Vanemad inimesed on kindlasti kunagi mõelnud, mõned ehk isegi välja öelnud, et vanasti oli muru rohelisem, ja taevas sinisem. On see siis nii seepärast, et tõepoolest see niimoodi oli, või selekteerib meie mälu välja kõik ilusad asjad, ja sündmusi meenutades meenuvadki meile sellest situatsioonist ainult head aspektid.

Igatahes, üks kipub kindel olema. Me arvame sageli, et seal on parem, kus meid ei ole.

Kus sa praegu oled
Vaata oma praegust elu. Kuidas see sulle tundub? Kas kõik on nii, nagu see võiks olla? Või on kasvõi mõnes valdkonnas midagi, mida sa sooviksid muuta? Jah, on? Aga miks see nii siis on?

Mnjah, nii palju küsimusi ühe ja sama asja kohta. Kokkuvõtvalt saab öelda, et meie elus on rahulolematus, ja me teeme kogu aeg jõupingutusi, et sellest väljuda. Sageli otsime me aga väljapääsu valest kohast.

Vaata uuesti oma elu, ja küsi endalt, mis sellel siis tegelikult viga on? Püüa korraks lahti lasta oma ideedest, mis ütlevad, et kuskil võib olla parem, kellegi teisega võib olla parem või midagi muud tehes võib olla parem. Lase kõigest sellest lahti ning vaata, mis järele jääb. Eee ... tühi hetk, eks? Kui sa lased lahti oma kontseptsioonidest ja nägemustest, kuidas elu võiks olla, jääb järele ainult faktide rida. Need asjad, mis ON. Mitte midagi muud. Vaata enda ümber, mida sa näed seal? Lihtsalt asjad. Kuulata korraks, mida sa kuuled? Lihtsalt helid. Nuusuta! Mis lõhnasid sa tunned? Lihtsalt lõhnad ...

Ja nüüd lase end taas vabaks. Luba kõikidel soovidel, eelarvamustel, eelnevatel kogemustel, hirmudel ja hinnangutel tagasi tulla, ja vaata, kuidas need muudavad sinu maailmapilti kohe. Sinu kõrval võib olla mõni inimene - sa hakkad teda hindama: sinu jaoks atraktiivne või mitte; tark või rumal; rikas või vaene. Kuula uuesti helisid - mis lind see on? Kas sa oled varem seda lindu kuulnud? Kui sa eelmine kord seda lindu kuulsid, siis kellega sa koos olid? See, kellega sa koos olid, kus sa temaga veel oled koos olnud? See eelmine kord, kui sa temaga koos olid, mis siis juhtus ...

Nüüd oled sa tagasi läinud inimese tavalisse loomulikku režiimi. Me mõtleme, hindame, meenutame ... me ei vaata oma maailma sellisena, nagu see tegelikult on, vaid läbi oma siniste, punaste või kollaste prillide. Me muudame oma elu just sellist värvi, nagu me ise oleme.

Aga mõnikord on ju hea need prillid peast võtta ja vaadata päris maailma, kas pole?

Miks on parem seal, kus meid ei ole?
Mõnikord, kui ma artikleid kirjutan, mõtlen ma, et lugejatele võib jääda mulje, et ma olen mingi pühak. Et küll seltsimees ikka kirjutab, ja elab just sellist elu, nagu pühakutele kohane. Ehee ... ma oskan küll kirjutada, aga elamises olen ma sama algaja nagu kõik need sajad inimesed, kes sisekosmost loevad. Me oleme kõik täiesti tavalised inimesed, oma soovide, unistuste ja läbikukkumistega. Seega kinnitan, et kirjutades tuleb mu sulest jutt, mis mind ennastki vahepeal üllatab, ja mõnikord loen isegi oma artikleid suure inspiratsiooniga, sest ma õpin nendest. Ja nii on ka praegu - ma võin vaid arvata, miks on alati seal parem, kus meid ei ole. Kuid ehk artikli lõpuks olen ma taaskord targem. Aga egas midagi, kirjutame siis edasi, ja vaatame, mis välja tuleb.

Meie tahtmised saavad alguse ühiskondlikest programmidest, mis ütlevad meile, mis on hea ja mis on halb. Kui jälgida meediat, reklaame ning filme, siis näeme me, kes on meie eeskujudeks. Nendeks on rikkad, ilusad ja armastatud. Hallooo!!! Aga see on ju illusioon. Kas me tõesti usume, et armastusfilmis armumist ja armastust mängiv noorpaar on ka tegelikult nii õnnelikus suhtes? Nad on ju ka inimesed. Nad lihtsalt mängivad, et nad armastavad. Nad on andekad näitlejad, mitte andekad armastajad. Kuid mida vaataja - näiteks 17 aastane tüdruk - siit välja loeb? Jah, et ta peab saama sama ilusaks ning targaks nagu see karakter filmis, sest siis tuleb kuskilt samasugune prints ja teeb ta õnnelikuks. Ehhee ... mis 17 aastane tüdruk. Ma ise vaatan armastusfilme sama pilguga, hoian pisaraid tagasi ja mõtlen, et ossa, vot sellist armastust tahaks ka ise kogeda. Siis aga vaatad enda tutvusringkonda ja imestad, et miks keegi siis ei koge sellist armastust? Kõik on normaalsed paarid. Nad ei tülitse, aga nad ei ole ka 25 aastat järjest armunud.

Kooselu on ju paratamatult katsumus ja proovikivi. Ma ei tahaks siin väga filosoofiliseks minna, et kuskil kõrgemal tasandil on kokku lepitud, või et see on meie kasvuks vajalik ... jah, võib-olla küll, aga küsimus on, kuidas me saame oma elu just praegu elamisväärseks muuta? Keda huvitab, mis juhtub peale seda, kui ma ära suren. Et saan oma hingesugulasega siis hingede maailma esiukse juures kokku ja hüüan: "Hurraa! Tegime ära! Järgmise korrani ...". Mis sellest kasu on, kui ma sünnin siis jälle, ning ei mäleta seda niikuinii, et see on kasvukoht. Jah, see kõik on filosofeerimise eesmärgil väga ilus ja õilis, aga kõik inimesed tahavad ju juba elus olles normaalselt elada, mitte loota selle peale, mis pärast surma hingedemaailmas toimub. Seega on küsimus, kuidas muuta elu elamisväärseks, ning mis on meie rahulolematuse põhjuseks praegu? Miks me ei ole rahul sellega, mis elus on praegu, vaid soovime alati püüda sinihelerohelisi liblikaid kuskilt kaugustest?

Oih ... ma läksin vist liialt vahutama siin, sest kuskil ma ju rääkisin alles sellest 17 aastasest tüdrukust, kes laseb ennast armastusfilmide kaudu programmeerida. Just nagu mina ise. Ja tõenäoliselt ka sina, kui sa tunned, et sinu elus on küll stabiilne suhe, täiesti normaalne kaaslane, aga sa mõtled kogu aeg, et kuskil on keegi, kes sind tõeliselt magusalt õnnelikuks teeb. Milline illusioon!!! Kas sa tõesti usud, et see mees tuleb sealt filmist ja teeb su õnnelikuks? Tuleta meelde, et see mees on ka ju illusioon - lihtsalt üks näitleja mängib seda nummidummi ilusat armastajat, kes on igas mõttes täiuslik - ilus, tark, rikas ja veel romantiline. Hallooo!!! Me elame ju ebatäiuslikus maailmas. Vaata enda ümber. Kas sa näed seal mõnda täiuslikku inimest? Ei näe muidugi, sest neid ei ole olemas. Kes on sinu jaoks ilus, võib olla sinu jaoks loll. Kes on sinu jaoks tark, on sinu jaoks kole. Kes on romantik, on sinu jaoks tossike. Ning kes on sinu jaoks tossike, võib olla üüratult rikas. Aga kust leida siis kõikide sinu jaoks ideaalsete omadustega mees? Ärka üles! Ainult armastusfilmist... kuid isegi, kui sa pääseksid armastusfilmi, saaksid sa seda kõike vaid mängida. See ei oleks päris. Aga mängida võid sa seda päris elus ka.

Ühel hetkel märkasin ma oma elus, kuidas me laseme mõttekujunditel endaga manipuleerida. Kuidas seda mõista? Kujuta ette midagi, mida sinu elus praegu justkui ei ole, kuid sa alati unistad sellest. Ükskõik, kas see on inimene, sündmus või sina ise kellegi rollis. Kujuta nüüd seda ette - seda printsi või printsessi näiteks, kes peaks su õnnelikuks tegema - , ja sa märkad, et tal pole ju isegi nägu. Ta on mingi väljamõeldud isik, kellel on kõik sinu jaoks ideaalsed omadused. Ei tea, kust küll selline inimene võtta, kellel on kõik omadused, mida SINA välja suudad mõelda. See saakski ju olla ainult sinu peas, sest ainult sina tead, missugused need omadused peaksid kõik olema.

Aga teeme mõtteeksperimendi ja kujutame ette, et sa kohtadki teda. Sa kohtad inimest, kes vastab täpselt sinu ootustele. Kuid mis juhtub näiteks viie aasta jooksul? Kindel on see, et nii sina kasvad kui ka partner kasvab. Ühel hetkel võid sa avastada, et ohoo ... tema ideaalsus on kadunud. Ja siin on konks. Mitte tema omadused ei ole kadunud, vaid sinu tahtmised on muutunud. Kunagi tahtsid sa midagi, kuid nüüd tahad sa midagi muud. Ja jälle oled sa rahulolematu, sest nüüd hakkad sa ette kujutama uut ideaalset inimest oma peas. Kellel ka ei ole nägu. Sest kui sa praegu tõesti kujutad seda inimest, kes peaks su õnnelikuks tegema, siis tõenäoliselt ei ole ka temal nägu. Või on see väga ähmane ... teda ju ei ole tegelikult olemas.

Veelkord - miks ma tahame alati seda, mida meil hetkel ei ole
Sest me otsime täiust valest kohast. Me oleme kõik sügavalt spirituaalsed inimesed, kes on uimastatud välismaailma atraktsioonidest. Me otsime täiust sealt, kus seda ei ole võimalik leida. Sest me elame ebatäiuslikus maailmas.

Kuid me muudkui otsime. Me otsime armastust - me ei ole rahul oma kaaslastega. Me otsime rikkust - me ei ole rahul oma kodu ja tööga. Me otsime, me otsime, me otsime ... See otsimine ei saa mitte kunagi lõppeda, kuni me ei mõista, mis on selle otsimise tegelikud põhjused. Ehk kus asuvad meie rahulolematuse juured ...

Need juured ei asu meist väljaspool olevas maailmas - selles maailmas lihtsalt ei ole neid asju, mis muudaks meid püsivalt rahulolevaks. Kõik need juured asuvad meie endi peas, ja need saavad alguse meie tahtmistest alati midagi muuta - alati püüelda parema elu suunas. Me tunneme sisemist tühjust, ja me püüame seda kompenseerida selle kaudu, et me kujutame ette, et kuskil on miski või keski, kes meie vaakumi täidab. Aga iga kord, kui me arvame, et me oleme leidnud selle, mis tühjuse hinges täidaks, avastame me jälle, et ikka ei ole veel piisav. Kas juba jälle soovime me muutust samas valdkonnas, või on esile kerkinud uus põletav teema meie elus, mis on vaja kindlasti korda saada, et me tunneksime ennast õnneliku ning täielikuna.

Kuidas olla rahul sellega, mis on?
Olles rahul sellega, mis ON.
 

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas