28. juuli 14:56 Egon kirjutas:
Tänan jagamast oma imepärast avastamist ja kontakti iseendaga. |
28. juuli 18:21 Teine võimalus kirjutas:
See meenutab mulle väga-väga-väga-... seda, et ma võin olla TÄPSELT JUST NIISUGUNE nagu ma olen ;) |
29. juuli 00:24 kaljo kirjutas:
Kolm väga head lugu järjest!(vähemalt minu meelele)
Kui üldse meelel on võime midagi tabada "teistpoolsusest",siis mulle tundub,et neid viiteid oleks soovitatav mõistma hakata....
Mina olen ON tõde!
Kahjuks sõnadega ei pane vist midagi paika.On tõesti vaja mingit erakorralist laksu,mis lööks kasvõi korraks mõttekardinad eest ära....
Üks asi veel. Ei saa ma pihta sellest kontaktist iseendaga?
Kui meel,ego,on kujutluspilt,siis kuidas saab kujutluspilt "kontakteeruda" tõelusega?
Kaota ennast,et end leida!
Meel peab "kaduma",et tõeline välja saaks "ilmuda".
Piltlikult peaks hüppama kuristikku nii,et ei takerduks ühegi "konksu" külge.
Mulle tundub,et enamus meist pole selleks suutelised....
Jääb ainult kujutluspilt kontakteerumisest iseendaga või? |
29. juuli 02:48 tõesti või? kirjutas:
Kontakt iseendaga on tegelikult kontakt olemisega endas, mis on vaba mõtetest, emotsioonidest ja meeltest. See on tunnetamine, mitte mõtlemine. See on olemine, mitte konkreetne emotsioon. See ei ole ka üks meeltest ega nende kombinatsioon, vaid kõik meeled asuvad selle sees.
See seisund on väga hästi kirjeldatav kui 'mina olen', 'siin ja praegu', kuid ma ei ole miski, mis on nähtav, tuntav või meeltega tajutav. Ometi olen see just mina, mis on reaalne, ja milles toimuvad kõik sündmused, kaasa arvatud mõtted, tunded ja meelelised tajud. Mitte miski ei ole sellest olemisest või kogemisest väljaspool.
Olles kontaktis iseendaga on kõik muu teisejärguline. Mõtted küll väljenduvad, kuid need ei ole enam osa minust. Emotsioonid tulevad ja lähevad, kuid need ei ole samuti osa minust. Nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompamine on samuti võimalikud selles kogemuses, kuid need "kihid" ei moodusta seda kogemust, vaid väljenduvad selle olemise sees.
Kui 'mina olen', olen avastanud ja kontaktis enesega, on see minu kõige loomulik olemine. Sinna ei ole midagi lisada ja sealt ei ole midagi ära võtta. Seda ei saa paranda ega uuendada. See on tervik juba niisugusena nagu see on. See on puhas, täielik ja täiuslik.
Üks viis on kogeda seda Kaido soovituste järgi. On veel väga palju teisi viise ja sina leiad kindlasti oma ja ainulaadse. Üks või teine viis ei ole iseenesest parem või halvem, vahel töötab üks, teine kord teine. Kolmandal korral võib olla juhtub see omal viisil... ;) |
29. juuli 10:54 kaljo kirjutas:
Jõudsin ühele kindlale arusaamisele: sisemisi tundeid ei ole võimalik üheselt väljendada! See loob parajal määral segadust just terminite ja sõnade kasutamise valikute näol.
Kontakteerumine oma tõelise olemusega ei ole võimalik sellel lihtsal põhjusel,et meel,mis on loonud meie isikulise olemuse,mis on läbilõhki ajasaadus ei saa "ühineda" ajatu seisundiga.Ajatu seisund saab ilmneda alles siis,kui ajalisusest on arusaadud(isik)ja sellega see hüljatud.
Siis vist ei toimi enam meele iseenda proijektsioonid kontaktist iseendaga.Ainult üks Mina on.
Midagi pole tegelikult lahutatud.Seni kuni isik "eksisteerib"usub see,et on vaja ühendada ennast oma kõrgema minaga....
Kindlasti väljendan ennast omamoodi,aga see on põnev teema. |
29. juuli 11:52 Kaido Pajumaa kirjutas:
Kaljo,
selle artikli ja tehnika valguses kasutame kujutluspildina tõepoolest kujuteldavat "redelit", aga see on vajalik ainult mõistusele, et sellel oleks mingi nn kandepind, millest nn kinni hoida ja selle abil teadlikkusega allapoole liikuda.
Südame alla ei liigu aga mõistus, vaid teadlikkus, mis leiab seal kontakti meie sisemise olemusega. Tavapäraselt on see kontakt kogu aeg mõtete (mõistusega), mistõttu olemegi kogu aeg mõistuse kammitsas.
See tehnika aitab aga tähelepanu lakkavalt mõttevoolt ära võtta ja leida kontakt kogemusega "Ma olen". Kõik, mis sellele lisandub nt ma olen "Kaido", ma olen "isa" vms, on juba kontseptuaalne, sest mõistus hakkab defineerima, kes või mis me siis oleme. Kogemus "Mina olen" aga on eespool kontseptsioone puhta kogemusena. Seal on ka kõige puhtam ja sügavam rahu, sest mõistus ei osaline (ka uinudes on ju hea olla, sest lülitame mõistuse välja). Siiski, on ka eespool seda kogemust midagi, mis teab, et see kogemus on olemas. See on Allikas. Just nendest seostest kirjutasingi omast kogemusest siin artiklis: http://sisekosmos.ee/meelerahu/satcitananda-toeline-pusiva-meelerahu-saladus-ja-taiesti-saavutatav/
See kõik võib kõlada filosoofiana, aga julgustan oma kogemusest harjutama, ja see muutub igaühe isiklikuks kogemuseks. Minul võttis see aega 2011 aprillist alates, mil sain esmakordselt kontakti selle sisemise olemusega, mille "ristisin" siis "vaikivaks aspektiks". Kahjuks oli see kogemus aga väga lühiajaline ja kadus. Uurisin, proovisin ja katsetasin sellest ajast alates ning selle aasta juunist alates on see muutunud püsivaks kogemuseks. See ei tähenda, et enam ei oleks muremõtteid ja emotsioone. Need ei ole kuhugi kadunud. Muutunud on vaid see, et on tekkinud oskus nendest välja lülitada ja sumbuda sisemisse rahusse, millest kõik muu alguse saab. |
29. juuli 15:20 kaljo kirjutas:
Sain aru,et "Mina olen"kogemus lõpetab meis ära igasuguse tõe otsimise endast väljastpoolt.
Kas seda võib nimetada juba teadlikkuseks,kui ma enam ennast peast ei otsi?
Ja kas meil on vaja seda sisemist rahu ainult selleks,et muremõtteid selle abil minema peletada?
Kas see sisemise rahu püsiv kogemus on Sul ära nullinud isiku tahtmised ja nõudmised?
Mulle igatahes tundub,et ajatus seisundis ei saa enam muret ega probleeme tekkida.Oled ju minevikule psühholoogiliselt surnud,sest toimib ainult "cit" ehk puhas teadvustamine.
Mulle vähemalt tundub,et meele,mõistuse ületamine on "keerulisem" kui meie mõistus meile lubab.
Siin on vaja totaalset hirmu puudumist,näha selgelt,et millegist polegi võimalik loobuda,sest miski pole enda oma kunagi olnudki.......
Paistab,et lähen hoogu,vabandan ette ja ega ma tõeliselt,reaalselt ei teagi mida tähendab "cit",samuti mida kujutab endast puhas teadvustamine....... |
29. juuli 16:35 Kaido Pajumaa kirjutas:
Ma ei tea, kas oskan kõikidele nendele küsimustele vastuseid anda, aga kirjutan siis niivõrd kui oskan :)
Tõe otsimine toimub mõistuses ja kui soovin, võin ikka edasi otsida. Aga kontakt iseendaga andis empiirilise tõdemuse, et see ongi see, mis olen kogu aeg midagi otsinud. Aga mõistusel ei ole vaja enam midagi otsida, sest kontaktis iseendaga on "täielik" tunne. Kõik soovid, vajadused, nõudmised, tahtmised jne säilivad, aga mõistuses, aga nad ei ulatu lihtsalt selle kogemuseni. Ja kuna meis on kalduvus kontaktist iseendaga lahti lasta, ja astuda kontakti välisega, siis olemegi justkui kits kahe heinakuhja vahel. Kõik vanad mentaalsed "tahtmised" on olemas, aga on tekkinud oskus neid märgata ja mitte nendega kaasa minna, vaid sumbuda kontakti iseendaga (see on nii palju kui kirjasõna võimaldab kirjeldada).
Tõe otsimist ei saa enam olla, sest olles kontaktis iseendaga kaob ära isegi arusaamine, kes ma olen - mees, isa, inimene? Kõik asjad lihtsalt on. Aga samas ei ole see midagi nii müstilist, et maailm ära kaob vms. Kõik on alles, aga mõistus ei domineeri oma määratluste ja siltidega enam. On tekkinud oskus end määratleda eespool seda, lihtsalt "vaatajana", aga see ei tähenda, et kõik vaadeldavad objektid kadunud on. Kõik on alles, aga need ei kisu endaga niivõrd kaasa endaga, on lihtsalt teadvustamine. Kuid selle aste on ka erinev sõltuvalt päevast jms välistest teguritest. See kõik on väga habras veel, aga see on muutunud siiski püsivaks kogemuseks ja sellest ei kuku enam täiesti välja. Siiski ei ole mitte midagi müstilist, vaid vabastav.
Cit ehk teadvustamine toimub meis kogu aeg. Ükskõik, mida kogeme, ongi CIT - sa tead, et see on olemas. Ehk on märkimist väärt, et näiteks kui vaatad enda ees lille, siis tavaliselt on meie kogemuseks vaatamine, aga nüüd on kaks paralleelset kogemust: vaatamine ja teadvelolek vaatamisest (aga seda ka ainult siis, kui soovin, justkui saan lülitada sellesse režiimi vms). Ja kuna on tekkinud teadvelolek vaatamisest või mõnest muust kogemusest, ongi võimalik selle teadvelolekuga end määratleda, mitte kogemusega kaasa minna, misjärel automaatselt toimub taandumine kogemuse endaga samastumisest. Ma ei tea, kas see üldse loogiline on, mida püüan kirjeldada, aga nii see lihtsalt on :)
Mõistust ei saa ületada nagu sa kommentaaris kirjeldasid, vaid on võimalik sellest end natukene "ettepoole" nihutada. Mõtlemine jääb, aga see ei kisu meid enam nii palju kaasa, vaid me märkame, kuidas see keedab ja möllab. Aga sellel ei ole enam nii tugevat mõju ja me ei samastu enam sellega nii automaatselt. See on hästi peen ja õhkõrn tasand, tundub mulle. Aga põhimõtteliselt toimub see nii, et hakkad kõiki mõtteid ja muid tundmusi endast justkui eemale lükkama, sest see ei ole sina (vastasel juhul ei saaks sa neid vaadata). Ühel hetkel jõuame kogemuseni, kus märkame, et mõtte ja sinu vahel on veel midagi - sisemine tähelepanu, teadlikkus. Ka sellest ennast lahti ühendama hakates hakkab pinge ja mõistus järele andma. Aga jällegi, see ei ole midagi nii müstilist :) Lihtsalt vabastav.
Kui hullumeelne mõistus järele hakkab andma, tunneme, kuidas me oleme ikkagi olemas :) Kuna ka kõik meie rollid ja identiteedid tulenevad mõistusest, tekib ühel hetkel küsimus, kes ma siis olen niimoodi? Isegi hirmutav natuke. Ka sellel hirmul olla lastes (sest kuna ma seda kogen, ei ole see ka mina), jõuame ühel hetkel sisemisse kogemusse, et ma olengi lihtsalt olemas. Me ei ole mitte keegi, kui me sellest ei mõtle. Me lihtsalt oleme olemas - see ongi SAT. Ja kuna me samal ajal teame jätkuvalt, et oleme olemas - see ongi CIT. Ning kuna mõistus on järele andnud, ei toimu enam analüüsi, võrdlusi, tuletamisi, sildistamisi (iseenda, maailma jne), on väga hea ja kerge tunne, isegi naerma ajab, sest ühtegi muret ei ole enam - no ju see siis on ANANDA :).
Aga see ei tähenda, et me eitaksime maailma vms. Kõik on olemas, piisab vaid sellest, et laseme natukene mõistusel mängu tulla, ja käitume täiesti normaalse inimesena. Ühel hetkel õpimegi olema igapäevaselt viisil, et säilib kogu aeg kontakt iseendaga - selle tundega, et oleme olemas, ja ka pidev märkamine mentaalsel tasandil, kuidas see kogu aeg meid kaasa tahab kiskuda. Me võime sellega vabalt kaasa minna, aga ainult nii kaugele kui soovime. Niipea kui tunneme, et hakkab soovimatuid emotsioone vms põhjustama, võib lahti lasta ja iseendasse sumbuda. Rõhutan uuesti, et see on midagi väga praktilist ja üldse mitte müstiline. Tasub harjutamist.
Hetkel rohkem ei oska seda teemat kommenteerida kahjuks. |
29. juuli 17:08 mõtte vari kirjutas:
Oled sa näinud ämblikku või mingit putukat tema peaaegu läbipaistvas kehas? Minul õnnestus paar päeva tagasi näha. See oli huvitav vaatepilt, sest ämblikku niisuguse kehaga ma tavaliselt ei märka. Samuti polnud ma näinud niisuguse nähtuse tumedat varju. Nii ma siis vaatasin ja imestasin.
Täna hommikul ärkasin ülesse ja hakkasin endale selgitama, mis on mõte. Loe ise, kas see tundub tõene?
Kõigepealt on vaja teadvustamatust ehk siis mõtet, millesse uskuda. See võib juhtuda nii, et inimene ei ole praegu kohal ehk ta ei ole iseendaga kontaktis ja tema peas kostub mõte. Mõte järel tekib tunne. Isegi kui mõtet ei ole kuulatud, on tunne tavaliselt selgesti märgatav. Näiteks, see on tunne, et midagi on puudu või midagi peab veel olema, kuid seda ei ole hetkel siin. See võib olla ka üksinduse, lootusetuse, kurbuse või muu säärane tunne. Midagi nagu on puudu…
Seejärel tuleb leida midagi, mis selle olukorra lahendab. Midagi, mis selle neutraliseerib või maandab. Sobib ka midagi, mis selle negatiivse emotsiooni positiivsega katab või asendab. Nii tekivadki kaks. Negatiivne ja positiivne, puuduv ja otsitav, ajutine nähtus ja tema vari. Inimene märkab vormi asemel sisu ja sisu asemel vormi. Me ei teadvusta illusiooni, kuid märkame selle varju ja seeläbi veendume, et näeme, kuuleme ja tunneme midagi eraldiseisvat. Me kirjeldame seda kui midagi, mis on meist täiesti eraldi.
Kui me ei teadvusta mõtet või emotsiooni, siis usume ja usaldame seda automaatselt. Sel hetkel ei ole vahet, kas see mõte või emotsioon on positiivne või negatiivne. Ei ole ka olulist erinevust, kas see räägib minevikust või tulevikust. Lugu või reaktsioon saab meie osaks ja osaks meie identiteedist.
Kui ebameeldiv mõte meie peas on rääkinud: “Sa oled tühi koht. Sa ei ole mitte keegi” ja me oleme teadvustamata selle enda identiteediks tunnistanud, asume otsima midagi või kedagi, kes või mis neid mõtteid vähemalt ajutiselt eemale peletab. Me usume, et leiame alkoholi, kaaslase või mingi tegevuse kaudu teise poole, mis tasakaalustab, neutraliseerib või muutab olukorra positiivseks. Me loodame, et me ei pea vaatama nendele hirmsatele ideedele näkku, kuulama ja tunnetama neid, sest me kardame kukkuda kokku, vajuda stressi ja depressiooni. Tihti ei ole me kohanud ka inimesi, kes meid oskaksid aidata ja nii me siis otsime lohutust, lunastust ja vabadust uute asjade, mingite tegevuste, teiste inimeste ja positiivsete ideede kaudu.
Kas me leiame? Loomulikult mitte. Alguses on iga uus asi põnev ja vähemalt korraks tekib elamise tunne, mis viib meie tähelepanu muremõtetelt eemale. Uus suhe või seiklus paneb meid tundma vaba ja elavana. “Ma olen olemas ja minu elu on nii ilus” … Või uputame ennast alkoholi, mis tuimestab ajutiselt seda häält meie peas või emotsiooni meie kehas ja me ei pea enam nii palju kannatama.
Need kõik on enese petmised. Tegelik probleem ei kao ju kuhugi, sest niipea kui alkoholi mõju kaob või kaaslane käitub ootamatult, ilmuvad need mõtted ja emotsioonid jälle välja. Ajutise heaolutunne hajus nagu udu või kadus nagu välk selgest taevast, taas tuleb silmitsi seista nende mõtete ja tunnetega. See on harukordne võimalus, sest vaatamata olukorra tõsidusele, on meil võimalik taas neid ideid päriselt vaadata ja kuulata ning emotsioonidele avatud olla. Kas need mõtted räägivad minu kohta midagi? Kas need ideed on tõesed? Kas mina olen need sõnad? Kas mina olen need pildid? Kas mina olen need emotsioonid või tunded?
Selleks võib teadlikult täiesti vait ja avatud olla. Kuulame kuidas hääl meie peas kommenteerib. See võib olla hinnang nende samade mõtete kohta. See võib olla lugu, kui väsinud ja tüdinud see hääl on neist probleemidest. See võib olla ka mingi tunde või emotsiooni kritiseerimine, enesega seotamine ja kõik “kuradile saatmine”. Mis tegelikult toimub ei olegi üldse meiega seotud. See hääl on suhtes mõtete ja tunnetega, tegelikult on hääl suhtes ka hääle endaga. Sellest paistabki illusioon välja. Hääl võib vabalt justkui iseennast kritiseerida, viidates, et ta on ühtaeg nii ajutine nähtus kui ka keegi või miski eraldi. Kuulame tähelepanelikult. Kui meie ei anna sellele häälele “varju” ehk meie ei seosta seda ühegi objekti ega asjaga, ilmneb, et see on lihtsalt hääl, nähtus, mis meis tekib, väljendub ja kaob. Selles ei ole midagi eraldi olevat, selles ei ole midagi isiklikku.
Hääl lihtsalt on see, mis ta on, hääl, heli, muusika. Tegelikult ei ole sellel isegi niisugust tähendust, et seda võiks nimetada hääleks. See “hääl” on lihtsalt silt, sõna, nimetus või seesama hääl selle hääle kohta, kuid siinkohal ongi vaja vaadata sellele duaalsusele näkku. Kas millelgi üldse on tähendust, sõna, silti või häält, mis võiks seda “midagi” iseloomustada?
Loomulikult mitte. Näiteks vesi ei oma eraldi häält. Ei ole niisugust häält, mis vesi loomulikult on. Vee vulin tekib tinglikult vee voolamisega ja see on otseselt seotud meie teadvusega. See võib olla uskumatu fakt aga ilma niisuguse teadvuseta nagu meil on, ei ole võimalik kogeda seda elu just nii nagu me kogeme. Teadlased on kindlaks teinud, et just niisugust valguse spektrit, helide vahemikku ja kõiki teisi meelelisi väljendusi kogeme just oma teadvuse iseloomuliku väljenduse tõttu.
Häälel ei ole häält, kuula seda. Seal ei ole kahte: häält ennast ja seda, mis veel häält teeb. Hääl on lihtsalt looduse või elu väljendus, sellel ei ole põhjust või selgitust. Inimestena oleme väiksest peale õppinud häälele tähendusi andma. “See on laud.” “See on tool.” Kas ikka on? Kas sa märkad lihtsalt häält kui väljendust ennast ja seda, millele see viitab? Neis kokkulepetes, et “see on maja” ja “see on auto” ei ole midagi valesti niikaua kui me teadvustame, et need on lihtsalt ajutised kokkulepped.
Aga mis tegelikult on juhtunud? Me vaatame peeglisse ja ütleme “see olen mina”. Kas “see olen mina” või “see oled sina”? Kas me oleme endale andnud püsiva pildilise ja häälelise tähenduse, selle asemel, et korrakski peatuda ja vaadata neid värve, mis paistavad minuna või tõeliselt kuulata seda häält, mis esineb justkui minuna.
Vaata! Päriselt. Kuula! Päriselt. Tunneta! Kui, siis juba tingimusteta… |
29. juuli 21:37 kaljo kirjutas:
Lugesin Teie suurepäraseid lahtiseletusi mitu korda üle ja jõudsin arusaamisele,et kui ikka endal nupp ei noki,siis oleks mõistlikum kuulata ja lugeda.....
Üks loll võib rohkem küsida,kui sada tarka vastata.
Aga see selleks,tänan heade seletuste eest! |
30. juuli 15:25 Alice kirjutas:
”Õndsad on need, kes vaimust vaesed,” manitseb pühakiri.... :D tõetera ;)
Aga hea artikkel, tänan! :) |
31. juuli 10:34 Miraaž kirjutas:
Kui me vaatame enda ees seda ekraani, siis me ei vaata ju seda päriselt. Või vaatame?
Kui me jalutame metsas ja näeme puid, siis me ei pööra neile erilist tähelepanu, ega ju? Loomulikult, iga puu on alguses põnev, sest temas on midagi uut, unikaalset. Mitte ühelgi teisel puul ei ole oksad niimoodi ... Mida aeg edasi, seda tavalisem see kõik paistab. "Miks me vahime neid puid? Me võiksime teha midagi olulisemat. Lõppude lõpuks on elu mõtte ja eesmärgini jõudmine ju kõige tähtsam ... "
Kui me vaatame ja näeme ekraani, siis me ju tegelikult ei vaata. Kas see on tõesti see sõna? Või see hääl? See pilt? See kuju või vorm? Kas me tõesti teame, mida me näeme või me arvame, et teame ja näeme hoopis oma õpitud teadmist? Vaatame oma silmadega korraks päriselt enda ümber ... Kas me näeme näiteks lauda, akent, seina, lage, põrandat, taevast, muru, oma käsi või ... ? Mida sina näed? Päriselt. Võta aeg maha ja vaata.
Suurem osa ajast kui me ei ole enesega kontaktis ehk lihtsalt kohal siin ja praegu, ütleb mõistus meile ette. Me vaatame läbi mõtete või mõtestatud filtrite seda maailma, seda elu, iseennast. "Need on minu käed, mis neis nii erilist on? See seal on kapp, mis sellest siis on? No mida ma vahin sellest telekast? Jah, see on üks paljudest teistest, võib olla natuke suurem ja vingem, võib olla väiksem ja odavam. Mis siis? Jõuame pointini ka juba vä?"
Ja nii jätkuks meie elu kuni surmani, kui vahel ei oleks ... hinge puudutavat päikesetõusu või - loojangut ... või seda ajatut hetke, mil ükski mõte ei kommenteeri ja kõik on nii nagu nad on justnagu täiuslikud ... Ma teame, millele see viitab. Me ei saa seda päriselt unustada, sest see pole õpetatud ega õpitud teadmine või kogemus. Seda kogemust ei saa meilt ka päriselt ära võtta. See on midagi olemuslikku. Midagi, mis on päriselt ja milles on tähendus, kuigi ükski mõte või sõna ei saa seda niimoodi kirjeldada.
Kas me tõesti näeme seda ekraani ja näiteks seda sõna või on see miraaž ... ... ... Kui me päriselt vaatame, siis me ei tea, mida me näeme. See teadmatus eksisteerib ainult otsesel ja vahetul vaatamisel, kui ükski mõte, hääl, tähendus ega silt ei asu selle jooksul meie vahele ega meie kõrvale seletama või kommenteerima seda kogemust. Korraga on vaikus ja rahu ning lapselik uudishimu ja elu müsteerium meie elus tagasi.
Mõistus küsib: "Mis see on?", kuid me märkame seda mõtet ja võime naeratada ning edasi nautida müsteeriumi. Me vaatame midagi, kuid me ei tea, mis see on. Meis on justkui näljane uudishimu teada saada, kuid vastust ei tule. Me võime tundide kaupa vaadata seda ekraani või seda sõna ja sellest ei saa ikka veel küllalt... Meie tähelepanu ja uudishimu püsib erksa ja värskena, kuid müsteerium on endiselt lahendama ja see on tõeline nauding...
Varem oli see kogemus meie jaoks sildistatud, sõnastatud, häälestatud, mõtestatud ehk lihtsalt mõistuslik tähendus antud ja me isegi ei tundnud huvi, mida me vaatame. "Hallo, see on ju ekraan. Mida siin vahtida?" Niisugune on mõtete versioon nähtavast ja tegelikult ei toimu mingit vaatamist. Sama moodi me vaatame läbi mõtete kommentaaride ka oma keha, teisi inimesi, loodust ja asju meie ümber. Me ei kuula ju päriselt seda häält, sest me kardame, et seal on keegi, kes meiega tüli norida tahab. Me usume, et meie peas on veel üks mina ja seepärast ei taha teda kuulata kuna meil on oma elu ja tema versioon elust on jube.
Kuulame. Päriselt. Mida meil kaotada on? Kui meie peas või sees on veel keegi, on ju oluline teada saada, kes või mis ta on? Kummaline, ta kritiseerib aeg-ajal mind, teisi inimesi ja isegi ennast. Väga kummaliseks muutub olukord siis kui ta vahel vait jääb ja ... mina ennast elusana kogen. Kas see hääl on päriselt keegi või miski, millel on omaette identiteet või tema keha, vorm ja olemus on puhtalt vaid sõnad, hääl, õpitud kogemus? Jah, olen lubanud sellel häälel oma peas rääkida ja kogeda neid jubedaid tundeid ning olles avatud sellele protsessile, olen ära näinud, et see on lihtsalt hääl. Seal ei ole kedagi või midagi eraldi olevat. See on lihtsalt hääl, mis lisab kommentaare piltidele ja tunnetele, kuid see on ka kõik. Selles ei ole midagi hirmsat enam. Selles ei ole midagi valesti enam. Ma ei karda enam. Need mõtted ja ideed ei vii mind kaasa enam minevikku või tulevikku ja ma olen vaba kasutama oma mälu ja kujutlusvõimet.
;) |
31. juuli 20:39 kapp kirjutas:
Дэвид Айк - ДОРОГА К СВОБОДЕ.
youtubes just kuulasin.tal on ka eesti keeles ilmunud raamatud.kuulan vene keeles,kindlasti on tal sama ka inglise keeles.minu arust raagib samast asjast,natuke tehnilisemalt.
keegi voib olla leiab sealt just seda mida vajab.
kaido pajumaale aga suur aitah. |
02. august 13:29 kingitus Sulle kirjutas:
Oled sa spirituaalne inimene? Või oled sa tavaline inimene?
Mulle on Sulle sõnum, kes sa loed, otsid või avastad midagi. Sa oled täiuslik.
Ma kirjutan Sulle oma kogemusest ja nüüd, olles avastanud kontakti iseendaga, tunnen, et pean selle välja ütlema. Sa oled lihtsalt täiuslik ;).
Ma olen alates lapsepõlvest otsinud inimesi või märke, mis viitaksid sellele tundmisele, et ma võin olla ja olen armastatud ja täiuslik just niisugusena nagu ma olen. "Ma armastan sind tingimusteta. Ma armastan sind sellisena nagu sa oled. Ma armastan sind täpselt sellena, kes sa oled". Niisuguseid olid need varjatud ja välja ütlemata sõnumid minus. Ma otsisin neile peegeldust.
Naljakas, et ma ei kuulanud ennast, sest minu sees olid need sõnumid juba kuuldavad ja ära tuntavad. Mulle oleks piisanud vaid lihtsalt kuulamisest. Ma ei kuulanud ennast. Ma ei kuulanud ega võtnud aega enda jaoks, et lihtsalt märgata, mis minus juba olemas on. Mul poleks olnud vaja otsimist alustadagi. Aga ma alustasin. Otsisin ja leidsin. Iseenda. Midagi ei saanud minna valesti. Ma olen täiuslik.
Loomulikult on "täiuslik" täiesti subjektiivne kui püüda seda leida kõikide inimeste vaatenurgast. Ometi on see midagi nii lihtsat ja loomulikku, et selleks ei ole vaja ühte ainsat mõtetki.
Sa oled täiuslik täpselt niisugusena nagu Sa oled. Kui Sa ei leia endale kaaslast või sõpra, kes Sind seepärast armastab või austab, siis pole see põhjus, et Sa seda ei ole. Sa oled täiuslik ja selle äratundmiseni on Sul oma tee. Usalda Elu.
Sa oled täiuslik just täpselt niisugusena nagu sa oled ;) |
25. oktoober 23:24 E kirjutas:
"What is Always Already Present?"
http://www.youtube.com/watch?v=Mo8eCqKwUMA |
|
