Suvi on küll väga ilus aastaaeg, kuid nagu kõikide teiste nähtustega meie maailmas, pakub ka see üheaegselt inimestele nii rõõmu kui ka kurvastust. Rõõmu muidugi selle kaudu, kuidas päike paistab ning õhtud kuni kella 00.00 valged on. See mõjutab kõike ja kõiki. Mulle tundub isegi, et inimesed on suvel üksteise vastu sõbralikumad ja rõõmsameelsemad. Miks? Ehk seepärast, et suvine päikeseenergia laeb meid lootustega anda oma elule sügavam tähendus ja võimaldab senistele igapäevamuredele ajutiselt teki peale tõmmata: "Küll sügisel jõuab selle kõigega jälle tegelda ...".

Teiselt poolt võib suvi meile pakkuda ka kurvastust. Kui õhtut kaunistab imeline päikeseloojang, aga inimesel seda mitte kellegagi koos nautida ei ole, tekib temasse trots ja kurvastus. Paratamatult lähevad sellises olukorras mõtted üksildusele ja elu mõtte puudumisele, mida kinnitavad ka mitmed eelmise artikli "Armastava suhte 3 tasandit" kommentaarid.

Õnn vs elurõõm
Kõik inimesed tahavad olla õnnelikud. See on ilmne. Aga kuidas me tavaliselt seda õnne leida proovime? Jah, ikka asjade kaudu. Siinjuures nimetan ma asjadeks isegi kaaslast, kellega elu ja ilu jagada. Kuid kas on mingigi võimalus elust rõõmu tunda enne asju ja armastavat kaaslast?

Mida õnn tegelikult tähendab? Tavaliselt tähendab õnn seda, et me täidama kõik oma unistused. Vaata enda elu. Kui sa tunned, et sa ei ole veel päris õnnelik, siis tõenäoliselt seetõttu, et kõik asjad ei ole veel sinu tahtmist mööda. Ehk ei rahulda sind täielikult sinu töökoht, võib-olla aga elukoht või hoopiski kaaslane või selle puudumine. Ükskõik, mis aspekt sinu jaoks veel täiuslik ei ole, on see põhjus, miks sa ei saa olla õnnelik.

See ongi õnne kõige nõrgem omadus - tingimuslikkus. Õnn tähendab tingimuslikku rõõmu millestki või kellestki: "Ma olen õnnelik siis, kui ma saan selle. Ma olen õnnelik siis, kui ma saavutan selle. Ma olen õnnelik siis, kui ma kohtan sellist inimest. Ma olen õnnelik siis, kui ma lahendan selle jama ära." Kõik need väited sisaldavad "siis, kui ma ..." tingimust. Aga mis on eespool seda tingimust?

Eespool kõiki tingimusi on elurõõm. See on midagi nii lihtsat ja elementaarset, et tavaliselt jääb see märkmata, sest me lämmatame selle tingimuslikkusega ära. Elurõõm ei tähenda õnne, mis kaasneks mingite saavutustega, vaid lihtsalt rõõmu elamisest endast. Elurõõm on eespool kõiki meie eesmärke, unistusi ja lootusi - see on puhas rõõm sellest, et me ikka veel elus oleme.

Kuidas elurõõmu kogeda?
Esimene asi peale ärkamist on teadvustamine, et ma olen olemas. Me läheme magama alati üksi. Ja me ka ärkame alati üksi. Magamises ning ärkamises puudub igasugune tingimuslikkus. Ükskõik kui palju ma teist inimest ei armasta, ja ükskõik kui palju ma ei tahaks temaga koos olla, pean ma temast igal õhtul voodisse heites loobuma. Ma uinun, kaotan teadvuse ja olen täiesti üksi.

Sama juhtub ka ärgates. Kui ma ärkan, olen ma üksi. Jah, mõni hetk hiljem tuleb mulle meelde, mis minu elus hetkel toimub ja vastavalt sellele loon ma selle päeva esimese seisundi. Kui mul on elus kõik hästi, siis tulevad mulle meelde head mõtted ja ma olen rõõmus. Kui mul on aga probleemid ja millestki puudus, tulevad mulle need meelde ja ma võin langeda taas kurvastusse. Jälle see tingimuslikkus.

Elurõõm eksisteerib aga enne esimest mõtet, enne tingimuslikkust. See on hetk, kui sa ärkad ja teadvustad, et sa oled ikka elus. See on puhas rõõm olemisest, mis on meisse paigutatud looduse enda poolt. Jälgi näiteks lapsi või loomi, kui nad ärkavad. Nad on nii vahetud ja rõõmsameelsed, et nad uuesti "ellu ärkasid". Nad justkui sünniksid igal hommikul uuesti. Loomad üldsegi mitte, aga lapsed veel mitte, ei oska oma mentaalsust iseenda suhtes halvasti ära kasutada - loomadel lihtsalt pole muresid, ja lastel ei ole veel muresid. Seetõttu saavad nad puhast elamise rõõmu nii vahetult kogeda.

Mitte keegi ei saa selle kogemist keelata ka meil. See on olemas. See on meie kõige fundamentaalsem seisund.

Me matame elurõõmu tingimuslikkuse alla ära
Sa oled kindlasti kohanud inimesi, kes püüavad justkui õnnelikud kogu aeg olla. Nad naeratavad pidevalt, jättes ümbritsevatele inimestele mulje, et nad ongi maailma õnnelikumad inimesed. Jah, ma tean ka mitut sellist inimest. Ma arvan, et ma olin isegi mõni aeg tagasi üks nendest. See on suur enesepettus, mille käigus me eitame sageli oma probleeme ja loodame, et kurvastusele naeratuse peale kleepimine muudab meid paremaks inimeseks. Seda aga ei juhtu, sest nii kurvastus kui ka naeratus on antud olukorras tingimuslikud: meie elus on midagi, mis meile ei meeldi, ja mis paneb meid kurvastama, kuid me surume selle enda sisse, ja kleebime sellele naeratuse peale.

Sellisel viisil matame elurõõmu tingimuslikkuse alla ära. Kui juhtub midagi, mis meile väga meeldib, lämmatame elurõõmu juhtunust saadava joovastusega. Kuid see möödub, ja me peame hakkama otsima midagi uut, et taas joovastavat õnne kogeda.

Kui aga juhtub midagi, mis meile ei meeldi, lämmatame elurõõmu juhtunust saadava kurvastusega. Sellisel hetkel me ei usu, et ka see möödub, ja me hakkame kiiresti otsima sellest väljapääsu, viies taas oma tähelepanu välistele objektidele.

Mõlemas olukorras on kogu meie tähelepanu suunatud välistele asjadele - kas siis joovastust või kurvastust pakkuvatele - , ja me unustame ära, et eespool neid asju on puhas olemise rõõm, mis on täiesti sõltumatu nendest asjadest. See ei ole rõõm sellest, et juhtus midagi, mis meile meeldib. Samuti ei ole see rõõm sellest, et midagi lahenes, mis meile ei meeldi. Elurõõm on rõõm sellest, mida me vahetult kogeme.

Elurõõm on olemas igas hetkes
Hästi lihtsustatult on meie sees kaks paralleelset protsessi - kogemine ja mentaalne sisekõne. Need töötavad käsikäes umbes nii, et sa näed midagi (koged) ja siis millisekund hiljem lisandub nägemisele mentaalne sisekõne. Näiteks näed sa teeääres ilusat lille. Hetkeks on vaikus - sa koged, teadvustad - , ja siis hakkab su sees hääl seletama: "Nii ilus lill! Jah, mu tädil olid ka aias sellised lilled. Tead, ma pole ammu juba tädiga ühendust võtnud, peaks seda tegema. Ai, aga ma ei tea, kas ma ikka peaks seda tegema, sest 6a tagasi ühel sünnipäeval ütles ta mulle, et ma olen 3 kg juurde võtnud. Kurat, kuidas ta sai mulle ikka midagi sellist öelda? Ise on suur nagu Maakera, aga kui mina võtsin 3 kg juurde, oli kohe häda. Tead, ta ongi selline eit. Talle jäävadki kõik teised hambusse. Kurat, vaata millised lapsed tal endal on - kõik ühesugused lollid. Ma ei talu selliseid inimesi. Ja lilled tema aias. Tegelikult on need kõik nii koledad. Ta ei ole osanud oma aeda kunagi kordagi teha. Lollakas! Ma lähen parem minema siit ...". Aga kuhu jäi ilus lill?

Kui sa oleksid jäänud lille vaatamise juurde, oleksid sa kogenud elurõõmu. Kuna sa läksid aga oma mentaalse sisekõnega kaasa, kogesid sa lõpuks viha. Samamoodi oleks võinud sa kogeda õnne, kui sulle oleks näiteks meenunud selle lillega seoses midagi ilusat - näiteks oleks sulle meelde tulnud, kuidas te kunagi oma armsamaga kuskil lilleaias jalutasite, ja te plaanite teha seda järgmisel nädalal uuesti. Kuid sa oleksid võinud kogeda ka kurvastust, kui sulle oleks meenunud midagi ilusat, mida enam ei ole - näiteks, jalutasite armsamaga kunagi lilleaias, aga nüüd jalutab ta samas lilleaias kellegi teisega.

Elurõõm on olemas igas hetkes, aga eespool mentaalsust. Elurõõmu saab kogeda ainult juhul, kui me suudame oma sisekõne vaikima jätta, ja teadvustada vahetult meid ümbritsevat maailma.

Lihtne elurõõmu harjutus
Ükskõik, mis seisus su elu praegu on, on elurõõm sinus olemas. Võib-olla oled sa seni otsinud tingimuslikku õnne, kuid sa võid nüüd oma otsingud lõpetada. Kontroll ei ole niikuinii sinu käes. Parem lase oma ootustest ja kammitsatest lahti, ning hakka kogema elurõõmu. See on palju lihtsam, vahetum ja nauditavam.

Alusta kohe hommikul. Kui sa hommikul ärkad, aja end istukile ja tuleta meelde, et sa elad. Liiguta korraks oma käsi ning jalgu, ja märka, et jah, need on olemas ja töötavad perfektselt. Sel hetkel võid sa tajuda oma peas survet, kuidas mentaalsus tahab tööle hakata, aga palu tal natukene oodata. Sa võid öelda endale, et küll ma mõtlen nende asjade peale natukene hiljem - praegu keskendun ma sellele, mis on päriselt olemas. Vaata enda ümber ja koge, mida sa näed. Võib-olla märkad sa enda ümber mustreid, värve või tekstuure, mida sa muidu märganud ei ole. Vaata inimesi enda ümber. Ära mõtle, kas nad on head või halvad - lihtsalt koge neid sellisena, nagu nad sulle vahetult tajutavad on. Ära mõtle, et ma olen nii õnnelik, sest mul on nii hea mees, või ma olen nii õnnetu, sest mul ei ole veel naist. See kõik on sisekõne, mis järgneb elurõõmule. Lihtsalt ole. Eespool seda kõike. Ja vaata, mis juhtub ...

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas