Meil lapsepõlves kõik nii turvaline,
ei keegi ütle meile, seda tee või sinna mine,
me mängime, me ennast hästi tunneme,
me elul ennast kanda kõikjal lubame.

Meil lapsepõlves kõik nii hea ja tore,
ei muresid, ei murekoormaid suuri pole,
me võime teha seda, mida tahame,
me võime minna sinna, kuhu kulgeme.

 

 

Meil lapsepõlves nägu kõikjal naerul,
maailm me ümber kõikjal niivõrd paelub,
me huvi tunneme, mis toimub meie ümber,
on selleks lennuk või siis maasikatest pilgel ämber.

Me lapsepõlves olla tahame,
isegi, kui emme meie peale vahel pahane,
emme kaitsva tiiva all on olla hea,
ise mõtlema ja tegema me miskit pea.

Kuid kõik see möödub, suureks saame siiski taas,
kakskümmend korda lumi juba olnud maas,
me lapsepõlve endast maha jätame,
me endal suureks taaskord saada lubame.

Kõik nüüd on muutunud, kõik nõuavad meilt miskit saada,
oh kuidas aastad need küll lendasid meist mööda?
Kuhu jäid need naerusuud ja särasilmad,
kuhu jäid need maasikad ja päikest tulvil ilmad?

Kuid seegi möödub, me ükskord siit ju läheme,
et rõõmsameelselt jälle tulla, me kindlalt tuleme,
kõik algab jälle, me lapsepõlves jälle oleme,
kõik taas on valla, me vastu lähme oma õnnele.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas

Lisa oma kommentaar: Sinu nimi: Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):