Ülehomme, esmaspäeval, kell 7.30 läheb minu lennuk tagasi Pekingist Viini. Ja sealt edasi Stockholmi ning Tallinnasse.

See on olnud üks äraütlemata põnev kuu, mille käigus ma olen ennastunustavalt naernud, vihast punastanud ning õnnest naeratanud. Hiina on lihtsalt maa, mis võib meile näidata väga paljusid erinevaid elu tahke.

Eile hilisõhtul Pekingi peatänava McDonaldsis jäätist süües tulid minu lauda kaks hiina tudengit, kes õpivad Pekingi Ülikoolis inglise keelt. See ei olnud tegelikult esimene kord, kui hiinlased välismaalasele niimoodi lähenenud on - sama juhtus ka Shenzheni raudteejaamas, kuid sealse noormehe mure oli see, et ta oskas inglise keeles öelda ainult "Hi". Teise lause - Welcome to China - kokku sobitamine võttis tal juba päris palju aega.

Eilsed tudengid olid aga hoopis teisest puust. Nende inglise keel oli palju parem kui minu oma ning kui ma ei oleks teadnud, et nad on Pekingis elav noorpaar, oleks ma vabalt arvanud, et inglise keel on nende emakeel.

Abielu vs armastus
Me rääkisime elust, tööst ja armastusest. Nad uurisid, kust ma tulen ning mida ma teen. Ma rääkisin nendele oma tööst, Lily & Tommy tekkimisest ning Sisekosmosest. Muide Sisekosmos oli just see, mis nendele väga huvi pakkus.

Kommunistlikku Hiinat eristab läänemaailmast religiooni / ateismi äärmuslikkus. Hiinas on vaid kaks võimalust: a) sa oled usklik (kui räägid näiteks budismist), või b) sa oled ateist. Selliseid mõisteid nagu eneseareng, spirituaalsus, meditatsioon jms nende jaoks ei eksisteeri. Ei tea miks, aga võib olla on põhjuseks see, et kui inimene liiga palju endaga tegelema hakkab, ei kuuletu see enam nii hästi kommunistlikule parteile.

Seega huvitas neid väga, mis asi see eneseareng on ning miks ma sellise jamaga tegelen? Ma rääkisin nendele meie maailma materialistlikust, kiirustavast ning stressi tekitavast ühiskonna korraldusest, elu ajutisusest ning sellega kaasnevast rahu ja õnne otsimisest. Ma ütlesin nendele, et ükskõik, mis meie elus praegu toimub, ei tohiks me selle külge liigselt klammerduda, kui see meid õnnelikuks ei tee. Kuna elu on ajutine - me kõik liigume ju lõpu poole - , siis peaksime igal hetkel mõtlema selle peale, kuidas teha ning kogeda asju, mis meid õnnelikuks teevad, mitte aga neid asju, mis kedagi teist õnnelikuks teeb, ja rääkimata asjadest, mida me teeme ainult seepärast, et nii on kombeks.

Ning ootamatult tuli tüdruk lagedale looga, mis jahmatas mind täielikult. Kui ta oli noorem olnud, elas ta koos vanematega kortermaja teisel korrusel. Sama trepikoja viiendal korrusel elas abielupaar, kes oli abielus olnud juba 20 aastat. Nende elus oli kõik justkui korras - nendel oli ilust kodu, tütar ning korralikud töökohad.

Nende abielust oli aga puudu armastus. Nad käisid küll igal pool koos, kuid mitte seetõttu, et nad üksteist väga armastaksid, vaid seetõttu, et nad olid abielus ning nii oli kombeks.

Ühel päeval toimus nende elus pööre. Täpsemalt tegelikult mehe elus, sest ta armus teise naisesse, kes oli temast mõned aastad noorem, vaba ning vallaline. See oli pöörane armastus, mille käigus kadus mehe jaoks aeg ning ruum. Nad tahtsid koos olla iga päev, kuid nad ei saanud, sest mees oli juba abielus. Ning Hiina on reeglite maa - kui sa kord juba abielus oled, siis on ühiskondliku surve tõttu väga raske langetada lahutuse otsust.

Nii ei teinud seda ka mees. Ta ütles oma elu armastusele: "Ma armastan sind rohkem kui kedagi teist siin maailmas, aga ma olen selles elus oma valiku juba teinud. Ma olen oma naisega 20 aastat abielus olnud, ja mul on raske seda muuta. Me võime üksteist armastada, kuid seda ainult viisil, et mina olen abielus ja sina oled minu armuke".

Haigus muudab meie vaadet elule
Ühel päeval toimus nende elus uus pööre. Nimelt teatas arst, et mehel on maksavähk ning tal on jäänud elada mitte rohkem kui 3-4 aastat.

Sel hetkel teadvustas mees esimest korda elus, et elu on ajutine. Tegelikult on ju meie kõikide elu ajutine, kuid me ei teadvusta seda - me elame, nagu oleks see lõputu. Alles 80-aastaselt võime "ärgata" ning küsida endalt, miks me midagi ei muutnud? Miks me elasime oma elu ära kellegi teiste reeglite järgi?

Kui mees sai aru, et ta sureb 3 aasta pärast, tekkis tema pähe küsimus: "Miks ma peaksin elama need 3 aastat kellegagi, keda ma ei armasta? Kui ma suren varsti niikuinii, siis miks mitte kasutada allesolevat aega tõelise armastuse nautimiseks?".

Kuna nende tütar oli juba teismeline ning üsna pea alustamas oma elu, siis otsustaski mees lahutada. Ta tegi seda kiiresti ning ootamatult. Aeg ju tiksus. Tikk - takk ... tikk - takk.

Kas armastus on olemas?
Mehe senine abielu oli olnud formaalne. Olukorra piltlikustamiseks tõi tüdruk McDonaldsis Hiina metafoori abielust, mis on justkui küpsetatud kana. Abielludes on kana priske ning mahlane - sellel on nii liha kui kondid. Aastatega jäävad sellest aga järele ainult kondid - kõik hea osa on juba ära söödud ning alles on jäänud vaid maitsetud ning kuivad aspektid abielust. Kana on muutunud luukereks, mis püsib küll püsti, kuid see ei ole enam kana, mida sa süüa tahaksid.

Selline olukord oli ka mehe abielus. Väljast vaadatuna oli kõik ilus - see püsis jätkuvalt püsti -, kuid tegelikult oli abielust järel ainult "luukere". Nad tegid võõraste ees head nägu, kuid omaette olles taandusid nad eraldi tubadesse ning "nautisid" oma üksildust.

Peale lahutust muutus kõik. Mees oli uuesti ellu ärganud. Ta säras, ta naeratas, ta rääkis. Ta oli jälle olemas. Ta oli oma elu tagasi saanud. Ta oli jälle õnnelik.

Mees oli terve elu töötanud ülikoolis elektrikuna, kuid nüüd otsustas ta jääda pensionile. Tema iga oli lihtsalt juba selline, et see oli võimalik. Ta otsustas elektriku ameti maha panna ning hoopis uut abikaasat tema väikeses juuksuriäris aidata. Nad olid armunud ning nad panid oma armastuse ka oma töösse, mille tagajärjel muutus juuksurisalong üheks populaarseimaks salongiks selles piirkonnas. Kõik õitses. Mees ja naine õitsesid, nende töö õitses ja kõik nende ümber õitses.

Kuid mehel oli vähk. Vähk oli ju see, mis oli mehe julgetele tegudele tõuganud. Ta teadis kogu aeg, et tema värske õnn kestab ainult mõned aastad.

Ühel päeval toimus nende elus taas pööre. Kui mees läks regulaarsele tervisekontrollile, et tuvastada kasvaja arengut, avastas arst, et kasvaja oli viimase 3 kuuga kahanenud. Järgneva 9 kuuga paranes mees täielikult. See on armastuse jõud.

Mis juhtus eelmise abikaasaga?
Kuulates seda lugu tundsin ma mehe üle siirat heameelt. Kuid mul tekkis paratamatult küsimus, kuidas eelmise abikaasa elu edasi kulges?

Naine aktsepteeris mehe otsust ning lubas ka endal eluga edasi minna. See kõlab küll natukene muinasjutuna, aga väidetavalt leidis ka tema uue armastuse, kellega ta abiellus. Ka naine sai uuesti õnnelikuks. See on armastuse jõud.

Selline oli lugu tüdrukult, kes küsis, mida tähendab eneseareng ning miks ma sellise asjaga tegelen. See lugu oli tema vastus minu väitele, et meil kõikidel on õigus olla õnnelik, sest meie sisemine seisund määrab selle, missugune on meie elu.

Kas sina muudaksid midagi oma elus, kui sul oleks elada veel 3 aastat?

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas