Suurepärane!

Olen just jõudnud seisu kus pole enam midagi oodata,käes ongi elujärk ilma tähenduseta.Kahjuks.

Kahju, et selleni jõudmiseks terve elu kulub - võiks varem targks saada!

Mul saabus ka hiljuti selline periood, kus nagu polegi midagi oodata. Alul on see tunne väga hirmutav aga teatud hetkedel vabastav. Tänud autorile kirjutamast, muidu hakkasin juba mõtlema, et mingi vaimuhaigus tulemas.

Kõige pealt on tõesti oluline olla avatud oma kehale. Keha ei valeta kunagi ja kui sellesse on tekkinud mingi kokkutõmme, justkui pinge, mis on muutunud valuks, on see märk mingite piltide või sõnade mitte märkamisest endas. Tavaliselt ei tee mulle haiget mitte tunne ise, vaid lugu selle tundega seoses, mida ma ei märka ja märkamatult usutavaks (reaalseks) pean. Seega, kui ma ei märka lugu enda peas, olen ma sellega samastunud ehk lihtsalt usun sellesse kui seletusse enda, teiste, elu või mingi sündmuse kohta. See on puhas teadvustamatus: ma ei märka lugu ennast, kuid samal ajal usun selle sisusse.

Kui esimene 'mitte märkamine' on läinud aia taha, tuleb teine võimalus ja nüüd astub mängu keha. See tuleneb intelligentsusest, et kui ma kiiresti muutuvaid pilte ja sõnu ei märka, siis tunnet on mul palju raskem ignoreerida. Keha reageerib vastavalt minu peas ketravale loole energeetilise impulsiga justkui muutes selles loos olevad pildid ja sõnad vastavalt kehale omasteks komponenditeks ehk lihtsalt tunneteks ja emotsioonideks. Kui ma nüüd oma kehale avatud ei ole, siis muutub lugu ja tunnetus psühholoogiliseks kannatamiseks.

Avades ennast oma kehale, samal ajal märgates mõtteid ja lubades neil rahuneda, maandub kokkutõmbunud pinge ja taastub keha loomulik energia. Nüüd märgates seda sama lugu, ei muutu see enam kannatuseks, sest olles avatud oma kehale, olen avatud ka oma peas. Varem ei olnud ma avatud tervele oma kehale ja seepärast usaldasin lugu oma peas. Samas tunnistan omast kogemusest, et ma ei saa aegade lõpuni oma peas ketravat lugu ignoreerida ja tegelikult pole seda ka vaja niipea kui olen märganud, et see on lihtsalt lugu.

Praktiseerides iga päev olema avatud oma kehale ehk lihtsalt kuulama keha olen märganud, kuidas toimib minus egoistliku mõistuse ja ohvriliku valukeha efekt. Selleks teen teadliku valiku ja jään kuulama oma mõtteid ja keha või hakkan kritiseerima oma elukäiku. Korraga võin sellest loost ennast distantseeruda, samal ajal kui mõtted minu peas jätkavad jubeda loo ketramist. Ma kuulan oma keha ja märkan, kuidas selles tekivad pinged, kuid olles teinud teadliku valiku lihtsalt märgata seda protsessi ja mitte vahele segada, ei kasva need pinged väga suureks. Ma märkan mitmeid tunde, kuidas pildid, sõnad, mälestused, kommentaarid, arvamused, hinnangud, süüdistused aina jätkuvad ja, kuidas keha selle käes pingestub. Ma teen seda vahel täiesti teadlikult, et seda lugu tõesti kuulata ja neid tundeid tõesti tunda. Mingil hetkel märkan, et ma olen vaba sellest ringist, egoistlik mõistus teeb seda, mida ta teeb ja keha teeb seda, mida ta teeb, kuid mina lihtsalt märkan seda. Ma ei sekku sellesse ringi, sest ma olen vaba sellest, kuigi ma kuulen ja tunnetan. Ma võin isegi naeratada, sest see lugu on täiesti absurdne, ja ma võin nutta, sest ma teadlikult olen lubanund seda valu kogeda ja tõesti kogen. Lubades mõned tunnid endas selles protsessis toimuda, sekkun ma sellesse ja jagan oma tähelepanu ja tingimusteta armastuse kehasse, sellesse tundesse, mis on tekkinud. Minu tähelepanu ja täielik kohalolek on nagu palsam sellele tundele. See saab rahuneda, lõõgastuda ja neutraliseeruda. Järele jääb puhas energia.

Olles avatud mõtetele, olen avatud ka kehale ja tunnetele. Olles avatud kehale ja tunnetele, olen avatud ka mõtetele. Mõlema lähenemisega on võimalik märgata oma vabadust ja meelerahu ning nautida praegust hetke.

Olla lihtsalt olemas, olla kohal selles hetkes, olla kohal vaatlejana ka iseenda mõtetele, tegudele, tunnetele andmata hinnanguid ongi minu meelest elu sisu ja sügavam mõte. Need, kes suudavad seda teha on jõudnud lähemale iseendale, teistele, elule siin imelises maailmas. Elu muutub lihtsamaks, selgemaks ja nauditavamaks. Lubada endal lihtsalt olla sellisena nagu olen, luban ka teiselt olla need, kes nad on!

... iga hetke eest, mil keegi murdis minu südame. Olen tänulik iga hetke eest, mil keegi pani mind muretsema. Olen tänulik iga hetke eest, mil keegi pahandas mind. Olen tänulik iga hetke eest, mil keegi tekitas minus halva tunde. Olen tänulik iga hetke eest, mil keegi pidas mind rumalaks. Ilma teieta mul ei oleks põhjust päriselt kuulata, päriselt vaadata, päriselt tunda, päriselt olla... Ilma teieta poleks mul võimalik olla just niisugune nagu ma olen ;)

Mõttetu ootamine võrdub lõpuks kaotatud eluga. Oodates ja niisama vahtides ei saavutagi midagi ja võidki elu lõpuni ootama jääda. Tuleb oma eesmärkide nimel vaeva näha ja nendele keskenduda, siis täituvad ka soovid.

Olen tänulik ka hetke eest, mil pidin ootama...

Olen tänulik ka hetke eest, mil andsin asjadele tähenduse...

Lugesin ja uskusin, et kirjutasid aastaid õiget asja ja nüüd sain teada, et see oli vaid raisatud aeg. Kurb...

Kurb on hoopis see, et autor ei märganud, et ta ise ja elu on juba täiuslik, ka siis kui ta ootas, et midagi läheb paremaks. Hea on see, et miski siin ilmas siiski avab silmi. Loodan siiralt, et autor näitab omal moel, et vaimne eneseotsimine on samasugune lõks nagu iga teine mõttelõks.