[11. mai 2010 | Kirjutas: Kaido | 33120 korda loetud | kokku kommentaare: 20]
Armastus. Kõige ilusam sõna maailmas. Miljonitele. Ei, isegi miljarditele.
Kas keegi on seda kogenud, kogemas või unistab selle kogemisest? Ma arvan, et mingil ajahetkel oma elus oleme me kõik need faasid läbi teinud. Kuid kas me oleme enda jaoks iialgi teadvustanud, mis asi armastus meie jaoks üldse on?
Armumine
Vau! Esimene armastus, mis meid üldjuhul vahemikus 14-18 eluaastat tabab, on tappev. See on nii magus, nii võimas ning nii unustamatu. Me siseneme armudes sõna otseses mõttes teistusugusesse teadvusseisundisse, mis lubab meil teha ja korda saata asju, mida keegi normaalses seisundis ei teeks. Jah, ma arvan, et "lubab" on siinjuures isegi õige sõnakasutus, sest armumise perioodil ei ole me ju meie ise - hiljem me vaid meenutame mõnusalt nostalgiliselt, milleks kõik me sel ajal valmis ei olnud. Seega, me justkui lubasime endal nautida seda aega, kui me ei olnud päris normaalsed, ja me saame aru, et sel ajal teostatu ei saagi kannatada alati kriitilist meelt, sest me olime uimastite mõju all. Aga neid uimasteid ei tarvitanud me mitte välispidiselt, vaid meie enda keha toodab neid armumise ajal nii palju, et me ei vajagi midagi muud. Meile piisab meie mõtetest, meie unistusest ning armastatu üksikust riideesemest, kust me ei väsi nuusutamast tema parfüümi, mis automaatselt aktiveerib meie ajus neuronühendused manades meie silmade ette taas ja taas hetked, mille nimel me oleme valmis kasvõi surema. Sest ilma temata ei ole ma meil midagi enam siin Maa peal teha.
Jah, me oleme sel ajal hullud. Täpselt samasugused hullud nagu iga teisegi emotsiooni mõju all - kadedus, viha, solvumine, petumus jpt. Hinnanguliselt on meil umbes 300 erinevat emotsiooni, mida me läbi elame. Inimesed tapavad ju armukadedusest, vihast ning pettumusest teisi inimesi; emad-isad ei räägi oma lastega järgnevad 30 aastat, sest laps valis oma abikaasaks kellegi, keda tema vanemad ei aktsepteeri; ning me kolime hetkeajel elama Iisraeli, sest me kohtasime Hispaania ööklubis kedagi, kes meile ühe öö jooksul seitseteist korda ütles, kui ilus ning veetlev me ikka oleme. Need on kõik emotsioonid, mida me elame läbi, ja mis teevad meid ühel hetkel kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas, kuid järgmisel hetkel võivad nad muuta meie maailma väljakannatamatuks põrguks.
Jah, armumine ei ole armastus. Armumine on emotsioon, ning seda tuleb niimoodi ka võtta.
Sõprus
Üks inimene sajast, kes hetkeajel Iisraeli kolib, leiab uues kaaslases oma tõelise sõbra ning hingesugulase. Peale seda, kui armumine on otsa saanud, ning mees-naine on kaineks "maganud", märkavad nad, et nende vahel on midagi veel peale pelga emotsiooni, mis hoidis neid eelnevad neli kuud tegutsemas. Üks avastab, et ta ei soovigi Eestisse tagasi kolida, sest talle mitte ei tundu teine inimene lihtsalt müstiline ning eksootiline, vaid ta leiab selle inimesega tõesti ühise kokkupuutepunkti ja neil on koos hea olla. Ning teine inimene märkab, et teda ei köida esimese juures mitte ainult põhjamaised silmipimestavalt ilusad blondid juuksed ning tema helesinised silmad koos imetlusväärse vormiga, vaid ta naudib temakese seltskonda rohkem kui on seda teinud ühegi naisterahvaga kunagi varem. Nendel on tõesti midagi, millest omavahel rääkida, mida koos teha ning kuidas aega veeta, ning üksteist isegi õpetada. Nad on lihtsalt hingesugulased, ja nendel on omavahel koos niiiii hea olla. Nad tunneksid teineteist nagu eelmised 20 aastat. Või isegi 200 aastat. Kas see on armastus?
Samad omadused - hea klapp, põnevad jutuajamised ning koosveedetud aeg - kuuluvad aga ka sõpruse juurde, mida jagavad samast soost inimesed. Miks muidu me veedame aega oma sõpradega? Sest meil on koos mõnus olla - me tunneme üksteist hästi, ja me oleme justkui hingesugused. Justkui me teaksime teineteist juba eelnevad 20 aastat. Või isegi 200 aastat.
Mis on see osa, mis muudab siis sõpruse armastuseks? Kas tõesti seks ning intiimsus mehe ning naise vahel? Meie eesmärk on ju leida enda kõrvale tõeline sõber, kes mõistab meid alati, ning jagab meiega nii meie muresid kui ka rõõmusid. Aga see on ju sõprus, mitte armastus. Kas siis armastus = seks?
Jah, sõprus ei ole ka armastus. Sõprus on siiras usalduse ning ühiste väärtuste jagamine teise inimesega.
Armastus laste vastu
Kui mulle 2004. aasta juunis minu esimene poeg peale sündimust kätele pandi, avastasin ma enda juures midagi täiesti uut - armastuse oma lapse vastu. Ma olin olnud korduvalt armunud, ning mul oli palju sõpru - kuid see, mida ma nüüd kogesin, oli midagi täiesti uut. Ma isegi ei teadnud, et inimene võib midagi sellist üldse tunda. See oli piiritu armastus kellegi vastu, keda sa isegi ei tunne. See oli nii tugev, et see lausa koormas mind - ma ei tahtnud seda tunnet mitte kunagi kaotada. Ja ma olin valmis endast kõik andma, et seda ei saaks mitte kunagi minu elus ka juhtuda. See tunne oli tingimusteta, kõike ületav ning kõiki alistav - mitte miski ja mitte keegi ei olnud mulle olulisem kui tema. Tema, keda veel 15 minutit tagasi ei olnud meie maailmas olemaski, ning keda ma arvasin olevat lihtsalt üks inimene minu elus, kelle eest hoolitseda. Kas see on siis armastus?
Aga sedasama "tunnevad" ju loomad oma poegade vastu. Emasloom teeb endast kõik, et oma poegade eest hoolitseda - ta on valmis isegi nende eest surema.
Kuidas meie - inimesed - arvame siis endast nii palju, et nimetame ennast tõelisteks armastajateks oma laste vastu? Ei, see ei ole armastus - see on instinkt, mis meisse on programmeeritud. Kui meie, ja kogu loomariik, ei "armastaks" oma lapsi-poegi nii palju, siis kes neid kaitseks ja üles kasvataks? See on täiuslik mehhanism, mis looduses aset leiab, mille kaudu iga lapsevanem hoolitseb just tema poegade eest. Ja see tagab, et kõik on lõppkokkuvõttes kaitstud. Kuid meie, inimesed, muudame selle kõik väga romantiliseks ning suuremeelseks - me armastame oma lapsi. Ei, me lihtsalt jumaldame neid, sest see on meie ürgne ning loomupärane kohus ning omadus. Mitte keegi ei armastaks neid ju, kui isegi meie seda ei teeks. Vaid meie suureks rõõmuks on see, et me tunneme ennast oma lapsi armastades nii hästi. Me nimetame ennast õnnistatuteks ja õnnelikeks, et meil on lapsed, keda me saame armastada. Jah, see kõik tundub tõesti niiiii hea, kuid see on kõigest programm, millele me allume. Koos meie kodus pikutavate koerte-kassidega ning keldris toitu otsivate hiirte ning putukatega. Meie erinevus nendest on vaid see, et me mõtleme asju välja. Kogu loomariik kaitseb ja armastab oma poegasid spontaanselt, tingimustega, kuid meie pöörame selle egoistlikult enda kasuks, et MEIE oleme õnnelikud, et me saame kogeda armastust. Ja sageli ei olegi meie armastus oma laste vastu ju tingimusteta - me seame nendele palju tingimusi, et nad vastaksid meie ootustele. Kas see on siis armastus?
Jah, instinktid ka ei ole armastus. Instinkt on meie geneetiline kohustus kanda hoolt oma poegade eest, et saaks realiseeruda jumalik plaan ning inimkonna jätkuvus.
Hmmm ... kas armastus on üldsegi siis olemas?
_______________________________________
Kompass Rakveres: Kuidas anda elule tähendus?
Vaata www.sisekosmos.ee/kompass
Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist
|
Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Kursus
|
11. mai 21:22 diana kirjutas:
Suht kahju ma mõtlen siin.. ma olen selle asja üle varem ka mõtisklenud. Tean et ihal ja armastusel on vahe sees. See nö. keemia mis inimeste vahel on ,see on ka siiski ainult nende energiate sobivus aga need ka ajapikku muutuvad ju.
Samas olen lugenud ka selle kohta et inimesed sünnivad maa peale kahekaupa, ning väga vähesed tõesti leiavad üksteist. Ei oskagi seisukohta võtta. Artikkel iseenesest on hea. Aitäh. |
11. mai 22:55 ktr kirjutas:
Armastus on üks energia. Millegipärast nimetatakse seda üht energiat nii. Me saame selle energia sees või seda energiat kasutades olla kui tahame. Vahel juhtub see kogemata ja miski toob selle esile. Kuid me saame selles energias viibida kogu aeg kui soovime ja natuke oskame, harjutame. Väga hästi me tunneme ära kui keegi meie kõrval elab armastuse energias, selle inimese läheduses on nii hea olla, kõik tahavad temaga koos olla. Ja mida rohkem seda energiat nö kasutada, seda rohkem seda juurde tekib. Ja seksiga või emotsioonidega ei ole sellel mitte midagi tegemist ja selleks ei ole kummalisel kombel tegelikult vaja ka seda ühte müstiliselt õiget teist inimest.
Armastust kõigile! |
11. mai 23:04 Kaido Pajumaa kirjutas:
ktr!
Väga head mõtted! Viitavad väga hästi armastuse tegelikule olemusele ;) seekord siis tingimusteta "variandile" armastusest ... |
11. mai 23:08 Signe kirjutas:
Loen ja mõtlen. Mõtlen ja loen. Kahju on jah, nagu eelkirjutajagi ütles.. ei ole tarvis kõike sõnadega ju lahterdada, lahti seletada. Või on? Mõnede inimeste jaoks ehk on, aga minul oli kurb seda artiklit lugeda... Kui armastust ka ei ole olemas, siis mille tarbeks me üldse siin maamunal elame? Et sugu edasi kanda, saata oma soove universumile, kuulata, tunnetada, tunda võnkeid- liiga tehislik kuidagi... Või olen mina, kes seda nii praegu võtab, oma hetkelist elu arvestades..
Ei taha end kammitseda ja kontrollida kõike, mis minus ja minu ümber toimub. Kui mul on hea olla ja ma tunnen end suurepäraselt, ning ei tee sellega kellelegi liiga, siis nii võiks ju jäädagi. Nii kauaks kui see tunne kestab vähemalt.
Ei kommenteeri tavaliselt kirjalikult nii, aga praegu klahvid klõbisesid. Ju siis oli vajalik välja öelda.
Pealegi ka sugu mängib rolli. Naised ju selliste artiklite peale tundlikumad, kui mehed.:)
Edu! Signe |
11. mai 23:11 Kristi kirjutas:
Huvitav, kas keegi on kunagi proovinud lahata päris väikesteks osadeks sellesama müstilise tunde "armastus". Mõtlesin selle osadeks ja sain põhimõtteliselt terve rea erinevaid tundeid:
hoolimine
kaitsmine
säästmine
usaldamine
lootmine
toetamine
austamine
aktsepteerimine
andestamine
Kindlasti on neid veelgi ja igaühele erinevaidki. Küsimus on selles, et kas nende kõigi koondnimi on "armastus"? Kui neid eraldi vaadelda, siis sobiksid nad mis tahes inimese juurde. Näiteks vaenlast võib ka austada või töökaaslast tahta kaitsta.
Kui nii, siis võib kõiki tundeid nimetada armastuseks ja kõiki ja kõike armastada. Lihtsalt mõne armastuse juurde kuuluvad kõik need tunded ja mõne teise juurde ainult osa neist või isegi üks.
Küsimus on selles, mida meie ühiskond aktsepteerib armastusena. Kas näiteks vaenlast võiks sellisel juhul armastada?
Mina eelistaksin mõelda, et me ise olemegi armastus ja pole olemas miskit sellist üldistavat tegevust nagu armastamine. Kõik inimesed on tegelikult armastus ja loodud siia ilma teistest hoolima, neid säästma, kaitsma, usaldama, neile lootma, neid toetama, austama, aktsepteerima ja alati kõigile andestama. |
11. mai 23:16 Murel kirjutas:
Viimane kommenteerija sõnastas *armastuse* parimal võimalikul moel.
Ja...see on nii.
/Mõtteidpidi..Kui vanemad inimesed tavatsevad ikka öelda, et armastus teeb pimedaks..siis minu arust../
Armastus teeb nägijaks...
Kollased liblikad
laugude all..
reaalsust
lõikavad teravalt
Sa ütled,et
ei näegi neid..
hämmastav miks?
uurid lähemalt
Näed ju ?!
Ma vaatan Sind
tiibade läbi..
ühel ja samal
minulikul moel
On see siis silmapett
kujutelm tõelusest
mina näen üht..
ja Sina..
usud mind
Ilmselt küll
minu enda pärast
kallistad |
11. mai 23:22 Murel kirjutas:
:)
Viimase all mõtlesin ktr-i .
Ja Kristiga nõus..
Me ise olemegi armastus. |
12. mai 00:44 Merike kirjutas:
Ma pole nii mõelnud, et ma ise olen armastus. Pigem on see midagi, mida tõeliselt hingest-südamest kogedes, kandub kõigile ja kõigele. See on nagu mingi väli, mis liigub sinuga kaasa ja kandub kõigele, mida puudutad.
Keegi eespool mainis, ka vaenlasest võid lugu pidada... Ma ei hakkaks ka ebameeldivaid inimesi vaenalsteks tembeldama - pole lihtsalt hetkel temaga ühel lainel. Kes ütleb, et ma sarnases olukorras sama moodi ei käitu?
Aga selle üle olen ka mõlgutanud mõttelõnga, et kõik armastused on tegelikult tinglikud - vähemalt need armastused, mis läbi saavad kunagi, või mida ohustab vähenemine, tuhmumine. Isegi vanemaarmastus.
Meeldis artikel! |
12. mai 01:05 Agnes kirjutas:
Armastus on energia, mis ringleb maailmas… ta eksisteerib kõikjal ning kõiges. Inimese elus pole mitte ühtegi aspekti, mis ei hõlmaks armastust. Armastus kõrgemal tasemel on puhas kaastunne ja täielikult vaba klammerdumisest. Võib ka öelda, et armastus ületab ego. Paljud inimesed on kogenud sügavat armastust ning jätnud siis kõrvale oma isiksuse, oma isiklikud soovid ja ihad, et aidata teist.
Armastus toimib olevikus, kuid keskendudes sellele olevikus, saadame armastust ka tulevikku ning minevikku.
Ilma armastuse energiata poleks meid olemaski. |
12. mai 01:39 Ky kirjutas:
Kummalisel kombel lugesin just täna uuesti E.Frommi raamatut "Armastuse kunst"
Üks mõte raamatust:
Küps armastus on selline liit,mille puhul säilib
inimese terviklikkus,tema individuaalsus.
Armastus on inimese aktiivne jõud,mis purustab inimest
kaaslastest eraldavaid müüre ja liidab ta teistega.
Armastus aitab tal üle saada eristatuse- ja eraldatusetundest,ometi laseb armastus olla
tal tema ise,säilitada terviklikkus.
Kui armastus on olemas,siis on see nagu õnnistus;
kui ta puudub,siis nagu puuduks kõigel elus ilu -
ning miski ei aita mul seda luua.
Juba Piiblis on öeldud: Armasta oma ligimest nagu iseennast.
Armastus lihtsalt peab olemas olema! |
12. mai 11:42 Riina kirjutas:
Usun,et armastus on igas inimeses olemas.
Inimesed ei ole lihtsalt harjunud, ei oska või ei julge
neid välja öelda. Arvan, et kiire ning närvilise elutempo juures ei jäta inimene enesele aega sügavuti juurelda tunnete üle. Kõik, mis on hästi jäetakse välja ütlemata. Aga siiski märkan järjest rohkem inimestes armastust. Võib olla lihtsalt tuleb anda endale aega ja ruumi olla iseendaga- nullpuntki jõudmiseks. Mõnele inimesele on selleks on vaja teadmisi, mis annab kindlust. Kui on kindlus kogeb inimene armastust.Lugedes seda lugu, tunnen, et olen seda kõike varem kogenud. On liigutav, et keegi oskab neid tundeid nii ilusasti väljendada. |
12. mai 18:17 Karl kirjutas:
Uus Testament ütleb: Jumal on armastus.
Kui seda uskuda, siis järelikult on armastus ikka olemas. Kuivõrd Jumal on olemas. |
12. mai 19:50 angela kirjutas:
Tere.Jah olen isegi viimastel aastatel selle üle juurelnud ,et kas on siis olemas ja mis see täpselt on.Armastus on väga paljude tahkudega,et seda üheselt defineerida ei saa.Igal juhul teema on huvitav. |
13. mai 17:16 Mari kirjutas:
Liiga palju sõnu. Liiga palju analüüsi.
Armstust ei ole vaja seletada.
Armastus on elu. Elu on armastus.
Las olla. |
15. mai 00:29 Valvo kirjutas:
Armastus :)
Mingil hetkel ja seisundis, mõtisklesin minagi selle tunde üle. Jõudsin veendumuseni (enda jaoks), et armastus on tänutunne, selle eest, mis meied õnnelikuks teeb :)
Olgu see inimene, kelle kõrval sa hommikul ärkad või päike mis aknast sisse paistab. Lapse naer, või suvise vihmase metsa lõhn.
Kes kellele või millele tänulik on, sõltub endast, mida/keda armastad ja usaldad :) |
17. mai 16:23 Raul kirjutas:
Soovitus- OSHO raamat ´ Armastus ,vabadus , üksindus` .
Vastupidiselt Uuele Testamendile tõstab OSHO armastuse Jumalast ettepoole - armastus on Jumal . |
18. mai 11:42 Anu kirjutas:
Armastus on jumalik, järelikult Jumalast tulnud. Mina nimetan Jumalat Universumiks.
Inimene ja loodus on Universumist tulnud. Kõik on armastus, aga kõik inimesed ei oska selle energiaga elada ega tänulikud olla. Nad on nagu uinunud seisus ja ei leia enda seest armastust üles. Ometi on see kõigis olemas. |
18. mai 18:52 IU kirjutas:
OSHO seda raamatut olen lugenud ja indiaanlaste osa oli minu jaoks võõras, kuid meie keskkond, kus me kasvame, mõjutabki meid järgnevad aastad. Kui aga õpime vaatama enda sisse ja mõtlema selle üle, siis ehk tuleme sellest välja? Praktikas vägagi raske! Muidu raamat meeldis:)! |
18. mai 21:23 Alice kirjutas:
Armastus on suur ja ülev tunne. Kui kedagi armastad, andestad pisivead. Et aga armastus üldse tekkida teatud inimes(t)e vastu saaks, selleks on nad midagi head teinud. Headus sünnitab headust.
Samas, kui püüad midagi sellist nagu siin kirjas reaalses elus praktiseerida, siis võib vabalt juhtuda, et hakatakse su üle naerma, pilkama. Minuga on nii juhtunud. Õnneks pole se mu Armastuse-usku ja Jumala-usku, Universumi-usku või kuidas seda kõike iganes nimetada - lämmatada suutnud. Nii palju olen küll õppinud, et igal asjal on oma koht ja aeg - lihtsalt teatud olukorras reaalis teatud (enamuses olevate) inimestega seda teemat puudutada pole vaja. |
18. mai 23:03 Jako kirjutas:
Kui kahe inimese vahel keemiat ei ole, siis reaktsiooni ei toimu |
|
