Suhted »

Miks mehed ja naised kokku kuuluvad?
[28. detsember 2011 | Kirjutas: Kaido | 12403 korda loetud | kokku kommentaare: 25]

Üks minu olulisemaid enesemotiveerimise viise on küsimuste esitamine. Mul on lapsest saati pea täis eksistentsiaalseid küsimusi, mille kaudu ma olen püüdnud enda ja kogu maailma olemuse ära defineerida. Ons' see mul ka õnnestunud? Muidugi mitte.

Üheks arusaamatuks müsteeriumiks minu jaoks on naiste ja meeste vahelised suhted. Kuigi ma olen neid ühe ja teise nurga alt püüdnud mõtestada ja defineerida, ei ole ma siiski ühele küsimusele rahuldavat vastust leidnud: "Miks mehed ja naised kokku kuuluvad?". Ehk siis, miks meid kõiki juhib instinkt leida paariline, paarituda ja seeläbi õnnelikuks saada?

"Me kuulume paarisuhtesse"
Umbes aasta tagasi jutustasin ma ühe terapeudiga, kelle käest küsisin: "Kas mehed ja naised peavad üldse koos olema?". Mind lihtsalt huvitas see programm, mis paneb meid meeste ja naistena käituma, ja seeläbi muuhulgas ka "paarituma" ja järglasi saama.

Terapeut vastas mulle, et see on seotud sotsiaalse kuuluvusega. Ta väitis, et inimesed on sotsiaalsed olendid ja üks nende baasvajadustest on kuuluvusvajadus, mille kõige esmane väljendus on kuuluvus paarisuhtesse või perekonda.

See oli minu jaoks inspireeriv, sest olles selleks ajaks peaaegu 10 aastat ühe inimesega koos elanud, tuli mulle ikkagi aeg ajalt küsimus pähe, miks inimesed seda teevad. Mitte et see mulle meeldinud ei oleks, vaid ma soovisin lihtsalt selle põhjust teada saada.

"Mina olen naine, sina oled mees"
Mõnda aega mind isegi see vastus rahuldas. Kuulume kokku, siis kuulume. Siiski ei leidnud ma rahu. Ikka ja jälle vaatasin ma paarikesi koos, ning mind vaevas küsimus: "Miks inimesed ei oska üksi olles rahu leida? Miks meis on nii tugev instinkt leida paariline, kellega siis oma elu jagada?".

Mõned kuud hiljem sain ma ühelt noorelt sõbrannalt uue vaatenurga, mis mulle samuti mõnda aega rahu andis. Arutledes taaskord temaga armastuse olemuse, võimalikkuse ja vajalikkuse üle, ütles ta mulle kuldsed sõnad: "Kaido, me võime otsida rahu üksinda, kuid me ei saa ära unustada, et me oleme siia maailma sündinud meeste ja naistena. Ja kuni sina oled mees ja mina olen naine, allume nendele programmidele, mis mehi ja naisi juhivad". Aitäh, Helen. See mõte puudutas mind sügavalt  ja taaskord sain hetkeks leppida faktiga, et mehed ja naised vist tõepoolest kuuluvad kokku.

Mehi ei eksisteeriks ilma naisteta
Juba mõned nädalad peale eelmises lõigus kirjeldatud vestlust istusin ma taas meditatsioonis ja otsisin vastuseid oma suurtele küsimustele. Ikkagi miks? Okei, ma saan aru, et mina olen mees ja sina oled naine, aga see ei vasta sügavamal tasandil küsimusele, miks ma mehena tunnen, et ma vajan naist. Ja siis jõudsin ma polaarsusprintsiibini.

Kuidas saaks eksisteerida valgus, kui ei oleks pimedust? Valgus eksisteerib ainult pimeduse suhtes.
Kuidas saaks eksisteerida headus, kui ei oleks halba? Hea eksisteerib ainult halva suhtes.
Kuidas saaks eksisteerida mees, kui ei eksisteeriks naist. Mees eksisteerib ainult naise suhtes.

Kujuta ette maailma, kus oleks ainult naised. Kui see nii oleks, ja eeldades, et mitte kunagi ei olegi sellel planeedil mehi elanud, ei teaks ju naised, et nad on naised - nad lihtsalt oleks. Neil puudub polaarsus, mille suhtes end naisena defineerida. Kui sellele planeedile peaks maanduma esimene mees, oleksid naised hämmingus - nad avastaksid oma tõelise olemuse. Nad mõistaksid, et nad on naised.

Ma tean, et see lähenemine võib tunduda väga primitiivne, aga selle sisu on tegelikult sügavam kui esmapilgul paistab, sest polaarsusprintsiip laieneb kõikidele aspektidele meie elus. See defineerib ära kõik kummalised ja seletamatud nähtused, mis meie maailmas aset leiavad. Jah, nad ei anna meile loogilisi selgitusi, mida meie mõistus tavapäraselt ootab, kuid ta selgitab ära nende olemuse - miks asjad on?

Gurud tõttavad ajast ette
Vaatamata polaarsusprintsiibile on maailmas siiski palju Õpetajaid, kes soovitavad oma ihast paariline leida lahti lasta ning keskenduda iseenda arengule. Ma tunnistan, et ma olen viimase 6 kuu jooksul kohanud mitut naist, kes on just sarnases olukorras, otsides rahu üksinda ja lootes vaimsuse kaudu vabaneda soovist olla kellegagi koos õnnelik. Ütlevad ju kõik need targad raamatud, et me ei saa oma õnne panna kellestki teisest sõltuvusse. Need kinnitavad meile filosoofilis-esoteerilises kontekstis, et õnn ja rahu on meie sees juba olemas, ja me ei pea kellegagi oma elu jagama, et õnnelikud olla.

Sellisel viisil unustame ära polaarsusprintsiibi. Nii nagu ei saa rahu eksisteerida ilma hirmuta, ei saa naised rahus eksisteerida ilma meesteta. Ning vastupidi. Igasugune püüe seda eitada tekitab meile ainult kannatusi - me peidame oma unistused ja vajadused sügavale enda sisse ära ning käitume "übervaimsetena", kuulutades kõikidele, kui õnnelikud me ikka üksinda oleme. Me püüame lihtsalt teadlikult ära unustada, et mehed ning naised kuuluvad kokku.

Üks erand
Siiski on olemas üks erand, mis kinnitab reeglit.

Kõik eelpool kirjeldatu kehtib inimeste suhtes. Kuid meie hulgas elab palju inimesi, kes on valmis üliinimlikuks eluks. Teisitiöelduna pühendunud eluks.

Kõik inimesed vajavad suhet. Kuid see suhe ei pruugi alati olla teise inimesega. Need pühendunud, kes on valmis inimeseks olemisest kaugemale minema, loovad suhte Looja endaga.

On ju väga palju neid, kes elavad kloostrites, meditatsioonikeskustes, aašramites, templites ja miks mitte ka metsas. Nad elavad üksi, ja nad on õnnelikud. Ning sageli palju õnnelikumad kui meie, tavalised inimesed.

Kuidas see võimalik on, et need inimesed leiavad rahu? See on võimalik, kuna need inimesed on ületanud polaarsuse. Nad on avastanud oma tegeliku olemuse, ja ületades polaarsuse, on nad saavutanud ühtsuse. Ühtsuse kõigega, mis eksisteerib. Nende inimeste jaoks ei ole enam olemas naisi ja mehi, õnne ning õnnetust, rahu ja hirmu. Nad lihtsalt on. Nad on olemas, ja see on kõik, mida nende kohta öelda saab.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
28. detsember 12:35 ... kirjutas:
How about you Kaido? :)
28. detsember 13:52 Jane kirjutas:
Ennekõike on vaja kaaslast meie EGO'le. Meil on vaja kedagi, kes meid hoiaks ja kiidaks ja siis oleme omalt poolt nõus seda ka vastu andma vastavalt oma vajadustele. Kedagi, kellele oma pahameel välja elada ja keda süüdistada oma eksimustes. Kes on leidnud endale Looja, keda armastada ja keda süüdistada ebaõnnestumistes, sellel ei ole kaaslast vaja. Miks just mees ja naine? Osaliselt järglaste saamiseks, aga ka selleks, et ennast tõelise mehe või naisena tunda. Tunda ennast tugeva ja osava mehena, kes teeb raskeid töid ja kaitseb oma peret. Naine jällegi saab ennast mehe kõrval tunda naiselikumana - saab kiita hea söögi eest, hellust õrnem olemise eest.
28. detsember 14:16 Lea kirjutas:
Miks tuli see erand, kes loob suhte Looja endaga siia Maa peale? Selleks ei ole vaja ju siia tulla. Maa peale tulemise mõte on ikka püüd õnnelikuks saada, mitte olla! Siia tullakse ikka maiseid õppetunde saama. Ja üks ning kõige keerulisem on kindlasti mees- ja naisenergia ühildamine üheks tervikuks. Kes selle ära on õppinud, võib rahulikult ühe kommi põske pista! :D
28. detsember 14:40 Anu kirjutas:
Aitäh Kaido, jällegi inspireeriva teema eest. Armastus ja paarisuhted on väga erinevad asjad. Naisena võin kinnitada, et naisel ei ole KINDLASTI VAJA MEEST, ET ENNAST NAISENA TUNDA. Mulle tundub, et selle on kunagi väljamõelnud mehed ja see on suurim arvamuslõks, kuhu naised on kukkunud ja kukuvad ilmselt edasi. Vanad targad teavad pajatada, et ka abielu on väljamõelnud mehed, et naisi enda küljes kinni hoida.
Naine jääb naiseks ja mees meheks, kui mõlemad saavad sellest aru oma hingesügavuses siis sellest SÜNNIB ARMASTUS, mis ei ole kindlasti seotud sotsiaalsuse, materiaalsuse ega muu ühiskondlike ettekirjutustega. Naine ei vaja meest, kuid iga naine, kes on oma naiselikkuse leidnud tahab seda jagada mehega, kes on võimeline seda tõeliselt vastuvõtma, kõik muu sinna juurde on naise ja mehe omavaheline kokkulepe. See tähendab sotsiaalne elu, lapsed, kodu, töö, kohustused, vastutus ja palju muud, mis tundub neile oluline või siis mitteoluline.
On palju paare, keda nähes koos läheb hing härdaks ja on palju paare, keda nähes koos, tekib elumasendus. Valik on igaühe enda teha!
28. detsember 15:04 Tiina kirjutas:
Paarisuhtes on kerge leida üles veel neid energiaid, mis reageerivad. Me tõmbame ligi omale sarnast. Väga lihtne on jääda tasakaalu metsas üksi või kloostris olles. Meisrtitase on olla õnnelik inimeste hulgas.
Duaalsus on illusioon, ainuüksi siia sündimine ühesoolisena on meile shokk.
Sul on seal vahepeal lõik, millega mina ei ole sama meelt. Valgus on olemas sõltumata pimedusest. Pimedus on väga haruldane ja selle korraldamiseks siia meie maailma on palju vaeva nähtud. Hea ja halb on meie hinnangud ja see, et mees eksisteerib naise suhtes on lihtsalt absurdne. Võibolla osad meist kogevad olukorda nii.
Mina arvan, et me oleme sündinud ühesoolisena sellepärast, et õppida olema inimkonnana, mitte üksiku olendina. Saame jälle tervikuks, kui õpime armastamise ära. Mees- ja naisaspektid ometi jäävad.
Kaido, ma olen väga tänulik, et sa sellistest tähtsatest asjadest kirjutad, ausalt ja südamest ka veel. Nii need kivid armastuse teelt veerevadki. Meie oma tee on samal ajal meie kõigi tee.
28. detsember 15:47 Monika kirjutas:
Tere, Kaido!
Kas oled lugenud tänapäeva psühholoogi Anatoli Nekrassovi raamatuid? Raamatus Mees ja naine otsibki ta just neidsamu seletusi, miks me oleme sündinud siia ilma naise või mehena, ja kuidas oma hinge teed realiseerida. Ehk siis, kui oled mees, ongi su elu eesmärk realiseerida end mehena, ja naistel siis naisena. Otsida endas meest. Soovitan soojalt lugeda ka tema teisi raamatuid nagu Perekond -tarkuse algus ja Otsige naist jt.
28. detsember 16:03 Teadvustamisteioleolemas kirjutas:
Näib või tundub, et "Kaido's" on toimunud restart :D
28. detsember 16:50 Teadvustamisteioleolemas kirjutas:
Tänan Kaido!

Seda on mõnus lugeda.

Parimat,




P.S.
Kui ma ei teadvusta, et olemas olen, ei ole ka millegist ilma jäänud... ;)
28. detsember 18:26 K.T. kirjutas:
Arvasin ka mingi perioodi, et jube hea on olla üksi. Praegu olen aru saanud, et ainult läbi teiste inimeste (eriti aga lähisuhte) saame aru, kuhu me inimestena oleme kasvanud. Metsas ja kloostris üksi olla on tore küll, sest puuduvad selle taseme konfliktid, kuid arengule vastuseid ei saa.
28. detsember 22:30 Tiia kirjutas:
Inimene võib olla üksi, olgu ta siis mees või naine, kui temas on olemas sisemine tasakaal. Kuid on paraku tõesti tõsi, et nemadki soovivad aegajalt enda kõrvale kaaslast, kellega midagi jagada, kas või intiimsust. Samas on teine osa, kes kuidagi ei suuda üksi olla ja triivib ühest suhtest teise. Olen märganud, et kõigepealt peab õppima olema iseendaga ja kui oled õppinud, siis võtma vastu kaaslase, keda elu sulle saadab. Kurb on ainult see, et paljud, kes õppinud üksi olema, enam ei soovigi kaaslast, kuigi neil oleks palju jagada. Polaarsus on definitsioon ja ei pruugi kajastada kogu tõde naiseks ja meheks olemisest. Arvan, et mees ja naine on kaks poolt, mis kuuluvad kokku ja moodustavad seeläbi terviku. Miks muidu tuntakse lahku minnes sageli nagu pool oleks puudu ja üksi olles otsime oma teist poolt. Me oleme teineteise "teine pool" ja vast on siin tegemist gravitatsiooniga, et säiliks tasakaal. Versioon: "Kui Jumal lõi mehe, siis nägi ta, et sel on üksi halb. Ta võttis mehe küljeluu ja tegi sellest temale kaaslase ning need said üheks" on küll väga vana, kuid selleski on oma tõde...
29. detsember 01:04 Agne kirjutas:
Mees on mu lähim peegel. Sealt näen end kõige tavalisematel ja ka kõige erilisematel hetkedel. Ei ole nii, et kammin juuksed ära ja vaatan, kui kaunis ma olen. See peegel peegeldab mind ka väga sassis juustega. Mida kauem koos oled, seda teravamaks ja selgemaks peegel muutub. Kui ei meeldi võid peegli nurka visata. Aga uue peegli teravustamine võtab jällegi kaua aega. Võta seda kui võimalust end lähedalt näha.

Aitäh Kaido.
29. detsember 10:12 kaljo kirjutas:
Meheks või naiseks olemine on ülimalt hea näide sellest,kuidas ühesus muutub vormimaailmas kahesuseks ja seda kõike maiste inimeste õnne nimel...-
See kahesus põhjustab muidugi keha ja meele muresid,kuid nende "probleemide" ületamine ja arusaamine,võib viia inimese sellest kahesusest tagasi ühesusse.
Ühesus tähendab siin aga omamise puudumist.See tähendab ka,et puudub üldse omaja,kes omab armastust. On vaid armastus kahe olendi vahel......
Imeline.....Usun,et see ei ole müstika.....
29. detsember 11:27 Anu kirjutas:
Naljakas on see, et inimesed suhtuvad väga äärmuslikult üksi olemisse. Kui naise elus on periood, kui ta on üksi, kas enda soovil või mis iganes põhjusel ja ta õpib seda nautima sest eneseleidmine ja tundmaõppimine on tõeliselt nauditav. Ma arvan, et see on ka meestel niisamuti. Tekib kohe teistel arvamus, selline elu on nagu metsa või kloostrielu, see kindlasti ei ole nii, sest iga naine soovib enda kõrvale meest, sest loodus on nii juba seatud, mees ja naine kuuluvad kokku. Kuid, kui naine on oma naiseloomusest arusaanud ja sellest teadlikkuks saanud ei suuda ta enda elu usaldada igale ettejuhtuvale mehele, kes on ta vastu kena või oskab hästi flirtida. Head kombed ja kena olemine ei ole veel kokku armastus, mida naine tõeliselt vajab. Naine naudib meeste tähelepanu, selge see, aga koos elama asumine on midagi muud. Kui meeste tähelepanu on naise elus piisavalt, see ongi peegliks, ET NAISEGA ON KÕIK HÄSTI!
Tuleb varuda kannatust, väga palju kannatust ja siis tuleb see ürgmees, kes suudab lõplikult naise usalduse võita. Kuigi metafooriliselt "kloostrielus" mingil eluhetkel pole ka midagi halba, sellel on omajagu tervendavat ja puhastavat mõju! Vähem eelarvamusi, rohkem elu ennast!
29. detsember 14:20 Teadvustamisteioleolemas kirjutas:
Pöörates tähelepanu meelele, paistab seal olevat just meelelahutus :)
29. detsember 14:39 Kes kirjutas:
Kes küsib, kes vastab?
Mittekeegi, see toimub iseenesest.

Mis on vastus?
Vastust ei olegi, see ongi vastus :D
29. detsember 22:14 Ohho kirjutas:
Ilus muusika:
http://www.youtube.com/watch?v=wxAlYyWNWVs&feature=youtube_gdata

ja päris huvitav ja julge üleskutse kõigile:
http://teadvustamisteioleolemas.wordpress.com/
30. detsember 10:07 Merle kirjutas:
Paljudele üksikutele on üksiolek mingitel põhjustel kujunenud elamise viis, ja pikemat aega paarilist leidmata on kaks varianti - kas nutta, kurvastada ja kibestuda või võtta üksiolemist kui võimalust ja tegeleda iseendaga parimal võimalikul viisil ning nautida elu nii nagu see parasjagu on. Aga ikkagi... mina arvan, et inimese parim võimalik areng toimub läbi paarisuhte - kui naine saab avaneda naisena, ja ilma meheta seda teha ei saa, ning vastupidi, mees saab end mehena avada koos naisega. Armastust on igasugust. Mehe ja naise vaheline armastus võiks olla ju maapealse elu parim eksisteerimise viis. OK, va need erandid - üliinimesed, kes on ilmselt maapealse suure armastuse kogemuse juba 100% saanud ja otsivad midagi järgmist.
30. detsember 13:21 Anu kirjutas:
Ilmselt olen selles teemas väga järjepidev. Merle mõtisklus üksiolemisest mulle meeldis, sest tõesti ilmselt enamus naistele jõuab kätte hetk, kui on vaja teha valik kas kibestuda või ärgata uuele värskele elule. Mitte ainult üksikud naised vaid ka õnnetus suhtes olevad naised. Nutmises ja kurvastamises pole midagi halba, kui selle tulemus pole kibestumine. Pidevalt püüd olla tugev muutudes mehelikuks naiseks on halvim saatus igale naisele. Kuid mitte ÜKSKI mees ei too naises naiselikkust välja, vaid mehe TÕELINE ARMASTUS naise vastu.
Naiselikkus tuleb naise sisemusest ja selle saab leida ainult NAINE ISE. Naisel ei ole vaja meest, vaid mehe armastust, et OLLA NAINE JA JÄÄDA NAISEKS.
Tegelikult pole tähtis, kuidas keegi endale tõlgendab armastust, suhteid, naiselikkust, mehelikkust. Elu on elu ja elus juhtub nii mõndagi. Ise usun siiani lapsemeelselt tõelisse armastusse mehe ja naise vahel, see oleks justkui "elutagala", kus mees ja naine toidavad armastusega teineteise hinge, et selle ARMASTUSE JÕUL võtta vastu elu väljakutsed mehe ja naisena. See vajab ääretut usaldamist ja pühendumist mõlemale, nii mehele, kui naisele. Kui palju me oleme keegi selleks valmis?
30. detsember 13:57 Anu kirjutas:
Lisan siia enda jaoks hingelise loo:
Pikalt koos elav paar on jõudnud suhte tüdimuseni. Naine on olnud pidevas stressis koduste kohustuste ja muude ülesannete tõttu. Mees on pikalt tööl ja koju jõudes ei suuda ta piisavalt naisele tähelepanu pöörata. Naine teeb mehele selles osas pidevalt etteheiteid, lõpuks keeb kõik juba üle. Nad ei suuda enam rahulikult teineteisega suhelda, lepivad kokku, et mõlemad kirjutavad teineteise miinused, mis häirivad. Naine kirjutas kaks lehekülge miinused ja mees kirjutas ühe lause: Kallis naine, MA ARMASTAN SIND VÄGA!
Naine mõistis, et ta on kõvasti ülepingutanud ja tegelikult ta teadis, et tal on olemas mehe armastus. Nii lihtne ongi vahest elu ja armastusel on suur raviv toime.
03. jaanuar 14:32 Marek kirjutas:
Soovitus meestele lugemiseks, autor David Deida "Tõelise mehe tee" vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks.
13. jaanuar 21:32 Mihkel Lukats kirjutas:
"Miks mehed ja naised kokku kuuluvad?"
Pealkiri oli juba nii "bias"t

Geid peavad siis ikka naise sebima?

Kuna nii kui nii siia kirjutan siis Teie FaceBookst Quote:
About: Tee vähem, saavuta rohkem.

See "Tee Vähem" see ikka üldse ei sobi kui aus olla. Tahaks just rohkem teha ja jõuda!
"Ole effektiivsem, Saavuta rohkem" VMS. oleks mõistlikum.
Need kes tahavad vähem teha, otsivad riigi töö ja on "Rõõmsad".
09. aprill 13:51 onn kirjutas:
Mihkel Lukats küsib "Miks mehed ja naised kokku kuuluvad?". Arvan, et selle pärast, et nad seda vabast tahtest soovivad, on vastastikune tômme. Teema oli meeste ja naiste vahelistest suhetest.

Geidel on ka vastastikune tômme. Armastus ei tunne sôna peab ja siis ka geid ei pea naistega sebima ja lesbid meestega.

Mai Agate Väljataga on öelnud, et homode armastus on suurem, kahjuks ei taibanud ma tema môtet täpsustada. Arvan siiski, et inimeste vôime armastada ei ole seksuaalsusest kinni, see on emotsionaalsusest ja vaimsusest kinni. Ja ehk homod on loodud siiski siia maamunale nii kui me kôik elusolendid, et ôpetada meile inimeste vahelist armastust, teisiti öeldes tolerantsust.

Huvitav tähelepanek "Tee vähem" lausest. Endale see lause sobib, kuna keskendun rohkem sônale "saavuta". Ringi tuuseldades tahab tihtilugu eesmärk/saavutus eest ära joosta. Ainult sônale effektiivsus keskendudes, vôib kaotada inimlikkuse ja eesmärkke saavutades ainult stressi kaudu lôpuks hävitad iseenda. Ja olgem tolerantsed ka riigitöötajate suhtes, muidu meil riiki polekski. Austa ennast, siis austad ka teisi.
16. juuli 23:30 juuli kirjutas:
Suure osa oma elust üksi elanud, võin õelda, et sel perioodil oli tasakaalu leidmine iseeneses hoopis lihtsam kui hiljem paarilise leidmisel. Tegelikult tekitaski üksiolek tunde, et teatud osa - teatud külg elust on jäänud elamata, sest paljugi meis, millest pole aimugi, avaneb ja ärkab alles suhtes. Ja ilmselt oleme loodud siiski yin-yangi põhimõttel, vastanditena, kes arenevad teineteise kaudu ja abil. Seepärast ei saa vist ka öelda - nagu viimasel ajal tihti lugeda võib - et ela just nii nagu sinule hea on, lähtu kõiges ainult iseendast. Koosminek ei ole teise allutamine. See ongi koos õppimine, et teise kõrval leida ennast... .
02. august 13:20 M. kirjutas:
Ütlen sekka, et minu arvates saavad kaks täiskasvanut hakkama ka omapäi ja ilma teise toeta. Niisiis, Kaido, Sinu küsimuse peale kostaksin, et inimene EI PEA otsima kedagi, kui ta ei taha. Ja inimene saaks oma elupäevad elatud ikka. Aga ...
Probleem algab sellest, et inimene on loodud nagu kõik teisedki liigid siia Maa peale vajadusega jääda kestma liigina. Seda vajadust rahuldada inimene enam ilma paariliseta ei saa, sest inimene ei ole ühekojaline taim. Kõlab kuidagi banaalselt ja lihtsalt? Kas me olemegi loodud vaid paljunema? Ja kas kunstlik viljastamine ehk ei viigi meid olukorrani, kus meil teist sugupoolt vaja ei lähe? Etteruttavalt vastan: katlen ja olen pigem seda meelt, et inimene jääb otsima oma teist poolt.
Edasi kestmine on tegelikult loomulik soov. Kui seda ei oleks, oleksime ammu välja surnud ja Sinu küsimus, Kaido, jäänukski küsimata. Või oleksime tõesti nagu ühekojalised taimed, et teist sugupoolt tarvis ei olegi ja paljunemine toimuks ikka. Uskuge, siis me ka ei otsiks paarilist. Meil ei oleks teda lihtsalt sellisel kujul vaja. Noh, juttu ikka ehk ajaks, nagu tänagi võime teinekord vestelda enda jaoks täiesti võõra inimesega tänavalt või juhuslikult teeotsalt.
Milleks perekond? Jälle vastan: ei, ei olegi vaja. Saab ilma ka. Lihtsalt inimlastel, kes saavad täiskasvanuks palju aeglasemalt kui loomalapsed ja on loomalastest väga palju abitumad, on vaja turvalist kasvukeskkonda, kus saada selgeks elu põhitõed, ja kooslust, kus neil on võimalik leida mõistmist ja kaitset.
Seoses asjaoluga, et inimlaps on pikka aega kaitset vajav ja piltlikult öeldes ema põllepaeltes väga kinni, vajab ka teine täiskasvanu, kes lapse (laste) eest hoolitseb, tuge. Üksinda läheb lihtsalt keeruliseks ja lapsed satuvad suuremasse ohtu kui kahekesi nende järele valvates ja neid õpetades. Olgu tegemist siis mehe või naisega, sugu ei oma taas tähtsust. Kui vaatad enda ümber, siis võid isegi näha, et mida väiksem inimlaps, seda vähem ta omapäi ringi käib isegi tänapäeval, kui inimene ei ela enam ammu metsas.
Kui inimene on oma järglased üles kasvatanud, tekib väike hingetõmbepaus. Kellega oleks kõige mõnusam seda hingetõmbepausi sisustada? Kas täiesti võõraga? Elu näitab, et just selles etapis hakkab inimene sageli rabelema ja uusi suhteid looma justkui oma vanuse eest põgenedes, mitte vastutada tahtes. Jah, see on aeg, kui senini noorem põlvkond on saanud ühtäkki vanemaks põlvkonnaks ja peale on kasvanud uus noor põlvkond. Inimene peab ühtäkki võtma vastutuse millegi eest, mis siiani on olnud kellegi teise päralt, "äkki" peab ta ise olema see hallpea, keda nooremad peaksid austama ...
Seejärel tuleb aeg, kui hakatakse paratamatult tundma, kuidas allesjäänud aastaid on aina vähem: tervis hakkab jukerdama, enam ei saa kõike teha, endaealistest saad aina rohkem lugeda surmakuulutustest jmt. Jälle abi vaja. Kes suudaks aga olla inimesele parimaks toetajaks tema vanaduspäevil? Seda mitte ainult füüsilises, vaid ka vaimses mõttes. Vanemad, kes inimest ja tema tegemisi mäletavad inimese noorusajast, on ju selleks ajaks surnud. Lapsed võivad eakate vanemate eest küll hoolitseda, kuid neil on raske jagada vanematega mälestusi ja elukogemust nii, et see juba olemasolev paremini ka eakamate endi jaoks mõtestatud saaks.
Arvan, kui üldse, siis tunneme end üksiolevaina mitte niivõrd füüsilises kui just vaimses maailmas. Jah, ka vaimses maailmas saame hakkama üksi, kuid paraku tahame me ka kogemusi jagada. Inimene teab alateadlikult oma surelikkust ja soovib, et tema elutarkus ei läheks kaotsi. Kui selle eest ei oleks hoolitsetud juba ürgsel ajal, oleksime samuti ammu välja surnud liik või paremal juhul ikka veel puuroikaga endale toitu jahtinud. Kindlasti oleks siis ka Eestimaa veel asustamata punkt, sest siinses kliimas ilma tule ja sooja peavarjuta ellu ei jää.
Vaimne maailm saab üha tähtsamaks vastavalt sellele, kuidas lisandub eluaastaid ja elukogemust...
Lõpetan siinkohal ja võtan kokku oma mõtte nii: meid sunnib vastassugupoolt otsima ja temaga (pikaajalisi) suhteid looma ellujäämis- ja kestmisvajadus liigina. Kuna see kõik tundub väga primitiivne, siis oleme hakanud ise sellele vajadusele vastu töötama, selle vajaduse olulisust häbenedes ja selle vajaduse tähtsust vähendades. Paradoks. Kas me suudame selle lõhe ületada? "Olla või mitte olla, see on küsimus." :)
02. august 13:38 M. kirjutas:
Parandan, täiendan. Tahtsin kirjutada:
Inimene teab alateadlikult oma surelikkust ja haprust võrreldes teiste elusolenditega ja ...
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):