[03. september 2013 | Kirjutas: Kaido | 18165 korda loetud | kokku kommentaare: 18]
Meile tundub, et me elame SELLES maailmas. Meile tundub, et siin olen mina, ja siin on kõik teised asjad (minu sõbrad, minu pere, minu kodu, minu töö, minu riik, minu auto jne). Me tunneme end olevat kõigest sellest eraldatuna. Just seepärast võib öelda, et "mina ja minu maailm" on lähenemine, mis mitte kunagi ei tööta. Ja ei hakkagi tööle.
Kuni me elame "mina ja minu maailm" mudeli alusel, tundub meile alati, et meie läbimurretes ja läbikukkumistes on "süüdi" need teised asjad. Keegi ütles meile midagi, mis meile meeldis - me naeratame. Saime töö juures lubatud palgatõusu - me naeratame. Keegi tegi midagi, mis meile ei meeldinud - me vihastame. Jääme lubatud palgatõusust ilma - me vihastame.
Inimestel pidavat olema kuni 300 erineva alatooniga emotsionaalset reaktsiooni. Sõltuvalt meie reaktiivsusest, elame pidevalt neid reaktsioone läbi ning usume, et see on täiesti normaalne, sest kõik need asjad ju juhtuvad meie maailmas, mistõttu ma niimoodi end tunnen. Me tunneme, et meie hädades on süüdi maailm, me otsime võimalust oma maailm lõpuks korda teha.
Minu sisemaailm ja maailm - lähenemine, mis viib meid meelerahuni
Mingil hetkel võime aru saada, et selline lähenemine ei tööta. Võib-olla oleme proovinud aastakümneid selle kaudu meelerahu leida, aga ükskõik, kui palju me ka ei prooviks, ei leia me meelerahu, sest niipea kui üks asi on korda saanud, võib järgmine jälle otsast lagunema hakata. Seetõttu võime hakata otsima meelerahu mitte ennast ümbritsevast maailmast, vaid enda sisemaailmast.
Kuigi meile tundub, et meie rahulolematuses on süüdi asjad meie ümber, võime seda kontrollides jõuda järeldusele, et rahulolematus on meie sees - kõik reaktsioonid on meie sisemine aktiivsus välisele. Seetõttu peaksime hakkama jälgima, kust rahulolematus tegelikult alguse saab, ja hakkama seda ka sealt vähendama.
Kui me muidu nimetame end üheks terviklikuks inimeseks, siis lähemal vaatlusel avastame, et see terviklikkus jaguneb erinevateks osaks, mille märkamisel ja tundmaõppimisel võime hakata meelerahu kogema sõltumata sellest, mis meie maailmas toimub.
Minu keha
Oma keha olemasolus ei kahtle keegi. Vaatad peeglisse või enda kätt, ja saad selle olemasolule kinnitust. Kehatasandit ei saa ka vastutavaks teha meie meelerahu kadumise eest, sest keha on vajalik lihtsalt selleks, et siin maailmas opereerida.
Minu emotsioonid
Emotsioonid on meie sisemiseks kütuseks. Iga tegu või mõte on seotud emotsiooniga. Tihtilugu käsitletakse emotsioone kui midagi suurt ja plahvatusohtlikku, mistõttu peetakse emotsionaalseteks inimesteks neid, kes oma emotsionaalsete puhangutega hakkama ei saa. Tegelikult oleme aga kõik emotsionaalsed olendid, sest emotsioonid annavad kütuse meie igapäevaelule.
Kuna emotsioonid on valdavalt mõtlemise ja mentaalsuse tagajärg, siis ei saa nendele ka ette heita meelerahu röövimist. Emotsioonid panevad meid lihtsalt tegutsema mõne juhtumi või mõtte tagajärjel.
Minu mõtted
Kuigi sageli käsitletakse mõtete all ainult sisedialoogi või pilte minevikust ja tulevikust, on tegelik mentaalsuse roll palju suurem. Kogu meie arusaamine elust (uskumused, vaated) ja ootused elule lähtuvad mentaalsusest. Ja kuna mentaalsus on seotud meie ootuste ja hoiakutega, on see tasand valdavalt ka vastutav meelerahu kadumise eest.
Kuidas saaks ükski asi meid maailmas ärritada, kui meil ei oleks sellele olukorrale teistsugust ootust? Seda lihtsalt ei juhtuks. Kui me ei anna ühtegi hinnangut, ei ole ka võimalik juhtunus "pettuda". Kui me ei eelda, et elu peaks minema nii, või keegi peaks käituma naa, siis kuidas saaks üldse meis rahulolematus tekkida?
Seetõttu on mentaalne tasand meie kõikide probleemide tegelik allikas. Meil on ootused elule ja maailmale, mis tekivad mentaalsel tasandil. Tavapäraselt püüame muutusi läbi viia maailmas, et see vastaks meie ootustele, kuid üldjuhul see ebaõnnestub. Ehk oleks otstarbekam hakata märkama ja korrigeerima oma ootusi, et hoopiski need maailmas toimuvaga kooskõlla viia?
See ei tähenda, et peaksime kõikidest oma unistustest ja eesmärkidest loobuma, vaid õppima aktsepteerima ja lubama seda, mis on juba juhtunud. Kui kristallvaas on maas kildudeks, on see juba juhtunud. See on miski, mida ei saa enam muuta. Me võime võtta eesmärgiks seda tulevikus vältida, aga juhul, kui see juhtub, juhul, kui see on juba meie kogemus, ei ole mõtet sellele enam vastu võidelda.
Minu EGO e. minapilt
Kui keegi palub meil endast rääkida, hakkame rääkima oma "lugu". Sel hetkel mõtleme iseenda peale ja räägime, kes me enda arvates oleme. Aga siin on põhimõtteline viga, sest juhul, kui ma räägin, kes ma enda arvates olen, on ju mängus kaks subjekti - üks, kes räägib, ja teine, kellest räägitakse. Kumb on siis see päris õige mina? Tegelikult ei olegi päris mina eristamine nii lihtne, sest pärismina on samastunud virtuaalse minapildiga. Mängu on tulnud persoon (vt joonist) - olukord, kus "päris mina" arvab ja usub 100%, et ta on virtuaalne minapilt. Hirmutav, kas pole?
Inimeseks olemise suurim traagika seisnebki selles, et me arvame, et oleme see "minapilt", kelle peale me mõtleme, kui iseendast räägime. Me ei suuda eristada ja eraldada iseennast sellest virtuaalsest "minast", mistõttu on ka väga raske püsivat meelerahu leida (sest meie nägemus maailmast ja iseendast ei pruugi ühtida teiste omaga).
Sellest tragöödiast lähtuvalt tekib ka mõiste egoism. Kuna meil on iseendast olemas pilt, kes me enda arvates oleme, peame vajalikuks seda pilti kiivalt kaitsta. Piltlikult öelduna oleme nagu unes, sest unes olles me üldjuhul ei tea, et me oleme unes, mistõttu usume, et olemegi see unenäo karakter ja võtame unenäo rolli ja kõike unes toimuvat väga tõsiselt. Tegelikult aga ei ole me ju see roll, mida me unes "mängime", vaid me oleme unenäo vaataja. Kuna me ei suuda aga unenäos eraldada vaatajat sellest rollist, mida hetkel mängime, elamegi unenägudes nii tõsiselt läbi kõikvõimalikke stsenaariumeid, millest paljud on lõbusad, aga paljud ka väga pingelised ja valusad. Õnneks ärkame unenägudest igal hommikul üles ja vabaneme sellest koormast. Eluunest ärgata on aga raskem, sest päris minal on kalduvus uskuda, et ta on roll, kuna see võimaldab saada võimalikult palju ja mitmevärvilisi kogemusi.
Mina ise e. päris mina
Päris mina on meelerahu.
Päris mina on praegune hetk, kus kõik aset leiab.
Päris mina on elu ise.
Päris mina on teadvuse ruum, see "unenägija", kus kõik nähtused, mida sa suudad ilmaski kogeda või ette kujutada, aset leiavad. Kui ei oleks päris mina, ei oleks mitte midagi. Just seetõttu ei eksisteeri teadvuseta olles (kui keegi meile nuiaga pähe virutab) mitte midagi.
Päris mina ei ole võimalik kirjeldada, sest iga kirjeldus on mõistuse looming, mis leiab aset päris mina ehk teadvuse ruumis. Päris mina on võimalik ainult kogeda, see on vaikus, vabadus ja meelerahu.
Mitte ükski mõte, emotsioon ega väline ilming ei saa päris mina mõjutada, sest päris mina on eespool kõiki neid nähtuseid. Päris mina on taust kõigele, mis juhtub, ja see kõik saab ainult juhtuda seetõttu, et päris mina ON.
Kui sa oled päris sina, oled sa vaba ja püsivalt meelerahus. Ja sa oledki juba päris mina, kuid sa arvad ja usud, et sa oled Keegi - minapilt iseendast. Lõpeta sellesse uskumine ja sa võid ärgata, just nii nagu sa ärkad hommikul ja avastad, et see kõik oli uni.
Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist
|
Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Kursus
|
03. september 22:19 Tänulik lugeja kirjutas:
Hea Kaido Pajumaa,
Seda oli väga meeldiv lugemine. Kas ma sain õigesti aru, et kui keegi mulle nuiaga pähe virutab, siis päris mina kaob?
Tänan! |
03. september 22:46 Kaido Pajumaa kirjutas:
Päris mina ei saa kaduda mitte kunagi mitte kuhugi, sest seda pole mitte kunagi tekkinud, vaid kogu aega olemas olnud. |
03. september 23:31 Martin kirjutas:
Mul on nii kuradima hea meel selle üle, et sa oled nii aus. Minu meelest just siirusest ja aususest saab alguse tõeline vaimsus ja eneseareng.
Aitäh sulle, et jätkuvalt inspireerid! |
04. september 08:07 Tänulik lugeja kirjutas:
Tänan!
Kuidas sa seletad seda: "Kui ei oleks päris mina, ei oleks mitte midagi. Just seetõttu ei eksisteeri teadvuseta olles (kui keegi meile nuiaga pähe virutab) mitte midagi." |
04. september 09:35 Kaido Pajumaa kirjutas:
See väide on esitatud isiku kontekstis, isikuks olemise vaatenurgast, kust me tavaliselt oma maailma käsitleme. Selle lause eesmärk oli rõhutada seda, et enne kui maailm saab eksisteerida, peab olema keegi või miski, mis seda maailma "teab" ja "vaatleb" (kelle jaoks see eksisteerib).
Üldjuhul arvame, et meie elame selles maailmas, praktiline ja empiiriline kogemus on aga see, et maailm eksisteerb meis, ja kui poleks meid, poleks ka meie jaoks maailma. Kui hakkame maailmale lähenema niipidi, muutub väga palju.
Meie tavapärane ja igapäevane kogemus on, et kui jääme magama (sügavasse unne, kus pole isegi unenägusid) või saame nuiaga pähe, siis meie jaoks ümbritsev maailm lakkab olemast. Kui ärkame, tekib maailm uuesti. Siiski on oluline siinjuures teada, et kui me magama jääme ja und näeme, "teame ja vaatleme" unenägusid ja elame siis unenäo karakteri elu. Kui aga sügavasse unenägudeta unne vajume, on teadvus "tühi", sest ei ole midagi, mida sel hetkel teadvustada. Aga see ei tähenda, et meie kui teadvelolek lakkaksime olemast. |
04. september 11:06 Tänulik lugeja kirjutas:
Tänan!
Kas see tähendab, et teadvelolek oli ka enne sündimist ja on ka peale surma? |
04. september 11:55 Kaido Pajumaa kirjutas:
Inimene ja isiksus sünnib ja sureb. Mina jääb kuni püsib Universum. |
04. september 13:06 Tänulik lugeja kirjutas:
Tänan!
Ma tean, et need küsimused tulevad mõistusest, kuid mul on vaja neile vastata, et veenduda kui piiratud see on. Niipea kui olen veendunud, et mõistuse kaudu on täiesti võimatu oma olemist mõista, kogen rahu endas.
Hea Kaido, palun selgita, miks sünnib inimene ja mida see teadvelolek selle käigus kogeb?
Tänan! |
04. september 13:48 Kaido Pajumaa kirjutas:
Jah, mõistuse kaudu ei saa iseennast mõista, sest Ise ilmneb teadvuse ruumis, kes me oleme. See oleks umbes sama olukord, kui püüaksime sama valgusvihuga valgustada valgusvihku ennast. Nii nagu valgusvihk teeb pimedas nägemise võimalikuks, muudab meie teadveloleks kõige kogemise võimalikuks.
Ma ei oska vastata küsimusele, miks inimene sünnib, sest keegi minult ei küsinud, kas ma soovin sündida või mitte. Kuna ma siiski aga sündisin, siis järelikult peab See, kes minu sündimise määras, minu eest ka vastutama. Elu ise. Kuni ma arvan, et olen Inimene ja Persoon, pean aga vastutama mina ise.
Sündides oleme me teadvelolek ise. Vastsündinud lapsel puudub isegi teadmine, et see on tema keha (kõike juhivad instinktid). Kõik vanemad on seda kogenud, kuidas laps hakkab kõigepealt rääkima iseendast kolmandas isikus (a la Mattias kõnnib, Mattias mängib jne). Ta ei saa aru, et tema ongi Mattias ja jutt käib temast, kui emme ütleb, et lähme Mattiasega koos jalutama. Ta kogeb end teadvelolekuna. Sama on ka loomadega, kellel puudub eneseteadvus. Loomad lihtsalt on, nad ei mõtle, et olen äge krants Muri.
Mingil hetkel saab laps aru, et tema ongi see Mattias, mille järel toimub teadvuse klammerdumine nimesse ja kehasse, tekib inimene. Me hakkame uskuma, et me oleme see keha ja see nimi (see kõik toimub mõistuses).
Kolmas faas on isiku tekkimine, mis kujuneb välja ajas tuginedes mõistusele (kõik sündmused, mis on juhtunud). Seeläbi kujuneb Persoon, kellesse hakkame uskuma samamoodi, nagu alguses hakkasime uskuma, et see on meie keha ja see on minu nimi.
Kui hakata aga seda kõike praktiliselt kontrollima, avastame, et see on fiktsioon. Tegelikkuses eksisteerib ainult Teadvelolek ja Vaatlus - see on meie tegelik olemus. Usk iseendasse kui kehasse (inimesse) ja isiksusse on mõistuse looming. Kui mõistus vaikib, kaob ka inimene ja isiksus. Jääb ainult teadvelolek ja vaatlusprotsess. Just see juhtub uinudes - me oleme olemas, aga me ei tea, et oleme isikud või inimesed.
Miks see kõik juhtub? See lihtsalt juhtub, me ei saa sellele vastuseid otsida, vaid võime otsida ainult kinnitust ja vastust küsimusele, kes ma olen. Kui me avastame oma tegeliku olemuse, juhib meid Elu ise. Kuni me usume, et oleme Persoon, juhime elu meie. Ja nüüd on oluline küsimus, kumb saab sellega paremini hakkama - kas Elu ise või meie piiratud Isikuna? Just see on põhjus, miks peaksime oma tegeliku olemuseni "tagasi" jõudma, et vabaneda kogu sellest eluraskusest, aga sellegipoolest kogema seda kõike. |
04. september 20:00 Tänulik lugeja kirjutas:
See on väga meeldiv selgitus, et siin on teadvelolek ja vaatlusprotsess.
Kuid, mida juhib elu ise? Kas elu juhib seda teadvelolekut ja vaatlusprotsessi või meie keha, emotsioone, mõtteid...? Või juhib elu hoopis seda, kuidas me vastava mõtte, emotsiooni, oma keha ja teise inimesega käitume (näiteks reageerimise asemel säilitame meelerahu jne)?
Vahel sa oled mainid, et on vaja meis toimuvaid protsesse märgata ja juhtida. See tähendab, et tegelikult teeb seda elu ise? Või märkamise osa teeme meie teadvelolekuna ja juhtimise osa teeb elu ise? Või kuidas see töötab?
Tänan! |
04. september 22:05 Tänulik lugeja kirjutas:
Jagan midagi, mis võibolla iseloomustab minu jaoks seda teadvelolekut ehk hästi just negatiivse mõtte kogemisel, kus olen samastunud oma kehaga.
See on viide artiklile ja videole: http://noortehaal.delfi.ee/news/videod/video-see-tung-paneb-inimesed-toovestlusel-arvama-et-maailmalopp-on-kaes-ja-nad-jooksevad-hullunult-minema.d?id=66683917&fb_action_ids=614469171926172&fb_action_types=og.recommends&fb_source=other_multiline&action_object_map=%7B%22614469171926172%22%3A509285375819037%7D&action_type_map=%7B%22614469171926172%22%3A%22og.recommends%22%7D&action_ref_map=%5B%5D
Selle video sisu on hea näide ühest mõttest, kus ma olen samastunud oma kehaga ja usun liigagi tõsiselt seda, mida näen. Teadvelolekuna ma näen ja olen teadlik sellest videost. Samas iseloomustab teadvelolekut ka selles videos reklaamitav televiisori ekraan, mis on just see, mis ta on, sõltumata pildist... |
04. september 22:50 Tänulik lugeja kirjutas:
Üks tähelepanek veel...
Minu kavatsus seda jagada on sisult positiivne ja loodan, et seda mõistetakse samamoodi.
Eelpool nimetatud videot korduvalt vaadates tekkis mõte, et võibolla tekivad meil negatiivsed mõtted just seepärast, et lõhkuda seda kuvandit, mis meil endast on. Ehk teisisõnu, negatiivsed mõtted ei ole küll meeldivad, kuid põhjus, miks me neid kogeme võib olla ehk sügavalt positiivne. Nimelt... ole enda vastu täiesti aus ja veendu, kas sa oled ainult see keha ja ainult see inimene. Kui sa tunned enda vastu tõesti siirast huvi, siis sa varem või hiljem avastad kindlasti oma kogemusena vastuse, mis on lihtne, kuid nii imeline, et sellest terveks eluks küllastuda. Ja võibolla kaovad ka niisugused hirmumõtted ära nagu seal reklaamis näidati.
Võibolla on negatiivsetel mõtetel olulisem roll enese vastu aus olemisel, enese avastamisel ja elu nautimisel, kui see pealispinna virvendusena paistab... |
05. september 00:00 Kaido Pajumaa kirjutas:
Ilma mõistuse sekkumiseta olemegi elu ise. See on mitteduaalne tasand, kus ei saa enam esitada küsimust, mida elu juhib, kuna see küsimus viitab juba duaalsusele.
Kui sa soovid seda ise kogeda, siis hakka endalt küsima võimalikult tihti küsimust "Kas ma tean seda (et see praegu toimub)?" Kui tead, siis järelikult ei ole see sina, vaid sina vaatad seda. Hakates seda järjekindlalt praktiseerima, hakkab mõistus ühel hetkel järgi andma ja teadvelolek muutub üha domineerivamaks seisundiks. See on midagi väga lihtsat ja elementaarset ja siin puudub igasugune müstika. Puhas praktika, mida suudab igaüks teha, kes soovib. Sellele peaks eelnema vaid soov saada empiiriline vastus ja isiklik kogemuslik kinnitus oma kõige fundamentaalsemale olemusele. Inimene, persoon ja rollid ei kao ka mitte kuhugi. Nendega kaasnev eluraskus lihtsalt väheneb, sest "kuklas" olev Vaatleja muutub püsivamaks kõikides eluolukordades, mistõttu elu sujub ka suuremas kulgemises.
PS. Jätame selle diskussiooni nüüd siiapaika.
Sõbralikult
Kaido |
05. september 09:22 Tänulik lugeja kirjutas:
Hea Kaido Pajumaa,
See vastus tõi minusse väga väga palju rõõmu. Tänan südamest! |
08. september 00:46 Tänulik lugeja kirjutas:
Mõtted ja mentaalsus on peamised meelerahu kadumise põhjused?
Uurisin natuke seda teemat ja siinkohal ma 100% siiski ei nõustu selle artikli autoriga, sest minu jaoks on aktiivne mõistuse "virr-varr" pigem protsessi üks loomulik osa, mitte osa põhjus-tagajärg vaatenurgast. Kui aga läheneda sellele protsessile põhjus-tagajärg vaatenurgast ja uskuda mentaalsuse laia käsitlust, siis on autoril muidugi õigus.
Siiski avan siinkohal eelnevale artiklile viidates emotsioonide ja mõtete käsitluse teise nurga alt ja täpsustan seda oma kogemusega.
Suur osa mõistusest aktiivsest tööst on disainitud nii, et see väldib tundeid. Näiteks igasugune korduv või pidev stereotüüpne mõtlemine selles viitab tegelikult toimuva all ebameeldivale tundele või emotsioonile. Sisuliselt baseerub mõistuse strateegia tunde eest põgenemisel ja "virr-varri" aktiveerumisel ning see on eriti aktuaalne ebameeldiva tunde kogemisel. Virr-varri all pean silmas korduvat ja stereotüüpset (mõistuslikku) mõtlemist, kus selle sama tegevuse sees püütakse nende samade vahenditega (mõtetega) leida lahendus. Tegelikult on niisugune püüe hoopis probleemi põhjus. Niipea kui niisugune impulss (virr-varr) ja käitumine on märgatud ja mõistetud (teadvustades ennast teadvelolekuna), lõpeb mõistuse kaudu lahenduse otsimine ja põgenemistee katkeb.
Mõned päevad tagasi avastasin huvitava seose. Nimelt iga vale, mida ma päeva jooksul väljendasin, tulenes mõttest. Ükskõik, kui suur või tühine vale üle huulte või mõtete väljendus, tulenes see mõttest. Samal ajal olin ma täiesti teadvel ja veendusin, et teadvelolekus ei valeta ma endale kunagi. Niisiis veendusin täielikult ja mitmeid kordi, et inimestega suheldes ja neile silma vaadates ning neile valetades ei olnud ma kunagi päris kohal ja pidasin neid mõteteks. Mitte küll teadlikult, vaid just vastupidi, teadvustamata, eneses ja hetkes rahulikult kohal olemata. See oli küll väga karm tõde, kuid mul tuli siiski faktile silma vaadata ja seda tunnistada. Peale seda muutus elu kuidagi kergemaks ja rõõmsamaks. Ma küsisin endalt tihti: "kas see tuleb mõttest või teadvelolekust?" Ja vastus oli alati selge. Kui vastus tulenes mõttest, oli see vale. Kui vastus tulenes teadvelolekust ehk ma märkan eneses midagi, oli see alati õige.
Seega kui emotsioonid on peamiselt mõtlemise ja mentaalsuse tagajärg, on see päris kindlasti vale. Tegelikult kui sukelduda oma kogemusse, on seal kõik üks. Kui aga märgata aktiivset mõistust ("virr-varr") ja mõista või teadvustada seda signaali kui põgenemist mingisuguse ebameeldiva tunde või emotsiooni eest, märkan üha enam, et selle emotsiooni eest ei ole vaja põgeneda. Omas kogemuses vastupanu või ignoreerimine väheneb loomulikul viisil, sest selles kogemuses saab selgeks, et tegelikult ei ole mitte kuhugi põgeneda. See toimub minu sees, minus. Saab ilmselgeks faktiks, et surve, põgenemine või ignoreerimine vaid pikendab kannatamist. Ja kui mitte midagi teha tundega või tundele, siis on mul aina rohkem julgust sellele otsa vaadata, aksepteerida, kogeda, vabaks lasta ja vabaneda. Impulss põgeneda emotsiooni või tunde eest võib endiselt avalduda, kuid niisugune impulss paistab ise pigem üks ebameeldiv emotsioon. Seega tunde eest põgenemine või ignoreerimine saab teadvustatud kui üks järjekordne ebameeldiv tunne ja teadvelolekust saab püsiv seisund.
Seega, minu soovitus on jätta tunded ja emotsioonid rahule, sest need on just niisugused nagu need on. Samuti jätta mõtted ja mentaalsus rahule, sest need on samuti nii nagu need on. Ja vaadelda seda kui ühte protsessi. Nimelt avalduvad meis nii tunded ja emotsioonid kui ka mõtted. See on loomulik. Kui selles protsessis toimub emotsioonide või tunnete ignoreerimine ja nende eest põgenemine, avaldub see aktiveerunud mõistuse "virr-varrina", mis tegelikult lahenduse otsingul jätkab emotsioonide ignoreerimist ja põgenemist. Niisuguse mustri märkamine on väga kasulik ja üks teadvuse enda loodud mehhanism endale tagasiside andmiseks, kui teadvus seda tõesti märkab. Kui märgata mõistuse aktiivset virr-varrilikku käitumist ja teadvustada seda kui signaali emotsioonile tähelepanu jagamiseks, ärkame taas teadelolekuna ülesse ja kogeme kergust ja elurõõmu.
Siinkohal tuleb ka aus olla. Nimelt väidan, et mõtlemine ja mentaalsus ei ole see kurja juur, kelle poole näpuga näidata ja viidata, et siin see probleemi allikas ongi. Aga kus siis see kurja juur on? Kui enda vastu täiesti aus olla, ja tunnistan, see ei ole tihti lihtne, on see teadvus ise, mis oma vabadusest samastub mõttega enda kohta, jääb uskuma seda ja unustab ära, et usub seda. Teadvus lihtsalt alistub oma vabadusele olla miski või keegi konkreetne ja positsioneerib ennast sellesse. Samamoodi nagu teadvus samastub eksklusiivselt ennast ühe objektiga, olgu selleks siis pilt enda kohta, samamoodi on teadvus võimeline mäletama oma tõelist olemust ja väljendama seda täiuslikult. Ma tean, et seda ei ole endale kerge ja lihtne tunnistada, sest mõtteid või mentaalsust on parem patuoinaks teha aga ühel hetkel tuleb seda siiski teha... Enda vastu lõpuni aus olla. Siis muutub elu kergemaks ja lihtsamaks.
Tänan! |
10. september 09:22 Tänulik lugeja kirjutas:
Hea Kaido Pajumaa,
Loodan, et sa ei võtnud eelmist kommentaari isiklikult ja kui võtsid, siis palun vabandust. Selle eesmärk oli viidata aususele, mille puudumine kajastub negatiivsete mõtetena ja häiriva mentaalsusena teadvuses. Seega mõtted ja mentaalsus on pigem peegel ja peegelpilt, mitte see, kes peeglisse vaatab. Küsimusele, kes peeglisse vaatab ja mida ta sealt näeb, saab vastata vaid enda vastu aus olles ja ennast teadvustades (teadvelolek). Tänan, et selle artikli kirjutasid ja jagasid ;). |
10. september 20:48 Kaido Pajumaa kirjutas:
Kõik kommentaarid on Sisekosmoses alati enam kui teretulnud ;) |
12. september 14:23 üksik kirjutas:
Kaido, kuidas on siis võimalik, et sa teadvustad ennast teadvelolekuna ja samal ajal väidad, et mentaalsus on vastutav meelerahu kadumise eest? Kas sa märkad seda, mida mina märkan? |
|
