Liigne eneseohverdamine ja kannatamise idealiseerimine suhtes võib ka olla ohtlik tee - see võib viia masenduseni, elujõu ja elurõõmu kadumiseni. Ja mingist hetkest võime hakata eeldama, et ka teised inimesed peavad kannatama...

Ja nii lihtne kõik ongi , niimoodi siin neid ridu lugedes . Miks küll reaalis pole see nii lihtne ?
... Õppides aga lahti laskma millestki, mis meid niikuinii õnnelikuks ei tee, ja keskenduma õppetükkidele, mille lahendamist Elu meilt antud olukorras ootab, võime sillutada tee millelegi uuele ja palju ilusamale, mis meid uuesti naeratama ning andestama õpetab.

Väga hea artikkel, taaskord :) Ka mina sain seda alles hiljuti tundma, et vahel saabki see "meie" aeg lihtsalt otsa - inimesed ei sobi. Lihtsalt enam ei sobi. Siis jääbki üle vaid edasi liikuda ning teada, et edasipidi saab ainult paremaks minna, sest oleme oma kogemusest ju õppinud.

Aitähh Kado!!!See oli väga hea:)

Elu võib panna mehe ja naise ka lühikeseks ajaks kokku,et saab sündida uus elu,selleks lühikeseks ajaks sobitatakse kokku ja seda saad aru hiljem. Ei küsita enam "miks?".

Hea,Kaido!
Arvan ka,et tõeline probleem ei ole valimine ega põgenemine,vaid arusaamine,mida endast kujutab ja tähendab marionetiks olemine.....

Lootus siiki jääb... ja unistada on imeline... Ja küll tuleb päev mil meie kõrval seisab inimene - meie unistusest:D

Suurepärane! Ka kannatuste tee viib õnnelikku olevikku, isegi kui me seda ei mõista ja see tee näib nii pikk...

Kuidas mitte muretseda mõtete pärast? Ja eriti nende mõtete pärast, mis puudutavad iseennast...

Aegajalt võid märgata teadvuses või peas enda ette tekkivat kujutust, mis sarnaneb endaga või enda kehaga või olukorraga, kus sa oled või osaled. See on esimene pilt. Kujutle ennast või täpsemalt oma keha (mõttes) ette. See on teine pilt. Nüüd võid arvutist otsida üles (või siinsamas facebookis) vaadata endast pilti. See on kolmas pilt. Neljandaks võid sahtlist, seina peal või fotoalbumis leida endast pildi. See on neljas pilt. Viiendana võid minna peegli ette ja näha endast või täpsemalt oma kehast pilti. See on viies pilt. Kuuendaks võid silmad avatuna näha oma keha. See on kuues pilt. Seitsmendana võid ise lisada "pildi", mida siin loetelus ei olnud...

Paradoks on asjaolus, et kõik need kuus või seitse pilti ei ole püsivad, vaid tekivad ja kaovad. Sinu olemus aga ei teki ega kao, vaid on püsivalt siin ja praegu. Seega ära muretse "piltide" pärast, mis viitavad sinule, vaid naudi kohalolu käesolevas hetkes... See on sinu tõeline olemus ;)

Seetap olevikus kohalolu on loomulik ja kõige tähtsam. Seejärel tuleb pilt, mida sa näed silmad avatuna, kaotamata teadvustamist, et sa oled kohal... Seejärel tuleb pilt, mida sa näed peeglist, kaotamata teadvustamist, et sa oled kohal... Seejärel võid vaadata pilti, mida sa näed fotoalbumis, kaotamata kohaolu... Kuni nende "piltideni" välja, mis aegajalt teadvuses vilksatavad ja või "minevikku", "tulevikku", "ebamäärasust" või "määramatust" kujutavad, kaotamata kohalolu... ;)

Kui sa oled kohal, siis sa oled teadlik enesest. Kaotamata kohalolu "jalge alt", võid sa juba puhtalt rõõmustada enese tõelise olemuse üle, mis ei ole kuidagi seotud nende "piltidega", mis varem mainitud said. Samuti ei pea sa saavutama vormilist või kehalist perfektsust, sest sinu tõeline olemus ei ole seotud vormiga. Sinu tõeline olemus on juba täiuslik.

Kuidas ennast või oma keha tingimusteta armastada? Või kuidas ennast tingimusteta armastada...

Sa oled juba oma võimete kõrgusel, mida sa iial saavutada võiksid. Sa oled kõik, mida sa iial vormide maailmas näha ja tunda võid. Sul ei ole vormi, kuid sa teadvustad ja võid kogeda vorme. Üks vorm, mida sa koged, on see, mida sa nimetad oma kehaks. Sinu olemasolu on kohalolu, mis ei muutu, kui sa (inimesena) öösel magama lähed või hommikul ärkad. Sina oled alati kohal. Sina oled alati siin ja praegu. Alati olevikus. See on niisugune olevik, mis ei ole kunagi tekkinud ega kadunud. See on alati siin olnud. Sina oledki see praegu, mida inimesed kasutavad tavaliselt ajalise hetke sünonüümina. Sinu olemus on igavene ja praegu...

Sinu olemus on täielik ja täiuslik. Tingimusteta. Sul ei ole vormi, kuid sa teadvustad vormi ja kaotamata ennast vormi, võid sa tingimusteta armastada oma keha. Täpsemalt oled sina see, kes armastab seda keha siin, mida sa nimetad oma kehaks, täielikult ja tingimusteta. See ei pea just olema sinu keha, mida sa tingimusteta armastad, see võib olla ükskõik milline teine keha või vorm. Sinu armastus vormi on reaalselt seotud sinu teadlikkusega enesest. Kui sa oled enesest teadlik, siis sa naudid või sinus on rahu iga vormi vaadates või kogedes. Enesest teadlik olemine tähendab kohalolu olevikus. Sa oled juba siin ja see teadlikkus on puhas rõõm... ;)

Sinu keha või keha, mida sa tavaliselt endaks nimetad on sinu ajutine olemus. See tähendab, et see keha siin on vorm, mida sa teadvustad ja mida sa saad kasutada maksimaalselt hästi kui sa oled endiselt selles kohal. Sinu keha ei piiritle sinu olemuse piire, kuid sinu keha on suurepärane tööriist ja kogemus, mille kaudu sa saad midagi ilusat, loovat, arendavat... jne luua ja kogeda. Oluline on meeles pidada, et sinu keha ei ole sina, kuid sinu keha on sinus ja sina oled kehas. Keha on ajutine ja seepärast ära karda keha surma, vaid naudi kohalolu selles. Naudi olemist selles.

Kehaga on seotud mitmed piirangud, mida sa elu jooksul oled teadvustanud ja kindlasti teadvustad veel, seepärast austa neid neid piiranguid. Üldiselt sa teadvustad neid piiranguid ja loomulikult reageerid ohtu minimeerivalt kui sa seda märkad. Seepärast ei ole vaja muretseda. Kuid sa võid teadlikult keha teadvustades märgata muidki nüansse, mis on tekkinud näiteks harjumusest või pealiskaudsusest. Näiteks sa võid märgata keha loomulikku olekut erinevates situatsioonides ja teadlikult olla nendes mugavates ja vähem pingutust vajavates olekutes ja niiviisi minimeerida ebamugavate harjumuste mõju. Sa võid märgata ja teadvustada keha kogedes veel mustmiljon asja...

Kui sa oled teadlik enesest, siis sa teadvustad loomulikult ka keha, mida sa koged ja sa tunned või teadvustad rõõmu oma olemuse üle. See on puhas rõõm. Teiste sõnadega kohalolu. Selles kohalolus aksepteerid sa täielikult oma keha sellisena nagu see on. Selles aksepteerimises võid sa muuta midagi oma keha juures nii nagu sulle meeldib. Selle muutmise juures ei ole enam enese samastumist kehana ja seepärast on niisugune muutus või muutmine kerge. Just psühholoogiliselt või hingeliselt kerge. Sa ei pea kartma enam seda, mis saab, kui see keha kellelegi teisele ei meeldi. Seda ei olegi vaja. Seda ilu märkab see, kes on samuti kohal, aksepteerib sind sellisena nagu sa oled ja tunneb rõõmu või kogeb armastust sinu vastu. Seega oma keha aksepteerimine ja armastamine sõltub ainult sinu eneseteadvusest ehk kohalolust... Märka kohalolu... Naudi kohalolu... ;)

Kuidas saavutada eesmärke nii, et eneses ei tekiks kannatamist selle protsessi jooksul? Kuidas saavutada eesmärke rõõmu ja rahu kogedes...

Pea meeles, et mida iganes sa teed, olgu see lihtne igapäeva toimetus, hubi või rutiinne töö, kõige olulisem on kohal olemine. See tähendab enese teadvustamist ja selles seisundis olemist. Täpsemalt tähendab see lihtsas eesti keeles, lihtsalt olemist. Sinu ülesanne või eesmärk ei alga idee või mõtlemisega, mida teha või mida järgmisena teha. Sinu ülesanne on puhata või täpsemalt olla eneses. Olemine olevikus on selle teine nimi. Olemine kohalolus. Olemine praegu. Olemine vaikuses... Selles on sügav sisemine rahu, rõõm ja õnnistuse tunne. See on alati kõige tähtsam.

Teine tähtis osa on olla endiselt kohal ehk mida iganes sa saavutada üritad või soovid, kohalolu ja sellega seotud rõõm on sinu olemus. Ära seda unusta. Ainult niisuguses seisundis tekivad rõõmu, rahu, rahulolu ja huvi või väljakutseid pakkuvad loomingulised ideed. Sinu ülesanne on neid ideid kohalolekuga väljendada. Sinu suurim väljakutse on väljendada selle ideega rõõmu, rahu, armastust, ilu, huvi,... kohalolu. Muidugi juhul kui sa kohalolu oma ideedesse kaasata soovid. Kohalolu on võti, millega väljendad tõelist ennast, mitte muutuvat või kaduvat vormi...

Seega sinu järgmine kõige olulisem ülesanne on: kuidas selle ideega tuua endaga kaasa see kohalolu? Siin ongi konks. Kui tavaliselt üritad ideed saavutada ja tuleviku plaane haud, siis seekord nihkub fookus hoopis olevikku, kohalolusse. Sa ju teadvustad, et mida iganes sa lood, see on ajutine. Mitte ajutine sinu jaoks, kuid ajutine vormi maailmas. Seega ära raiska aega negatiivsete tunnete või mõtete väljendamiseks, kui see ei ole sinu eesmärk. Vaid ammuta energiat sellest kohalolust: vaiksest, läbipaistvast sisemisest rahust ja rõõmust. Olemisest praegu. Nii lood sa vormi, mis seda väljendab ja sellel vormil on oma üllas ja pühalik eesmärk... Eriti veel siis kui sa teadvustad, et see kaob ükskord samamoodi nagu seda enne ei olnud...

Saavutamise või eesmärkide elluviimise juures on oluline mitte kaotada kohalolu ehk mitte kaotada ennast muutuvatesse ja kaduvatesse vormide maailma. Kui kohalolu eneses katkeb, tunned sa ennast taas eraldi ja eraldatuna, samuti võid tunda taas kuidas sa ajaga, rahaga ja energiaga pead võistlema ja võitlema. See ei ole meeldiv eesmärkide saavutamise viis ja pealegi tabavad inimesed selle sinu loometöös ära, isegi kui sa seda ei usu. Mitte keegi ei soovi osta vormi, mis on teostatud hirmus... Loomulikult on ka neid inimesi, kuid nad ostavad seda, et kogeda seda, millega nad teadvustamatult samastunud on... Või ostavad nad seda, et saada mingi õppetund (enese peegeldusena)... Või... kes seda teab...

Sinu eesmärgid olgu seotud kohaloluga. See on sisemise rahu, rõõmu, vabaduse ja armastusega... Muidugi kui sa seda koged ja jagada soovid... ;)

reaalis toimub kõik väga aegalselt ja niikaua, kui on natukenegi hea või pole paremat, siis kannatad ja võtab aega, kuni mõistad et see ehk pole õige tee. Tagantjärele tundub, et on lihtne ja vbolla isegi mõtled, miks kiiremini seda ei mõistnud. Enda kogemusest oli nii, et sisetunne andis märku, kuid mõistus jäi peale, samas olid tunded ühest äärmusest teise, kuni tekkis olukord, mis lõpetas suhte. Iga suhte lõpetamine on valus ja võtab aega, et üle saada. Kuid igast suhtest on võimalik üle saada, kui see pole määratud kestma.

Tänan, Mõte!

Suhted on päris olulise tähtsusega olnud, et enesesse vaadata...

Inspireerituna Tiia'st lisan ühe artikli.


Illusioon on mingisugune mõttemina, mida me endast ette kujutame ja millesse me teadvustamatult usume, kuid samal ajal seepärast ka kannatame.

Siin on meie keha, me näeme oma keha, me võime käega puudutada oma keha, me teame, et see on siin. Miski on selles kehas. Olgugi, et me funktsioneerime bioloogilises mõttes täiesti iseseisvalt, on miski meie keha juures kohal, miski on siin, ja on teadlik enesest.

Sul on keha, kuid sa ei ole keha. Kas see on tõsi? See oli paradoks, mida mina pikka aega läbi ei hammustanud. Miski on mu kehas ja on täiesti kohal, kuid sellel miskil ei ole keha või vormi. Ometi see miski on teadlik kehast või vormist. Seega, tegelikult ei ole minul ega sinul keha, kuid nii mina kui sina oleme teadlikud kehast, sest keha või vorm on piiratud. Meie, olemus, ei ole piiratud ja seepärast me kehast või vormist teadlikud olemegi.

Läbi piiratud keha või vormi võid sa teadvustada ka enda piiramata olemust. Kuid sa võid ennast teadvustada ka teisiti, näiteks muusikat kuulates. Sa kuulad või oled kuulamas muusikat ja samal ajal märkad, et see toimub vaikuses või vaikuse taustal. Sa teadvustad vaikust enese teadlikkusena. Sa teadvustad vaikust enese olemusena. Kõige üllatavam on aga minu jaoks just kohalolu. See on kõik, mis ma olen ja mis selles kohalolus on…

Illusioon tekib siis, kui meil on vaja otsida endale identiteeti. Tavaliselt tuleb selleks ennast identifitseerida ehk samastada mingi vormi kaudu ja vastanduda kõigele muule. Mina olen see vorm ja ma ei ole need ülejäänud vormid. Niisuguse tüüpilise identiteedi omistamisega on tavaliselt kaasas personaalne mina või illusioon. See illusioon ehk piltmina on teiste sõnadega minapilt, mida me usume olevat mina ise ja millesse me investeerime oma aja, raha ja energia.

Paraku on illusioon seotud suurte psühholoogiliste kannatustega, sest see ei ole pärismina. Kui kujutletav mina või samastumine on toimunud “ego” külge, siis toimib see süsteem nii nimetatud ego vajadusi rahuldavalt. Siiski ei saa see süsteem toimuda täiuslikult, sest enese identiteet eks samastumine mingi objekti külge ja vastandumine teiste objektidega ei ole meie tõeline olemus.

Meie tõeline olemus on kohalolu, milles me avastame eneses kõik, mis me oleme. Meis on ego, valukeha, suurepärane enese teadlikkus jne… , kuid me ei ole neist mitte ükski eraldi ilma kohaloluta. Ehk teisisõnu, illusioon on klammerdumine enese kujutluspildi külge ilma kohaloluta, ilma teadvustamiseta. Näiteks kui inimene on endale(gi) teadvustamata klammerdunud ego külge, siis isegi teadvustamatult on miski temas teadlik, et see ei ole tõeline mina. Inimene ise kogeb seda psühholoogilise kannatamisena, sest miski temas on teadlik tema tõelisest (õnnelik) olemisest ja seepärast inimene püüab muuta oma ego. Ego ei ole võimalik muuta. Ego on täpselt niisugune nagu see on. Samamoodi ei ole võimalik muuta tingimusteta armastust. See on täpselt niisugune nagu see on – tingimusteta armastus.

Seega teadvustamatult identeedi omandanud inimene kogeb esialgu midagi, mis ta tõeliselt ei ole, kuid selle tõe teadvustamiseks on tal vaja eneses olla kohal ehk tingimusteta ennast armastada. Samuti seda identiteeti tingimusteta armastada. See ei ole alati “kerge”, sest inimene tihti ei tunnista või ei teadvusta endale enese identiteeti ehk võltsmina. Aga, kui inimene seda lõpuks tunnistab ja teadvustab, ei ole vaja tal mitte midagi muuta, vaid lihtsalt endas kohal olla. Kohaloluga on alati kaasas sügav enese teadvustamine just niisugusena nagu me oleme.

***

Teisisõnu, selleks, et oma tõelist olemust mõista, on vaja kohalolu tuua oma igapäeva ellu, ja teha seda teadlikult. Tuues kohalolu oma tunnetesse ja mõtetesse, teadvustame ennast nendes kohaloluna ja kogeme kõiki tundeid ja mõtteid nii nagu need loomulikult on. Samamoodi toimib see ka meie kehas. Tuues kohalolu kehasse, teadvustame ennast selles kohaloluna ja samal ajal teadvustame keha eneses kogemusena.

Inimesed, kes usuvad enese minapilti või selle jõusse, ja investeerivad selle muutmisesse või täiustamisse, usaldavad tavaliselt oma mõttemina. See ei ole meie tõeline olemus. Samas need inimesed teadvustavad seda mõttemina või minapilti. Teadliku kohalolekuta arvavad nad, et nemad ise või nende elu on tihedalt või otseselt seotud selle mentaalse pildiga sisuga. On oma põhjus ja oma ”aeg”, millal nad ”seisavad” sammuke taga sellest ”pildist” ja teadvustavad, see ei ole mina, sellel pildil ei ole mingit mõju minu ellu ja seda pilti ei ole vaja muuta. See on hetk, kui inimene tõeliselt minapilti märkab ja selle olulisust tabab. Sellel minapildil ei ole selle pildi kontekstist lähtuvalt mingit mõju ega tähtsust, küll aga on tähtis selle pildi märkamine...

Selle pildi märkamise põhjuseks on kohalolu. Enese kohalolu märkamine ja kaasamine teadlikult oma hetkekogemusse toob kerguse ja rõõmu. See toob sügava teadvustamise, et miski ei pea olema teisiti kui see on...

Siin on midagi Eesti Tolle fännidele:

"Kui sa jalutad või veedad puhkehetke looduses, austa seda keskkonda, olles seal täielikult, üleni. Peatu. Vaata. Kuula. Märka kuidas iga loom ja iga taim on täielikult tema ise. Erinevalt inimestest, ei ole nad endid kaheks jaotanud. Nad ei ela mentaalsete kujutluspiltide kaudu iseendast, mistõttu ei ole neil vaja muretseda nende minapiltide kaitsmise ja täiustamise eest. Hirv on tema ise. Nartsiss on tema ise.

Kõik looduses leiduv ei ole mitte ainult iseendaga üks, vaid nad on üks ka kõiksusega. Nad ei ole ennast eemaldanud kõiksuse kangast, nõudes endale lahusolevat eksistentsi: "mina" ja ülejäänud universum.

Looduse imetlemine võib sind vabastada sellisest "minast", suurest probleemide tekitajast."

***

Kui teadlik kohalolu saab meie püsivaks olemuseks, võime mõista ka nende inimeste väiteid, mida "üks osa" meie enese sees varem ei uskunud. Näiteks Darryl Bailey avastust, et ta ei ole siin elus mitte midagi "ise" teinud, ometi on ta kohal ja ta on tunnistajaks kõigele, mis on ja mis toimub...

Kui sa koondad oma tähelepanu millelegi naturaalsele, mis on saavutanud oma eksistentsi ilma inimese vahelesekkumiseta, astud sa välja kontseptuaalse mõtlemise vanglast ning asud, teatud määral, osalema Olemisega ühenduses olemise seisundis, milles kõik naturaalne senini eksisteerib.

Koondada oma tähelepanu kivile, puule või loomale ei tähenda temast *mõtlemist*, vaid lihtsalt tema kogemist, vastu võtmist, tema teadvuses hoidmist.

Miski tema olemusest kandub siis sinusse üle. Sa võid tunnetada kui muutumatult kohalolev ta on, ning selle käigus tärkab seesama muutumatu kohalolu sinus. Sa koged kui sügavalt ta toetub Olemisele — olles täielikult üks sellega, mis ta on ja kus ta on. Seda teadvustades jõuad ka sina rahu asupaigani sügaval iseendas.

Tore oleks, kui õpiksime niimoodi oma tähelepanu koondama ka teisele inimesele, oma partnerile, või oleksime ise teadlikumad sellest, mis meie mõtetes ja tunnetes toimub, kui me temaga koos oleme, siis oleks igal suhtel arenguruumi.
Tunnen mitmeid inimesi, kes vaimsete praktikatega alustades on kahjuks oma suhted unarusse jätnud, või ei ole kaaslane nii "vaimne". Tegelikult on ju võimalik kasutada meditatsiooniga treenitud teadlikkust ka suhte arendamiseks. Aga mis siis, kui suhe ongi tegelikult meie vaimsete praktikate proovikivi? Mis viga oleks ülimat rahu ja armastavat sõbralikkust kogeda metsaonnides ja Himaalaja koobastes! Aga vaat katsu see käiku lasta oma solvunud, vihase, näägutava, viriseva jne kaaslasega suheldes :-) Mõne inimese jaoks on meditatsioon pigem põgenemine reaalsusest kui sellega ühenduse kogemine.
Marionettideks muutume siis, kui me pole endast, oma motiividest, impulssidest, tunnetest piisavalt teadlikud, et oma otsuste/valikute eest vastutust võtta.
Ja siis näitamegi süüdistava sõrmega saatuse peale, selle asemel, et õppida emotsioonidega toime tulema, teist kuulama, ennast selgemalt väljendama, läbi rääkima, seksuaalset repertuaari laiendama, oma lubadusi pidama jne.
Muidugi on inimesi, kes tõesti kuidagi omavahel püsivaks lähisuhteks ei sobi, aga mu jutu mõte on selles, et ikkagi ei maksaks liiga kergekäeliselt otsustada, et "iseloomud ei sobi" või "kasvasime lahku". Ja meditatsioon oma olemuselt peaks aitama suhtel sügavamaks ja värskemaks saada, ka siis, kui sellega tegeleb ainult üks partner. (kui just pole tegemist kaassõltuvuse või tõsise vägivallaga)

Evelin,
Sinu sõnumis on sügavust, mida artiklis jäi vajaka. Probleemiks on kujunenud ju see, et liiga kergekäeliselt "ei sobita", "kasvatakse lahku" jmt. Ikka nii, et meie vajadusi ei ole see teine inimene täitnud ja kohe on ka "vabandus" varnast võtta. Kas aga meie ise teise inimese vajadusi täidame? Kas me ise oma vajadusi täidame või ootame, et need täidetakse meist väljapoolt, st meie eest?
On inimesi ja mitte vähe, kes aina lahku kasvada oskavadki. Seda korduvalt. Kokku kasvada aga mitte. Pange tähele: võimalusi on vähemalt kaks, mitte üks. Ja valikuid teeme meie ise. Nii mõnigi destruktiivne valik jääb tegemata, kui oleme valmis ka kokku kasvama; kui nõuame (jah, Kaido nimetas seda nõudmist ootuseks) iseendalt eelkõige ja alles siis hakkame ootama teiselt. Kui endale omi vigu andestades oleme nõus vigu, mis tegelikult elus edasiminekut ei sega, andestama ka teisele. Küllap tasapisi siis ka samm ühisesse takti läheb, kui seda mõlemad osapooled tahavad ja taotlevad ning on selle nimel nõus pisut harjutama. Siin on tõesti läbirääkimiste koht: plaane teha, eesmärke seada ja nende poole pürgida saab ikkagi siis, kui mõlemad osapooled on nõus otsima võimalust, kuidas saavutada ühine rütm. Ühe osapoole pingutus ühise elu nimel ja teise osapoole pingutus ainult talle sobiva nimel või siis mõlema pingutus ainult ja üksnes endale sobiva nimel viibki selle kurikuulsa lahku kasvamiseni. Kokku kasvamine ei ole moes ja sellest ka ei räägita kuigivõrd. Isegi siinses ajaveebis minu hämminguks mitte.
Siinne artikkel haakub teemaga "Madalad ootused on suhte alus" - pealkiri on mõnevõrra ebaõnnestunud, sest antud kujul võib sellest tõesti aru saada kui kõigega leppimisest, sh varguste, vägivalla, alkoholismiga... See ei olnud minu arusaamise kohaselt see, mida edastada taheti. Need kaks artiklit täiendavad teineteist ja annavad isegi võtme teise artikli mõistmiseks, kuid eraldivõetuna keskenduvad mõlemad mõttearendused liialt käibetõdedele.
Annan siinkohal endale aru, et käibetõdedest eemaldumine tuleb aja ja elukogemusega. Niisiis jaksu selle pika ja käänulise tee käimisel Kaidole ning kõigile meile.

Tänan, Kaido! Oleks vaid julgust tulevikku vaadata ja masohhism lõpetada ja nii ka teise inimese õnnetu olemine... Raske on v'lja astuda, kuigi tead, et õige oleks.