[13. august 2012 | Kirjutas: Kaido | 18021 korda loetud | kokku kommentaare: 21]
Paljud meist on kuulnud väljendit "Võidab see, kel on surres rohkem asju". Mõnd inimest vaadeldes tundub see tõde olevat, paljude jaoks on see aga ilmselge liialdus. Siiski julgen väita, et meie üleasjastunud maailmas, kus meid igal hetkel pommitatakse erinevate pakkumiste, "võimaluste" ning lahendustega, on mõnikord raske adekvaatseks jääda ning me kipume ostma asju, mida me tegelikult ei vaja.
Kuidas me määratleme end asjade kaudu?
Vaata hetkel enda elus ringi - kui palju asju sul on? Sõltuvalt, missuguses elufaasis sa oled, saad sa seda hinnata erinevalt. Kui sa oled abielus ja sul on lapsed, on sul asju kindlasti rohkem võrreldes ajaga, mil sa olid vallaline ning elasid üksi. Seetõttu püüagi vastata küsimusele "Kui palju asju sul on?" lähtuvalt oma isiklikest asjadest - sinu riided, täiskasvanute mänguasjad (tehnika, erinevad sisustuselemendid jms), kõiksugu vidinad jms.
Miks me ostame ja vajame nii palju asju üldse? Meistrid ütlevad, et see on osa meie identiteedist - mida enam asju me omame, seda enesekindlamalt me ennast tunneme. Võta näiteks riided, mille kaudu on võimalik seda ideed lihtsasti haarata. Kuidas sa tunned ennast, kui lähed nn koduriietes mõnele sünnipäevale? Aga kuidas sa tunned, kui paned sinna selga uue ja uhke kleidi / püksid?
Loomulikult ei tähenda see, et sa peaksidki igal pool ringi käima koduriietega, vaid see näitab, kuidas me määratleme ennast asjade kaudu. Riided on kõige algus, sest need on meile kõige lähemal. Siia hakkavad lisanduma telefonid, aipäädid, autod, rattad, jahid-kaatrid, kodu sisustus, majad jne. Kõik need elemendid lisavad midagi meie identiteedile juurde - me tunneme, et me oleme paremad, ilusamad ning edukamad, kui me neid asju omame.
Me oleme kõik ühesugused inimesed
Ilma nende asjadeta oleme kõik ühesugused inimesed. Jah, tegelikult eespool riideid on veel midagi, mille kaudu me end teistest paremaks / halvemaks peame. See on meie välimus. Ma alati imestan inimeste üle, kes oma välimuse üle uhked on. Kas välimus pole mitte kosmosekingitus, mille üle alandlikult tänulikkust, mitte aga uhkust tunda? Mida saab keegi teha, kui ta nii ilus ei ole? Ja mida on keegi teinud, kes on sündinud piltilusaks? Kui välise edu nimel peavad inimesed üldjuhul siiski pingutama ja oma intellekti kaudu tööd tegema, siis inimesed, kes peavad end paremaks lihtsalt seepärast, et nad on ilusad, on kõige raskemas seisus. Miks? Sest väline ilu ei saa parimal juhul ka püsiv olla. "Me kõik saame vanaks, tean seistes peegli ees", laulab nooruke Getter Jaani, ning tal on ikka paganama õigus.
Mida kiiremini me enda määratlemise asjade kaudu lõpetame, seda kiiremini õpime tegelikult elust rõõmu tundma. Kui ma olen harjunud, et ma olen populaarne ainult oma välimuse, ilusate riiete, auto, kodu või über-rikka mehe pärast, olen ma enda tegelikult nende asjade alla ära kaotanud. Mind ei ole sellisel kujul, nagu ma olen harjunud endast mõtlema, ilma nende asjadeta olemas. Aga nagu me kõik teama, on asjade olemus ajutine. Asjad on täna olemas, aga homme ei pruugi neid enam olla. Ja kui see peaks juhtuma, ja sinu identiteet on tugev ainult nende asjade kaudu, võib asjade kadumisega kaasneda päris korralik psüühiline trauma.
Kust vale määratlemine alguse saab?
Asjade kaudu enese määratlemine ei ole midagi erakordset - suurem osa ühiskonnast teeb seda. Just seepärast nimetatakse seda mõnikord kaasaegseks ühiskonnahaiguseks, mis saab alguse varajasest lapsepõlvest.
Kodu on esimene kanal, kust laps hakkab ellu väärtusi kaasa võtma. See, kuidas emme-issi kodus mõtlevad ning räägivad, määratleb paljuski selle, kuidas laps ennastki määratlema hakkab.
3-4 aastaselt läheme lasteaeda ning sealt edasi kooli. Need on järgmised meie vormimise paigad - mida räägivad õpetajad ja sõbrad?
Sealt edasi tulevad täiskasvanuks saades meedia, marketing ning Hollywood. Need on kanalid, mis annavad meile ette standardid, kuidas oleks normaalne meie ühiskonnas käituda ja mida omada. Meediakangelased, üliedevad (sageli petvad) reklaamid ning väljamõeldud muinasjutuliste stsenaariumitega filmid - need loovad meie pähe mudelid, mille me omaks võtame, ja millele püüame oma elu vastama panna. Kui paljudel see aga õnnestub?
Need kanalid määravad ka selle, kui palju asju me "vajame". Sõltuvalt sellest, kui vastuvõtlik inimene on, langeb ta nende kanalite ohvriks kas iga päev või parimal juhul mitte kunagi. Mida teadlikumaks inimene muutub, seda enam oskab ta end tema poole saadetavatest impulssidest vabastada.
Hea näide on mobiiltelefonid, täpsemalt juba nutitelefonid. Kas sul ei teki kunagi mõtet, et kui 95% inimestest on täna Eestis mobiiltelefon olemas, siis kellele on neid kogu aeg pealetulevaid uusi mudeleid vaja? Kellele neid müüakse? Telefonifirmad teatavad kogu aeg, et nende tulemused kasvavad, aga kellele nad müüvad - inimestel on juba olemas ju telefon?
Siin tulevadki mängu reklaamiagentuuride oskuslikud nipid tekitada meis tunne, et meil on kindlasti seda viimast nutitelefoni mudelit vaja. Loomulikult ei ole meil tegelikult seda vaja, aga suurkorporatsioonidel on piisavalt raha, et välja uurida, kuidas panna inimesed ikkagi tahtma seda, mida neil tegelikult vaja ei ole. Ning niimoodi me siis märkamegi ühel päeval, kuidas uus iPhone kodus laual peal kasutamist ootab, aga vanast pole veel lahti saanud.
Kuidas vähemate asjadega elust rohkem rõõmu tunda?
Ma ei tahaks kuidagi siin loengut pidada teemal, kuidas lõpetada tarbimine, sest ma ise ei ela ka askeesis. Küsimus ei olegi niivõrd selles, vaid pigem selles, kas kõik need asjad, mis meie elus on, ka tegelikult meid õnnelikuks teevad? Kindel on see, et me tegutseme kogu aeg selle nimel, et end hästi tunda. Sama kehtib ka iga uue ostu suhtes - me loodame selle ostu kaudu end mingil viisil paremini tunda. Ehk tunneme end enesekindlamalt, ehk ilusamalt, ehk edukamalt jne. Kuid kas need on püsivad tunded?
Kindlasti oled sa märganud, kuidas uue asja soetamine alguses meie hinges suure elevuse tekitab, aga juba mõne päeva möödudes see vaibuma hakkab. Kuna me soovime aga kogu aeg end hästi tunda, hakkamegi otsima uut uut asja, mis meid jälle elevile ajaks. See on aga surnud ring. Me soetame muudkui uusi asju, mis peaksid meid õnnelikumaks tegema, aga see kõik toimib ainult lühiajaliselt.
Kas sellest ringist on üldse väljapääsu? Ma usun, et on. Läbi teadlikkuse. Hea algus oleks teadlikult mingil hetkel oma impulssidele vastu hakata - jah, ma tunnen küll, et mulle on seda asja vaja, kuid ma ei osta seda praegu. Ma ostan selle 30 päeva pärast.
See on väga efektiivne nipp testimiseks, kas sa seda asja päriselt ka soovid, või oled sa hetkel lihtsalt mõne reklaamiagentuuri haardes. Kui sa ütled endale, et ma ei vaja seda üldse, võib see esialgu liiga vägivaldne tunduda. Kui sa aga lubad selle endale soetada küll, aga alles kuu aja pärast, annad endale aega selle mõttega kohanduda, ning sa võid avastada, et tegelikult jätad sa selle asja üldse ostmata.
Teine samm on teha audit oma praeguste asjade hulgas. Võta üks päev kuus ning auditeeri erinevaid asju oma kodus - riided, raamatud, kujukesed, sisustus, nõud jne. Hinda neid asju ühe lihtsa kriteeriumi järgi, küsides endalt kaks küsimust:
1) Millal ma viimati seda asja kasutasin?
2) Miks ma seda asja vajan?
Kui sa ei ole mingit asja viimased 3-6 kuud kasutanud, siis tõenäoliselt ei kasuta sa seda enam kunagi. Sellel on sinuga lihtsalt mingi emotsionaalne side, mis takistab sind seda asja ära viskamast. Ole aga julge, ning viska või anna see ära. Sa tunned end pärast väga hästi.
Teine küsimus tõstab sind kõrgemale ühiskondlikest mudelitest, ja laseb ausalt vastata küsimusele, mis on selle asja roll sinu elus? Kas ta kogub ainult tolmu, olles osa sinu võltsidentiteedist, või loob see asi sulle päriselt ka mingit väärtust? Kui loob väärtust, siis jäta see alles. Kui see aga lihtsalt "on", siis anna ka see ära.
Öeldakse, et mida vähem on meil asju, seda vähem on, mille üle muretseda. See ütlus peab 100% paika. Kuna meie ego on aga harjunud end määratlema asjade kaudu, on seda alguses päris raske praktikasse rakendada. Kui sa aga alustad väikeste sammudega, hakkad üha enam tajuma väikese "koorma" väärtust sinu elus. Mida väiksem koorem sul on, seda lihtsam on elus edasi liikuda, soovi korral äkkpöördeid teha ning elust tervikuna rohkem rõõmu tunda. Asjad ei tee meid ju õnnelikuks. Ma olen 100% kindel, et sa oled seda ise juba ka kogenud.
***
Raamat sellest, kuidas teadlikumalt elada
"Elad küll, aga mis elu see on ..." (vaata lähemalt)
Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist
|
Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Kursus
|
13. august 13:06 miumiu kirjutas:
Marketing mõjutab juba väga väikesi lapsi. Sageli dikteerivad just nemad pere tarbimisharjumusi. A la Oskar seda sinki või kohukest ei söö, ostame seda teist. Tegelikult Oskarile meeldis lemmiksingi või kohukese reklaam. Või Barni (jubedalt ebatervislike) küpsiste lennukiga lendava karu reklaam, ja nüüd nõuab ta neid küpsiseid. Mida kogenematum olend, seda lihtsamini mõjutatav.
Olen mitmed sõbrad omamise- ja staatusekuradile kaotanud ja sellest on kahju. Kui ikka inimese prioriteet on kõige õigemat värvi kohvikannu valimine või see, kas tema uus telefon on ikka "up to date", siis mul hakkab kurb.
Aga see on ilmselt paratamatus.
Kõige hullem tunne tekib siis, kui mõni rõivatükk või jalatsipaar vajab kulumise tõttu asendamist. Olen küll noor naine aga ma jälestan šoppamist. Sest sellist kaupa, mille eest ma raha välja tahaksin käia, lihtsalt ei ole. Mulle tekib muret see, mis järgneb artiklis kirjutatule. Ehk kunstlikult tekitatud nõudlus suurendab rämpsutootmist ja need ressursid maksame kinni meie - keskkonnaga, ressursiga, millega paljud siiani arvestada ei oska. |
13. august 21:20 Martin kirjutas:
Nii ta on tõesti, jah.. . Ennast muuta saab aga alles siis, kui on tekkinud teadlikkus. Kui olen teadlik nt, et määratlen end asjade kaudu, siis saan ka seda muuta.
Mida teadlikum on inimene, seda vähem saab juhtida teda alateadvus ja seda rohkem saab ta enda elu ise juhtida. |
14. august 00:03 Mart kirjutas:
Lisaks armastusele ja õnnetundele otsivad inimesed vabadust. Vabadus tähendab minu jaoks vaba olemist - nii vaimselt kui füüsiliselt. Asjad seevastu nõuavad tählepanu ja hoolt (mõni asi rohkem, teine vähem). Tähelepanuvajadus eksisteerib nii mõttemaailmas kui ka füüsilisel tasandil. Näiteks kui meil oleks kallis auto: siis mõtetes võtab meie tähelepanu muretsemine - ega keegi ikka ära ei varasta või kriimu kuhugi peale tee või kas ikka said kõige uuemad ja paremad rehvid alla. Füüsiline tähelepanu on hoolduses käimine, tankimine, pesemine jne. See oli vaid üks väike näide, kuid iga asi nõuab suuremal või vähemal määral meie tähelepanu ning võtab oma osa meie ajast ja mõtetest.
Mida rohkem asju me enda ümber kuhjame, seda hõivatumad oleme me oma mõtetes ja tegudes nendega ja seda vähem jääb aega meil endi jaoks. Nagu Martin ütles on just teadlikkus oluline, et mõista oma käitumist ja enda ümber toimuvat. Läbi asjade enda ümber kuhjamise, muutuvad inimesed üha enam ka ise objektiks.
Soovida jääb, et inimesed julgeks vaadata "kinolina" taha nö päris elu ja ei käituks pimestunult vaid massimeedia stsenaariumi järgi.
=======
Meie koduplaneet püsib kauem inimväärsemana, mida vähem me oma materjaalsete ihadega teda koormame. Küsimus on: kas meie väärime seda? |
14. august 13:20 Peeter kirjutas:
Mina ei julge küll lugeda raamatut teadlikkusest autori poolt, kes ennast otsib. Kui see ei ole reklaaminipp, siis vabandust. Kui see on reklaaminipp, siis näib, et kui autoriga artikli sisus nõustuda ja teadlikumalt elama asuda, tuleks osta tema raamat. Antud artikli kontektsis ei ole see reklaaminipp just parimal viisil vist õnnestunud... Sorry, see on lihtsalt arvamus. |
15. august 12:45 Martin kirjutas:
Tegelikult lühidalt öeldes, mis meie maailma ja inimesed on ära rikkunud, ongi: "asjad". Esiteks maailm sureb tulevikus välja, kuna lapsi enam ei tehta ja teiseks maailm upub nendesse tohututesse asjadesse, tehnikatesse ja sellesse infosse täiesti ära. Neid teadmisi (raamatuid), mis iga päev juurde tuleb, seda on ju liiastr! Neid asju, mis igapäev juurde toodetakse - seda on sammuti juba ammu liiast! Uuem telefon, uuem arvuti, uuem voodi, uuemad riided, uuem käekell, uuem hambahari jnejnejne. Asjad on maailma nii ära rikkunud, et inimesed muudkui ainult tahavad ja tahavad. Siis tuleb uus asi juurde ja siis tahaks seda ka ju. Enam ei mõelda hetkekski perekonna elu peale, rääkimata praegusel ajal peredes olevast majanduslikust seisust. Võib-olla äärmisel juhul praegune põlvkond veel, aga väga hilises eas soovivad lapsi, aga järgmine põlvkond küll mitte. Kui praegu on juba kõike liiast? Siis raske arvata, mis on 20-30 aasta pärast?
See kõik on nende meeletute "asjade" pärast, mis igapäev muudkui juurde tekib (inimesed ise toodavad neid). Mida rohkem on asju, seda rohkem me ka tahame ning seda vähem on meil ka raha. Mida rohkem meil on asju, seda vähem me oskame nendest rõõmu tunda ja seda negatiivseks me muutume, kui mingit asja ei saa või see puudub. Ja seda negatiivsust annab korralikult tunda inimestelt, samas tühiste asjade pärast. Söök on ju enamikel laual, katus peakohal, vähemalt ema või siis isa on ju ikka olemas, aga "ei", oleme õnnetud, et ei saa lubada endale Kanaaridele reisi või et mul pole kõige uuemat telefoni või neid riideid, mis on mu sõbral.
Või ainult mulle tundub, et asjad on sedamoodi? |
15. august 16:09 Küsija kirjutas:
Keda häirib asjade rohkus? |
16. august 16:24 Mina kirjutas:
Olen Sisekosmose artikleid palju lugenud. Pean ütlema, et see artikkel on küll halvasti välja kukkunud :(. Tõesti, keda häirib asjade rohkus? Samuti igal asjal on mingi väärtus ju. Okei, jah sa ei pane seda tähele/ei tegele selle asjaga, kuid sisimas see väärtuskübeke elab.
Loobud ühest-teisest ja tulemus on see, et pikapeale hakkad üht ja teist ning kolmandat taga igatsema - sind hakkab see sisimas häirima, sa tunned et midagi on puudu. |
16. august 16:45 Küsija kirjutas:
Kes tunneb puudust? |
17. august 08:23 Vastaja kirjutas:
Asjadest tunneb puudust ego-juhitud maailmast pimestatud vaimne olend, kes ei mõista ei iseennast ega seda, kuidas temaga manipuleeritakse. |
17. august 09:19 QNRG kirjutas:
Rohkem asju = rohkem majanduskasvu ja mida suurem on majanduskasv seda laiemaks venivad naeratused poliitikute nägudel, seda rohkem jätkub uute asjade ostmiseks raha kõigile.
Natuke teaduslikum vaatenurk sellele, kuidas inimeste suurenev arvukus ja tarbimise kasv ühel hetkel lihtsalt väga suure pauguga vastu võimaluste piiri kihutab.
Kes inglisekeelt mõistab, vaadake, ja olete kindlasti selle video lõppus palju targem kui alguses.
http://www.youtube.com/watch?v=umFnrvcS6AQ |
18. august 12:25 Para kirjutas:
Kummaline, et mõista, et ka järgmine raamat, film, artikkel, asi või koolitus, ei too meile vormide maailmas rohkem rõõmu, on vaja see osta, lihtsalt üle vaadata, läbi lugeda või endale saada. See on ju seesama ring, mis ikka ja jälle toimib. Selleks, et teadvustada, kuidas vähemate asjadega elust rohkem rõõmu tunda, on vaja ikkagi veel midagi... Kõik nad reklaamivad samas stiilis, et vabaks saada, rõõmu kogeda või iseendaks saada, on vaja teha seda või toda. Seesama reklaam, seesama ring, seesama ego. Puhas illusioon.
Kui kuulata neid inimesi, kes tõesti teadvustavad ennast, siis nad justkui jagavad, tegelikult midagi andmata, mitte midagi jagamata. Seepärast ongi neid aluses raske isegi tõeliselt kuulata. Ego püüab nende jutu käigus pointini jõuda aga seda pointi kunagi ei saabu. See on ego jaoks lõputu ja piinarikas teekond, kuid väga lihtne ja nauditav tõelise olemuse jaoks. Need inimesed ei kutsu kedagi ennast kuulama, samuti nad ei jaga midagi, nad ei luba midagi. Nad ei garanteeri, et osaleja midagi saab.
Vastupidi, nad ütlevad otse välja, et nad ei jaga midagi. Osaleja ei saa midagi. Ikkagi, see, millest nad räägivad on müstiliselt huvitav. See ongi see võlu. See on ka meie tõelise olemuse võlu.
Need, kes ennast otsivad, neile on see andeks antav, sest nad otsivad ennast kellegina või millegina, kellena või millena nad ennast kunagi ei leia. See on piinarikas teekond, kuid tegelikult südames on nad seesama, üks elu. |
18. august 15:04 Kui kirjutas:
seda artikli küsimust endale päriselt esitada, vastab vaikus |
18. august 16:35 lugeja kirjutas:
Lugesin taas üle pikaaja "Kauka jumalat", väga värskendav lugemine oli:)
Tänud artikli eest! Ikka millekski vajalik neile, kes seda lugema juhtusid. :) |
18. august 19:38 Tänan kirjutas:
viite eest, lugeja! |
19. august 19:26 Parim kirjutas:
Väga hea artikkel. Viide selle all võib olla erinevalt seletatav. |
20. august 10:06 Mia kirjutas:
Minu meelest kõige tobedam vastus on juba kulunud kõnekäänd: "Ärge tehke minu tegude järgi, tehke minu sõnade järgi". |
23. august 23:44 Less is more kirjutas:
Olen kolimas suurest eramust korterisse ja olen täiesti ahastuses, kuidas elu jooksul koguneb asju. Olenemata sellest, et ei aja taga viimast moeröögatust, omamata nutitelefoni või muud moodsat tiluliu. Täiesti tavalised asjad, aga nii raske on neist nüüd vabaneda (ka needsamad kokkuostetud eneseabi raamatudki ajavad marru), kuid pole pääsu, sest enam pole lihtsalt ruumi nende alleshoidmiseks. Kuid samas on nii vabastav lasta lahti sellest mineviku taagast, mida me kogu aeg enda ligidal hoiame, kuigi me seda ammu enam ei vaja ega kasuta.
Täiesti asjakohane artikkel, aga tõenäoliselt paljudele see ikkagi kohale ei jõua, sest ikka on vaja rohkem ja ilusamaid asju ning ajaga kaasas käia. Mina püüan igal juhul elada põhimõttel, et "Less is more", niipalju kui võimalik. Kuid siiski on igaüks on oma valikutes vaba ja otsustab ise, kui paljude asjadega või asjadeta ta õnnelik on. Ma tänan inimesi, kes võtavad vaevaks kirjutada ja ergutavad meid mõtlema. Tänan autorit, mulle sisekosmose kirjutised meeldivad. Soovin edu ja ootan aga uusi erinevaid postitusi! |
24. august 11:33 Mart kirjutas:
Jagaksin ühte asjade loo filmi, mis on küll mõni aasta tagasi tehtud, aga see tegevus kestab edasi:
http://www.youtube.com/watch?v=9GorqroigqM&feature=player_embedded |
06. september 13:01 minaise kirjutas:
Maamajas on vähemasti see võimalus, et üleliigsed asjad, mida enam vaja ei ole, kolivad tubadest pööningule, mitte ei viska ära. :)
Mõned aastad tagasi viisin aeg-ajalt laste mänguasju toast ära pööningule, millega nad enam ei mänginud tegelikult, nad avastasid nad sealt ja tõid järjekindlalt tuppa tagasi:))
Mulle tundus, et nelja lapse mänguasju oli liiga palju, aga kui ma hiljuti nägin ühe noore emme ühe lapse mänguasjade tuba... siis oleks mul vist kolme pööningut vaja läinud:D |
21. oktoober 23:06 xoop kirjutas:
Mind näiteks häirib asjade rohkus. Ma iga paari kuu tagant viskan või müün oma aju ära. Samuti teen sahtlites tühjendust - erinevad dokumendid, materjalid, reklaamid, ajakirjad jm. Riided millega ei ole juba ammu käinud - need häirivad mind kapis, kuna pean ka nende vahel valima kui riide panen. Müün maha.
Olen püüdnud koguaeg väga vähe asju omada. Aga küsimus suurele ringile: hiljuti kolisin ja teate mis asjad võtsid kõige rohkem ruumi? -Raamatud. Mida teha raamatutega? :) Raamatud on aegumatu tarkus. On raamatuid mida ma olen lugenud kaks korda, on raamatuid mida olen lugenud viis korda. Aga on ka raamatuid mida ma mitte kunagi enam ei soovi lugeda. Samas... raamaturiiulisse tuleb ka nende kehvemate raamatutega midagi head meelde. Kuidas käitud? |
06. november 23:58 Viimasele kirjutas:
Pildista, skaneeri arvutisse raamatud ja säilita arvutis või leia e-raamatu versioonid nendest... |
|
