Elu käib alati tõusude ja mõõnadega. Nii ka majandus ning inimestevahelised suhted. Eesti majandus oli üle mitme pika aasta taastumas, kui juba jälle räägitakse masust - "MASU 2" siis sel korral. "Kõik möödub", võib öelda, kuid kas alati valutult?

Turvaline elu kiiluvees
Aastad mööduvad väga kiiresti. Alles olid jõulud, kuid järgmised jõulud ei ole enam kaugel. Mõnikord elavadki inimesed oma elu teatud sündmuste ootuses - näiteks sünnipäev, jaanipäev või jõulud. Miks? Sest igapäevane hall argipäev ei paku meile piisavalt, millest rõõmu tunda. Sellises olukorras on lihtsam end mõttes mõne tulevikusündmuse külge ankurdada, millele mõtlemine meile alati hea enesetunde tekitab.

Kuhu aga selline elu meid viib? Me elame kogu aeg mingi asja ootuses, lootes, et tulevikus läheb elu paremaks. Ma ei usu enam sellesse. Minu kogemus näitab, et elu ei saa minna iseenesest paremaks. Et midagi paremaks muuta, tuleb ise käed mullaseks teha. Käsi mullaseks teha on aga ebamugav. See on seotud mitmete erinevate ebamugavate nähtustega. Näiteks hirm. "Kui ma muudan midagi, siis ma ei tea, kuhu see välja viib", võime mõelda, "praegune olukord ei rahulda mind küll täielikult, kuid ma vähemalt juhin seda olukorda."

Kuid kas me tegelikult ka juhime olukorda? Ehk oleme hoopiski oma elusündmuste kiiluvees hulpivad puutükid, mis ei suuda natukene liiga kõrge külglaine tõttu oma kurssi muuta. Kui võtta aga julgus kokku ning oma hirmule otsa vaadata, võib meid väljaspool kiiluvett piiritu vaba vesi oodata. Mõni nimetab seda ka õnneks.

Kaotus ja võit on võrdsed, sest elu on ajutine
Paljud inimesed veedavad kogu oma elu sellises kiiluvees. Nad ei naudi oma elu, kuid nendel puudub ka vaprus midagi ette võtta. Ma isiklikult usun, et tegelikult ei ole asi mitte selles, et nad niivõrd kardaksid midagi muuta, vaid pigem selles, et nad ei ole kordagi endale teadvustanud elu ajutisust. Kui me seda ei teadvusta, jääb alati tunne, et kuhugi ei ole kiiret - kõige hullem ei ole, seega laseme vana rada pidi edasi.

Hetkel, mil me teadvustame endale, et iga päevaga on meil üks päev vähem elada kui eile, jõuame ühel hetkel tõdemuseni: "Need on minu päevad, mida ma raiskan - mitte keegi ei saa neid mulle juurde anda. Kui mu päevad on piiratud, siis miks ma peaksin ühtegi oma päeva raiskama kellegi teise elu elamiseks?"

Olles 80-aastasena vanadekodus on meil ainult mälestused oma elust alles. Täpselt nagu film, mida võime jälle ning jälle üle vaadata. Paljud sind ümbritsevad inimesed on juba surnud, mõned on veel jäänud. Kui sa seda filmi vaatad, võib sul tekkida lõplik veendumus elu ajutisusest - mitte midagi ei saa enam muuta. Sul on ainult peas olevad mälestused.

Mõnikord võib kiiluveest väljatulemine lõppeda suure võiduga - sa saavutad meeletu läbimurde. Teisel juhul võib see aga lõppeda suure läbikukkumisega - sa kaotad kõik. Niimoodi vaadatuna on šansid kaotuseks päris suured - koguni 50%, eks? Kuid vaata oma võitudele ning kaotustele nüüd hetkeks selle pilguga, nagu sa vaataksid 80-aastasena. Siis on sul ainult mälestused. Need on kas võitudest või kaotustest, kuid need jäävad ikkagi mälestusteks. Kui sa saavutasid läbimurde, on sul peas ilus film võidurõõmust. Kui sa põrusid korduvalt, on sul film peas pingutustest. Kuid film on film. See on fakt, et 80 aastasena ei ole tegelikult enam vahet, mis tüüpi film peas on. Need on kõigest sinu mõtted.

Lahkus ja sõbralikkus kui õnneliku vanaduse garantii
Igal inimesel on õigus õnnelik olla ja kõik inimesed on vastutavad oma õnne eest ise. Kui kõik inimesed pingutaksid oma õnne (mitte ainult enesekeskse materiaalse heaolu) nimel, oleksid ideaalmaailmas kõik inimesed õnnelikud. Päris maailmas aga inimesed ei pinguta oma õnne nimel, sest nad ei julge mugavast kiiluveest välja tulla. Nad kardavad eksida.

Niimoodi arutledes jõuame küsimuseni, kas õnne otsimine on egoistlik? Minu arust ei ole, kui selle käigus lahkus ja sõbralikkus säilitada. Kõige kõrgem eesmärk meie elus on olla hea inimene - kõik muu järgneb sellele. Oma unistuste ja eesmärkide suunas liikumine, ja mõnikord teistele inimestele sellega tuska tegemine, ei lähe lahkuse ning sõbralikkusega vastuollu. Kui sa tunned, et miski või keegi ei tee sind õnnelikuks, ja sa usud siiralt, et kuskil on sinu jaoks parem tee, siis säilitades lahke, armastava ning sõbraliku hoiaku, on sul õigus muutused oma elus läbi viia. Mitte keegi ei saa sind siin takistada. See on sinu elu. Sa teed praegu oma filmi, mida sa 80-aastasena meenutuste kaudu vaatama hakkad. Jah, sa ei saa kunagi päris kindel olla, kas kiiluveest väljumine lõpeb helesinises laguunis või tormisel merel, kuid see ei ole ka absoluutselt võttes oluline, sest mõne aja pärast on järel niikuinii vaid mälestused. Õnne otsimise on vähemalt väärt riskimist.

Kuhu kaovad jäljed liivalt?
Mulle meenub üks ilus lugu.

Mees sureb 95 aastaselt vanadusse ning kohtub taevas Loojaga. Jalutavad nad siis koos läbi uuesti mehe eluteed, et arutleda selle üle, kus mees õigeid ja kus valesid valikuid tegi. Enamuse teest katavad topeltjäljed, millest ühed on mehe ning teised Looja omad. Mees tunnistab siis, et jah, Looja oli kogu elu toetavalt tema kõrval.

Siiski märkab mees, et teatud elulõikudes - ja just kõige raskematel eluperioodidel - on liival ainult ühed jäljed. Küsib siis mees kurvalt Loojalt: "Kallis Looja, ma näen siin, kuidas sa toetavalt kogu elu minu kõrval kõndisid, aga miks sa kõige raskematel perioodidel mind üksi jätsid? "Kallis poeg", vastab Looja, "need olid tõesti rasked ajad sinu elus, ja just seepärast pidin ma sind nendel aegadel oma kätel kandma ...".

Usk oma võimekusse ning elu toetusse aitab meid ka rasketel aegadel kõigega hakkama saada. Ma olen oma lühikese elu jooksul juba mõned korrad olnud olukorras, kust ma ei leidnud väljapääsu. Ma istusin pea käte vahel ning küsisin: "Kuidas ma küll sellest jamast nüüd välja tulen?"

Nüüd aga aastaid tagasi vaadates märkan hämminguga, kuidas kõige kriitilisematel hetkedel on minu ellu tulnud ootamatud lahendused. Need on ilmunud kas uute inimeste või ideede kujul, aga ma olen ellu jäänud ning edasi liikunud. Elu on ka mind kõige raskematel perioodidel oma kätel kandnud.

Kiiluveest väljatulemine ei ole alati lihtne otsus. Kuid enne kõhklevat otsust meenuta endale alati, et võit ja kaotus on võrdsed, sest sinu elu on ajutine. Tähtis on vaid see, et sa püüaksid igal hetkel hea ning sõbralik sind ümbritseva maailma suhtes olla. Kõik muu laheneb iseenesest. Sa võid teha õigeid otsuseid, kuid kahtlemata teed sa ka valesid, kuid see on okei. Isegi, kui sa oma valikutega täiesti mööda paned, mõistab Elu sinu motiive ja unistusi leida õnne, ja vajadusel kannab sind kätel uute võimalusteni.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Lähenevad üritused 

19.11 Mai - Agate Väljataga jt "Mis maailm see on?"

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas