Nagu paljudele eestlastele, oli ka minu ammuseks unistuseks veeta Eestimaine külm ja pime talveperiood päikeselises ja soojas kliimas (kus on võimalik ööpäevaringselt T-särgi väel ringi liikuda). Ma usun, et selline unistus tekkis mul umbes 7-8 aastat tagasi, kui ühe endise kursavennaga lõunatasime ning tema suurtest ambitsioonidest rääkisime. Üheks nendest oli luua firma, mis lubab tal talve palmi all veeta.

Veel sel hetkel ei osanud ma ette näha, kuidas mu elu kulgeb ja missuguseid võimalusi mulle pakub. Kuigi ma olen iseendale tööd pakkuv väikeettevõtja olnud juba 2005. aastast alates, ei saanud ma esimestel aastatel sellist luksust endale lubada. Nüüd saan seda lubada, soovi korral ehk isegi mitu korda aastas, kuid minu suureks üllatuseks on hoopiski minu soovid nüüd muutunud.

Päikest võib ka liiga palju olla
Päike on ilus ja soe, eriti Eestimaal, kus selle soojendav paitus paljudel näo naerule toob. Ehk on see minu ettekujutluse vili, aga mulle tundub, et päikeselistel päevadel on ka ümbritsevad inimesed rõõmsamad, sõbralikumad ja õnnelikumad.

Siiski võib päikest ka enda jaoks üle doseerida. Ehk ongi Eestimaa päikesel meie jaoks nii positiivne mõju vaid seetõttu, et näeme päikest nii harva. Kas olukord oleks teistsugune, kui päike lõõskaks siin 12 kuud aastas ja 12 tundi päevas? Selle kindlaks tegemiseks ei olegi kaugele vaja minna - piisab 12 tunnisest lennust suvalisse Aasia riiki ning vastused ongi käes.

Kui ma esimest korda Aasiasse lendasin, ehmatas mind kuum troopiline niiske õhk, mis lennujaamast väljudes sõna otseses mõttes vastu nägu lajatas (kes on käinud, teab hästi, millest jutt käib). Nagu kuum sein, mille sisse ronime. Korraks läheb nägu naerule, aga sõltuvalt sellest, mis parajasti seljas on, hakkab higi nirinal mööda selga alla jooksma 5 sekundi või 5 minutiga.

Nüüdsest alates algab põnev jaht jahedusele. Just nii, nagu me Eestis päikesepaistelistel päevadel päikest taga ajame (nihutame oma tooli ikka nii, et rohkem ja kauem päikest saaksime nautida), jahivad paljud turistid (mina olen üks nendest) Aasias varju ning jahedaid ruume. Mõnikord tekib isegi küsimus, miks ma siia kannatama tulin?

Hea on, kui saame koguseid ise valida
Mulle meeldib elus tasakaal ja võimalus valida äärmuste vahel, ning soovi korral koguseid doseerida. Kui on magusaisu, lähed ostad karbi šokolaadi ja pistad nahka. Kui soovid end liigutada, lähed metsa jalutama, kus lisaks vaikusele leiad ka üksinduse. Kui soovid inimestega suhelda, lähed sõprade juurde või kohvikusse. Kui soovid end soojana tunda, paned soojalt riidesse või sätid end päikese kätte. Kui soovid aga hoopiski end värske ja kargena tunda, võid isegi -20 kraadise ilmaga jalutama minna.

Eestis on kõik need võimalused olemas. Me oleme täiesti unikaalses asukohas täiesti unikaalne rahvas. Kui ma mõned aastad tagasi aktiivsemalt maailmas reisima hakkasin, väsisin ära vastamast küsimusele "Where are you from?" (mida Aasias küsitakse sinult iga nurga peal), sest vastusele "from Estonia" pööritati üldjuhul silmi, täpsustades igaks juhuks "Pestonia?". Mõnikord tundsin, et lihtsam on öelda Germany või Finland, sest sai oma asjadega kiiremini edasi mindud.

Selle aasta Bali reisil toimus minus aga huvitav pööre. Kui muidu olin tundnud, et Eesti on nii väike ja tähtsusetu riik, millest keegi midagi ei tea (vaata vaid kõiki neid ameeriklasi, austraallaasi ning venelasi, keda teavad kõik), tekkis sel korral tunne, kui uhke ja unikaalne on olla eestlane, kellest keegi midagi ei tea (näiteks paljud ei tea autot Tramontana, mida peetakse üheks võimsamaks ja paremaks autoks maailmas). Jah, paljud ei tea, kus Eesti asub ja millega need eestlased ikka tegelevad, aga nad ei tea ka seda, kui suured valikuvõimalused meil on. Nad ei tea, kui palju "kraane" meil on, mille abil doseerida end ümbritsevat keskkonda just selliseks, nagu meile meeldib. Mida me siis saame doseerida?

Me saame doseerida oma riietust
Jah, meil ei paista iga päev päike ja ei ole soe, aga me saame doseerida oma riietust - pannes ilmale vastavad riided selga, saame end alati õues hästi tunda. Aasias ekvaatori all see võimalus puudub, sest igasugune riideese peale t-särgi ja lühikeste pükste tekitab hullumeelset enesetunnet ja need saavad läbihigistatud mõned hetkega (lisaks on veel oht päikesepõletusele, mistõttu ei saa ka ilma riieteta ringi käia).

Me saame doseerida õues veedetud aega
Me ei saa iga päev õues päevitada, sest sageli sajab vihma ning on külm, aga me saame doseerida aega, mille toas või õues veedame, sest mõlemas kohas puudub äärmuslikkus ja on okei olla. Aasias paistab iga päev kl 6-18 päike lagipähe ning ainuke võimalus end "inimesena" tunda on basseini või ookeani äärde minna, või hotelli ja kohvikusse peitu pugeda.

Hispaanias kasutavad nad päeva kõige kuumemat aega siestaks, milleks inimesed kuuma päikese eest isegi kontoritest koju peitu poevad. Aasias seda vist aga ei praktiseerita - seal käib aktiivne tänavakauplemine kogu päeva vältel. Vaid valged turistid on need, kes sageli kiirustades ja kuumast tingitud "udus" kaupmeeste hüüetest mööda vuhisevad, et järjekordsesse konditsioneeritud ruumi peitu saada.

Me saame doseerida sotsiaalsust ja ruumi enda ümber
Aasia riigid on ülerahvastatud. Näiteks Bali saarel elab Saaremaa ning Hiiumaa suurusel alal kokku 4,2 miljonit inimest. Kui Eesti asustustihedus on 29 inimest ruutkilomeetri kohta, siis näiteks Balil on see number 730, mistõttu on raske leida kohta, kus üksinda olla. Ükskõik, kuhu ka ei läheks, oled kogu aeg ümbritsetud inimestega. Ainuke võimalus sotsiaalsust vähendada, on minna matkama džunglisse või mujale sisemaale, kuhu nii aktiivne asustus veel küündinud ei ole.

Jah, ka Tallinn on juba tihedalt asustatud, aga pühapäeva hommikul on võimalik isegi siin end üksikuna tunda, rääkimata väiksematest linnadest nagu Haapsalu või Tartu. Need on nädalavahetuste hommikutel nagu nukulinnad, kus elu on seisma jäänud. Nendel hetkedel soovid ka ise hetkeks seisatada ning seda avarust ja ruumi enda ümber lihtsalt tunnetada - hingata sõõmu värsket õhku ning olla rõõmus selle üle, et on olemas võimalus vabalt hingata (igas mõttes).

Vau, ma saan hingata jälle
Kui sel korral Balilt Eestisse tagasi jõudsin, oli mu esimene mõte "Vau, ma saan hingata jälle!". Ja seda mitte ainult puhta õhu, vaid kogu ümbritseva keskkonna tõttu - keegi ei tule mulle midagi pakkuma, keegi ei tule minuga niisama tänaval rääkima ja kõikjal ümbritseb mind vaba ruum.

Ma usun, et kõikidel eestlastel on hea karma, sest oleme sellisesse toredasse paika sündinud. Meid ei ole palju, ja mõni väidab, et oleme isegi väljasuremas, aga Eestis elada on väga hea. Kogu maailm on meie ees lahti, mille külastusi saame samuti vastavalt oma soovile doseerida. Ma isiklikult olen otsustanud igal aastal vähemalt korra Aasias käia (3-4 nädalat), sest vaatamata kõigele on Eestimaa jaanuar - veebruar pimedad ning hea on minna mõneks nädalaks ja ennast laadida.

Isegi, kui nende nädalate jooksul on päike liiga kuum, toit liiga ühemaitseline ja inimesi sinu ümber liiga palju, annab see elule täiesti uue mõõtme. Seda seetõttu, et me näeme, kuidas inimesed maailmas elavad, õnne otsivad ning hakkama saavad, kuid ka seetõttu, et mõista, kui õnnistatud rahvas eestlased on.

Kulda on maailmas vähe, mistõttu on selle hind väga kõrge. Sama võib öelda ka eestlaste ning teiste väikeste rahvaste kohta - meid on vähe, mistõttu oleme väga unikaalsed ja haruldased. Haruldasi liike tuleb aga kohelda hästi. Miks mitte alustada sellega siis juba järgmisel korral peeglisse vaadates?

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas