Meelerahu »

5 inimlikku tasandit, mis meie meelerahu häirivad
[28. juuli 2013 | Kirjutas: Kaido | 6696 korda loetud | kokku kommentaare: 5]

Me oleme inimestena nagu mitmekorruselised majad, millest läbi jalutades üha kõrgemale jõuame. Kui me piisavalt pingutame, jõuame ühel päeval päris tippu, kus ootab meid auhind - tingimusteta vaikus ja rahu. Et selleni aga jõuda, tuleb kõigepealt tundma õppida ja läbi minna neljast alumisest korrusest, mis meelerahuni jõudmist oluliselt segada võivad.

Koolis õpetatakse meid nägema maailma iseendast väljaspool. Usun, et see on ka peamiseks põhjuseks, miks meie elus nii palju ängi ja valu on (kuna meid on õpetatud otsima kõigele lahendusi väljastpoolt, ei tule me lihtsalt selle peale, et oma tähelepanule 180 kraadine "kannapööre" teha).

Lisaks sellele, et me ei tule ise selle peale, ei ole nimetatud pööret ka lihtne teha. Olgu selleks siis sissejuurdunud harjumused või inimlik reflektoorsus - iseenda sisemaailma märgata, seal toimuvaid protsesse ning nähtuseid tähele panna, ja nendega midagi reaalselt ette võtta on väga keeruline ja ebamugav. Et seda protsessi enda jaoks lihtsamaks teha, võime tagasi tulla eespool toodud maja-analoogia juurde, mis kujutab inimest viiekorruselise majana, mille tippu kroonib vaikus ja rahu - tõeline meelerahu.

1. korrus: Keha tasand
Esimesel ehk füüsilisel ehk keha korrusel elavad inimesed, kes samastavad end täielikult oma füüsilise kehaga. Küsides nendelt, kes sa oled, lähtuvad nad sellest, kuidas nad välja näevad. Olgu nad siis mehed või naised, kogu nende maailm on üles ehitatud sellele, kuidas nad teistele välja paistavad.

Juhul, kui inimene on sündinud ilusana, võib sellel korrusel elamine mõnda aega üsnagi meeldiv olla, sest tänu välimusele pannakse teda palju tähele ning tal võivad tänu sellele isegi mõningad privileegid olla (mäletan ise koolist, kuidas ilusad preilid imelikul kombel alati õpetajatega paremini kaubale said). Murelikuks võib aga olukord muutuda juhul, kui inimene hakkab kolmekümnendates aastates märkama, kuidas tema välimusele baseeruv identiteet teda enam nii hästi ei kanna. Tekkinud on esimesed kortsud ja palju värskemad ning ilusamad "õied" on tänaval õitsema hakanud.

Valdavalt füüsilisel tasandil elavaid inimesi on võimalik tuvastada selle järgi, et nad ei möödu mitte ühestki peeglist ilma sinna vaatamata (et iseendale oma identiteeti kinnitada) ja nad lasevad end hästi palju pildistada, et siis näiteks Facebooki vahendusel teistelt "laikide" kaudu oma identiteedile kinnitust saada.

2. korrus: Emotsioonide tasand
Meie inimeseks olemise teisel korrusel asuvad emotsioonid. Inimesed, kes valdavalt sellel korrusel aega veedavad, nimetavad end emotsionaalseteks, ja nad peavad seda täiesti normaalseks (isegi, kui nad tihtilugu ise selle tõttu kannatavad).

Emotsioonide tasand on meie jaoks vajalik, sest emotsioonid on inimese liikumapanevaks jõuks. Küll aga muutuvad emotsioonid meie jaoks probleemiks, kui veedame enamuse ajast emotsioonide korrusel, mistõttu oleme justkui tuulelipp - niipea, kui mingi emotsioon kerkib, sellele vastavalt ka tegutseme. Tekib vaid küsimus, kuhu jääb meie vaba tahe püsida meelerahus ja tegutseda teadlikult?

3. korrus: Mõtete tasand
Nii nagu iga inimest mõjutavad emotsioonid, ei saa me üle ega ümber ka mõtetest. Kui emotsioonidest vabu hetki võib meist igaüks aeg -ajalt kogeda, siis mõttevabu hetki leida on juba raskem (pean silmas pikemat kui näiteks 3 sekundit ilma mõtlemiseta).

Mõtted on vajalikud (ja möödapääsmatud), kuid probleemiks muutuvad need juhul, kui võtame kõiki oma mõtteid tõepähe ja pakume nendele 5-tärni teenindust. Kui emotsioonidel on meile füsioloogiline mõju (kui ikka vihast keeme, on väga raske hetkega uuesti rahulikuks muutuda), siis mõtete katkestamine on meie jaoks palju lihtsam. Piisab sellest, kui viime teadlikult mõtte teisele teemale.

Inimesed, kes viibivad enamuse ajast mõtete korrusel, ei leia lihtsasti meelerahu, sest mõistus toodab kogu aeg mõtteid juurde ja meil on kalduvus neid kõiki uskuda. Nii võimegi elada täielikuks fantaasiamaailmas, luues endast, teistest ja kogu maailmast pildi, mis ei pruugi üldsegi tegelikkusele vastata. Kui sellele korrusele äärmuslikult läheneda, on kõikides meie hädades tegelikult vastutav just mõistuse korrus, sest ilma probleemile mõtlemata ei ole seda probleemi olemas (ka võib probleemi lahendamise nimel tegutseda ilma selle peale kogu aeg mõtlemata).

4. korrus: Ego tasand
Ego tasandil viibivad inimesed (tegelikult 99,99% meist), kes samastavad end virtuaalse minapildiga ehk mõttega iseendast. Kui esimese korruse rahvas samastab end ainult füüsilise kehaga, siis 4. korruse rahvas samastab end looga iseendast. Teisitiöelduna elavad nad Ego elu.

Tegelikult elame kõik valdavalt sellel tasandil, sest kellena me end ikka siin maailmas tajume kui mitte isiksuse ja persoonina? Siiski on põnev mõnikord meelde tuletada, et meie isik(sus) on ju ajas muutuv. Me ei ole täna see, kes me olime 15 aastat tagasi. Ja me ei ole täna see, kes me oleme 15 aasta pärast. Faktid, arusaamised ja uskumused muutuvad, millega koos muutub ka meie arusaamine iseendast - meie ego, meie minapilt. Seega ei ole Ego püsiv, küll aga on püsiv see miski, kes 15 aasta tagust minapilti praegusega või tulevasega võrdleb ja Ego ebapüsivust teadvustab.

Me ei leia meelerahu, kui me teadlikult 4. korruselt kõrgemale ei pürgi. Et see aga juhtuda saaks, on vaja oma minapildist nn üles ärgata ja taibata, et mina isikuna (minu minapilt iseendast) ei ole mitte midagi muud kui vaid üks järjekordne mõte 3. korruselt. Kui keegi võõras inimene meid esimest korda kohtab, näeb ta ainult seda, missugune me välja näeme (esimest korrust). Ta ei tea mitte midagi meist kui isikust, kuigi temaga võib kaasas olla keegi, kes tunneb meid juba 20 aastat ja teab täpselt, kes me isikuna oleme. Kuid ta teab seda ainult mõttetasandil - füüsilisel tasandil isikuid ei eksisteeri. Need eksisteerivad ainult meie enda ja teiste inimeste peas mõtetena. Ja see on järjekordne näide sellest, kuidas me usume mõtetesse ja võtame seda absoluutse tõena.

5. korrus: Meelerahu tasand
Viiendale korrusele satume hetkedel, kui unustame mõtted iseendast (mina olen, minu, mind, minule jne). Paradoksaalsel viisil on see ühteaegu väga lihtne ja samas ka väga keeruline. Ei ole ju keeruline mitte mõelda iseendast. Samas on keeruline end unustada, sest kaotades oma identiteedi tekib tunne, et kaotame kogu maailma.

Meelerahu tasand on mitte-duaalne, sest sellel korrusel viibides ei koge me maailma meist eraldiseisvana, vaid viisil, nagu see maailm oleks meie sees - kõik on osa meist endast. See on tasand, millel viibides suudame aktsepteerida rahus kõike oma elus toimuvat, sest me oleme mõistuse poolse hindamise, mõõtmise ja võrdlemise virr-varri hetkeks välja lülitanud. Seal tasandil viibides on kõik nähtused võrdsed (füüsilised objektid, inimesed, mälestused jne), sest meid kui isiksust, kes end nende nähtustega kuidagi seostaks, ei eksisteeri. Kuidas saaks miski meid häirida, kui kadunud on keegi, keda see võiks häirida?

Me elame kõikidel korrustel paralleelselt
Kõikidel inimestel on need 5 korrust esindatud ja me ei saa mitte ühtegi nendest vältida ega elimineerida. Meil on füüsiline keha, mille kaudu end realiseerime. Meil on emotsioonid, mis meile füüsilisel tasandil tegutsemiseks kütuse annavad. Meil on mõtted, mis lubavad meil neid tegevusi planeerida, analüüsida ja hinnata. Ja meil on ego, mis oma olemuselt ei olegi midagi muud kui mõte iseendast. Suur-suur mõte, millesse me ilma kahtlusteta usume, ja mis tagab meile teatud olukordades ka ellujäämise (psühholoogias nimetatakse seda eluterveks egoismiks).

Siiski on olemas midagi veel peale vormi, tunnete, mõtete ja minapildi. See miski on meelerahu, mida kogeme ehk harvemini kui sooviksime, aga mõnikord siiski kogeme. Jah, tihtilugu ajame 5. korruse meelerahu segamini 2. korruse emotsionaalse rahuloluga, aga üksikutel hetkedel (tihtilugu isiklikes ummikutes, kui oleme sunnitud elule alistuma) avastame, et lisaks emotsionaalsele heaolule on midagi veel sügavamat ja põhjalikumat, mis ei ole seotud meie saavutuste või läbikukkumistega, vaid on oma olemuselt juba rahulik.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
01. august 09:06 Aitäh! kirjutas:
Tervitus!

"Me elame kõikidel korrustel paralleelselt" - kas see on mõte?

See on ühteaegu nii mõte kui ka mitte. Kui see on mõte, ehk eksisteerib tõesti viis tasandit, siis viitab see taas artikli aluses viidatud kooliõpetusele, et maailm asub meist väljaspool. Ja meie asume millegi (tasandite, korruste, olekute) sees. Kui see viitab teadlikkusele, et isegi emotsionaalses kriisis toimub see vaikuse ja rahu teadvuses ehk minus, ei ole see mõte.

Ego tasand võib ühelt poolt olla šokeeriv avastus. Nimelt, ego tasand on selle sama teadlikkuse või teadvuse teesklus olla üks fragment. Seejärel teadvus unustab teeskluse ja tunnebki, et on see fragment. Üks osa kõigest. Teesklemine ja oma olemuse unustamine on teadvuse vaba valik ja see ei sõltu inimlikust vabast tahtest või valikust. Sellest samast vabadusest võib teadvus ennast taas mäletada ja ära tunda. Ükski põhjus või põhjendus ei sega seda vabadust väljenduda nii nagu see väljendub. Uskudes, et koolis õpetati meid maailma endast eraldama viitab uskumusele, et sa ei ole veel päris kindel, kas kõik on üks. Kuid sa usud, et kõik on üks. Kui kõik on üks, ei saa üks pool teist niimoodi õpetada või üks osa teist "lollitada". Neid kahte poolt lihtsalt ei ole olemas. See peab olema selle sama ühe väljendus ;).

Teiselt poolt on see vabadus. Uskudes, et sind õpetati maailma nägema iseendast väljaspool, pidid sa juba varem uskuma, et see on võimalik. Niisugune uskumine on sinu vabadus, kuid see ei baseeru reaalsel kogemisel, vaid lihtsalt uskumusel ja sellest uskumusest tuleneval kogemusel. Kui sa pöördud tagasi oma loomuliku kogemuse juurde, avastad, et see egopõhine mina ja maailmavaade oli lihtsalt üks uskumus.

Seega, et teadvustada, mis on loomulik või mis mitte, vali oma kogemuse taasavastamine. Nii avastad sa taas enese. Miski ei garanteeri seda. Kuid sinu enese investeering oma kogemusse ja selle loomulikku avaldumisse viitab huvile ja armastusele enda vastu ja "toob" sind lõpuks koju.
01. august 16:07 Küs kirjutas:
Kas viies korrus häirib ka meelerahu?
01. august 16:28 ;) kirjutas:
Täiesti paradoksaalne pealkiri sellele artiklile.

Kuidas saab miski meelerahu häirida, kui meelerahu on juba teadvustatud? Vist ainult niisugusel viisil, kus meelerahu on eesmärgistatud seisund... Lase lahti selle eesmärgi saavutamisest, sest seda ei ole võimalik kogeda ilma "meelerahu" olemata. Sa juba oled see, mida sa kogeda soovid ja seepärast ära püüa seda saavutada, vaid märka, kuidas see juba sinus juba toimib, on, ja avaldub. Märka seda, mida sa soovid ja tegelikult juba oled.

Märka, kuidas ja et!! sa teadvustad mõtteid sõltumata nende mõtete sisust ja kontekstist. Märka, kuidas ja et!! sa teadvustad tundeid ja emotsioone sõltumata nende värvingust. Märka, et! sa oled püsivalt teadlik oma kehast (ka siis kui sellele otseselt tähelepanu ei jaga). Märka, et sa oled ajatult teadlik ja teadvustad kõike.

*Märka, et sinu teadlikkus ja teadvus ei teki ega kao, kui "sa mõttega rändama lähed" või öösel "magama jääd" ja hommikul "ärkad".
*Märka, et sõltumata tunnete ja emotsioonide tulvast või muutumisest oled sa neist alati, püsivalt ja ajatult teadlik.
*Märka, et rahu ja vaikus sinus ei teki ega kao, vaid "täitub" ajutiselt heli, hääle või müraga.
*Märka, et sinu teadlikkus on alati muutumatu, siin ja praegu, püsiv, katkematu ja põhjatu.
*Märka, et kõik toimub sinu sees...

Kuula midagi. Kas see ei ole see sama teadlikkus? Vaata midagi. Kas see ei ole see sama teadlikkus? Puuduta midagi ja tunneta, kas see ei ole see sama teadlikkus?

Isegi kui kõik "asjad" avalduvad erinevalt, erinevas kujus ja vormis, kas need ei väljenda sind ennast? Kas sa tunned ennast ära? Kuidas sa saad olla millestki teadlik, kui see ei ole tehtud sellest samast teadlikkusest?

;)
01. august 16:28 ;) kirjutas:
Täiesti paradoksaalne pealkiri sellele artiklile.

Kuidas saab miski meelerahu häirida, kui meelerahu on juba teadvustatud? Vist ainult niisugusel viisil, kus meelerahu on eesmärgistatud seisund... Lase lahti selle eesmärgi saavutamisest, sest seda ei ole võimalik kogeda ilma "meelerahu" olemata. Sa juba oled see, mida sa kogeda soovid ja seepärast ära püüa seda saavutada, vaid märka, kuidas see juba sinus juba toimib, on, ja avaldub. Märka seda, mida sa soovid ja tegelikult juba oled.

Märka, kuidas ja et!! sa teadvustad mõtteid sõltumata nende mõtete sisust ja kontekstist. Märka, kuidas ja et!! sa teadvustad tundeid ja emotsioone sõltumata nende värvingust. Märka, et! sa oled püsivalt teadlik oma kehast (ka siis kui sellele otseselt tähelepanu ei jaga). Märka, et sa oled ajatult teadlik ja teadvustad kõike.

*Märka, et sinu teadlikkus ja teadvus ei teki ega kao, kui "sa mõttega rändama lähed" või öösel "magama jääd" ja hommikul "ärkad".
*Märka, et sõltumata tunnete ja emotsioonide tulvast või muutumisest oled sa neist alati, püsivalt ja ajatult teadlik.
*Märka, et rahu ja vaikus sinus ei teki ega kao, vaid "täitub" ajutiselt heli, hääle või müraga.
*Märka, et sinu teadlikkus on alati muutumatu, siin ja praegu, püsiv, katkematu ja põhjatu.
*Märka, et kõik toimub sinu sees...

Kuula midagi. Kas see ei ole see sama teadlikkus? Vaata midagi. Kas see ei ole see sama teadlikkus? Puuduta midagi ja tunneta, kas see ei ole see sama teadlikkus?

Isegi kui kõik "asjad" avalduvad erinevalt, erinevas kujus ja vormis, kas need ei väljenda sind ennast? Kas sa tunned ennast ära? Kuidas sa saad olla millestki teadlik, kui see ei ole tehtud sellest samast teadlikkusest?

;)
18. august 22:15 yks kirjutas:
Jagan oma kogemust.

Ego tasand baseerub uskumusel, et me oleme peamiselt see keha, mõistus ja enesetunne siin. Ego tasand ehk teesklus või enesepettus lõpeb niipea kui me lubame enda vastu aus olla ja tunnistame, et kõik, mida elus kogeme, kogeme oma kogemuse sees.

Kui meid juhendatakse sügavale oma kogemuse sisse, siis veendume, et me ei ole kordagi olnud eraldi elust, maailmast, jumalast või kõigest mida näeme, tunneme, ette kujutame ja mäletame. Ja me avastame oma kogemuse sees, et me ei ole mitte kunagi kogenud ühtegi objekti...

Tegelikult ei ole me terve oma elu jooksul kogenud ühtegi objekti. Ja tegelikult ei ole me ka kogenud ühtegi objektiivset piiri. Uskumatu eks? Kuid kui paljud meist seda tunnistavad...? Kurb, kui niisuguse mõõtme ja pinna on saavutanud enesepettus. Kurb, kui niisuguse pikaajalisuse on saavutanud oma loomuliku kogemuse ignoreerimine.

Me näeme objekte, jah. See on väga kasulik informatsioon. Selle informatsiooni põhjal võime käituda nagu inimesed. See on loomulik. Kuid me ei ole mitte kunagi kogenud niisugust objekti nagu inimene. Me ei ole mitte kunagi kogenud inimese kui objekti piire. Miks? Oma loomulik kogemus annab selleks vastused...

Sest seda, mida me nimetame objekti piiriks, on kogemuslikult ikkagi üks kogemine. Niisuguse protsessi juures ei avasta me mitte objekti piire, vaid enese piiritut kogemist, milles sees on elav ja muutuv energia. Tinglikult võime nimetada objekti piirideks muutuvat energiat, kuid sel juhul on kõik muutuv energia, milles ei ole objektiivset kogejat ega objektiivset kogetava.

Isegi kui me oma olemusest päris täpselt aru ei saa, tuleb meil enda vastu aus olla. Niisugused sõnad nagu "keha", "tunded" ja "mõtted" on väga kasulikud ja informatiivsed, kuid need ei viita meie tõelisele ja täielikule olemusele. Meie oma loomulik kogemine annab meile kõik vastused. Piisab vaid selle sisse astumisest ja usaldamisest.

...
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):