ka iseendale. Tegelikult soovin endale ja Sulle 2014. aastaks koguni 10 asja.

Ja taaskord on see juhtunud - aasta hakkab lõppema. Ma juba tean, kuidas see tundub - selles ei ole ju mitte midagi uut. Täiesti nõus. Küll on aga uus meile iga päev, mil oma silmad avame. Me arvame teadvat, kuidas see päev läheb, aga sageli ei lähegi see üldse nii - mõnikord läheb see hoopis paremini, mõnikord kahjuks aga ka halvemini.

Kõik meie ümber muutub - arusaamad, ootused ja käitumine. Kindlasti on viimase kümne aastaga muutunud ka see, mida inimesed oma töölt ootavad. Alljärgnevalt kirjeldan 3 põhjust, miks tänapäeval inimeste juhtimine nii keeruliseks muutunud on, ja mida inimesed tegelikult oma töölt ootavad.

Facebook on äge. See lubab meil oma sõpradega ühenduses olla ja kogu oma elu terve maailmaga jagada. Küll aga jäävad sageli selgusetuks põhjused, miks me soovime oma elu, eriti selle ilusamat poolt, terve maailmaga jagada? Ja kas see ei ole mitte uus viis oma tegeliku näruse elu eest põgeneda?

Palju on räägitud samaaegselt eksisteerivatest paralleelmaailmadest. Kas meil on nendele ligipääs? Tundub, et on tõesti. Elame ju kõik me üheaegselt kolmes erinevas maailmas.

Kas sa oled kunagi kuulnud ütlust, et kogu meie elu ja reaalsus on tegelikult suur illusioon ja uni? Kas oled kuulnud kedagi rääkimas või kirjutamas ärkamisest, valgustumisest ja virgumisest? Muidugi oled. Me kõik oleme. Kuidas siiski mõista ütlust, et meie ärkvelolek on uni, kui me tegelikult tunneme end ärkvelolles täiesti ärkvel ja juba ärganuna?

Meile tundub, et me elame SELLES maailmas. Meile tundub, et siin olen mina, ja siin on kõik teised asjad (minu sõbrad, minu pere, minu kodu, minu töö, minu riik, minu auto jne). Me tunneme end olevat kõigest sellest eraldatuna. Just seepärast võib öelda, et "mina ja minu maailm" on lähenemine, mis mitte kunagi ei tööta. Ja ei hakkagi tööle.

Kas vastab tõele, et rahulolematus käib iga inimese elu juurde. Isegi kõige õnnelikumal inimesel on olukordi, mis teda rahulolematuks muudavad. Kuid oled sa päriselt kunagi püüdnud mõista, millest rahulolematus tekib?

Kas sa oled märganud, kuidas me kogu aeg ootame midagi? Kui me oleme alles väikesed lapsed, ootame, et saaksime täiskasvanuks, ja keegi meid enam ei keelaks ja õpetaks. Kui me saame täiskasvanuks, hakkame ootama, kuidas elu paremaks muutub ja me ikka õnnelikuks saame. Ja tõenäoliselt, kui hakkame juba elu pärastlõunale jõudma (ehk siis meie vanus hakkab olema 50+), hakkame ootama, et veel midagi jõuaks ära teha, sest me võime avastada, kuidas suur osa elust ongi lihtsalt oodates möödunud.

Me oleme inimestena nagu mitmekorruselised majad, millest läbi jalutades üha kõrgemale jõuame. Kui me piisavalt pingutame, jõuame ühel päeval päris tippu, kus ootab meid auhind - tingimusteta vaikus ja rahu. Et selleni aga jõuda, tuleb kõigepealt tundma õppida ja läbi minna neljast alumisest korrusest, mis meelerahuni jõudmist oluliselt segada võivad.

See luuletus tuli mu seest välja täna hommikul, kui ilmutas mul' pilt end lapsepõlve vanaema kodust Võrumaal

See luuletus tuli minust peale 3 päevast Lilleoru suvelaagri külastust ...

Kõik inimesed soovivad õnnelikud olla. Mõnel kukub see välja paremini, mõnel lähevad aga asjad isegi parema tahtmise korral ikka ja jälle vussi. Tihti juhtubki nii (mitte siiski alati), et kui elu liigselt keeruliseks muutub, hakkame vastuseid otsima alternatiivsetest allikatest. Kui meile on kogu elu räägitud, et õnnelikud on vaid ilusad, edukad ja andekad inimesed, kuid kõigele vaatamata oleme näiteks 30 eluaastaks jätkuvalt igas mõttes keskpärased (halvemal juhul isegi enda hinnangul läbikukkunud), võime hakata senises õnnestrateegias kahtlema. "Ehk ei olegi asi ilus, edus ja andekuses, vaid õnn on kuskil mujal", võime endalt küsida.

Möödunud laupäeval sain 35-aastaseks. Tuleb tunnistada, et tunnetatav number "35" on oluliselt suurem kui tunnetatav vanus igapäevaselt. Kas see pole mitte paradoksaalne? Usun, et sarnaselt tunned ka sina - sõltumata, kui vanaks sa jääd, tunned kuskil sügaval sisimas ennast alati sama vana olevat - just nii vana, nagu olid ajal, mil esimest korda ennast teadvustades peeglisse vaatasid.

Öeldakse, et noored inimesed mõtlevad rohkem tulevikule, sest nendel on seda rohkem. Vanemad aga mõtlevad rohkem minevikule, sest nendel on seda rohkem. Ainuke küsimus jääb, kust läheb piir nooruse ja vanaduse vahel? Ehk ei olegi mõtet sellist piiri tõmmata, vaid sõltumata oma praegusest vanusest küsida, mida ma soovitaksin endale juhul, kui oleksin juba 85-aastaselt ja kohtuksin tänase iseendaga? Kui mõtleme oma igapäevamurede, väljakutsete ja unistuste peale, võivad need meid inspireerida, kuid sageli ka masendust tekitada. Esimesel juhul annavad need meile uut energiat midagi ära teha, viimasel juhul aga tekitavad apaatiat ning soovi ära põgeneda (meis on hirm).

Nagu paljudele eestlastele, oli ka minu ammuseks unistuseks veeta Eesti külm ja pime talveperiood päikeselises ja soojas kliimas. Ma usun, et selline unistus tekkis mul umbes 7-8 aastat tagasi, kui ühe endise kursavennaga lõunatasime ning tema suurtest ambitsioonidest rääkisime. Üheks nendest oli luua firma, mis lubab tal talve palmi all veeta. Veel sel hetkel ei osanud ma ette näha, kuidas mu elu kulgeb ja missuguseid võimalusi pakub. Kuigi ma olen iseendale tööd pakkuv väikeettevõtja olnud juba 2005. aastast alates, ei saanud ma esimestel aastatel sellist luksust endale lubada. Nüüd saan seda lubada, soovi korral ehk isegi mitu korda aastas, kuid minu suureks üllatuseks on hoopiski minu soovid nüüd muutunud.

Meie reis Balile on lõppemas. Veel enne lahkumist kutsusid sõbrad Bali külast (mis inspireeris mind kirjutama seda luuletust) mind tagasi enda juurde, et arutada üheskoos nende unistust - arendada kohalikku elu, aidata inimestel uusi asju õppida ning viia Bali hing ka laiemasse maailma.

Kas tunned mõnikord, et mingi mõte ei anna sulle rahu? See tikub ikka ja jälle pähe tagasi ja rikub mõnikord isegi ilusad hetked ära? Külastasin vägevat budistlikku templit Balil, kust sain hea idee halbade mõtetega toimetulekuks.

Eile õnnestus kohtuda kohaliku giidiga Balil, Ubudi piirkonnas, kellelt küsisime erinevate vaatamisväärsuste kohta. Ta ütles, et ei soovita neid turistidest üleujutatud piirkondi, ja viis meid hoopis džunglisse, oma küla pühapaikadesse ning lõpuks oma külakeskusesse, kuhu sageli valge inimese jalg sattunud ei ole. Istusime seal bambuseonnis, rääkisime elu mõttest ja vaatasime, kuidas kohalikud tüdrukud bali rahvustantsu harjutasid. Tulin koju ja tundsin, et üks luuletus tahtis välja tulla. Andsin sellele nime "On jäänud veel tükike valgust".

Täna hommikul tahtis üks luuletus minu seest välja tulla. Andsin sellele nimeks "Ma olen elus".

Erinevatel aegadel elame erinevat elu. Ilus aeg võib ootamatult asenduda allakäiguga, ja madalseis võib kiiresti läbimurdeks kujuneda? On see kõik juhuslik või on sellistel sündmustel mingi tähendus? Kas sa märkad mõnikord oma elus mustreid? Oled sa tähele pannud, kuidas sinu elus mingisugused asjad korduvad - sul justkui õnnestub ühest sinu jaoks ebamugavast olukorrast pääseda, kui juba järgmises situatsioonis koged sarnaseid tundeid ja vastumeelsus? On see juhuslik?

Mõnikord tundub vist meile kõikidele, et kontroll elu üle on käest ära. Asjad juhtuvad, ja mõnikord viisil, mis on meile täiesti ootamatu või vastuvõetamatu. Tahaks kohe kõik korraga korda teha, aga jõudu ja teadmisi selleks ei jätku. Tekib küsimus, kes siis tegelikult juhib meie elu?

Sa ärkad hommikul üles, sööd ja lähed tööle. Oled töö juures järgmised 8-10 tundi, lähed trenni (paljud ei lähe ka), tood lapsed koolist-lasteaiast koju, sööd, vaatad telekat (mõni loeb raamatut) ja lähed jälle magama. Ning niimoodi 40-50 aastat järjest. Enne seda olid sa laps, mil saabuv täiskasvanu aeg tundus nii põnev ja oodatud olevat; pärast seda oled sa pensionär, mil möödunud aeg tundus nii ilus ja armas olevat. Siis saab kõik läbi. Pimedus (või hoopiski valgus).

Keegi kunagi on öelnud, et Eestimaa on üks eriline paik. Seda juba seetõttu, et seda paika kutsutakse Maarjamaaks. Samuti olen kuulnud inimesi rääkimas, et Eesti on justkui pelgupaik karmi maailma perifeerias - eemal tsunamidest, maavärinadest, suurtest sõdadest ja ülerahvastatusest. Meil on ju jätkuvalt 45 000 ruutkilomeetrise pindala kohta ainult 1,3 miljonit elanikku, kui näiteks Hollandis on 41 000 ruutkilomeetrise pindala kohta 17 miljonit elanikku. Kas Eesti on tõesti eriline paik?

Nüüd on see siis käes - see hetk, mil maailm pidi lõppema, tulnukad pidid meid vabastama või kõrgemad jõud kõik ebateadlikud hinged taaskasutusse saatma. Nüüd on see siis käes.

Mured kuuluvad meie igapäevase elu juurde. Pole vist olemas inimest, kes tunneks, et tema elu on täiuslik - pole vähimatki muret, pole vähimatki soovi midagi muuta, pole vähimatki ärevust ning ärritumist. Ehk ma eksin, aga kui selline inimene on tõesti olemas, võiks ta näidiseksemplarina kuhugi muuseumisse panna, ja esitada talle lihtne küsimus: "Kuidas sa seda teed?".

Aasta on möödas ajast, mil ma esimest korda gongihelis suplemas käisin. Kuigi ma läksin sinna lihtsalt lõõgastuma ning uut kogemust saama, võtsin sellest õhtust oluliselt rohkem kaasa. Kannan seda kaasas tänaseni.

Mõnikord suhtuvad inimesed aega sarnaselt rahale. Me ju kasutame väljendeid nagu: "Ära raiska aega või ära raiska raha; säästa oma aega või säästa oma raha; kasuta oma aega otstarbekalt või kasuta raha otstarbekalt". Need ütlused viitavad asjaolule nagu aeg oleks rahale sarnane ressurss, mis on meie kõikide jaoks olemas, ning meie enda valik on see, kuidas me selle ressursi ära kasutame. Kuid kas ikka on nii?

Mõnikord tuleb meil ehk kõikidel tunne, et lööks sellele kõigele käega ning jalutaks lihtsalt minema. On selleks siis probleemid töö juures, karile jooksnud paarisuhe või puberteedist segast peksvad lapsed - kõikide jaoks on kuskil taluvuse piir. Sellistes olukordades võib meile tunduda, et oleme suutmatud end ise aitama. Meile küll ei meeldi see, mis toimub, aga midagi ette võtta ka justkui ei ole võimalik - asjad on lihtsalt meie kontrolli alt väljas.

Paljud meist on kuulnud väljendit "Võidab see, kel on surres rohkem asju". Mõnd inimest vaadeldes tundub see tõde olevat, paljude jaoks on see aga ilmselge liialdus. Siiski julgen väita, et meie üleasjastunud maailmas, kus meid igal hetkel pommitatakse erinevate pakkumiste, "võimaluste" ning lahendustega, on mõnikord raske adekvaatseks jääda ning me kipume ostma asju, mida me tegelikult ei vaja.

Kui ma tänavu veebruaris Taisse lendasin, olin endale eesmärgiks võtnud kirjutada seal raamat pealkirjaga "Raamat iseenda, armastuse ning elumõtte otsimisest". Kuna minu viimase e-raamatu ("Elad küll, aga mis elu see on ...") ilmumisest oli möödunud pea kaks aastat, tundus ikka ning jälle, et midagi tahaks justkui minu seest välja tulla. Ei midagi lõplikku ega põhjapanevat, vaid lihtsalt mõtted otsimisest ... otsingutest, mis meist paljusid vaevavad.

Tihti öeldakse, et inimesed otsivad õnne, ja et kõik inimesed soovivad õnnelikud olla. Jah, see kõlab ilusalt, kuid sageli ka liiga suurejooneliselt. Ma isiklikult eelistan mõistet "meelerahu" - mulle meeldib mõelda, et inimesed otsivad meelerahu. Ka mina ise teen seda.

Hiljuti lugesin üht Rain Lõhmuse artiklit, kus ta ütles kuldsed sõnad: "Ühel hetkel, kui me päris vanad oleme ja varsti surema hakkame, siis teadvustame, et kõik on möödas ja mitte midagi ei ole võimalik enam muuta. Meil on ainult mälestused. Just seetõttu on kõige olulisem kollektsioneerida häid mälestusi". Sarnastele järeldustele jõudis ka austraallanna Bronnie Ware, kes hoolitses halastajaõena surijate eest ja avaldas raamatu, kus toob välja viis asja, mida inimesed surres kõige enam kahetsevad.

Kujuta ette, et sa lähed kinno. Istud maha ja vaatad valge linaga tõtt. Tühjus. Sa ei tea algavast filmist mitte midagi - kes osaleb, mida teeb ja kuidas seda teeb? Tühjus ning rahu. Niipea kui aga kinomees filmi peale paneb, ärkab ka kinolina ellu. Tühjast, valgest ning rahulikust valgest linast saab äkitselt kirgede, hirmude ja armastuse kohtumispaik. Selle põhjal tekib stsenaarium, mis sind naerma, nutma või hirmununa tundma paneb.

Alati ei ole olemine lihtne. Sageli kaasneb sellega palju vaeva ja kannatusi, mille kompenseerimine rõõmu ja rahuloluga võib tunduda võimatu missiooniga. Vaata kasvõi oma igapäevast elu - see algab pissihäda ning tühjakõhutundega, millele võib päeva jooksul veel lisanduda hulk muid hädasid ja probleeme. Pissihäda ja tühi kõht füüsilise tasandi kannatustena on tegelikult ju vaid jäämäe tipp sellest, mida kujutavad inimeste jaoks psühholoogilised kannatused - valu lahkuminekutest, oma lähedaste inimeste kaotamisest, töö juures ebaõnnestumistest ja alalõpmatust unistuste purunemisest. Elu ei ole lihtne. Selle tõdemuseni jõudis juba Buddha.

Mäletad sa viimast korda, kui sa tõsiselt kellegi peale vihastasid? Sa võisid tunda, et sa põled seest. See kõik tundus sulle arusaamatu. Sa olid segaduses, pettunud ja vihane.

Mida sa tegid eile sellist, mis sind naeratama pani? Kui see oli isegi midagi väga väikest, tuleks seda teha ikka ja jälle, et väikesed rõõmud suurteks saaksid kasvada.

Õnnelik olla on moes. Lugedes raamatuid, arvamusi või blogisid, jääb mulje, nagu oleks inimesi haaranud uus "haigus" - eneseleidmise ja selle kaudu õnnelikuks saamise haigus. Kõik soovivad ja proovivad olla õnnelikud. Kuid kui paljudel see õnnestub? Ja kas see üldse võimalik on?

Ma tahtsin praegu tegelikult hoopis teisel teemal kirjutama hakata, aga hääleke peas ütles, et on ikkagi ju jõulud. Seega kirjutan siiski jõuludest. Mida aga üldse nendest kirjutada, kui tegelikult on jõulud ju enamuse inimeste jaoks oma algupärase tähenduse minetanud? Jõulud on ju siiski kitsalt kristlik püha, ning idees peaks neid tähistama ka inimesed, kes end kristlasteks peavad. Ja veelgi enam, mitte ainult kristlasteks ei pea, vaid ka käituvad vastavalt.

Maailm on nii kiireks muutunud. Nii palju on vaja teha, ja nii palju on vaja saavutada. Mis oleks, kui otsustaks mõnikord mitte midagi teha?

Elu käib alati tõusude ja mõõnadega. Nii ka majandus ning inimestevahelised suhted. Eesti majandus oli üle mitme pika aasta taastumas, kui juba jälle räägitakse masust - "MASU 2" siis sel korral. "Kõik möödub", võib öelda, kuid kas alati valutult?

Kujuta ette, et sa oled sääsk, ja sa tead, et sääskede eluiga on umbes 30 päeva. Sa oled sääsk, kuid üks väga eriline sääsk, sest kõiki muid asju teed sa nagu inimene - sa oled sääsk, kes elab ühe tavalise inimese elu. Sellest 30 päevast veedad sa tõenäoliselt 22 päeva töö juures, et elatist teenida. Seega, kui sul on ainult 30 päeva, millest sa 22 päeva 9-17 töö juures veedad, siis arvatavasti sooviksid sa nendest 22 päevast võimalikult palju rõõmu tunda. Kui sa need 22 päeva teed tööd, mida sa ei kannata silma otsas ka, võib öelda, et sa raiskad lihtsalt oma elu ära.

Ütlus "Tunne iseennast!" pärineb Vana-Kreeka filosoofidelt, kes innustasid selle kaudu iseennast ning oma õpilasi edasi püüdlema. Nad uskusid, et kõik maailma probleemid saavad alguse sellest, et inimesed ei ole iseennast piisavalt tundma õppinud, mistõttu ajavad nad segi päris maailma ning nn väljamõeldud maailma. Kas nendel oli õigus?

Suvi on siis selleks korraks läbi. See oli ilus. Oli päikest, oli vihma. Oli nuttu, oli naeru. Just nii, nagu elus ikka. Aastaajad ei vahetu mitte ainult looduses, vaid ka inimestes. Me kõik läbime erinevaid eluperioode, mida saab tinglikult aastaaegadeks nimetada. On aegu, kui meie elus paistab päike, ja tundub, et nüüd on lõpuks võimalik õnnelik olla. Kuid juba üsna pea võivad selle kontrastiks esile kerkida situatsioonid, millest me isegi kuulda ei taha. Rääkimata siis nende kogemisest.

Mõned nädalad tagasi kirjutasin ma artikli teemal "Kuidas kogeda elurõõmu?". See oli lihtne, kuid natukene provokatiivne lähenemine sellest, kuidas me tavapäraselt otsime rõõmu ning naudingut kaduvatest asjadest. Samas on naudingujanu meile - inimestele - täiesti normaalne. Jah, me saame selle käigus küll mõnikord haiget, kuid sageli leiame sellest ka joovastust ja tõelisi võite. Kõik on ju tasakaalus. Ei tasugi loota, et kõik inimesed otsustaksid ühel hetkel naudingujanust loobuda ning otsida elurõõmu ihadest ja unistustest vabanemise kaudu.

Oled sa kunagi mõelnud selle peale, millest meie elu tegelikult sõltub? Meie igapäevane elu on nii kiire ja automatiseeritud, et meile võivad tunduda hädavajalikud paljud asjad, mida me tegelikult ei vaja. Vaadates üle enda unistuste ja soovide nimekirju, võime avastada, et tegelikult on seal päris palju pahna, mis ei avalda meie elule erilist mõju. Kuid mis siis avaldab meie elule olulist mõju?

Suvi on küll väga ilus aastaaeg, kuid nagu kõikide teiste nähtustega meie maailmas, pakub ka see üheaegselt inimestele nii rõõmu kui ka kurvastust. Rõõmu muidugi selle kaudu, kuidas päike paistab ning õhtud kuni kella 00.00 valged on. See mõjutab kõike ja kõiki. Mulle tundub isegi, et inimesed on suvel üksteise vastu sõbralikumad ja rõõmsameelsemad. Miks? Ehk seepärast, et suvine päikeseenergia laeb meid lootustega anda oma elule sügavam tähendus ja võimaldab senistele igapäevamuredele ajutiselt teki peale tõmmata: "Küll sügisel jõuab selle kõigega jälle tegelda ...".

Kõikide inimeste lõppeesmärk on sisemine vaikus ja rahu. Ehk siis õnn. Me käivitame sel eesmärgil isegi kõige ambitsioonikamaid projekte ning püstitame kõige julgemaid eesmärke. Me loodame sisimas, et kui me need saavutame, saabub lõpuks vaikus ja rahu. Mis aga oleks, kui oleks võimalik rahu ning vaikus leida eespool neid ambitsioonikaid eesmärke ja unistusi? Kas siis keegi üldse pingutaks enam? Ehk ongi see meie maailma suurim trikk - me usume, et rahu ning vaikus tekib ainult läbi saavutuste, mis tagab nii ühiskondliku, majandusliku kui ka isikliku arengu.

Sisekosmose viimane artikkel sai väga palju vastukaja. Mõned tundsid selles ära iseenda ja noogutasid kaasa. Teiste jaoks tundus see natukene hirmutav, mis väljendus ka kommentaarides ning kirjades. Nüüd on aga aeg sammukene edasi astuda. Kui midagi meie elus laguneb, järgneb sellele üldjuhul emotsionaalne reageering. Et mitte jääda oma väljaütlemistega teoreetiliseks, siis soovin nüüd kirjutada sellest, kuidas sisemise valuga hakkama saada ajal, kui me oleme keset lagunemisprotsessi.

Suvi on käes. Lõpuks. Sel aastal sain kuidagi eriti selgelt aru, missuguses kliimas me elame - praktiliselt 8 kuud elame ootuses, et näeks päikest, ja siis 4 kuud naudime seda. Siis läheme jälle ootamise režiimi.

Meie maailm on väga kahepalgeline. Jah, mitte ainult inimesed ei ole sageli kahepalgelised, vaid kogu meie maailm. Millegipärast ei taha me üldjuhul seda märgata või tunnistada. Ükskõik, mis asja sa meie maailmas ei vaata, on selle sügavasse olemusse sisse pandud nii õnn kui ka õnnetus. Maailm on täis nähtuseid, mida me taga ajame, sest me usume seeläbi õnne leida. Olgu selleks siis asjad, ametikohad või inimesed, me loodame, et kui me need saame / saavutame, leiame õnne ja meelerahu.

Me oleme tavalised inimesed oma tavaliste murede ja unistustega. Mõned on meist õnnelikud, mõned vähem. Mõned näitlevad õnne, mõned igatsevad seda. Mõned usuvad armastusse, mõned on selles pettunud. Mõned loodavad rahu leida asjades, mõned vihkavad asju. Ja mitte ainult.

Eile käisin üht loengut kuulamas, kus räägiti aastast 2012 ning sellega kaasnevatest mõjudest. Jah, ma olen palju kõikvõimalikke teooriaid selle kohta kuulnud, aga see Indiast pärit kriya jooga Õpetaja rääkis sellest hoopis teistsuguses kontekstis. Ta selgitas väga põnevalt ja lihtsalt, mis on toimumas ning mis juhtuma hakkab, ja kutsus inimesi üles mitte niivõrd tähelepanu pöörama "2012 fenomeni" füüsilistele külgedele (millest muidu valdavalt räägitakse), vaid eelkõige vaimsetele aspektidele.

Ükskõik, mis sinu elus praegu toimub, on sul võimalus küsida: "Kas ma tahan, et järgmised 30 aastat oleksid samasugused nagu eelmised 10?". Kui sa vastad, et jah, tahan, siis kuulud sa umbes 10% inimeste sekka, keda võib õnnelikuks pidada. Kui sa vastad, et ei, ei taha, siis küsin ma sult vastu: "Mida sa siis ootad?".

Mõnikord tunneme õhtuti või reedeti, et pole täna mitte midagi kasulikku teinud. See võib meie tuju rikkuda ning halvemal juhul kogu nädalavahetuse untsu keerata. Selleks ei ole aga põhjust, sest sa oled juba tubli. Kiida ennast!

Linnupesa on metafoor meie elust, mida mulle umbes nädal aega tagasi üks sõber tutvustas. Me rääkisime elust ning armastusest, kui ta ütles, et keerulised olukorrad elus on justkui linnupesa serva peal istumine - me tunneme, et pesas on hea ning turvaline ja väljaspool pesa ootab kõrge kukkumine. Kuna kukkumine on väga kõrge, siis meie esmane reaktsioon sellele on hirm, sest me usume end surnuks kukkuvat.

Selles artiklis jagan sinuga 3 tehnikat, mille kasutamine aitab sul elu palju rõõmsamaks muuta

Kannatus on elu loomulik osa, eks? Seda ütles meile vist Buddha. Mida ta selle all aga mõtles ning kuidas kannatustest vabaneda? Kogu elu kannatuseks nimetamine on ehk liialdus. Kusjuures liialdus ei ole mitte "kogu elu", vaid termin "kannatus". Kui me asendame sõna "kannatus" sõnaga "rahulolematus", jõuame Buddha tegelikule sõnumile palju lähemale. Jälgi enda elu. Jälgi enda mõtteid. Vaata, mida sa oma elult pikemas perspektiivis tahad ning kuidas neid tahtmisi oleks võimalik saada. Tõenäoliselt tahad sa pikemas perspektiivis head elu. Miks? Võib-olla seetõttu, et sa ei ole praeguse eluga rahul ... Sul on praeguse elu suhtes mingit tüüpi rahulolematus ning sa tahaksid seda perspektiivis muuta.

Oled sa kunagi küsinud endalt, miks inimesed peavad ellujäämise nimel nii palju vaeva nägema? Mind on see küsimus vaevanud aastaid. Nüüd sain vastuse. Vähemalt ühe võimalikest.

Ma olen meditatsiooniga tegelenud 2006 aasta juulist ehk siis 4,5 aastat. Iga päev. Kaks korda. Jah, kindlasti on olnud ka päevi, mil ei ole saanud kahte korda mediteerida, on olnud isegi päevi, kus ei ole ühtegi korda mediteerinud, kuid see on erand. Kui muud võimalust ei ole, siis olen teinud vähemalt kiire "tualeti-meditatsiooni" - ütled sõpradele, et vaja tualetti minna, aga tegelikult teed seal hoopiski kiire meditatsiooni. Iga kord, kui me otsustame mediteerida, lülitame oma keha-meele kompleksi teistsugusele režiimile. Kui me teeme seda regulaarselt, harjub sellega nii keha kui meel, ja hakkab meditatsiooni nõudma. Seetõttu on regulaarsel praktiseerijal raske meditatsioone vahele jätta - ta tunneb end rahutult ja ebamugavalt.

Meie meele avarus määrab meie heaolu taseme. Kui me oleme "kitsa-rinnalised", põrkume igapäevaselt kokku paljude probleemidega. Mida laiemalt me aga maailma nägema õpime, seda enam hakkame kogema meelerahu.

Esmasel vaatlusel võivad need sõnad tähendada sama - pole ju vahet, kas me reageerime või vastame. Aga kui sellesse natukene süveneda, siis näeme nende kahe vahel väga suurt erinevust.

Kui sa oled Sisekosmost varem lugenud, oled sa kindlasti märganud, et ma räägin meditatsioonist päris palju. Jah, ma teen seda seetõttu, et meditatsioon on olnud minu peamine "tööriist" enese arendamisel ning see on mind tohutult palju aidanud. Kuna meditatsioon kui termin kannab teatud müstilist ning ka vastuolulist tähendust, siis mõtlesingi natuke lahti kirjutada, mida meditatsioonist üldse oodata ning mida mitte.

Mõnikord küsivad inimesed endalt, millega alustada, et muuta oma elu ilusaks? Isegi, kui sa tunned praegu, et see küsimus on sinu jaoks täiesti võõras, võid sa kindel olla, et sinu ümber on sadu inimesi, kes ei leia oma elus midagi väga positiivset.

Kui ma 2006 aastal esimest korda oma Õpetajaga kohtusin, arvasin ma kergelt öeldes, et ta on ullike. Temaga kohtuda soovitas minu tollase ettevõtte investor, kes oli meie peale suured lootused ning panused asetanud, mis aga järgneva aastaga tema enda silmade all purunesid. Ehk hammustas tema ise liiga suure tüki, ja kindlasti olime meie liiga rohelised, et piisavalt suurt tükki alla neelata. See ei olegi tähtis - ma kaotasin küll oma raha, eneseväärikuse ning ka paljud sõbrad, aga alles jäi vähemalt kogemus.

Mõned kuud tagasi tekkis mul tunne, et soovin eraldada ennast kogu enda elust ja aega veeta iseendaga (kas see pole mitte naljakas väljend, kui me samastame end füüsilise kehaga ;) ). Esialgu võtsin ma eesmärgiks leida Jaapanis zen-klooster, kuhu minna õppima, siis leidsin tuttavate kaudu Taiwani mõned võimalised chan-kloostrisse minna, kuid lõpuks ilmus minu ellu võimalus, mida ma enam kasutamata jätta ei saanud. Niisiis lähengi ma neljapäeval 27.mail Sri Lanka mägedesse üksikusse meditatsioonikeskusesse õppima budistlikku meditatsiooni.

Õppimine on elukestev protsess. Me õpime oma esimesest hingetõmbest alates ning lõpetame õppimise alles peale oma viimast hingetõmmet. Sageli on täitsa nii, et inimene avastab uute asjade teadliku õppimise alles oma elu viimastel aastatel ning selle tagajärjel "neelab" kirjandust sadades lehekülgedes isegi oma surivoodil. Jah, me õpime kogu aeg - mina praegu, kui ma kirjutan seda artiklit, ning sina siis, kui sa loed artiklit. Igasugune uus informatsioon stimuleerib meie aju ning loob uusi seoseid ning annab seeläbi võimalusi näha oma maailma taaskord natukene teistsuguse nurga alt.

Aasta alguses tegin oma asjades puhastustööd ning leidsin ühe väga põneva asja - nimelt umbes 3 aastat tagasi Õpetaja juures konspekteeritud materjalid. Ja siis meenus mulle kõik ...

Pakkumaks lugejatele üha kasvavat väärtust, palusin oma heal sõbral ning jooja- ja meditatsiooniõpetajal Anne-Ly Naukasel kirjutada blogisse külalisartikkel. Kuna ma ise olen joogaga kokku puutunud ainult omal käel seda igapäevaselt praktiseerides ning ka meditatsioone olen teinud 4a tunnetuse järgi, tekkis mul ühel hetkel aina kasvav huvi, mis asi jooga ning meditatsioon siis tegelikult on. Ning lugedes läbi Anne-Ly artikli, taipasin ma, et mul on endaga veel palju tööd teha.

Mis on esimene asi, mis sulle meenub sõnaga meditatsioon? Kas selleks on rahulikult istuv munk, new age promo või seltskond tervislikke eluviise harrastavaid inimesi?