Meie meele avarus määrab meie heaolu taseme. Kui me oleme "kitsa-rinnalised", põrkume igapäevaselt kokku paljude probleemidega. Mida laiemalt me aga maailma nägema õpime, seda enam hakkame kogema meelerahu.

Kus asub sinu meelerahu valulävi?
Enne jaanuari alguses Hiina tulekut arvasin, et ma olen tolerantne inimene. Olles endaga väga aktiivset tööd teinud viimased 5 aastat, oli Eestis vähe neid nähtuseid, mis mind närvi oleks ajanud. Sellise ootusega tulin ka Hiina - olin siin varem juba kaks korda käinud, ning olin ilusti hakkama saanud. Ma aga ei arvestanud sellega, et kahel eelmisel korral oli kõik minu jaoks ette - taha ära organiseeritud ning mul ei olnud võimalikki näha Hiina tegelikku palet. Nüüd aga pean iseenda eest seisma ning vajadusel ka oma õiguste eest võitlema.

Kõige raskemaks on minu jaoks osutunud leppimine, et odavas Hiinas soovib iga taksojuht ja kaupmees sulle tünga teha. Alguses arvasin, et see juhtub ainult minuga, sest olen välismaalane ning kõik püüavad minu lihtsameelsusest teenida. Tänaseks olen aga mitmete inimestega siin sellel teemal rääkinud ning olen aru saanud, et seda tehakse ka "omadele", mitte ainult välismaalastele. Kõik püüavad petta kõiki. Ainuke viis end mitte igal sekundil välja vihastada, on lihtsalt avardada oma meelt ning aktsepteerida seda kui lihtsat fakti Hiina kohta (tegelikult kehtib see ka paljude teiste odavate Aasia riikide kohta).

Viimased päevad olen teadlikult oma meelerahu valuläve kasvatanud. Ma olen leppinud sellega, et niikuinii tehakse mulle tünga. Küsimus on lihtsalt, kui suures ulatuses? Kui taksojuht keerutab mult välja täiendavad 15 RMB (ca 25 EEKi), siis elan ma selle üle (taksoteenus on Hiinas väga odav, mistõttu on takso tähenduses 15 RMB siin päris korralik summa). Kui ma aga märkan, et ta püüab mind tõmmata 50 RMB, siis ei lase ma sel juhtuda, vaid sekkun. Tavaliselt seda aga ei juhtu, sest samamoodi lähenevad taksondusele ka kohalikud. Nad teavad, et taksojuhid püüavad neid petta, ja taksojuhid teavad, et kohalikud ei tõsta kisa, kui nad ainult natukene tünni saavad. Seega eksisteerivad nad sõbralikult koos - juba taksosse istudes teavad mõlemad, et üks saab nendest tünga. Nad ei tee sellest numbrit, kuna nad on oma meelt selle võrra avardanud.

Sinu meel on nagu kõik maailma supermarketid kokku
Mulle meeldib minu eelmise aasta Sri Lanka mediatsioonikeskuse Õpetaja raamatu pealkiri "Sinu meel on suurem kui kõik maailma supermarketid kokku" ("Your Mind Is Bigger Than All The Supermarkets In The World", Upul Gamage). Õpetaja räägib seal intervjuu vormis, kuidas me ei suuda mitte kunagi oma meelt rahuldada - alati jääb midagi, millega me rahul ei ole või mida me veel tahaksime, et õnnelikud olla. Kui me selle tarkuse omaks võtame, siis hakkame tasapisi leppima sellega, et kõikide oma soovide realiseerimise kaudu ei saa me iial õnnelikuks. Kuna meie meelde - teadvusse - mahub rohkem asju kui kõikidesse maailma supermarketitesse kokku, siis on lootusetu selle kaudu õnne otsida. Me ei suuda iial kõiki teadvuse soove rahuldada. Seda tähendabki budismi baasõpetus, et me ei leia mitte kunagi õnne välistest asjadest.

Hiinas olles olen aga õppinud Upuli tarkusele uuest vaatenurgast lähenema. Jah, meie teadvus tahab kogu aeg veel, veel, veel, et me saaksime lõpuks õnnelikuks, kuid samas surub see endast kogu aeg välja nähtuseid, mis sellele ei meeldi. See näitab, et meie teadvus on vaid valikuliselt nii suur - samamoodi, nagu see TAHAB kogu aeg asju juurde saada, TAHAB see teatud asjadest vabaneda. See ei suuda aktsepteerida rahus inimesi, sündmuseid ning mõtteid, mis talle ei meeldi ja millest see vabaneda TAHAB.

Sellest saab alguse meie rahulolematuse teine pool. Ühelt poolt oleme kogu aeg rahulolematud, sest maailm on täis asju, mida me TAHAME, aga me ei saa neid. Teiselt poolt oleme kogu aeg rahulolematud, sest maailm on täis asju, mida me EI TAHA, aga need on ikka meie elus.

Püsiv meelerahu toimub läbi meele avardumise. Me avardame oma meelt, et täita see tarkusega, mille kaudu mõistame, et me ei saa kõiki asju niikuinii, mida meie teadvus suudab välja mõelda. See lihtsalt suudab välja mõelda rohkem asju kui kõikides maailma supermarketites kokku.

Ning me avardame oma meelt, et aktsepteerida meelerahus asju, mida me tahaksime muuta, aga me ei saa. Me võime küll iga kord vihastada ning võidelda vastu, kuid kui pikalt me seda teha suudame? Kas sellest on kasu? Kas me mitte ise ei kannata selle kaudu veelgi rohkem?

Ehk on lihtsam suurendada oma meelerahu kaotamise valuläve ... ehk on lihtsam avardada oma meelt ...

Kui avar on sinu meel?

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas