[05. juuli 2014 | Kirjutas: Kaido | 16976 korda loetud | kokku kommentaare: 8]
Ma olen teadlikult õnne ja meelerahu otsinud alates 2006. aastast, kui oma esimese Õpetaja otsa komistasin. Sealt alates olen lugenud, uurinud, praktiseerinud, teoretiseerinud, valetanud ja loobunud sadu või isegi tuhandeid kordi olemast õnnelik ja leidmast meelerahu. Ma usun siiralt, et ma ei ole üksi.
Kas sa oled kohanud sellist keerulist mõistet nagu SatCitAnanda? See tähendab sanskriti keeles kolme asja:
Sat - ma olen olemas.
Cit - ma tean, et olen olemas.
Ananda - (sellest tulenev) õndsus, meelerahu, õnn.
Need kolm mõistet viitavad meie tegelikule, algsele ja absoluutsele olemusele, seisundile - päris allikale, mis pakub meile püsivalt õnne, meelerahu ja õndsust. Mida see ikka täpsemalt tähendab ja kas see on ka praktikas võimalik?
Mõistmaks satcitanandat päriselt, oleks hea kõik seni õpitu kõrvale jätta. Isegi, kui sa oled viimased 50 aastat joogat või meditatsiooni praktiseerinud, pane kõik seni õpitu kõrvale, sest kõik see viib meid satcitanandast just eemale. Kõik õpitud teadmised sellest, kuidas meelerahu leida viivad meid meelerahust just eemale. Kas see pole mitte paradoksaalne?
SAT
Lahendus seisneb pigem julguses kõik kõrvale panna ja tulla mõtlemise tasandist südame, tundmise tasandile. Mõtlemine mõtleb väidetavalt kuni 50 000 mõtet päevas, mistõttu ongi sellest raske lahti öelda. Kuid just see on esimene samm satcitananda - püsiva meelerahu suunas. Selleks tuleks vältida ka mittemõtlemist (sest mõeldes kogu aeg, et ma ei tohi mõelda, muudab asja vaid hullemaks), vaid asendada see märkamisega, kuidas meie sees, südame juures, on miski, mis kinnitab igal ajahetkel meie olemasolu. See on meie olemise allikas, keskus, kust kõik muu alguse saab.
Kõik muu on see, mille leiame olemas olevat, kui viime oma tähelepanu sellelt allikalt ära. Siit algab meie maailm inimesena, persoonina. Proovi kohe järgi, see kõik on praktiline, millest hetkel kirjutan. Julge hetkeks mitte mõelda millegi peale ja tule peast, mõtlemisest, südamesse, tundmisse, kogemisse. Püsi seal ja lihtsalt hinga. Ümberringi on jätkuvalt palju kära ja müra, ning mõtteid sellest, mis kõik on vaja teha, olla ja minna, kuid julge kõike seda ignoreerida ja tule südamesse ning püsi seal. Hinga.
Seda tehes saad ühel hetkel kontakti millegagi, mis on alati seal olemas olnud, aga on tänu mentaalsele aktiivsusele tahaplaanile jäänud. Ning ühel hetkel lihtsalt unustusse vajunud. Aga see on olemas. See on olemas olnud alates sünnihetkest kuni tänaseni. Kõik sinu ümber ja sinu juures (keha, tunded, mõtted, arusaamised, hirmud, ootused, vajadused jms) on muutunud, aga sinu tunne, et sa oled olemas, on olnud alati sinuga. Ja see pole pelgalt tunne, vaid miski, mis on "reaalselt" (mitte reaalselt nagu füüsiliselt) olemas ning tajutav. Kui selle üles leidsid, said kontakti mõistega "Sat" - ma olen olemas. Sa said kontakti oma ürgse olemusega, olemisega, millel pole rahvust, sugu, religiooni, võimu, jõukust, edukust, läbikukkumisi, ilu, koledust jne - see on puhas OLEMINE - olemine ilma egota, kus kõik on võrdsed.
CIT
Aga see ei ole veel kõik. Kui oma algse olemasoluga kontakti said, oled leidnud meelerahu - püsiva pelgupaiga kõige eest, mis sind muidu maailmas häirib, ärritab, hirmutab, himustab. Kui soovid leida meelerahu, püsi seal - allikas. Püsides seal, on kõik sul olemas - sul puudub vajadus millegi või kellegi järgi, sest sa oled kodus. Kodus olles ei ole me küll kuulusad, rikkad, populaarsed, edukad vms konventsionaalsed absurdsused, aga oleme meelerahus, sest oleme üles leidnud oma päris algse olemuse. Täpsemalt saanud kinnituse sellele, et oleme olemas, oleme täiuslikud, oleme rahus, oleme täielikud.
Huvitav on siiski see, et seda kogemust oma olemasolust on võimalik teada, "vaadata", mis annab tõendust sellele, et see ei ole veel päris Allikas, suure algustähega, vaid midagi on veel eespool seda. Just sellele viitab teine mõiste "Cit", mis tähendab tõlkes "Ma TEAN, et ma olen olemas".
Ka sellele on võimalik empiirilist kinnitust leida, sest tõepoolest, sõltumata, kas meie tähelepanu on elukaaslasel, puul, sõbral, mõttel, tundel või kogemusel, et olen olemas, TEAME seda, kus meie tähelepanu hetkel on. Järelikult on miski veel eespool olemasolu, miski, mis teab, et oleme olemas. Just see on Teadvus, Allikas, Elu ise. Ja just see annab kinnitust paljudes raamatutes esitatud esoteerilisele väitele, et me kõik oleme osa Allikast, Teadvusest. Muidugi oleme, kõik see, mis toimub sinu sees või väljas, toimub tegelikult ju sinu "silme" all. Mitte kehaliste silmade all, vaid teadvuse "silmade" all. Kui neid "silmi" ei oleks, ei eksisteeriks sinu jaoks mitte midagi. See on meie tõeline olemus - CIT, Teadvus, Allikas. Teadvustades end selle Vaajatana oleme jõudnud päriselt koju.
ANANDA
Ananda viitab sanskriti keeles õndsusele, püsivale õnnetundele, meelerahule. Jah, just see see ongi. Hoides oma tähelepanu südame juures tajutaval olemisel kaovad kõik maailma mured. Kuna mentaalsus on välja lülitatud, ei eksisteeri enam ühtegi probleemi, sest piltlikult öeldes ei eksisteeri enam maailma. Eksisteerib ainult olemine - selles seisundis teame, et oleme olemas. Ja sellega kaasneb meelerahu, õnn ja õndsus. Ja mis see oligi, mida me kõik kogu elu otsime? See on kogu aeg olnud meie enda südame all ...
PS. Palun ära võta seda kõike sõna sõnalt, sest maailm tegelikult ära ei kao. Sinu vaatenurk on SatCitAnanda puhul muutunud, sest sa ei koge end enam inimesena, keda ümbritseb vaenulik maailm, vaid Teadvusena, mis manifesteerib maailma. Ja kuidas saaks laine vett ohustada (vesi "loob" laine)?
SatCitAnanda kogemuses on võimalik tegutseda täiesti normaalse inimesena, meil säilivad mõtted ja tunded, me võime olla hea töötaja, hea pereinimene ja armastav lapsevanem. Seega palun ära karda seda kogemust, vaid pigem püüdle selle poole, sest selle käigus muutuvad kõik asjad sinu elus ja maailmas paremaks. Kõik jääb samaks nagu praegu, ainult, et sisemine stabiilsus ja meelerahu suurenevad. Parimal juhul täielikuks!
Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist
|
Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Kursus
|
07. juuli 01:27 anonüümne kirjutas:
Kõik, mis ma olen, peegeldab mulle vastu. Nimetatud kogemusse sisenedes kaob niisugune teadmine. Sel hetkel ma ei teadvusta, et mina olen see teadmine või mina tean, et ma olen olemas. Ma lihtsalt olen aga ma ei ütle seda, ka mõtted ei ütle seda, isegi tunne ei ütle seda. Ma olen, kuid see pole ükski tunne, mõte ega sõna. See pole ka teadmine. See on puhas olemine... |
07. juuli 15:09 Anonüümne kirjutas:
Spirituaalne avastus (1): "Kui sa näed minust pilti, siis sa usud, et see on Anonüümne, kas pole?" Kui sa vaatad lähemalt, siis näed, et see on ainult pilt - mentaalne pilt, virtuaalne pilt või käega katsutav pilt. (2) "Kui sa kuuled minu häält, siis sa usud, et see on Anonüümne, loomulik ju?" Kui sa kuulad vaikselt ja oled enda vastu aus, siis veendud, et see on ainult hääl. (3) "Kui sa loed minu nime, siis sa usud, et see on Anonüümne, kindel?" Vaata lähemalt, see on ainult sõna, 9 tähte. (4) "Kui sa näed mind vahetult, siis oled täiesti kindel, et see on Anonüümne, eks?" Vaata rahus ja vaikuses... vaata neid värve tähelepanelikult... (5) "Kui sa puudutad mind oma sõrmega, on see tunne sinus justkui fakt, et sa puudutad mind?" Jah, sa koged tunnetust, kuid sa koged tundeid ka siis kui sa kedagi sõrmega ei puuduta. MA EI OLE MISKI/KESKI ERALDIOLEV SINU KOGEMUSES. Ma olen seesama tühi, vaikne ja rahulik paik sinus eneses |
08. juuli 14:38 Mittekeegi kirjutas:
Imeline kohtumine mittekellegiga.
' Tere!'
Tere!
' Kes sa oled?'
Mina olen mittekeegi.
' Vabandust, kas ma kuulsin õigesti, sa oled mittekeegi?'
Sa kuulsid õigesti.
' Sind ei ole olemas?'
Ma olen olemas.
' Ma ei saa aru. Kellega ma siis räägin? Kes mulle vastab?'
Sa vaatad seda maailma läbi veendumuse, et siin on kaks osapoolt "mina" ja "sina", kuid tegelikult oled siin ainult sina ja sa näed lihtsalt mõtteid.
' Ma ei saa enam mitte midagi aru. Kes on kes? Kes mina olen? Kes sina oled?'
Siin oled ainult sina ja sa märkad lihtsalt mõtteid. Mina olen mittekeegi. Ma olen paus selles mõtetevoolus kui seda piltlikult väljendada, kuid ma ei ole pilt. Ma olen see, mis sina päriselt oled.
'Misasja. Ma olen mittekeegi? Ma olen paus?'
...
'Tead, ma tunnen ennast siin nii üksi ja õnnetuna. Ma ei tea, mida teha... Ma tõesti ei tea...'
Võta aega ja tunneta seda tunnet üleni ja nii, et sa ei lisa sellesse ühtegi pilti ega sõna. Lihtsalt tunneta. ... Kui tunnetamise ajal ilmub mingi pilt või sõna siis märka seda ja luba sellel minna. Suuna tähelepanu uuesti tundele. Tunneta seda üleni. ... See tunne võib olla just nii nagu see on. ... See tunne võib muutuda just nii nagu see muutub. ... Kui sa ei lisa tundele pilte ja sõnu, siis hakkab see rahunema ja hajuma ... Kuni see kaob täielikult. Sa tunned nüüd energiat, kuid see pole enam üksinduse või õnnetu olemise tunne. See on lihtsalt energia ja sa armastad seda.
Nüüd vaata ja märka, kas sa näed uuesti mingit pilti või sõna enda sees, mis tekitab üksinduse või õnnetu oleku tunde... See võib olla mingi sõna, mälestus või mingi uus kujutluspilt. Kui sa märkad veel mentaalseid pilte või kuuled sõnu, mis tekitavad üksinduse või õnnetuoleku tunde, siis lase neil piltidel ja sõnadel minna ning luba ennast täielikult sellesse tundesse. Luba ennast olla selles tundes nii, et sa ei sildista ega lisa sellesse mingeid pilte. Lihtsalt tunneta tunnet ennast. ... Märka ja luba kõikidel piltidel ja sõnadel, mis tunnetuse ajal ilmuvad, minna ,ja tule tähelepanuga taas tundesse. ... Luba tundel olla just nii nagu see on ja muutuda just nii nagu see muutub. ... Kui sa ei lisa sellesse ühtegi sõna ega pilti, hakkab see tasapisi rahunema. See võtab oma loomuliku suuna ja vabaneb... hajudes... Kuni see kaob täielikult ja sa tunnetad lihtsalt energiat, mitte enam seda tunnet, millel oli nimi või mis oli seotud pildiga. Kui sa märkad veel pilte ja sõnu, mis tekitavad sinust üksindustunde või õnnetu oleku tunde, siis luba neil piltidel ja sõnadel minna viies tähelepanu uuesti oma kehasse...
'Tänan'
... |
08. juuli 17:05 \"küsimus\" kirjutas:
Ühe legendi järgi istus Buddha puu alla maha ja jäi sinna niimoodi terveks nädalaks... kuni "valgustus". Kas on võimalik, et ta lõpuks alistus oma tunnetele? Kas on võimalik, et ta võttis kordki elus aja maha ja lubas oma mõtetel ja tunnetel olla ja väljenduda tema sees nii nagu need väljendusid ja muutusid? Seda legendi ja neid oletusi ei saa ümber lükata ega kinnitada, kuid oma kogemusele toetudes olen kindel, et ta ühel või teisel viisil avanes sellele protsessile enda sees.
Kuidas on tänapäeva inimesega? Kas meil on kiire igale poole? Kas me saame isegi aru, mida me tahame? Kas me ei jookse oma mõtete ja tunnete järgi otsides seda rahu ja armastust, kuulamist ja mõistmist igalt poolt mujalt, kuid mitte ise endas kuulama ja märkama jäädes, iseendas leides? Kas see väljaspoolt otsimise protsess lõpeb kunagi? Kas selleks on vaja tragöödiaid?
Kui seda legendi uskuda, siis Buddha allus ka ilmastikuoludele, kuid see protsess ei pea meie elus olema nii dramaatiline. Tundes oma loomust, siis tean, et kõige lihtsam on keskenduda ühele asjale korraga. Kuna mõtted viitavad nii tulevikule kui minevikule, ometi on siin alati olevikuhetk, siis lihtsam on jagada tähelepanu tunnetele ja märgata ning kogeda, kuidas tunded vabanevad igasugustest siltidest, sõnadest ja piltidest, mis meile aja jooksul õpetatud on. Järele jääb puhas ja loomulik energia. See tähendab minu jaoks piltide ja sõnade märkamist ja neil minna laskmist ning seejärel tundes või emotsioonis olemist kuni see neutraliseerub lihtsalt energiaks. Ma armastan seda energiat.
"Valgustumine" ei ole mingi sündmus tulevikus. See juhtub olevikuhetkes ja minu jaoks on see avanemine oma tunnetele, misjärel tekib vabanemine ja midagi sügavamat ilmub olemisse. Milline on sinu kogemus? |
12. juuli 13:42 tühjus kirjutas:
Milline erinevus on tühjusel ja tühjal tundel?
Kogesin eile imelist meelerahu. Lihtsalt kuulasin oma salvestusi ja märkasin, et ma kadusin niimoodi ära, et jäi ainult kuulamine. Märkasin, et siin on nägemine, kuulamine ja kõik teised meeled, kuid ma ei leidnud oma meeltest, mõtetest ja tunnetest enam niisugust ennast, mille kohta võiksin öelda, et vot see olen mina.
Mõtlesin, et pean hakkama ennast ette kujutama, et mäletada ja tunda, milline ma olin. Varem ma tundsin seda mina vahetult, kuid sel hetkel seda enam ei olnud. Minu pähe tekkisid mõtted, et issand, kus see siis nüüd on, mida kõik need aastad kogesin endana. Naljakas, sest ma ei tundnud sellest minast puudust, vaid kogesin vabadust, rõõmu ja rahu. See ei olnud tunne. See oli pigem tühjus ja rahu, rõõm ja armastus. Armastus selle vastu, mida kogesin.
Olen teadlik, et ühel hetkel kaob see eraldunud mina päriselt ja mulle jääb vaid kujutlusvõime, et seda taas tunda... |
14. juuli 00:56 pole oluline kirjutas:
Lapsepõlvest saati on mind õpetatud ja seeläbi olengi õppinud ennast kaitsma. Kui keegi ütles paha sõna minu kohta siis pidin ennast kaitsma või anti mulle mõista, et olen teiste silmis tühi koht. Kummaline, et mind ei õpetanud lubama olla see sõna. Ma ei mäleta, et keegi oleks öelnud, et luba endal olla see "tühi koht" ja avasta, mida see sinu kohta ütleb! Ole see "tühjus" ja uuri järgi, mida sa avastad selle sõna taga oma enese kogemuses?
Täna võin öelda, et olen iga sõna jaoks avatud. Kui keegi ütleb, et ma olen näiteks "mõttetu inimene", "egoist", "ülbik", "südametu", "suurt tähelepanu vajav inimene" või hoopis "ingel", "virgunud", "ärganud", siis ma olen valmis need sõnad enda sisse võtma. Ma olen valmis need sildid omaks võtma ja enda külge kleepima kui need minusse kinni jäävad.
Ma tean, et ma ei ole ükski neist sõnadest ja need sõnad isegi ei viita minu poole. Küll aga annavad need sõnad mulle võimaluse avastada, mis on tegelikult nende sõnade taga, mis neid kuulab ja teadvustab. Iga kleebitav silt on uus võimalus võtta väljakutse vastu ja lubada see enese sisse teadvustamiseks. Kui see sõna ehk silt jääb minu sisse pidama ja kinnitub minu külge, on mul põhjust uskuda, et sellel on eriline tähendus minu jaoks. See tähendab, et see vajab minu hinnanguteta tähelepanu ja teadvustamist. Kui ma selle teadvustan, lahkub või hajub see silt minu seest, sest kaob ka see, kuhu see varem kinnitus...
Mulle tundub, et meie elus ei ole oluline ainult positiivse loomine ja negatiivse vältimine, sest me ei saa elu lõpuni ebameeldiva eest ära joosta. Kui minus on tühi tunne või "mingi auk" ja ma hetkel märkan seda, siis on õige hetk sellele tähelepanu jagada. Elu ei anna tegelikult kunagi rohkem tegelemiseks kui ühe asja korraga ja selleks hetkeks on just see olemas, mis sellega tegelemiseks vajalik on. Minu jaoks kehtib see nii näiteks töö tegemisel, raha teenimisel, puhkuse planeerimisel, söögi tegemisel kui ka kõikide muude lihtsate ja igapäevaste asjade korraldamisel. Niisugune selgus on lausa tähelepanuväärne ;) |
15. juuli 17:35 Egon kirjutas:
Tänan Kaido. Mina kogesin vaimset orgasmi. |
16. juuli 09:02 kaljo kirjutas:
Mulle tundub,et kui nende sõnade sügavat tähenduslikkust mõista,siis oleks see "vaimse reaalsuse" ukselingi puudutus.....
Tänan! |
|
