Meelerahu »

Mida esimesed 35 aastat Maal mulle õpetas: ÕNN
[28. mai 2013 | Kirjutas: Kaido | 19315 korda loetud | kokku kommentaare: 42]

Möödunud laupäeval sain 35-aastaseks. Tuleb tunnistada, et tunnetatav number "35" on oluliselt suurem kui tunnetatav vanus igapäevaselt. Kas see pole mitte paradoksaalne? Usun, et sarnaselt tunned ka sina - sõltumata, kui vanaks sa jääd, tunned kuskil sügaval sisimas ennast alati sama vana olevat - just nii vana, nagu olid ajal, mil esimest korda ennast teadvustades peeglisse vaatasid.

Sinu keha on muutunud, maailm ja inimesed sinu ümber on muutunud, aga sina oled jäänud. Nii, nagu sa vaatasid oma silmade tagant välja 10-aastase lapsena, teed seda ka nüüd. See kvaliteet ei ole justkui muutunud (või on?). Kuidas saab see ikka niimoodi olla? Kas me siis tegelikult vananeme või mitte? Kindlasti vananeme, aga seda vaid kehalisel tasandil. Enesetunnetus on jäänud endiseks.

Ma mäletan hästi, kui sain 20-aastaseks ja kõik tundus ees olevat. Nüüd on need 15 aastat läinud (täpsemalt öelduna mööda kihutanud) ja alles on sellest vaid peotäis mälestusi. Nagu laulab ühes laulus Koit Toome "mälestusi täis on atmosfäär", on just mälestused need, mille kaudu saame oma senist elu hinnata ja analüüsida.

Rasmus Kaljujärv on öelnud oma monoetenduses "Ohver", et lõpuks on kõik õnnelikud. Ja kui ei ole veel õnnelik, siis järelikult ei ole veel lõpp. Lõpp ei ole veel kindlasti, kuid kas õnne olen juba leinud? See on koht, mis mind alati mõttesse viib ...

Me kõik soovime õnnelikud olla
Kõik inimesed soovivad õnnelikud olla. Aristoteles on koguni öelnud, et kõikide inimeste kõige fundamentaalsem soov on õnnelik olla, ja kõik tegevused oma elus on kannustatud just sellest soovist. Muidugi soovime kõik õnnelikud olla, kuid kui paljud meist teadlikult selles suunas tööle hakkavad? Ja kas sellest üldse kasu on, kui püüame teadlikult õnnelikuks saada?

Ma püüdsin õnnelikuks saada aastaid. Kõigepealt läbi karjääri Hansapangas, siis läbi finantsedu (mis päädis valusa pankrotiga), siis läbi laste saamise ja kodu loomise, siis läbi seksi ja paarisuhete, ja siis läbi vaimsuse. Kas sain õnnelikuks? Kahjuks mitte! Kõik on järele proovitud, aga mida ei ole tulnud, on see kurikuulus õnn. Vähemalt mitte sellisel viisil, nagu paljud meist õnnelikuks saada loodavad.

Meie maailm on täis mõisteid ja kontseptsioone. Õnn tavatähenduses on ka üks nendest kontseptsioonidest, sest üldjuhul loodame õnnelikuks saada läbi millegi omamise või saavutamise, mis aga üldjuhul ebaõnnestub. Me võime küll sellisel juhul kogeda lühema- või pikemaajalist rahulolu, kuid kindel on see, et juba üsna varsti see rahulolu kaob, misjärel hakkame otsima uut "doosi", et jälle õnnelikuks saada (loe: ennast hästi ja eufooriliselt tunda, mis tegelikult on vaid emotsioon).

Kui ma olin avastanud, et sellisel viisil õnnelikuks saada on võimatu, otsustasin proovida õnnelikuks saada läbi lahtilaskmise, öeldes, et mulle ei ole vaja mitte midagi. Jah, sellisest lähenemisest tulenev rahulolu on palju sügavam ja püsivam, kuid ei saa kuidagi väita, et see mind õnnelikuks oleks teinud. Perekond ja lähedased ütlevad hoopiski sageli, et olen õnnetu, sest minu olekust ei peegeldu eufooriat ja rõõmu. Neile tundus, et muutusin apaatseks köögiviljaks.

Õnne ei ole olemas
Aga mis siis, kui õnne ei olegi olemas?! Muidugi ei ole! Vähemalt sellisel viisil mitte, nagu sellest kõik need tuhanded raamatud ja koolitajad räägivad. Tegelikult olin üks nendest - uskudes siiralt sellesse, et inimene võib ilma igasuguse põhjuseta õnnelik olla, püüdsin seda ka koolituste kaudu teistele edasi anda. Ühel hetkel hakkasin aga ise oma isiklikus õnnes kahtlema. Ja kuna olen alati koolitustel rääkinud ainult oma kogemustest, lõpetasin õnnetemaatika sellisel kujul ka koolitusgruppides.

Meil ei ole mõtet õnne taga ajada, sest õnne ei ole olemas. See on lihtsalt üks järjekordne kontseptsioon, mis meid oravarattasse paneb. Vähemalt niikaua on see nii, kuni samastame õnne positiivse eufoorilise olekuga, mida üldjuhul kogeme millegi omamise või saavutamise teel.

Kuid midagi me ju siiski tunneme, kui oma armastatuga päikeseloojangul käest-kinni jalutame või kui märkame, et kõik on elus hästi ja pole põhjust muretsemiseks. Kas see pole siis õnn? Isiklikult eelistaksin mõistet meelerahu. Meie meel on nendel hetkedel rahulik, sest see ei pea minema ja kogu aeg millegagi tegelema ja mingeid probleeme lahendama. Kuidas aga meelerahuni jõuda?

Nagu ütleb sõna isegi, on sellises kontekstis tegemist rahuliku meelega. Jälgi oma meelt igapäevaselt ja sa võid avastada, et enamuse ajast on see rahulikust olekust väga kaugel. Meelel on kogu aeg mingit tegemist - minevikust, olevikust ja tulevikust. Paljude meel ei rahune isegi õhtul voodisse pugedes - ikka on vaja veel päevasündmused läbi kedrata ja uute, homsetega, juba otsast tegelema hakata.

Ärme otsi õnne. Otsigem pigem meelerahu.
Tihtilugu arvame ekslikult, et õnn saabub siis, kui kõik asjad on nii, nagu me tahaksime. Vähemalt tagaks see meile püsivalt hea enesetunde (mis on muidugi illusioon), sest ükskõik, millest oma elus mõtleksime, peegelduks sealt vastavus meie ootustele.

Kuid kuivõrd tõenäoline see on, et kunagi selline olukord saabub? Ma isiklikult hindaks selle tõenäosuseks "0". Isegi, kui me saame mingi aspekti oma elus paika, loksub kuskilt mujalt midagi lahti. Nüüd läheme sellega kiirelt tegelema ja me ei saa enne õnnelikud olla, kui selle jälle korda saame. Ja niimoodi need aastad lähevad. Mul on ära läinud juba 35 aastat. Mitu sul?

Otsides aga meelerahu ei ole vaja kõiki asju korda saada. Meelerahu võib ilmutada ennast ka eespool kõiki meie tahtmisi. Ma tahan näiteks küll, et mingi asi elus oleks "niimoodi", aga kas ma oskan rahul olla ka enne selle saavutamist? Keegi ei keela mulle head elu ja kõikide oma tahtmiste ja unistuste poole liikumast, aga ehk ei tohiks me lihtsalt ohverdada oma meelerahu seetõttu, et kõik unistused pole veel täitunud?

Kuni me otsime õnne, oleme sõltuvuses millestki, mis ei ole meie kontrolli all. Kui me soovime olla õnnelikus suhtes, siis peaks meie kaaslane tegema neid asju, mis meid õnnelikuks teeb (ta peaks vastama meie ootusele ja mudelitele). Kui me soovime olla õnnelikud tööalaselt, peaks meie töö, kolleegid, ülemus ja palk vastama kõikidele meie ootustele. Kui me soovime olla õnnelikud oma kodumaal, peaksid kõik poliitikud tegutsema vastavalt meie ootustele. Aga see on ju absurd! Ma ei saa isegi oma elukaaslast panna oma tahtmise järgi käituma, kuidas ma saaksin seda teha siis oma ülemuse või Andrus Ansipi suhtes? Just seetõttu ei saagi me mitte kunagi õnnelikuks.

Kui me hakkame otsima meelerahu õnne asemel, oleme sõltuvuses ainult iseenda valikutest. Kui ma tahan leida meelerahu paarisuhtes, pean valima ja otsustama armastada oma kaaslast sellisena nagu ta on. Muidugi on see palju raskem ja valulisem võrreldes sellega, et püüaks ta enda tahtmise järgi käituma panna, aga vähemalt on see meie kontrolli all. Kui ma tahan leida meelerahu töö juures, pean valima ja otsustama teha oma tööd kirega ning leidma viise end töö juures motiveerituna ja pühendununa tunda (sest kui ma seda ei tee, võin kunagi hiljem avastada, et raiskasin 70% oma elust ära tehes kogu aeg midagi, mis mulle mitte midagi vastu ei andnud peale palga). Ja kui ma avastan, et praegusel töökohal ei ole see võimalik, pean valima ja otsustama end arendada, et saaksin tööd kuskil mujal.

Õnn oma kontseptuaalses tähenduses on alati midagi, mida ootame väljastpoolt. Meelerahu oma vahetus tähenduses on alati midagi, mida loome enda sees. Kõik, mis on meist väljas, ei ole meie kontrolli all. Kõik, mis on meie sees, on meie vahetu kontrolli all. Just seepärast olen loobunud olla õnnelik, ja valinud elada meelerahus.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
28. mai 12:58 Kati kirjutas:
Õnn ei olegi pidev eufooria, see on mõni hetk, mil tunned suurt õnne. Olime kord perega öö hakul Altjal mere ääres. Kuu paistis, lained laksusid laisalt randa. Istusin kivil ja tundsin äkki, kui õnnelik ma olen- meri, mida ma armastan ja kallid inimesed minu juures. See oli hetk, kuid mäletan seda veel praegu 15 aastat hiljem, nagu oleks see olnud täna. Õnn koosnebki minu arvates sellistest hetkedest.
28. mai 13:17 Egon kirjutas:
Huvitav, meelerahu ei ütle mulle midagi. Hinge- ja südamerahu ütlevad aga küll. Loodan, et autori jaoks ei ole "meelerahu" taas üks hästi sõnastatud ja viidatud konseptsioon just nagu "õnn" seda artikli põhjal on. Huvitav, millal üks kord see sildistamine ära lõppeb...
Edu ja kordaminekuid edaspidiseks!
28. mai 14:08 Mailis kirjutas:
Mina olen õnnelik,see on miski mis lihtsalt on mu sees olemas ja kõik!
28. mai 17:11 Lija kirjutas:
See lugu meenutab mulle ühte hästi vana lugu mehest, kes oli kogu aja pahur,õnnetu ja masendunud ning külarahvas ei tahtnud temaga seetõttu isegi suhelda.Ühel päeval aga kui vanamees sai 80 aastaseks, oli ta äkki väga rõõmus, naljatles ja kõik imestasid, et mis vanaga juhtunud on. Uudishimulikele vastanud vanamees : kogu elu olen ma otsinud õnne ja tahtnud õnnelik olla, aga nüüd otsustasin, et ajan ilma õnnetagi läbi.Seepärast olengi rõõmus.
28. mai 19:17 Silvi kirjutas:
Miks me soovime sünnipäevaks õnne? Ja veel palju õnne! Soovime siis -Palju meelerahu? Mina arvan, et õnne läheb elus ikka vaja. Õnn on õnneks olemas.
28. mai 19:41 Minna kirjutas:
Õnn on rahu, tasakaal meie mõtetes, mitte reageerimine olukordadele ja armastus südames. On nagu on! Sedasi räägivad targad raamatud.
Seega ÕNN on olemas aga kuidas tema kätte saame, see on teine küsimus.
28. mai 21:15 Üks imeline naisterahvas kirjutas:
Tänase päeva mõttetera: "Õnn kuulub neile, kes sinililledest heldivad ja keda tähistaevas mõtlikuks teeb, kes tahavad teada, mis on mägede taga ja asjade sees. Kes nõrgemaid kaitsevad ja tugevamate vastu lähevad, kes valgel ööl ei saa magada ja kes vihmavee sees tahaks paljajalu paterdada..."
28. mai 21:57 Viide kirjutas:
http://www.youtube.com/watch?v=6ryMX-5Gkqc
28. mai 23:24 J.K. kirjutas:
Minule önn on sisemine rahu ja see kui vöin seda jagada.Iga hetk on vöimalik tänada.Rahus OLEMINE on TÄNU.Ja kui ei ole paha, on vaid headuse puudus, siis selle hetke äratundmine on ÕNNELIK hetk.Võib vaid OLLA TÄNADA ja OLLA ÕNNELIK.
29. mai 03:56 Piret kirjutas:
Õnn ei ole miski mille poole püüelda. Õnn on positiivne meeleseisund. Otsus olla õnnelik. Õnn on olek, mitte eesmärk. Mina olen õnnelik :) ja mul pole selleks mitte midagi vaja, et olla õnnelik - ma lihtsalt olen :)
29. mai 08:25 Hea sõber kirjutas:
Hea Kaido!

Loodan, et uus silt "meelerahu" sind tõesti aitab. Ma ei usu, et sa varem õnne seostasid väliste olude ja muutuvate tingimustega. Sinu artiklitest õhkas minu meelest veendumus, et õnn on sisemine väärtus, mis ei sõltu välisest maailmast. Kui sa selles artiklis viitad, et seostad õnne konseptsiooniga, sest sa püüdsid õnnelikuks saada aga ei saanud, siis mulle tundub, et tegelikult vahetad sa ainult silti, nime, ehk pealkirja ja jätkad samas vaimus uue konseptsiooniga.

Tegelikult ei ole ju oluline, kuidas keegi seda seisundit või sisemist väärtust nimetab. Vahel kasutatakse sõna "armastus" kontekstis, mis viitab romantilisele armastusele, vahel aga tingimusteta armastusele. Oluline on mõista, et konteksti tähendus võib olla erinev, kuid arusaamine on meil kõigil sellest olemas. Muidugi me võime aru saada ka erinevalt, sõltuvalt, kuidas me kuulame ja konteksti tõlgendame.

Õnn võib olla ajutine ja meeldiv tunne või seisund aga ka sisemine ja muutumatu väärtus, oleneb, kuidas sa seda tõlgendad. Ma loodan, et sa ei otsi järgmised 15 aastat meelerahu kui konseptsiooni, samamoodi nagu otsisid "õnne", kuid avastasid, et see on hoopis mõiste.

Me ei saa piiritut või hoomamatut muuta sõnaks ja panna see puuri või piiridesse. Loomulikult sõnades ja mõtetes on see justkui võimalik...
29. mai 09:17 Mati kirjutas:
Isegi meelerahu on mõiste.
30. mai 19:55 Anu kirjutas:
Matile,

Ole hea, selgita millisest allikast on pärit tarkus, et meelerahu on mõiste?
30. mai 22:30 Sõber kirjutas:
Isegi vabadus kui sõna on lihtsalt kokkulepitud mõiste. Vabadus kui kogemus ei vaja seda sõna. Samamoodi nagu vesi ei ole vesi seepärast, et me oleme kokku leppinud seda nii nimetada, kuigi see sõna "vesi" lihtsalt viitab sellele kogemusele.

Samas võib vabadus kui sõna viidata ka vanglale kui selle kogemus on omistatud sellele sõnale, sest selle mõiste kadumine teadvusest kaob justkui "vabadus". Mõistusega me mõistame kogemusi neile omistatud nimede või nimetuste kaudu, reaalsel kogemisel ei oma sildid ise tähtsust või tähendust. Ainult kogemuste kirjeldamisel ja seletamisel vajame me mõisteid.

Meelerahu ei sõltu sellest sõnast "meelerahu", kuigi viitab sellele. Seega ei ole oluline selle kogemuse kirjapilt, vaid see kogemus ise. Me võime nimetada seda õnneks või meelerahuks.
30. mai 23:21 Kaido Pajumaa kirjutas:
Vau, aitäh kõikide põnevate kommentaaride eest :)

Aga nagu ikka, näen kahjuks jälle, kuidas inimesed lähevad vaidlema millegi nii lihtsa üle ja püüavad üksteisele ära teha selles, kes suudab midagi filosoofilisemalt ja sügavamamõttelisemalt esitada. Ma kahjuks ise ei ole filosoofias väga tugev, mistõttu ei oska sellistel teemadel ka kaasa filosofeerida, sest sellises kontekstis võib igast asjast rääkida tunde ja terveid lehekülgi (mida osad on siin juba ka osavalt teinud).

Kui aga rääkida meelerahust, siis nagu artiklis mainitud sai, saab seda igaüks kogeda ju rahuliku meele enda kaudu. Ei olegi ehk tähtis, kas "meeleahu" on mõiste või mitte, sest me kasutame seda mõistet / sõna lihtsalt mingi kogemuse kirjeldamiseks. Jättes selle pika filosoofia kõrvale, saab ju igaüks ise kogeda meelerahu selle kaudu, kas tema meel on rahulik ja tasakaalus, või hüplev nagu purjus pärdik? Sõbrad, miks minna millestki nii vahetult (nagu rahulik meel) kuhugi intellektuaalsesse analüüsi mõistete ja terminite üle (kas meelerahu on mõiste või mitte)?

Jah, mõiste "meelerahu" on see, mille kaudu mingit kogemust kirjeldame, aga selleks ju lingvistika ongi. Kui me mõisteid ei kasutaks, siis kaoks suhtlus. Ja mis kasu me sellest saaksime, kui me ei suhtleks? Ka hetkel ju läbi selle artikli, läbi kommentaaride ja läbi igapäevase elu suhtleme teiste inimestega. See on ju ilus.

Isegi Buddha ja Jeesus ja kõik teised ülestõusnud meistrid kasutasid mõisteid, et suhelda teiste inimestega, kuigi nad olid meist kõikidest siin targemad ja teadlikumad. Pangem rohkem rõhku reaalsetele võimalustele oma hüplevast meelest kinni saada ja meelerahu leida, mitte oma rahutut meelt rahuldada selle kaudu, kuidas üks kommenteerija teisele nossu sõidab.

Jah, kindlasti võib ka selle kommentaari üle hakata pikalt filosofeerima, aga kas sellel mõtet on? Ehk on lihtsam märgata, kuidas sinu meel tahab ja leiab põhjuse sellele kommentaarile reageerida. See on täiesti okei.

Kui soovid selle aga oma kasvukohaks muuta, siis märka seda tungi enda sees, märka seda hetke, kui meel läheb rahulikust olekust välja, sest ta tahab vastu vaielda, selgitada, parem ollam jne. Lase lahti sellest impulsist ja luba oma meelel lihtsalt rahulik olla. Siis sa koged meelerahu, mitte ainult ei kirjuta siin sellest. Ja siis kaob ära ka arutelu sinu peas selle üles, kas miski on mõiste või mitte. See kõik toimub ju sinu mõttes ja viitab rahutule meelele. Lase lahti ... ja naase rahuliku meele juurde. Koge meelerahu, mitte ära räägi sellest nii palju.
31. mai 19:59 Anu kirjutas:
Südamlikud tänud põhaliku seletuse eest Kaidole! Tegelikult ma soovisin teada allikat kust see teadmine pärit on, et ise lugeda ja uurida teemat lähemalt! Tänan sellegi poolest!
31. mai 20:39 Sõber kirjutas:
Ilmselt on isegi sõnal "filosoofia" erinevate inimeste jaoks erinev tähendus.
01. juuni 12:33 Kaido Pajumaa kirjutas:
Anu, palun täpsusta, mille allikat sa soovid leida? Jagan kõiki allikaid heameelega, kui tean seda.
01. juuni 13:14 Kaisa kirjutas:
Anu, Millisest allikast on Päike pärit? Millisest allikast on saanud alguse rada, tee? Sa näed seda või oled kuulnud ja sa lähed. Sa ei esita Päikesele ega rajale seda küsimust. Ma arvan, et Kaido on nagu Päike ja rada meie jaoks. Tal lihtsalt on need teadmised. Kas tulöevad need tema seest või raamatust, ei ole tähtis. Tähtis on, et ta kirjutab sellest, mis on tema jaoks oluline ja meie loeme ning võtame omaks selle teadmise või hakkame filosofeerima ehk siis oma seisukohti kaitsma.
Need on meie allikad!
01. juuni 19:44 Filosoof kirjutas:
Filosoofia on üks ja ma usun, et mitte halvem võimalus viidata ja kogeda meelerahu, kui näiteks meditatsiooni kaudu. Filosoofeerides märkab teadvus tihti oma samastunud olekut "purjus pärdiku" meelega ja tekib meeleküllane ja nauditav kahestunud seisund. Ühelt poolt lobisev, seletav ja targutav mõistus, teiselt poolt rahulik meel. Pea alati lõpeb see meelerahus, selles sisemises rahus, mida õndsuseks võib nimetada.
05. juuni 09:15 Jah kirjutas:
http://www.sisekosmos.ee/eneseareng/meie-loomulik-seisund-on-onneseisund/
05. juuni 09:21 Jah kirjutas:
http://www.sisekosmos.ee/meelerahu/kas-sa-tunned-ennast-piisavalt-et-olla-onnelik/
05. juuni 11:30 Soovides parimat kirjutas:
Üks vastuolu on küll. Kui ei ole õnne, ei ole ka meelerahu. Kui sinus on meelerahu, oled sa ka õnnelik. Kui sa otsisid õnne väliste saavutuste või tegevuste kaudu, jäi see alati üürikeseks. Ära otsi õnne enda ümbert, vaid enda sees. Ära unusta, et kui märkad õnne enda ümber, on see hetk ka juba sinu sees. Õnn ei ole midagi, mida sa saavutama pead, õnn on midagi, mida sa märkad. Sa ei pea selleks midagi tegema.

Sa ei tee ju midagi nauditavat seepärast, et õnnelikuks saada, vaid sa teedki seda midagi juba seepärast, et see rõõm ja meelerahu on sinus juba olemas. Märka enda seisundit, mitte ära püüa seda saavutada. Sel hetkel, kui sa teed midagi rõõmuga, ei tee sa seda seepärast, et midagi, näiteks rõõmu, saavutada, vaid see rõõm juba voogab läbi sinu.

Sa ei saavuta rõõmu, kui sa otsid seda, sest sel hetkel on sinus juba mingi teine emotsioon. Sa püüad küll oma sisemist emotsiooni muuta, kuid kõik püüded seda muuta on selle emotsiooni ajel. Sel hetkel sa ei tee midagi õnne heaks, vaid selle emotsiooni heaks, mis sind valdab.

Ära püüa muuta oma sisemist seisundit, vaid märka ja lihtsalt mõista seda. Niipea kui mõistad, kaob tung seda muuta ;)
05. juuni 16:12 Nali naljaks kirjutas:
Õnne kord on ja siis ei ole. Just nagu seebikas :)
07. juuni 21:51 J.K kirjutas:
Kaidole.
Sinu teksti kohta---näen kahjuks jälle, kuidas inimesed lähevad vaidlema millegi nii lihtsa üle ja püüavad üksteisele ...
See on töesti Sinu nägemus,nagu ise ära mainid, aga tahan uskuda,et igale kirjutajale on oma körv,mida kuulates see viib kuskile, otsitud suunda,aga iga kirjutaja vajab seda kirjutamist,sest öpib ise ka seda mida öpetab...Ma ei näe,et see oleks vaidlemine,see on vaid iga kirjutaja nägemus ja igale yhele on oma kuulaja ja ÖPPIJA.
Oli töesti palju huvitavaid----Vau, aitäh kõikide põnevate kommentaaride eest :)
nagu isegi mainisid, siis aga andsid hetke egole...
09. juuni 01:42 Ken kirjutas:
Huvitav mõtisklus. Ma arvan, et õnne pole tõesti mõtet otsida, kuna see ei ole püsiv seisund. Aga kui õnne oleks vaja kuidagi määratleda, siis ma usun, et see peitub inimsuhetes ja kogu lugu. Mulle tuleb meelde, kuidas ühes dokumentaalis oli juttu, kuidas üks maadeavastaja leidis uue maa ja ütles põlisasukate kohta a la et neil ei ole võrreldes meiega mitte kui midagi, ent nad on võrreldes meiega (n-ö tsivilisatsioonis) märksa õnnelikumad. Siit tuleneb ka ju tegelikult see ütluski, et raha ei tee õnnelikuks. Kuigi kunagi oli üks artikkel, kuidas ta võib teha ka kui seda kasutatakse mõne õnnelikuks tegeva tegevuse peale. Aga see on jällegi lühiajaline emotsiooni doos, mitte õnn kui selline. Tihtipeale küsitakse, et mis on elu mõte ja mis on õnn. Ma arvan, et nende sisu on tegelikult väga lihtne. Elu mõte on järglaste näol edasi elada ja õnn peitub suhetes teiste inimestega.
13. juuni 12:07 Kui kirjutas:
õnne ei ole olemas, siis loodame, et peagi ei saabu teade, et meelerahu pole samuti olemas.
14. juuni 14:59 Anti kirjutas:
Usun, et igal inimesel on selleks oma tähendus ja seda tuleb austada. Kelle jaoks õnn on olemas ja kelle jaoks mitte tähendab seda sama.
16. juuni 10:39 Sisu kirjutas:
Kaidol on õigus. Sõltumata välisest vanusest, ei tunne, et oleks vanemaks jäänud. Sama noor olen endiselt ;)
24. juuni 11:41 Dalai-laama 18 juhist eluks kirjutas:
4. Pea meeles, et oma tahtmise mitte saamine võib mõnikord osutuda suurepäraseks õnne hoobiks.

http://www.telegram.ee/vaimsus/dalai-laama-18-juhist-eluks#.UcgESzumZsJ
30. juuni 21:45 Autorile kirjutas:
http://www.sisekosmos.ee/meelerahu/teekond-sisemise-vaikuse-juurde/

Autori enda artikkel, kus sisemine vaikus ja rahu ehk õnn on üks ja seesama. Hea meenutus ja ausus.
02. juuli 20:22 Õnn kirjutas:
Õnn ei ole minu jaoks midagi, mida saab anda või võtta, olla või mitte olla. Õnn on midagi väga olemuslikku, just nagu mina olen.
03. juuli 20:24 Autoriks: Janno S. kirjutas:
Õnn

Kui jumal oli inimese savist valmis voolinud, jäi tükk savi üle. "Mida sulle veel voolida?" küsis jumal. "Vooli mulle õnn!" palus inimene. Jumal ei vastanud midagi ning pani vaikides ülejäänud savitüki inimesele pihku.
07. juuli 14:31 Linnar kirjutas:
Suurim õnn, mida inimhing võib kogeda, on Jumala-Looja isiklik tundmine ja Temaga kohtumine. Sest õnn peitub Temas ja Teda tundes täidab õnn meie sisemuse ja kogu meie olemuse. See on Jumala suurim soov, et me leiaksime isikliku intiimse ühenduse Temaga ja saaksime osa tõelisest õnnest. Jeesus tegi kõik meie eest, et me selle kogemuseni jõuaksime.
07. juuli 14:39 Linnar kirjutas:
Ja nagu keegi eespool mainis, et õnn peitub suhetes. Jah, nii see on - suhte leidmine ja selles kasvamine oma Loojaga ongi ylim õnn ja seisukord, mis muutub suhte arenedes pysivaks. Armasta Jumalat kõigest oma sydamest ja ligimest nagu iseennast on sygavaim elu mõte, mida ma leidnud olen.
12. juuli 14:01 Ester kirjutas:
Linnar,palun selgita,mida sa mõtled Jumala-Looja isikliku tundmise all. Ja kuidas Temaga isiklikult kohtuda? Kas see kui tunned kõiges ära Jumala,tema loodu; armastuse?
16. juuli 16:41 Agnes kirjutas:
Minu jaoks kirjeldati õnne kõige paremini siinses lõigus:

"Õnn kuulub neile, kes sinililledest heldivad ja keda tähistaevas mõtlikuks teeb, kes tahavad teada, mis on mägede taga ja asjade sees. Kes nõrgemaid kaitsevad ja tugevamate vastu lähevad, kes valgel ööl ei saa magada ja kes vihmavee sees tahaks paljajalu paterdada..."

Nii puhas, nii liigutav ja nii lihtne...see ongi õnn..kui oskad rõõmu tunda lihtsatest asjadest...sinisest taevast, lehteis puudest, säravast päikesest, sumisevast mesilasest, rahulikult voolavast ojakesest, tehtud tegemistest..õnne koged, kui süda on avatud ja meel on uudishimulik...kui tuul toob sõnumeid ja Maaema hoiab sind turvaliselt oma embuses, päike kõneleb sinuga läbi tarkuse ja lihtsalt kui tunned, et elu on ilus ja kogemused, mida igapäevaselt koged on tõeliselt huvitavad...
24. juuli 09:19 Õnnelik kirjutas:
Tsau!

Kui inimene ei tunne õnne ära, siis ta ei tunne ennast veel hingepõhjani ja vajab veel julgustust, toetust ja oma aega, et see äratundmine juhtuda saaks. Hea Kaido, loodan siiralt, et õnn sinu sees ja sinu ümber endast märku annab ja sa enese ära tunned. Võta selleks niipalju aega kui vaja...
25. juuli 08:48 Jah kirjutas:
Õnn on kohaloleku lakmuspaberiks ;). Kui sa oled kohal, oled sa õnnelik. Kui sa rändad teadvustamatult oma mõtetega ringi, oled ilmselt tabanud ennast õnnetuna, sest sa ei tea, mis sa oled, miks sa oled ja mis on elu olemuslik eesmärk.

Mina otsisin aastaid oma õpetajat, kuni leidsin. Täna ma tunnen ennast tema õpetuste järgi ära. Ma tean millest ta räägib ja praktiseerin seda. Kummalisel viisil see praktika toimub ise läbi minu.

Ma ei teadnud, mis on meditatsioon. Mulle ei meeldinud samuti mediteerida, sõltumata sellest, kuidas sellest räägiti, kirjeldati või praktiseeriti. See õpetaja seletas ära, et ma olengi meditatsioon ning järsku oli minu jaoks kõik selge. Järsku oli meeletus puzzles leidnud iga tükk oma koha.

Ma ei saa olla mitte miski muu kui meditatsioon. Ma ei saa olla mitte miski muu kui teadvus. Ma ei saa olla mitte miski muu kui teadlikkus. Ma ei saa olla mitte miski muu kui armastus. Ma ei pea mediteerima, et olla see, kes ma olen. Ma juba olen see.

Ma loodan, et leiad oma õpetaja... ;)
25. juuli 13:10 Oile kirjutas:
Armas Kaido!
Loen alati Sinu artikleid suure huviga, need on nii elulised ja sügavalt mõtlema panevad.
Saavutada sisemine hingerahu on suur töö iseendaga.
Vahel õhtuti teen yuotubes toodud harjutusi, enda "aju tühjaks tegemiseks". Saades aju tühjaks igasugusest "prahist", mis sinna kogunenud on, saabub hea uni ja järgmine päev on palju tulemuslikum.
Kõik saab ikka alguse meist endist ja meie mõtetest.
Kaido edu Sulle ja jaksu sisemaailmaga tegelemiseks.
29. november 19:47 Jah kirjutas:
Loomulikult külastan iga päev sisekosmos.ee portaali, sest tunnen, kuidas sarnane tõmbab sarnast ja tunnen, kuidas väga tihti siin oma õnnetu oleku vajaduse kätte saan. Õnne ei ole ju olemas nagu autor selle ilusasti ära seletab. Vahel tunnengi, kuidas õnnetusehunnik saavutab oma traagilise eesmärgi alles siis, kui jätab mulje, et tegelikult ihkab ta olla õnnelik. Võib-olla usub ta seda isegi.
29. november 20:15 Jah kirjutas:
eelmisest kommentaarist jäi kogemata välja: http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/arvamus/tiina-jogeda-kunst-olla-onnetu.d?id=67213800
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):