Meelerahu »

Hoia oma mõttefilmid endale!
[22. juuni 2012 | Kirjutas: Kaido | 14258 korda loetud | kokku kommentaare: 23]

Kujuta ette, et sa lähed kinno. Istud maha ja vaatad valge linaga tõtt. Tühjus. Sa ei tea algavast filmist mitte midagi - kes osaleb, mida teeb ja kuidas seda teeb? Tühjus ning rahu. Niipea kui aga kinomees filmi peale paneb, ärkab ka kinolina ellu. Tühjast, valgest ning rahulikust valgest linast saab äkitselt kirgede, hirmude ja armastuse kohtumispaik. Selle põhjal tekib stsenaarium, mis sind naerma, nutma või hirmununa tundma paneb.

Nüüd kujuta ette mõnda oma tuttavat inimest, kelle suhtes sa keskmisest rohkem kriitiline oled. Tõenäoliselt oled sa harjunud temast mõtlema teatud viisil - mis inimene ta on, mis mulje ta sinule oma tegudega jätnud on, kuidas ta sinu arvates maailma käsitleb jne. See on sinu mõttefilm temast.

Kui sa soovid rahu leida, siis hoia see mõttefilm endale. Ära lihtsalt pane seda käima. Sina oled ju antud olukorras kinomees, kes selle inimese kohta mõttefilmi oma peas käima paneb. Või ei pane. See ongi valikuküsimus. Enne sinu poolset mõttefilmi on see inimene puhas kinolina - ilma sinu poolsete hinnangute ja eelarvamusteta. Püüa jättagi see niimoodi.

Kus rahu on?
Me otsime rahu oma maailmast, aga saame seda leida ainult oma peast. Kas see pole mitte paradoksaalne?

Me loodame leida meelerahu teiste inimeste, saavutatud eesmärkide ning iseendale püstitatud ootuste täitmise kaudu. See on aga lootusetu üritus. Me leiame meelerahu ainult loobumise, mitte saavutamise kaudu.

Seepärast ongi "kinomehe" amet hea võimalus oma isiklikku rahusse panustamiseks. Vaata kohe praegu enda ümber ning leia mõni inimene. Peatu hetkeks, ja lase oma mõttefilmil käivituda: Mis inimene see on? Kuidas ta sulle tundub? Kas ta on sinu jaoks atraktiivne või mitte? Mida tema käitumine sulle peegeldab? Kas ta on õnnelik või õnnetu? Kas ta on sõbralik või vaenulik? Kas ta paistab olevat intelligentne või rumal?

See ongi mõttefilm, mis meid hukatusse viib. Proovi korraks teist lähenemist. Vaata sedasama inimest, aga kujuta ette, et ta on puhas valge lina. Ära lase mitte ühelgi arvamusel endas tema kohta kerkida. Iga mõte, mis tekib, on sinu kui kinomehe käes oleva projektori projektsioon sellele linale. Kui sinul kui kinomehel ei oleks just seda filmirulli kaasas, ei saaks sa sellele linale seda filmi ka näidata.

Kui sul ei oleks kaasas filmi koledatest inimestest, ei saaks sa näha selles inimeses koledat, paksu või ebameeldivat inimest (sest sa ei saa näidata ju linale seda pilti, mille kohta sul film puudub); kui sul ei oleks kaasas filmi õelusest, kadedusest ning ülekohtusest, ei saaks sa selles inimeses näha õelust, kadedust ning ülekohut. Sa ei saa üheski inimeses näha mitte ühtegi omadust, mille kohta sul puudub oma isiklik mõttefilm. Kõik inimesed on tegelikult puhtad ja valged kinolinad, millele sina läbi oma projektori oma mõttefilmi kuvad.

Teadlik kinomees on õnnelik kinomees
Ma ei tunne isiklikult ühtegi päris kinomeest Solarisest, Coca-Cola Plazast või Tartu Taskust (muudes Eesti kinodes ei ole ma vist kunagi käinud), aga ma usun, et mida teadlikum on kinomees, seda õnnelikumad on külastajad. Kui kinomees on "peast segi" ning võtab kogu aeg valed rullid tööle kaasa, ei saa ka külastajad õnnelikud olla (raske on õhtuks õnnelik olla, kui lähed vaatama armastusfilmi, aga kinomees viskab Rambo IV peale).

Sama kehtib ka sinu kohta. Mida enam sa õpid märkama mõttefilme enda peas, seda õnnelikumad on inimesed, kellega sa igapäevaselt suhtled. Nad ei pea vaatama sinu poolt pealesunnitud filme, vaid sa lubad nendel olla need, kes nad on, ja vaadata neid filme, mida nad ise vaadata soovivad.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
22. juuni 09:24 Lisan kommentaari kirjutas:
Just!
22. juuni 14:47 Martin kirjutas:
Aitäh Sulle Kaido :)
23. juuni 12:15 Aitäh kirjutas:
Rõõmustan, sest taipasin, et mind (keha) juhib vaikus. Aitäh
23. juuni 15:03 Vaikus kirjutas:
Mind, mõistust, juhib seesama...
24. juuni 12:10 Tolle fänn kirjutas:
Välise müra vaste on sisemine mõtlemise müra. Välise vaikuse vaste on sisemine muutumatu kohalolu.

Kus iganes on sinu ümber vaikust — kuula seda. See tähendab, et lihtsalt märka seda. Pane seda tähele. Vaikuse kuulatamine äratab muutumatu kohalolu mõõtme sinus endas, sest ainult läbi kohalolu saad sa olla teadlik vaikusest.

Pane tähele, et sel hetkel kui sa märkad vaikust enda ümber, sa ei mõtle. Sa oled teadvel, aga ei mõtle.
24. juuni 14:19 Egon Petermann kirjutas:
"Teadlik kohalolu eneses on kõige tähtsam..."
25. juuni 08:57 Tiina kirjutas:
Aitäh selle artikli eest,edu Sulle!
25. juuni 12:13 Egon kirjutas:
Puhas teadvus ei ole kunagi mõtet kogenud. Seda on lihtne avastada. Toon tähelepanu täielikult pähe ja samaaegselt kogu kehasse ja toon tähelepanu täielikult käesolevasse hetke ning vastan küsimusele: milline on minu järgmine mõte?...

Või. Milline on mu järgmine hetk? ...

Kui tähelepanu jääbki olevikku, ei märka ma ühtegi mõtet ega järgmist hetke. Ma ei leia endas (peas, kehas või teadvuses) ühtegi mõtet ja ma ei leia järgmist hetke. On siin ja praegu. Mina Olen. Kogu mentaalne müra on kadunud. Toimub vahetu. Minu tähelepanu on püsivalt vaikuses ja niiviisi ennast teadvustades kogen sügavat sisemist rahu ja rõõmu. Kõik, mis väljendub, väljendub siin ja praegu. Vahetult.

Teadvus on püsivalt vaikuses, seda kuulamas või märkavas... vabas seisundis. Teadvustan, et mentaalne müra on ja oli kuuldav just seepärast, et olen teadlik vaikusest, kuid huvitusin sellest mürast. Kannatasin aga seepärast, et tähtsustasin seda müra üle ning suunasin sellele tähelepanu, et enesele identiteet leida, mõte leida, eesmärk leida...

Mis jumalal minuga plaanis on? Seepärast kuulasin ja tähtsustasin seda müra. Teen seda vahel siiani. Kuid mu tegelik olemus ei ole kuidagi selle müraga seotud. Selles vaikuses ja kohalolus on minu olemus...

Aitäh!

;)
25. juuni 13:51 Ka Tolle fänn kirjutas:
Enamus inimesi saadavad kogu oma elu mööda vangistatuna omaenese mõtete raamidesse. Nad ei astu kunagi kaugemale kitsast, mõistuse loodud ning kehalise kuju võtnud minatundest mis on sõltuvuses minevikust.

Sinus, nagu igas inimolendis, peitub üks teadvuse dimensioon, mis on palju sügavam kui vaid mõte. See on see, mis sa tegelikult oled. Me võime seda nimetada kohaloluks, teadlikkuseks, tingimustest mittesõltuvaks teadvuseks. Iidsetes õpetustes on see Kristus meie sees või sinu Buddha olemus.

Selle dimensiooni leidmine vabastab sind ja maailma kannatustest, mida sa endale ja teistele põhjustad senikaua kuni mõistuse loodud “pisike mina” on kõik mida sa tead ja mis juhib igapäevaselt sinu elu. Armastus, rõõm, loomingulisus ning kestev sisemine rahu ei saa ilmuda su ellu muidu kui vaid selle tingimustest mittesõltuva teadvuse läbi.

Kui sa suudad, kasvõi vahetevahel, teadvustada, et mõtted, mis läbi su mõistuse sööstavad, on kõigest mõtted, kui sa suudad jälgida omaenda mentaalseid-emotsionaalseid reaktsioonilisi mõttemustreid neil hetkedel kui need ilmuvad, siis on see dimensioon sinus juba tärkamas teadlikkusena milles need mõtted ja emotsioond aset leiavad — ajatu sisemise ruumina milles rulluvad lahti sinu elu sündmused.

Kui sa tead, kes sa tegelikult oled, valdab sind igavene vitaalne rahu. Seda võib nimetada rõõmuks, sest see on see, mis rõõm on: vaimustav ja elu täis rahu. See on rõõm tunda ja teada ennast kui elu sügavamat olemust, enne kui elu võtab vormi. See on Olemise rõõm — olla see, kes sa tegelikult oled.
25. juuni 16:00 kaljo kirjutas:
Kõik mida Sa Kaido kirjutad ja see mida Egon vahendab,tundub olevat vägagi "tõepärane"......
Kuid kes teeb valiku minus mitte reageerida mittemeeldivale või siis meeldivale?
Kas on see peas sündinud tingitud mõttemudel,mille allikaks on tarkade raamatute sõnad....?
Mul on raske eristada tingitusest tekkinud minatunnet ja seda olemise tunnet,mida me teadlikuks olemiseks nimetame....
Vahel tundub,et kõik on mõistuse looming....Mõistus projektseerib isiku ja mitteisiku.
Kõik,mida mõistus arvab endast väljaspool olevat,on ju see sama mõistus,kes arvab....
Püüe mitte reageerida on ju ainult mõistuse distsipliin ja distsipliin on sund,"vajadus" parema iseloomu järele.See aga ei tundu olevat vabadus.
Tundub küll,et kui arusaada kõige teadaoleva loobumise tähtsusest,siis oleks selle "ellu" rakendamiseks vaja erilisi füsioloogilisi omadusi

p.s.
Lugesin enda teksti läbi ja mõtlesin,et kustutan,aga jätsin alles....oli ju jaanipäev...
26. juuni 08:58 Vastus kirjutas:
Sinu valida on kuulata vaikust või müra. Võid kuulata kord üht, kord teist. Mingil hetkel tabad, et müra ei ole ilma vaikuseta. Müra ei eksisteeri ilma vaikuseta. Siinjuures pean silmas mentaalset müra. Seega vaikus on primaarne, müra sekundaarne... Sa võid lubada lobiseval mõistusel lobiseda või ise seda teha või segi ajada, kes või mis siis hetkel lobiseb. Lõppkokkuvõtteks ei olegi oluline see, kes või mis lobiseb, vaid see, et sa kuulad. Mitte müra, vaid vaikust ja seepärast kuuled ka müra. Seega kuuled sa (ka) müra aga ainult seepärast, et on vaikus... Sa oled püsivalt teadlik vaikusest, see ei muutu. Müra on see, mis tuleb ja läheb. Müra muutub. Müra tase muutub, müra sisu muutub, mõisted muutuvad, tähendused, sõnad, sildid... muutuvad. See müra võib korrata "sina-mina", "mina-sina" nii pildis, sõnas, jutustavas loos, mõttefilmis, tundes... ja ühel hetkel enam ei teegi vahet, samastumine on toimunud. Müra on sekundaare, müra muutub, tekib ja kaob. Vaikus ei muutu. Vaikus on primaarne. Nagu E. Tolle on maininud, vaikust märgates sa ei mõtle, sa oled teadvel aga ei mõtle. Lisaksin juurde, et vaikust märgates sa oled teadvel ja võid kuulda müra, kuid sa ei samastu. Ja pole ka põhjust vastanduda. Kui vastandumine toimub, on see seesama samastumine. Kuid sa teadvustad, et seegi toimub selle müra saatel või sisus. Vaikuses seda ei ole. Vaikuses on see rahu ja rõõm olemas. Nagu üks hea tuttav ütles: "Vaikuses on kõik olemas".

Seega märgates vaikust, oled eneses kohal, oled teadvel, olevikus. Kuuldes müra, ära püüa seda juhtida või kontrollida, las see toimub nii nagu toimub. Mingil hetkel märkad, et sellest vaikusest ja kohalolust, millest sa püsivalt teadlik oled, toimub mõistuse ja keha juhtimine isegi kui see müra endiselt kuulda on...
26. juuni 09:39 ;) kirjutas:
Isegi kui oma mõttefilme jagad, ära karda, et teed vea kui neid jagad ja endale ei hoia. See peakiri siin võib eksitada, sest see võib paista kui mõistuse mõisted. Märka vaikust, mis siin ja praegu püsivalt kohal on...
26. juuni 21:21 kaljo kirjutas:
Oma lihtsameelsusest ei saanud ma artikli pealkirjale pihta....
Nüüd sain...ja püüan enam mitte sekkuda.
Kõigile avanevat teadvust!
27. juuni 08:56 Rõõm kirjutas:
Tsau kaljo! Kui sa tegid vea, märkasid ja tunnistad seda, on see suurpärane. Kuid tea, et sinu osalemine selles protsessis on sama oluline ja kirgastav kui minu osalemine. Ole niisugune nagu sa oled ;)
27. juuni 12:50 Lahti kirjutas:
Igaühel oma moodi, omal ajal ja omas tempos kerkib enese ette lihtne, kuid ootamatu küsimus. "Kas sa oled valmis lahti laskma, et olla just niisugune nagu sa oled ja mitte teistsugune, kes sa ei ole?"

See tähendab lahti laskma sellest "pisikesest minast", kes soovib "oma" elu ise juhtida ja kontrollida, panna asju juhtuma, saavutama ja võitma. See tähendab enese ära tundmist eluna, mis juhtub või enese uskumist endiselt muutusi vajavaid minana, kes ei ole siiani veel rahul oma (minapildiga) "peegelpildiga" ja seetõttu vajab täiustamist ja kaitsmist.

See küsimus on valmisoleku kohta lubada enesel ehk elul juhtuda nii nagu see juhtub ja olla tänulik selle eest, mis just hetkel toimub.

See vastus, kui see vastus on elu ise, on nii sügav ja täielik, et enese juhtimise ja kontrolli loovutamine toimub vabanemises ja kerguses...
27. juuni 13:09 väike mina kirjutas:
"Mul on turvaline, sest mu ümber on need mõtted". Minu enda loodud ja saavutatud mõtted. Positiivsed mõtted.
27. juuni 18:24 Egon kirjutas:
On ilmne, et minu tõeline olemus ei sõltu positiivsetest ega negatiivsetest mõtetest. Kui sõltuvus oleks olemas, oleksin ma mõte ise, kuid see ei vasta tõele. Mõte on vaid väga väike osa minus olevas, minus toimuvas. Piiratud teadvusena olen ma seesama mõte, kuid mõte ei ole minu tõeline või kogu olemus, seega mõte ei defineeri mind täielikult. Sama on ka mõtete kogumiga või mõtete kollektsiooniga, positiivsed ega negatiivsed kui ka mõtted ise oma olemuselt ei defineeri ega seleta minu tõelist olemust. Seega positiivsete või negatiivsete mõtete kogumine, nendest identiteedi otsimine või samastumine on väga piiratud definitsiooni ja seletuse otsimine. Mõtted ei ole sõltuvuses sisemisest rahust ega õnnelikust olemisest. Mõtted on sõltuvuses siis kui nende kaudu otsida ja tahta saavutada rõõmu ja rahu ehk mõtetesse klammerdumises. Mõtteid negatiivsetest positiivseteks muutes ei saabu kauaoodatud rahu, rõõm ja vabadus, ajutiselt paistab või tundub see siiski...

Kummaline, et ainus mida ma muuta ei saa, on praegune hetk ja seda kummalisem on minu soov muuta kõike praeguses hetkes, et mul oleks hea. Ma olen iseenda paradoksi lõksus ja sellest ei ole väljapääsu uue mõtte rakendamisel lahendusena. Alati on lõksust väljapääsemine toimunud, juhtunud, kuid mitte selle sama teadlikkuse taseme juures. Ühesõnaga kui ma olen samastunud mõtetega, siis ma ei pääse nendega samastumisest uute mõtetega (kui lahendusi pakkuvad mõtted) samastumisega. Vaja on teadlikumat olemist. Vahel või tihti juhtub see lahenduse otsimise loobumisega ehk sisuliselt mõtetest mitte vastuste otsimisega (loobumisega) ja pausi kogemisega. Ma ei pruugigi sellest pausist või vaikusest teadlik olla, kuid sel hetkel on teadvus vaba piiratusest ja toimib erksa ja loomingulisena. Siis tavaliselt tõelised lahendused sünnivadki. Mõistuse ja keha abil, mis on mõteteta ühenduses puhta teadvusega, iseendaga.

Tihti kohtab facebookis, raamatutes ja mujalgi väide, et "Õnnelik olemine sõltub sinu mõtete kvaliteedist". Tegelikult ei vasta see tõele, sest viitab tagajärjele. Ma uskusin, et mida kvaliteetsemad mõtted, seda õnnelikum ma olen ja mõtete kvaliteetsust hindasin selle sisu järgi. Ehk ma uskusin eelkõige, et mõte peab olema positiivne, see on kvaliteetse mõtte eeldus, sest varem ma ei olnud õnnelik ja mul oli üsna palju negatiivseid mõtteid. Avastasin oma kogemuse põhjal, et eeldasin ja järeldasin liiga palju, mõtete tasandil muidugi.

Mõtted ei ole minu olemuse allikas kui nii võib öelda, vaid on viljad. Kui ma hakkan vilju muutma, püüan tegelikult muuta tagajärge. Tagajärje muutmine kestis nii kaua kui sain selgeks, et tegelen tagajärjega, mitte põhjusega. Ja kui tagajärg kukkus ära, olin üsna pea ka põhjuses, endas, kohalolus. See oligi naljakas. Kui tagajärje muutmine lõpetada, ongi saabunud kohalolu. Mitte, et seda kohalolu oleks vaja veel omakorda otsida, vaid see on siis käes, kohal, päral, just praegu. Selle teadvustamine ehk teadlik märkamine tuleb ja läheb, kuid see on samuti muutunud püsivamaks.

Ma ei tea, kas see ongi nii, aga see on teooria. Alguses Mina Olen. Siis olen samahästi samastunud mõttega. Siis teadvustan ennast ja mõtet. Ning lõpuks taas ainult ühte, ennast, Mina Olen. Samamoodi ka see protsess. Mina olen, siis hakkan uskuma mõtteid, siis usun mõtteid, siis eristan ennast ja mõtteid ning mõtteid enam ei usu ning lõpuks Mina Olen. Justkui, kui poleks seda ise vahepeal läbi kogenud, siis ei teakski, et võib kannatada, võib samastuda, võib eristuda ja taas üks olla...

The happiness
of your life
depends on the
quality of being present.
SEE ON KÕIGE OLULISEM

The happiness
of your life
depends on the
quality of your thoughts.
SEE ON TEISENA OLULINE
28. juuni 08:55 Lihtsalt... kirjutas:
Väga paljud inimesed ja mitmed koolitajad tegelevad mitmesuguste spirituaalsete, emotsionaalsete, füüsiliste väljakutsete lahendamisega. Igal ühel omad meetodid, omad viisid ja omad seletused.

Tegelikult oleme kõik puhta teadvuse omanikud ehk täpsemalt puhas teadvus (teadlikkus) on meie tõeline olemus. Õnneks ei ole seda teadvust kaks, kolm ega rohkem, vaid tõepoolest, ainult üks. Kui see eest on kõigil meil, inimestel, sellele ligipääs ja luba olemas. Tegelikult ei olegi me sellest eraldunud, kuigi mõtted, keha ja tunded viitavad vahel eraldumisele.

Paljud inimesed soovivad oma elus õnnelikud olla, kuid paradoks on selles, et nad teadvustamatult väldivad seda. See tähendab, et mentaal-emotsionaalsed mustrid on nende inimeste suure tähelepanu ja samastumise "all". Peamiselt toimib see konflik mõtete abil vastandumises, kuid alateadlikult samastumises või vastupidi. Mõlemad positsioonid on nende samade mõtetega sõltumises. Sellest välja astumine, kõrvalt vaatamine või teadvustamine on puhkamine.

Võiks teha küsimustiku, et lihtsalt faktiliselt teada saada, kui paljud inimesed soovivad vahel ennast mõtete maailmast välja lülitada ja lihtsalt olla? E. Tolle on väitnud, et alkoholism, narkootikumide tarbimine ja minu arvates ka sigareti tihe tarbimine on väljendused mõtetest sõltuvuse vabanemiseks. Paljud inimesed tarbivad neid meelemürke just seepärast, et neil ei ole alternatiivi pausiks ja puhkuseks peas toimuvate mõtete mittejälgimiseks ja lihtsalt olemiseks ning vabaks kohaloluks hetkes. Kuid alkoholi, narkootikumide ja sigarettide kasutamine toimub järjepidevalt, sest teadvus on teadlik enese vabast, erksast, puhtast olekust ja olemisest. Teadvus on teadlik enesest ja seepärast on leidnud alternatiivi kehamürkide kasutamises.

Ehk teisisõnu, kui jumal on olemas, siis jumal on teadlik oma intelligentsusest, puhkamisest, pausist, olemisest, kohalolust olevikus, eneses. Enne tööd või tegemisi, ükskõik kui lihtsad või keerulised need paistavad olevat, on alati puhkus, paus, vaikus, olemine. Siis toimub töö ja peale tööd naaseb täielik puhkus, paus, vaikus, olemine kui puhta teadvuse loomulik seisund. Teisisõnu, puhas teadvus on püsivalt puhkuse, pausi, vaikuse, olemise seisundis ja teostab tööd selles samas seisundist mõtete abil, mis sellest kohalolus tekivad ja kaovad.

Tihti aga õpetavad inimesed üksteisele nii nimetatud mõistuse või mõtete vaigistamist, mis võib ajutiselt õnnestuda, kuid millel ei ole pikka mõju, sest vaikus ei ole vahepeal kadunud. Vaikus on kogu aeg, püsivalt, siin ja praegu kohal. Selle asemel, et selle mentaalse müra volüümi nuppu miinimumi poole keera, on vaja märgata vaikust, mis on juba siin ja praegu, ning mitte kuidagi mitte kunagi ei lahku. Tänu sellele vaikusele on ka müra kuuldav. Seega ei ole vaja muuta tagajärge, vaid märgata põhjust. Põhjus on vaikuse püsiv ja täielik kohalolu.

Samuti õpetatakse alateadlike uskumuste muutmist. See on ka sisuliselt mentaalsete mürade ehk heli või hääle sageduse muutmine ehk inimese jaoks "meeldivamaks" häälestamine. Muidugi võivad osad alateadlike uskumuste muutmise tehnikad kaasa tuua ka minevikus mitte lõpuni kogetud ehk sel konkreetsel mineviku hetkel "mitte siin ja praegu" lõpuni kogetud emotsioonide teatud mõistes taasavaldumise. See tähendab siis, et tuleb taas neid emotsioone ja tundeid aksepteerida ja täielikult siin ja praegu lõpuni ära kogeda, mis mineviku sel "siin ja praegu" hetkel alla suruti, eirati, välditi, edasi lükati. Tegelikult on see oma emotsioonidest ja tunnetest teadlikumaks saamine ja õppimine neid kohe, nüüd, siin ja praegu aksepteerima, lubama ja väljendama või väljenduma. Need protsessid võivad viia emotsionaalse eluterve mehhanismi avastamiseni ja enese emotsionaalse valukeha aksepteerimiseni ning emotsioonide ja tunnete lubamiseni väljenduda siin ja praegu viisil, mis ei ole ette teada ja mida mõtted ei juhi ega kontrolli.

Tegelikult ei eksisteeri teadvuses niinimetatud füüsilisi asupaiku või kohti, mida võiks nimetada siin ja "seal". Teisiti võiks nimetada asukohta väliseks ruumiks või vormiks. Siin ja seal on lihtsalt mõisted. Tegelikult toimub kõik siin ehk olemises, vaikuses, teadvuses, mõistuses, kehas. Piltlikult öeldes ka mälus ja kujutluses, kuid need on selles samas teadvuses ehk ikkagi siin. Puhta teadvuse jaoks ei eksisteeri siin ja seal. Need siin ja seal on lihtsalt mõisted praktiliseks kasutamiseks oma keha positsiooni arvestades mingi teise keha või vormi suhtes ehk suhteline. Teadvuse ehk puhta teadvuse jaoks ei ole olemas asukohti nagu me füüsilises maailmas oleme harjunud nägema või õppinud teadma. Kõik asub, on siin.

Samamoodi ei eksisteeri teadvuses niinimetatud praegu ja "siis". Teisisõnu ei eksisteeri teadvuses aega. Praegu ja siis on lihtsalt mõisted. Tegelikult toimub kõik praegu ehk olemises, teadvuses, vaikuses, mõistuses, kehas. Samuti võib nimetada, et kõik toimub piltlikult ka mälus ja kujutluses ehk ikkagi selles samas teadvuses. Kogemuslikult ei saa astuda "minevikku", isegi niisugust kohta ei eksisteeri teadvuses ja niinimetatud füüsilisi kohti pole teadvuses üldse olemas nagu eelpool kirjeldatud. Samamoodi ei saa kogemuslikult astuda "tulevikku". Tegemist on lihtsalt "ideede" või "mõtetega", mida nimetatakse plaanideks, kaartideks, mälestusteks jne. Kehaline, emotsionaalne või tundeline mõju või kogemus, kui selles puhta teadvusega olla, viitab ainult ühele väga pikale kogemusele, mis ei ole tükeldatud. Teisiti võib seda nimetada kogemiseks. See kogemine ei ole tükeldatud vahepeal nii nimetatud magama minemise ajal teadvuse kaotusega ja hommikul ärgates teadvuse naasemisega. Samuti ei ole see kogemine tükeldatud sündimise ja surmaga. Ükskõik millal, ükskõik millisel hetkel, ükskõik millises (reinkarnatsiooni või selle teooria järgi) elus, alati on selge, et see hetk on praegune hetk. Ei ole olemas muud hetke.

Kõik toimub siin ja praegu. Kõik on siin ja praegu. Siin ongi ainult siin ja praegu. Isegi ennustajad ei tea tulevikust midagi ette. Ka nende ennustused põhinevad käesolevas hetkes kogetavale. Tulevikku ja minevikku psühholoogilises võtmes ei ole olemas. See ei tähenda, et kella aega, kui kokkulepet, ei ole olemas. Kella aeg ei ole fundamentaalselt olemas aga see on inimeste vahel sõlmitud kokkulepe. Aeg, sekund on praeguste andmete järgi kokkulepitud füüsikaline suurus, mis iseloomustab tseesiumi aatomis toimuvat võnkeperioodi. Seega, on see lihtsalt väliskeskkonna ühe protsessi suhteline vaatlemine ja võrdlemine vastava taustsüsteemiga. Nii või naa on see suhteline.

Kolmas asi, mida teadvuses ei eksisteeri, on tingimuslikkus. Ehk, et ei ole alati nii, et peab olema põhjus ja tagajärg omavahel niimoodi seotud just neile tingimustele toimub mingi kindel protsess. Samamoodi nagu valgustumiseks või spirituaalseks ärkamiseks ei ole olemas kindlaid eeldusi, põhjuseid ja seejärel toimub või võib toimuda tagajärg. Kuna ma seda tingimuslikkust täpsemalt seletada ei oska, siis siinkohal pikemalt ei peatu.

Mida koolitustel pakutakse?
Motiveerimist, mõtete muutmist, käitumise muutmist, positiivset suhtumist jne. See kõik on oluline, kuid teisejärguline. Kõige olulisem on anda edasi oma kogemuse põhjal õpitud kogemused, kuidas olla selle puhta teadvusega püsivalt ühenduses või üks. Ei piisa ainult E. Tolle ja teiste spirituaalsete õpetajate näidetest, sest nemad jagavad seda oma kogemuse põhjal, kuid kui koolitajal ei ole täpselt samu kogemusi, siis ei jõua need vahetult inimesteni. Kõigepealt vaikuse, pausi, puhta teadvuse kogemine iseendas ja omal viisil. Seejärel selle jagamine vahetult ja oma kogemisega inimestele. Nii on see vahetu, ehe ja jõuab kohale.

Võibolla ei ole selle õpetamine primaarne, küll aga kohalolu endas on primaarne... ;)
29. juuni 13:45 lugeja kirjutas:
Aitäh artikli eest!
Väga õige, kui hästi järele mõelda:)
01. juuli 20:50 Mentaalne müra kirjutas:
Mentaalne müra olin ilmselt oma suurimaks "vaenlaseks" tembeldanud, sest paljud minu soovitud muutused olid just sellega seotud. Oli aeg, kus mind häiris jubedalt see müra. Siin on natuke minu spirituaalse teekonna ajalugu.

Esimeseks väljakutseks oli oma mõtete vaigistamine. Ma olen püüdnud mediteerida, et seda mõistust vaigistada või selle müra/helitugevuse voluumi miinimumi pöörata, kuid niisugune traditsioonile mediteerimine mulle ei sobinud. Seega loobusin sellest kiirelt. Mõistuse või mõtete vaigistamine traditsioonilise mediteerimisega, olgu selleks siis hingamise jälgimine või midagi muud, on enese petmine. See on käesoleva hetke vältimine kasutades traditsioonilist mediteerimisprotsessi, et oma mõtteid vaigistada. Siiski ei saa eitada, et ka traditsiooniline mediteerimisviis pakub küllaldaselt võimalusi enese teadvustamiseks. Seda just neil ajutistel hetkedel kui mõtted tõesti vait jäävad. Traditsiooniline meditatsioon ei ole minu jaoks, kuid näiteks see meditatsioon, mida E. Tolle jagab, on väga meeldiv ja kummutab kõik dogmad, mis on seotud tavapärase meditatsiooniga. Selle eest tänud E. Tollele.

Teiseks väljakutseks oli alateadlike uskumuste muutmine ehk siis minu puhul Psych-K meetod. Sisuliselt tähendab see mentaalse mõttemüra muutmist niinimetatult ennast toetavaks. Näiteks kui mul on pidevalt mõtted, et "ma ei saa hakkama" siis Psych-K meetod pakkus võimalust seda mõtet muuta endale sobivaks, näiteks "ma saan enda eesmärkide elluviimisega hakkama". See on vägagi inimlik soov ja sügav uskumussoov niisuguseid toetavaid mõtteid oma peas kogeda kui mingi eesmärgi saavutamine käsil on. Tol korral arvasin, et see meetod on tõesti minu jaoks, sest see aitas mind ajutiselt just nagu traditsioonilisel mediteerijal õnnestub mõneks ajaks mõtted vaigistada. Tegelikult petsin ennast. Mentaalse müra häälestamine "paremale" sagedusele ei muutnud elu soovitud eesmärkide poole isegi kui seda ka oma tegudega väga püüdsin. Selle asemel kogesin eneses veelgi suuremat pinget. Siiski oli Psych-K meetodis midagi, mis aktiveeris minus minevikus allasurutud emotsioonid, mida oli vaja aksepteerida. Tänaseks olen teadvustanud keha loomulikku tasakaalu ehk elutervet emotsionaalset mehhanismi. Samuti tutvusin Psych-K meetodi praktiseerimise käigus paljude lahedate ja imeliste inimestega. Selle eest suur tänu selle meetodi avastajale ja jagajale.

Kolmandaks osapooleks ongi olnud just spirituaalsete õpetajate jagatu ja nende loomingule tähelepanu jagamine. E. Tolle, Nirmala, Gina Lake, Rupert Spira, Darryl Bailey, Tony Parsons, Colin P. Sisson ja paljud teised. Loomulikult on see palju segadust ja kannatusi põhjustanud, sest nende loomingut ei saa mõistusega aduda. Mõistust ei ole vaja sisuliselt kasutada, sest kogu spirituaalne maailmaväljendus seletab loomulikust olemisest, praegusest hetkest, sellest minast, kes või mina olen ja olen alati olnud. Spirituaalses maailmas ma ei ole tänaseks pettunud, sest see ei püüa mõttemüra muuta ega vaigistada. See ei püüa mind teha kelleks või milleks, kes või mis ma ei ole. See aksepteerib mind tingimusteta sellisena nagu ma olen. Südamest, aitäh!

"Teadlik kohalolu eneses on kõige tähtsam ehk ühendus või üksolemine puhta teadvusega, oma tõelise olulisega, on kõige olulisem. See on ühendus ja üksolemine Allikaga."

Siinpool minu poolt üks soovitus. Kui keegi soovitab sul millestki mõelda, tee teadlikult paus, ole teadlikult kohal ja naudi puhkust oma peas. Lihtsalt ole. See ajatu olevikuhetk.

Teadvusest, kohalolust, praegusest hetkest, olemisest, Mina Olen, oma tõelisest olemusest ei saa mõelda. Praegusest hetkest mõelda on täpselt nii jube kui mõelda kõige jubedamast surmast, mis kunagi ei lõpe. Käesolevast hetkest ei saa mõelda, praeguses hetkes juhtuvad mõtted ja ideed. Minu, sinu ega kellegi kolmanda ülesanne ei ole neid mõtteid juhtuma panna, need toimuvad iseenesest või vahetult ja seepärast ei ole sugugi vajalik neid mõteteks nimetada.

Olemine on primaarne. Tegemine on sekundaarne.
Aitäh!
01. juuli 21:33 Meeldib oma mõttefilme jagada kirjutas:
Tegelikult just need inimesed, kes aksepteerivad meid täpselt sellisena nagu me oleme ja ei püüa meid vaigistada ega muuta, tekitavad meis imelise enese äratundmise kogemuse...
30. september 10:21 kaljo kirjutas:
Suurepärased lahtiseletused Sinu poolt,Egon!
Mul oleks suur rõõm,kui keegi "pommitaks" mind selliste "mõttefilmidega"
Aitäh!
02. september 22:52 Tänulik lugeja kirjutas:
Hea Kaido Pajumaa,

Jagan sinuga ühte oma mõtet. Loodan, et see inspireerib sind ;)

Mõtetel ei ole jõudu. Mõtteid ei ole olemas. Mõtetel ei ole jõudu ja need ei eksisteeri ilma minuta. See tähendab, et ükski mõte ei ole olemas ja ei oma energiat, kui mind ei olemas. Minu jaoks tähendab see ka seda, et kui mina olen olemas, olen kohal, siin ja praegu, siis on ka mõtetel võimalik olemas olla ja olla väljenduseks sellele elavale energiale.

See on kogu teooria, mida on vaja mõtete kohta teada. Kõik ülejäänud on praktika.

Kas mõte võib olla hoopis see, mida ma nimetan oma kogemuseks? Kas mõte ei olegi midagi muud kui kogemine ise? See tundub liiga uskumatu, et tõsi olla. Ma pean selle ise välja uurima. Mul on vaja oma kogemust, et veenduda, mis see on või mis mitte…

See on hetkel veel mõte, mille tulemust ma ei tea veel isegi… Kuid see on väga põnev minu jaoks…

...

Ja nüüd jagan, mida avastanud olen…

Muidugi on see kogemus. Mõte on täpselt seesama kogemine, kui puudutan rohulible ja kogen üksolemist. Mõte ei ole midagi muud kui see kogemine, mis mina olen ;) . Kui ma olen mõttes ehk mõttega üks, siis minu jaoks ei eksisteeri muud maailma. Mõtte kogemise hetkel ei ole tegelikult isegi mind ja seda maailma, mida võin nimetada mõttemaailmaks. Küll aga on üks maailm, üks kogemine, üksolemine.

Niipea kui sellesse mõttesse ilmub “mina” mõte ja ma samastun selle “mina’ga”, saab minust ka mõte. See tähendab, et minust saab üks osaline mõttes. Siis tekib duaalsus ja ma kogen duaalsust. Ma kogen siis ennast ja midagi muud. See on mõte mõtte sees, kuid tegelikult ma ei teadvusta, et see toimub mõtte sees. Isegi sel hetkel kui ma olen mõttes ja täpsemalt selle mõttega üks ning samastunud selle mõtte sees “mina” mõttega, ei ole ma veel teadlik, et kogen mõtet. See tähendab, ma ei teadvusta, et kogu sündmus toimub mõttes. Minu jaoks on see minu loomulik kogemine. Üksolemine on minu loomulik olemus.

Küll aga selle mõtte või loomuliku kogemuse sees on mul võimalik siiski teadvustada või märgata, et olen samastunud selle toimuva sees avalduva “mina” mõttega. See tähendab, et nüüd olen vaba “mina” mõttega toimuvast. Mul on võimalik kuulata, vaadata ja märgata seda “mina” mõtet, kuid enam ei seostu see minuga. Ma olen vaba avastama kõike selles maailmas, sest see reaalsus on ühtaegu nii põnev kui imeline. Mida enam ma selles kohal olen, seda enam ma selles ennast ära tunnen. Ma olen vaba ja loov ja naudin rahus seda maailma ja elu, sest miski ei piira mind enam.

Ühtäkki hüüab mind keegi teisest toast ja äratab mind justkui ülesse. Ma teadvustan, et kogesin mõtet, kuid mitte ainult… Mida enam ma siin kohal olen, seda enam ma selle olemise ära tunnen. Mida enam ma vaatan, kuulan, puudutan, tunnetan… mida enam ma avastan… seda enam ma teadvustan… Seda enam ma kogen, et ka see maailm siin on seesama maailm. See elu on imeline elu…

;)
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):