Oled sa kunagi mõelnud selle peale, millest meie elu tegelikult sõltub? Meie igapäevane elu on nii kiire ja automatiseeritud, et meile võivad tunduda hädavajalikud paljud asjad, mida me tegelikult ei vaja. Vaadates üle enda unistuste ja soovide nimekirju, võime avastada, et tegelikult on seal päris palju pahna, mis ei avalda meie elule erilist mõju. Kuid mis siis avaldab meie elule olulist mõju?

Aasiast ma rahu ei leidnud
Ma veetsin eelmise nädala lõpu Juminda poolsaarel toimunud Indiaanilaagris, millest saadud kogemused pulseerivad minu sees veel tänaseni. Enne laagrisse minekut lugesin laagrit tutvustavat kodulehte www.indiaanilaager.ee , kus öeldi, et paljude inimeste jaoks on elu enne indiaanilaagrit, ja elu pärast indiaanilaagrit. Sel hetkel tundus see mulle ülepaisutatud väide olevat, kuid nähes inimesi laagri lõpuringis üksteisele silma vaatamas ning pisaraid pühkimas, hakkasin ma seda väidet uskuma. Ning tegelikult juhtus see ka minuga. See laager küll ei muutnud minu elu, kuid see muutis minu sees midagi, mille kaudu muutus kogu minu maailmatunnetus. Ma jõudsin taaskord lähemale sellele, mis meie kõikide jaoks tegelikult oluline on.

Viimastel aastatel olen ma palju inspiratsiooni saanud Aasiast. Mulle tundus alati, et "tõde" asub seal ning kui ma soovin tõele lähemale jõuda, pean vastuseid otsima sealt. Minu jaoks oli aga suur üllatus, kui ma eelmise aasta mais Sri Lankale läksin ning sealt eest ülikommertsliku budistliku riigi leidsin. Ma läksin otsima rahu, taipamisi ning tuge eneseleidmise teel, kuid kõikides kohtades (välja arvatud Nilambe meditatsioonikeskus) ootas mind ees rahaks konverteeritud õpetused, templid ja budism. See tegi mind kurvaks.

Sarnase kogemuse sain tegelikult ka Hiinast. Hiina on tohutu võimsa ajaloolise ning kultuurilise taustaga riik, millest 99% on viimase 60 aastaga kommunistliku riigikorra poolt hävitatud. Külastades templeid ja pühasid paikasid, võid sa tunda küll rahu ning eelnevaid hiilgeaegu, kuid tänaseks on need lihtsalt turismiatraktsioonid, mida külastavad igal aastal miljonid inimesed, kelle jaoks on see pelgalt meelelahutus ning võimalus korraks kodust välja saada.

Tagasi põhitõdede juurde
Ma läksin indiaanilaagrisse tegelikult ilma igasuguste ootusteta. Olles Hiina reisi just mõni nädal tagasi tühistanud, soovisin lihtsalt Eestis veedetava suve mingite tegevustega täita. Ja ühe natukene teistsuguse võimalusena nägingi indiaanilaagrit. Ma mõtlesin, et kui see mulle midagi muud ei paku, annab see vähemalt võimaluse end 4 päevaks kõigest muust välja lülitada ning rahulikult oma sisekaemusega tegelda. See sobis mulle. Ja nii ma tegingi - lülitasin telefoni eelmisel neljapäeval lihtsalt välja ja jäin ootama, mis juhtuma hakkab.

Indiaanlased tulidki. Esimese hooga lihtsalt meiega koos sööma. Ja nad olid täiesti tavalised inimesed. Nad ei erinenud meist mitte millegi poolest - ei olnud nad ülimalt vaimsed, ülimalt rahulikud ega ka ülimalt viisakad. Nad oli just nagu üks meie hulgas. See sobis mulle, sest see andis võimaluse nendega paremini samastuda ning nende poolt pakutavaid õpetusi paremini omaks võtta.

Tõeline ärkamine toimus minu jaoks esimesel õpetuste ringil, kui üks indiaanlastest küsis osalejatelt, millest me tegelikult sõltume? Hmm, hea küsimus ju. Me sõltume tegelikult väga vähesest: õhust, mida hingame; veest, mida joome; päikesest, mis meid soojendab; taimedest ja loomadest, millest me toitume. Need on meie elamise põhitalad, ilma milleta ei oleks elu lihtsalt võimalik. Kõik sellele lisanduv on inimühiskonna pinnavirvendus.

Sel hetkel tundsin ma, et ma olen kodus. Viis, kuidas indiaanlased meiega oma lihtsaid, kuid põhjapanevaid tarkusi jagasid, viis mind täiesti uude seisundisse ja lubas mõista, kui vähe inimesel tegelikult elamiseks vaja on. Me võime ise oma elu keerukuse astet mõjutada, sõltuvalt sellest, kui palju pinnavirvendust me põhitõdedele juurde liidame. Mida lihtsama oma elu hoiame, ja mida suuremas harmoonias me elu põhitõdedega oleme, seda õnnelikumad me olla saame. Me ei koorma end liigselt kaduva ja mööduvaga, vaid elame elu meid ümbritseva keskkonna poolt toetatavana.

Higistamistelk kui taassünd iseenda juurde
Indiaanilaagri keskseks tegevuseks olid igapäevased higistamistelgid. Higistamistelk on indiaanlaste jaoks väga tähtis, püha ning rituaalne tegevus, mille eesmärgiks on sisemine puhastumine. Minu jaoks isiklikult oli eesmärgiks aga iseenda asetamine olukorda, kus ei ole aega ja võimalust välismaaga suhelda, mistõttu on ainukeseks valikuks tähelepanu enda sisse suunata ja sealt vastuseid oodata.

Higistamistelgi kogemust on keeruline sõnadega edasi anda. Seda saab ainult ise kogeda ning tunnetada. Olles kahekümnekesi surutud pisikesse umbes 1,5 meetri kõrgusesse ja 3 meetri laiusesse "kuplisse", mida köetakse vahetult lõkkest võetavate hõõguvate kividega (mis sümboliseerivad indiaanlaste jaoks esivanemate hingi), saame vaid liigutada oma suud ning mõtteid. Siiski, liigne mõtlemine on higistamistelgis pigem kahjulik, sest kuni 130 kraadini tõusev temperatuur tundub ilma indiaanipalveid kaasa laulmata lihtsalt talumatu. Seetõttu on ainukeseks lahenduseks kõikidest mõtetest, ideedest, ootustest ja ebamugavustundest lahti lasta, suunata tähelepanu enda sisemaailma ja kaasa laulda seda, mida indiaanijuht ees laulab ja sind ümbritsevad samas olukorras saatusekaaslased kaasa ümisevad. See on võimas.

Laager muudab meid tagasi inimesteks
Tänapäevaühiskond muudab inimesed robotiteks. See saab alguse juba varasest lapsepõlvest, kui meid hakatakse suunama tegema karjääri, saama edukaks, kuulsaks ning rikkaks. Selle protsessi käigus unustame ära oma tegeliku olemuse, oma kuuluvuse loodusesse ja mõistmise, et tegelikult moodustame teiste inimestega koos ühtse terviku.

Indiaanlased käsitlevad kõike ühtse perekonnana. Sõltumata meie nahavärvist, meie religioossest kuuluvusest ja edukuse astmest joome sama vett, hingame sama õhku ning sööme sama toitu. Me oleme kõik ühesugused inimesed ja me kuulume kokku.

Indiaanilaagri kõige olulisemaks märksõnaks oli minu jaoks humaansus ehk inimlikkuse taastamine. Nagu mina ise, nii seisid ka paljud teised inimesed laagri avatseremoonial puise ja endassetõmbununa, nagu individualistlikule maailmakodanikule tänapäeval kohane on. Laagri viimaseks päevaks oli meist saanud aga perekond.

Tihti vennastuvad inimesed alkoholi toel, kuna alkohol kaotab meis paljud piirid ja muudab meid taas lihtsateks ja sõbralikeks (muidugi teatud eranditega). Kui aga 100 inimest 4 päeva ilma alkoholita koos veedavad, oma kannatusi ja valu higistamistelgis jagavad ning lihtsalt rõõmsalt üksteisele söögipauside ajal naeratavad, algab vennastumine mitte enam mentaalsel, vaid humaansel ja südamlikul tasandil. Ja just see oli minu jaoks selle laagri kõige olulisem tähendus - sada inimest muutus uuesti päris inimesteks. Nii ka mina.

Nüüd ma saan aru, miks mõned inimesed on selles laagris käinud juba enam kui 10 aastat. Paljude jaoks on see aasta tippsündmus, mis võimaldab elule restardi teha ja möödunud aasta muredest ning probleemidest vaikides higistamistelgis lahti lasta. Mõne jaoks toimub see läbi nutu ja ahastuse, teise jaoks läbi valu ning kannatuse. See ei olegi tähtis, mida ja kuidas me higitelgi vastu peame. Tähtis on see, et me kogeme selle käigus iseennast - seda päris mina.

Indiaanilaager on võimalus kogeda vaimsust, meie endi kõige fundamentaalsemat omadust, otsesel ja vahetul viisil, tõustes 4 päevaks kõrgemale kõigest sellest, millega me igapäevaselt kokku puutume ja mille alla me oma hooliva, salliva ning armastava olemuse ära matame. Kas ma lähen Indiaanilaagrisse ka järgmisel aastal? Jah, kahtlemata.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas