Artikkel ilmus ajakirjas Naised 28.05.2010

Kui mulle 2004 aastal minu esimene poeg 10 minutit peale tema sündi kätele asetetati, avastasin ma selles maailmas midagi täiesti uut - armastuse. Jah, muidugi olin ma kuulnud tingimusteta armastusest laste vastu ka varem, kuid nüüd oli see kogemuslik. Ma ei arvanud tõesti, et ma võin kellegi vastu tunda nii palju armastust, et lausa koormav on. Ma ju isegi ei tundunud teda veel - ma nägin lihtsalt, et seal teki sees on keegi, kes nohiseb ja aeg-ajalt end liigutab. Ta ei olnud ei minu nägu, tal ei olnud veel nime, ning ta ei teadvustanud, et mina olen ta isa. Aga see ei olnudki vajalik. Mu silmad valgusid pisaraid täis ja ma ütlesin vaid vaikselt: "Aitäh!".

Mida me oma lastelt ootame?
Meil kõikidel on ootused kõige vastu. Olgu selleks siis meie töökoht, meie ülemused või alluvad, meie abikaasad ning isegi meie enda vanemad. Rääkimata siis meie lastest, kes "pakuvad" meile nüüd nii hea võimaluse kõike seda tasa teha, mis meil endal kogemuste puudumise või tehtud vigade tõttu tegemata jäi. Ja sageli ma alustame juba üsna varakult. Me paneme nad trennidesse, mida me ise noorena oleksime tahtnud teha, me paneme nad huviringidesse, mis meile kõige perspektiivikamad tunduvad, ja me arutame nendega teemasid, mis meile huvi pakuvad. Või siis me arvame, et see teema peaks aitama meie lapsel olla tulevikus parem inimene.

Aga kuhu jäävad lapse õigused valikutele oma elus? Kas tema valikuvabadus tekib tõesti alles 18-aastaselt, kui ta on juba küps ise lapsi saama? Kas kuni 18-eluaastani on tõesti lapsed pelgalt meie mänguasjad, kelle kaudu me elame enda elu, mitte ei aita lapsel elada tema elu - olla see, kes ta on sündinud olema?

Laste minateadvuse kasv
Ma avastasin imestusega, kui väikesel lapsel on juba eneseteadvus. Ta teab, et ta on olemas. Ning ta teab, et tal on soovid, ihad ning unistused. Aga kas meie oleme ka olemas, et aidata temal neid soove, ihasid ning unistusi täide viia? Või jääme me ikkagi kindlaks enda subjektiivsele tõele: "MINA tean, mis on minu lapsele parim?".

Aga me ei saa seda ju mitte kuidagi teada. Kõik, mida me teha saame, on aktsepteerida oma pisikest just sellisena nagu ta on. Mitte sellisena, nagu me tahaksime teda näha, vaid sellisena, nagu ta tegelikult on - oma vigadega, oma väikeste veidrustega ning oma miljoni küsimusega, mida ta tuleb alati esitama siis, kui me oleme kõige väsinumad.

Mida me oma lastelt ootame? Ärme oota parem mitte midagi - aitame tal pigem olla see, kes ta juba praegu on. Ärme mõtle selle peale, kuidas teda muuta, vaid ainult selle peale, kuidas tal lasta kasvada selleks, kelleks ta kasvama peab. See on meie võimalus muuta tema elu õnnelikuks. Isegi, kui meie enda vanemad ei aidanud seda teha meil.

Kas lapsed on õnnelikud?
Kuidas me teame, kas meie lapsed on õnnelikud? Ainuke viis seda teada saada, on seda nendelt küsida. Ma küsin oma 5,5 aastaselt pojalt väga tihti, kas ta on õnnelik. Ning tema vastused üllatavad mind iga kord.

Minu suur rõõm on see, et valdavalt annab ta mulle jaatava vastuse. Ja isegi kui mõnikord seob ta oma õnne ära mänguasjadega, sõprade ja emme-issiga, siis täpsustades, mida ta õnnelikkuse all täpsemalt mõtleb, jääb ta alati "kinni" samasse kohta - armastus.

Kaido: "Martin, kas sa oled õnnelik?"
Martin: "Jaaa"
Kaido: "Aga mida see tähendab, et sa oled õnnelik? Mis on õnn sinu jaoks"
Martin: "Eeee ... see tähendab, et ma armastan ..."
Kaido: "Okei, väga hea, aga mida see tähendab, et sa armastad ... mis tunne see on?"
Martin: "Eee ... ma ei tea ... see tähendab, et ma olen armunud ..."
Kaido: "Jah, see on kindlasti õige, aga mis tunne see siis sul on, kui sa armastad oma venda või emmet?"
Martin: "Eee, siis ma olen õnnelik ..."

Ja niimoodi võime me rääkida 10 minutit järjest ühest ja samast asjast - õnnest armastuseni, ja sealt tagasi õnneni. Ja lõppkokkuvõttes on see tema jaoks üks ja sama - kui ta saab kedagi armastada, on ta õnnelik. Ning ma usun, et sellest peaks piisama ka täiskasvanutele. Kuid kas sellest piisab meile alati?

Kas täiskasvanud on õnnelikud?
Mida aga seostavad täiskasvanud õnnega? Jah, üldjuhul asju. Rohkem asju, asju, asju! Suurem maja, rohkem riideid, kallim auto, prestiižem töökoht ... Need on asjad, mida me arvame end õnnelikuks tegevat. Mitte enam see, et meil on kodus lapsed ning kaasa, keda armastada, või meie ümber on sõbrad ning loodus, mida armastada. Lapsed saavad väga hästi aru, et õnneks ei ole muud vaja kui armastust. Kuid kahjuks mitte kauaks?

Aita lapsel valida elukutse
Ma ootan suure ettevaatlikkusega oma poisi arengus seda hetke, kui käib raks, ning ühiskondlik surve samastada õnne edu ning rikkusega murrab läbi õnne samastamisest armastusega. Paratamatult käib see raksatus ühel hetkel niikuinii, me ei saa seda täielikult vältida, kuid me saame seda kindlasti leevendada.

Hea on olla oma laste jaoks olemas. Nagu artikli alguses juttu oli, on igal lapsel oma eesmärk, tal saab olema oma elu. Me ei saa elada meie elu ning unistusi tema kaudu, sest seeläbi me soodustame tema kaugenemist õnnetundest üha enam. Üle maailma on viimase 100 aasta jooksul läbi viidud kümneid tuhandeid uuringuid õnne olemusest ja selle kogemisest, ning tulemused näitavad üheselt, et õnnelikud on need inimesed, kes on leidnud oma kutsumuse, ja sellele ka täielikult pühenduda saavad. Uuringud näitavad, et õnn ei ole seotud saavutustega, õnn on seotud saavutustele tähenduse andmisega. Miks ma mingeid asju teen? Kas ma teen mingeid tegevusi ainult lõpptulemuse pärast - näiteks raha -, või teen ma seda seetõttu, et mulle meeldib seda teha? Mis on minu motiivid elus? Missugused on minu loomulikud anded, ja kuidas ma saan neid arendada?

Need on küsimused, mis aitavad meie lastel kasvada keskkonda, mis soodustavad kulgemist ning õnne kogemist. Selle asemel, et mõelda ning muretseda kogu aeg selle pärast, kuidas mu laps ikka tulevikus hakkama saab, sest mul endal on see ebaõnnestunud, saame me uurida ja jälgida, milles mu laps tugev on? Ja aidata tal arendada just neid külgesid. Me kõik sünnime meile loomuomaste tugevustega - olgu selleks siis müügioskus, maalimine või kirjutamine - , me oleme kõik unikaalsed. Ja meie kui lastevanemate ülesanne esimese 18 aasta jooksul on aidata lastel need anded üles leida ja neid treenida, mitte aga oma kasutamata jäänud andeid nende peal realiseerida.

Kui laps mõistab juba noorelt, et ta on milleski andekas, kasvab ta seeläbi enesekindlaks ja edukaks loomulikul viisil. Kui me aga püüame temast "voolida" kedagi, kes kõikide ühiskondlike normide järgi peaks olema edukas, kukume me läbi selles nii ise, kui kukutame läbi elus ka oma lapse. Tal ju puuduvad sünnipärased võimed olla "keegi", keda me temast soovime teha. Ning kuna tal puuduvad need oskused ja võimed, siis on selles valdkonnas tegutsemine tema jaoks alati seotud raskuste, pingutuse ja ebaõnnestumisega. Me paneme selle kaudu oma lapsele "peale" programmi, mis ei haaku tema operatsioonisüsteemiga, ja ühel hetkel jooksevad need programmid paratamatult kinni, lõpetades psühholoogide, psühhiaatrite ning kurjategijate juures. Nad tunnevad lihtsalt, et nad ei saanud hakkama. Nad ei saanud hakkama sellega, mida neilt oodati. Ja miks see juhtus? Sest me ei lubanud nendel olla see, kes nad tegelikult olid ...

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas