Meelerahu »

Kuhu kaovad jäljed liivalt?
[13. november 2011 | Kirjutas: Kaido | 19661 korda loetud | kokku kommentaare: 11]

Elu käib alati tõusude ja mõõnadega. Nii ka majandus ning inimestevahelised suhted. Eesti majandus oli üle mitme pika aasta taastumas, kui juba jälle räägitakse masust - "MASU 2" siis sel korral. "Kõik möödub", võib öelda, kuid kas alati valutult?

Turvaline elu kiiluvees
Aastad mööduvad väga kiiresti. Alles olid jõulud, kuid järgmised jõulud ei ole enam kaugel. Mõnikord elavadki inimesed oma elu teatud sündmuste ootuses - näiteks sünnipäev, jaanipäev või jõulud. Miks? Sest igapäevane hall argipäev ei paku meile piisavalt, millest rõõmu tunda. Sellises olukorras on lihtsam end mõttes mõne tulevikusündmuse külge ankurdada, millele mõtlemine meile alati hea enesetunde tekitab.

Kuhu aga selline elu meid viib? Me elame kogu aeg mingi asja ootuses, lootes, et tulevikus läheb elu paremaks. Ma ei usu enam sellesse. Minu kogemus näitab, et elu ei saa minna iseenesest paremaks. Et midagi paremaks muuta, tuleb ise käed mullaseks teha. Käsi mullaseks teha on aga ebamugav. See on seotud mitmete erinevate ebamugavate nähtustega. Näiteks hirm. "Kui ma muudan midagi, siis ma ei tea, kuhu see välja viib", võime mõelda, "praegune olukord ei rahulda mind küll täielikult, kuid ma vähemalt juhin seda olukorda."

Kuid kas me tegelikult ka juhime olukorda? Ehk oleme hoopiski oma elusündmuste kiiluvees hulpivad puutükid, mis ei suuda natukene liiga kõrge külglaine tõttu oma kurssi muuta. Kui võtta aga julgus kokku ning oma hirmule otsa vaadata, võib meid väljaspool kiiluvett piiritu vaba vesi oodata. Mõni nimetab seda ka õnneks.

Kaotus ja võit on võrdsed, sest elu on ajutine
Paljud inimesed veedavad kogu oma elu sellises kiiluvees. Nad ei naudi oma elu, kuid nendel puudub ka vaprus midagi ette võtta. Ma isiklikult usun, et tegelikult ei ole asi mitte selles, et nad niivõrd kardaksid midagi muuta, vaid pigem selles, et nad ei ole kordagi endale teadvustanud elu ajutisust. Kui me seda ei teadvusta, jääb alati tunne, et kuhugi ei ole kiiret - kõige hullem ei ole, seega laseme vana rada pidi edasi.

Hetkel, mil me teadvustame endale, et iga päevaga on meil üks päev vähem elada kui eile, jõuame ühel hetkel tõdemuseni: "Need on minu päevad, mida ma raiskan - mitte keegi ei saa neid mulle juurde anda. Kui mu päevad on piiratud, siis miks ma peaksin ühtegi oma päeva raiskama kellegi teise elu elamiseks?"

Olles 80-aastasena vanadekodus on meil ainult mälestused oma elust alles. Täpselt nagu film, mida võime jälle ning jälle üle vaadata. Paljud sind ümbritsevad inimesed on juba surnud, mõned on veel jäänud. Kui sa seda filmi vaatad, võib sul tekkida lõplik veendumus elu ajutisusest - mitte midagi ei saa enam muuta. Sul on ainult peas olevad mälestused.

Mõnikord võib kiiluveest väljatulemine lõppeda suure võiduga - sa saavutad meeletu läbimurde. Teisel juhul võib see aga lõppeda suure läbikukkumisega - sa kaotad kõik. Niimoodi vaadatuna on šansid kaotuseks päris suured - koguni 50%, eks? Kuid vaata oma võitudele ning kaotustele nüüd hetkeks selle pilguga, nagu sa vaataksid 80-aastasena. Siis on sul ainult mälestused. Need on kas võitudest või kaotustest, kuid need jäävad ikkagi mälestusteks. Kui sa saavutasid läbimurde, on sul peas ilus film võidurõõmust. Kui sa põrusid korduvalt, on sul film peas pingutustest. Kuid film on film. See on fakt, et 80 aastasena ei ole tegelikult enam vahet, mis tüüpi film peas on. Need on kõigest sinu mõtted.

Lahkus ja sõbralikkus kui õnneliku vanaduse garantii
Igal inimesel on õigus õnnelik olla ja kõik inimesed on vastutavad oma õnne eest ise. Kui kõik inimesed pingutaksid oma õnne (mitte ainult enesekeskse materiaalse heaolu) nimel, oleksid ideaalmaailmas kõik inimesed õnnelikud. Päris maailmas aga inimesed ei pinguta oma õnne nimel, sest nad ei julge mugavast kiiluveest välja tulla. Nad kardavad eksida.

Niimoodi arutledes jõuame küsimuseni, kas õnne otsimine on egoistlik? Minu arust ei ole, kui selle käigus lahkus ja sõbralikkus säilitada. Kõige kõrgem eesmärk meie elus on olla hea inimene - kõik muu järgneb sellele. Oma unistuste ja eesmärkide suunas liikumine, ja mõnikord teistele inimestele sellega tuska tegemine, ei lähe lahkuse ning sõbralikkusega vastuollu. Kui sa tunned, et miski või keegi ei tee sind õnnelikuks, ja sa usud siiralt, et kuskil on sinu jaoks parem tee, siis säilitades lahke, armastava ning sõbraliku hoiaku, on sul õigus muutused oma elus läbi viia. Mitte keegi ei saa sind siin takistada. See on sinu elu. Sa teed praegu oma filmi, mida sa 80-aastasena meenutuste kaudu vaatama hakkad. Jah, sa ei saa kunagi päris kindel olla, kas kiiluveest väljumine lõpeb helesinises laguunis või tormisel merel, kuid see ei ole ka absoluutselt võttes oluline, sest mõne aja pärast on järel niikuinii vaid mälestused. Õnne otsimise on vähemalt väärt riskimist.

Kuhu kaovad jäljed liivalt?
Mulle meenub üks ilus lugu.

Mees sureb 95 aastaselt vanadusse ning kohtub taevas Loojaga. Jalutavad nad siis koos läbi uuesti mehe eluteed, et arutleda selle üle, kus mees õigeid ja kus valesid valikuid tegi. Enamuse teest katavad topeltjäljed, millest ühed on mehe ning teised Looja omad. Mees tunnistab siis, et jah, Looja oli kogu elu toetavalt tema kõrval.

Siiski märkab mees, et teatud elulõikudes - ja just kõige raskematel eluperioodidel - on liival ainult ühed jäljed. Küsib siis mees kurvalt Loojalt: "Kallis Looja, ma näen siin, kuidas sa toetavalt kogu elu minu kõrval kõndisid, aga miks sa kõige raskematel perioodidel mind üksi jätsid? "Kallis poeg", vastab Looja, "need olid tõesti rasked ajad sinu elus, ja just seepärast pidin ma sind nendel aegadel oma kätel kandma ...".


Usk oma võimekusse ning elu toetusse aitab meid ka rasketel aegadel kõigega hakkama saada. Ma olen oma lühikese elu jooksul juba mõned korrad olnud olukorras, kust ma ei leidnud väljapääsu. Ma istusin pea käte vahel ning küsisin: "Kuidas ma küll sellest jamast nüüd välja tulen?"

Nüüd aga aastaid tagasi vaadates märkan hämminguga, kuidas kõige kriitilisematel hetkedel on minu ellu tulnud ootamatud lahendused. Need on ilmunud kas uute inimeste või ideede kujul, aga ma olen ellu jäänud ning edasi liikunud. Elu on ka mind kõige raskematel perioodidel oma kätel kandnud.

Kiiluveest väljatulemine ei ole alati lihtne otsus. Kuid enne kõhklevat otsust meenuta endale alati, et võit ja kaotus on võrdsed, sest sinu elu on ajutine. Tähtis on vaid see, et sa püüaksid igal hetkel hea ning sõbralik sind ümbritseva maailma suhtes olla. Kõik muu laheneb iseenesest. Sa võid teha õigeid otsuseid, kuid kahtlemata teed sa ka valesid, kuid see on okei. Isegi, kui sa oma valikutega täiesti mööda paned, mõistab Elu sinu motiive ja unistusi leida õnne, ja vajadusel kannab sind kätel uute võimalusteni.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Lähenevad üritused 

19.11 Mai - Agate Väljataga jt "Mis maailm see on?"

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
13. november 22:57 Kit kirjutas:
Minu meelest just elu ajutisuse teadvustamine paneb rahulikult tagasi nõjatuma - mis vahet, mis ma siin teen või ei tee. Ja mis vahet, mis mälestused mul 80-aastasena on? See aeg ei kesta ju samuti kaua.
13. november 22:58 Kit kirjutas:
PS Turvalist elu kiiluvees pole olemas. Kui oleks, oleks ma nüüdki turvaliselt kiiluvees, aga ma pole. Hulbin üksi "elumere laenetel" ja ootan, mil jõud raugeb.
13. november 23:21 ene kirjutas:
Ei usu mitte sellesse, et meeleheitel tehtud hüppe tagajärjel liig suurt põrutust või miskit hullemat et saa...
14. november 00:39 George Borin kirjutas:
Usun igavese ellu ainult, niisiis palvetagem!

George
14. november 01:37 Sirje kirjutas:
Aitäh kirjutatu eest,mis annab jõudu ja väge mõttearenduseks!Loetu üle veidi mõelnud,tundsin vajadust oma tunne luulesse vormida...
Läbi valu ja tundine vaevaste,
läbi ängi ja muretaevaste
jõuame uuele sihile...
Uusi värve vanale kihile
kandes kui kunstnik,kes loob
väsinud lõuendil muutuvat kulgu
Ei hala,ei kaebeid,ei ulgu...
Me mõte siin ajatut kokku koob
otsimaks õnne ja leidmaks rahu,
looma suhtumist aegade saagast...
Vabana eelmiste elude taagast
me maailma võrratult mahub...
Me minek on tee,kus valime käänud.
Ja selle,kuis kulgeb me rada.
Me ette ei aima,kui palju on jäänud
me põimitud sündmuste jada...
Turvalisus on meis endis.Mõttelaadis ja suhtumiste valikus.Meil on võimalik mõttetasandil minna ajas edasi ja tagasi.Hetke siin ja praegu me muuta ei saa.Kuid tuues olevikku vigadest õpitud arukusega uue suhtumise/kvaliteedi valgustame teed tulevikku...Siis tajume ning teadvustame ka hetki,mil ootamatud lahendused meid kätel läbi katsumuste kannavad...
Olulisim jäi mul siiski ütlemata...Ehk on see meie ja Universumi vaheline Usaldus;et siis julgeme või oleme võimelised kiiluveest välja tulema...? Iseendas Armastusega tänumeeles Kulgemine...ning teadmine,et see olukord,mis just PRAEGU kestab,on erinevate mõtete ning suhtumiste ühislooming... Võit ja kaotus on võrdsed.
Mida rohkem inimesi teadvustab enesearengu vajalikkust ning enda mõttetasndil muutub,seda võimsam on resonants, milles kulgemine soodustab meie kõigi vaimset ning hingelist edasiminekut...Tänud teile!On hea teada,et olete olemas!!
14. november 09:06 Kris kirjutas:
Enda puhul olen täheldanud, et augus ( ahastuses) olles tuleb abipalumise palve selle otseses mõttes sügavalt südamest koos TÕELISE tundega ( mida tihtipeale elu tavaolukordades on suht raske tekitada)...
14. november 12:50 Sirje kirjutas:
Jaa,just nii,Kris!Tunnen sama.Ja siis nii palve kui püüdlus on TÕELISED.Sellistel sügavatel hetkedel meie olemus nagu kohtub pühadusega ning vastuvõetavad uued otsused on kui õnnistatud...
23. november 13:22 Tiina kirjutas:
Kõik see kirjutatu on vägagi mõtlemapanev aga minu jaoks on kurb see, et seda linki levitab üks silmakirjalik naine, kes otsib oma vääratele tegudele õigustust.
Ärge unustage, et on olemas 10 käsku, mille vastu eksides saab valusalt kõrvetada ja siis ei aita ka enam "sisekosmos". *-)
24. november 00:09 Int kirjutas:
Artikkel, mis tõi naeratuse näole, sest just nii ongi :)
17. aprill 21:30 Sirje kirjutas:
Tänan, pisarad tulid selle artikli peale.
Tahan riskida ja see jutt on julgustuseks.
Paigalseis on vägagi hävitav...
07. august 13:38 seesama kirjutas:
"... Kui me seda ei teadvusta, jääb alati tunne, et kuhugi ei ole kiiret - kõige hullem ei ole, seega laseme vana rada pidi edasi..."

'seesama küsimus'
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):