21. jaanuar 09:47 Heljo kirjutas:
Mul on sama muster.Olen tahtmatult elus sattunud abielu meeste otsa ja olen suutnud sellest olukorrast välja tulla,kahjustamata perekonda.Nüüd oli olukord.kus naabrimees hakkas mind piirama ja oma ilusate ja truude sõnadega armusin,kuna arvasin,et nüüd on see õige,kuid paari nädala möödudes ,otsustas mees koju tagasi minna,sest mul ei olnud talle peale oma armastuse midagi pakkuda,Temal on aga rikas ja võimukas naine,kes oskab elu nautida ja milleks seda üksi teha,kui mees,kes on nii autojuht kui ka teekaaslane.Nüüd ei tunnegi see mees mind ja naine sõimab.Olen üritanud hoida eemale nendest kuid ikka juhtume koridoris kokku. kui oleks nende poolt mõistev suhtumine minusse ,siis oleks mul kergem ja fakt on see,et ma ise andsin mehele valiku võimaluse koju tagasi minna - ma ei hoidnud teda kinni.Mis on minu sellise elumustri põhjus? Kas see,et ema jättis kunagi oma mehe raskustes maha ja nüüd kannatan mina ema pärast,on see minu karma? |
21. jaanuar 11:10 Maria kirjutas:
Mina satun järjepidevalt otsa meestele, kes ei tea mida nad tahavad. Nad piiravad mind ala kolm kuud, kuniks ma hakkan uskuma, et seekord läheb teisiti ning kui ma siis lõpuks ligi lasen, ilmneb lõpuks ikkagi see, et nad polegi minust tõsiselt huvitatud olnud... Kas see on karma või ma ise oma mustriga nad kuidagi eemale peletan? |
21. jaanuar 11:23 Diana kirjutas:
Hei Kaido. :)
Parandaks tibake. Viimase lõiguga alustasid lauset."Ütleb aga ju Eesti vanasõnagi, et mida külvad, seda lõikad."
Tegelikult on see tekst piiblist, mitte aga Eesti vanasõna. :)
Siin tekst Piiblist.
Ärge kartke teha head, mu pojad, sest mida iganes te külvate, seda te ka lõikate; seepärast, kui te külvate head, lõikate te tasuks samuti head.
Pariat
Diana :) |
21. jaanuar 11:57 Dianale kirjutas:
Lõik piiblist võib ju ka olla Eesti vanasõna..
üks ei välista teist :) |
21. jaanuar 13:04 Egon kirjutas:
Suurepärane. Sest oma eksimuste tunnistamine ei tähenda, et need just isiklikud vead on ja seepärast on neid ka lihtne tunnistada, olgugi, et me tunnistame neid oma isiklikeks vigadeks ja võtame tõepoolest isikliku vastutuse. Vahel näib, et oma eksimuste tunnistamine on meeletult raske, teinekord vastupidi, väga kerge. Kui me tunnistame oma eksimusi, vabaneb vahel väga suur psühholoogiline koorem ehk pinge. Teinekord, vastupidi, võib tekitada sündmuse arenedes hoopis suuri pingeid. See on endiselt looduse enese seletamatu väljendus ja me ei ole mitte midagi eraldi sellest ;). |
21. jaanuar 15:04 - kirjutas:
Mina püüan elada oma elu vanatarkuse järgi "ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse". |
21. jaanuar 18:49 andrus kirjutas:
Kindlasti on meie Elutee kudemeis karmamustrid.Kas on nad korrapärased ? Ilmselt kuigivõrd küll,sest näha-tunda neid tykati saab,kui pisut süüvida mõtlusse.
Kuid karmamustreid - karmat pidavat saama väidetavalt muuta n.ö. leebemaks-soodsamaks ?
Paraku vaid pole kellegi elu üksnes nagu kärbsel parimas meepotis,sinnagi tilgake tõrva ikka satub.
Elamegi kindlasti "targasti",sedavõrd targasti ,kuivõrd meile on adu antud.Vahel läbi raskuste tähtede poole,vahel mõnusalt-sujuvalt kulgedes.
Ilmunud on tohutu hulk erinevaid ja kiidetud eneseabiraamatuid,kuid neist siduvat parimat ,mis läbinisti me elukese muudaks muretuks ja vaid pidupäevaseks,säärast olukorda luua nende abil mina vähemalt ei oska.
Edu,jaksu ning rõõmsatoonseid karmamustreid kõigile ! |
21. jaanuar 19:20 Cippy kirjutas:
Viewpoint :D. Muutke mõtlemise võrestikku ( selleks peab enne natuke mõtlemise tegelikku struktuuri süvenema...nii paar kuni paarkümmend aastat "rasket kaevuritööd" tegema :p) ja siis peale võrestiku optimeerimist hakkab ootamatult näha olema, et tavapärane mainstream karmateooria ei pea üldse paika. Õigemini see toimib hoopis teisel viisil...
Aga jah. Seniks meeleolumuusikat :) |
21. jaanuar 19:23 Ingrid kirjutas:
Asi ei ole alati teisele tegemises. Ka siis, kui sa ei mõista (või hullem veel mõistad hukka) miks teine nii või teeb, annab elu sulle endale õppetunni.
Minule on elu viimase aasta jooksul mitu konkreetset „Ah, sa ei mõista? Ma kohe näitan sulle!“ õppetundi andnud.
Ja hetkel maadlengi endaga, kuidas muuta neid mustreid ehk tagasi saada sinna, kus ma olin aasta eest – palju julgem, positiivsem, energilisem ja veel palju muud :) |
21. jaanuar 20:49 Anu kirjutas:
Ei tasu jah kedagi hukka mõista, inimesed on erinevate mätaste otsas. Pigem kaasa tunda või lihtsalt arvestada, aktsepteerida. Nii ei tee endale ega teistele liiga ega tule ka karma võlga. |
21. jaanuar 22:38 nipitiri kirjutas:
Te räägite meestesst aga palju kohutavam on,kui sinu kõige lähedasemad teevad kõik,et sinu elu rikkuda ja mitte sinu nähes vaid salaja selja taga ja kõiki võimalusi ja vahendeid kasutades. |
22. jaanuar 08:50 Egon kirjutas:
Me alati usume, et just see, mis praegu toimub, olgu see siis hea või halb või mingi muu nimetus, ongi reaalsus. Mõne aja pärast on see niimoodi muutunud, nagu seda ei oleks olnudki ning elu on võtnud hoopis uue suuna ja me nimetame, seletame ja räägime praegu toimuvat hoopis teisiti.
Seega, mida iganes praegune hetk keele või meele peale toob, muutub, ning meie ajutised väited elu või mingi sündmuse kohta on muutunud.
Me ei juhi ega kontrolli elu. Me ei ole seda mitte kunagi teinud. Me ei ole mitte kunagi mitte midagi teinud. Elu on täiesti seletamatu sündmus. Ja me kõik teadvustame seda, sest see on alati ennast nii väljendanud. Me kõik oleme seletamatu looduse loomulik väljendus.
Me juhiksime või kontrolliksime elu, kui me oleksime või hakkaksime seda kunagi juhtima või kontrollima. Jah, sellisel juhul on see tõsi, et just meie juhime ja kontrollime, kui me leiame kasvõi ühe tegevuse, kus me saame välja tuua, et just meie seda teeme. Kuid, kas keegi näiteks teab, kuidas tema pähe mõte tekib? Selle kohta on teadlastel vaid lademetes erinevaid seletusi, mis kõik on aja jooksul mingil viisil muutunud. Ümber lükatud, täiendatud, uuendatud jne. - Just seesama seletamatus tegelikult.
Ja kuidas on meie enda seletus mõtte tekkimise kohta? Kas see ei ole ausalt öeldes muutunud? Või seletus mingi muu sündmuse kohta. Näiteks seletus elu tekke kohta või seletus armastuse kohta. Kas kõik meie ümber ja meie see ei väljenda loomulikku muutust, isegi kui paistab, et selleks muutuseks on kulunud 15 aastat?
Meil kõigil väljenduvad vahel erinevad või vahel sarnased tunded, vahel vastanduvad, vahel segased, vahel selged, vahel ebameeldivad, vahel meeldivad tunded. Vähemal nii me neid ajutiselt nimetame.
Meil kõigil väljenduvad muutuvad mõtted: vahel korduvad, vahel uued, vahel vanad, vahel unikaalsed, vahel mõtetud, vahel head ja vahel halvad mõtted. Vähemalt nii me neid ajutiselt nimetame.
Meil kõigil väljendub ainulaadne keha, vahel liigub see raskelt ja kohmakalt, vahel kergelt ja voolavalt, vahel nii ja vahel naa. Vähemalt nii me seda ajutiselt nimetame.
Kui kõik meie ümber ja meie sees väljendab muutust, siis kuidas me saame rääkida karmamustritest? Ei saagi. Elu, praegune hetk - väljendab ennast ise.
Seesama seletamatu sündmus ;)
P.S.
Paljud armastatud spirituaalsed õpetajad on väitnud või viidanud: "tunne ennast". See on ilus soovitus, kuid selle õpetuse väljendus ehk meie enese loomulik väljendus toimib ka juhul kui me ei vaevu ennast tundma. |
22. jaanuar 15:07 Maret kirjutas:
Edgar Cayce -ameerika tuntud prohvet seletab karmat kui "kohtumist iseendaga". Tema sõnade järgi me pole oma eludraamade juhuslikud ja süütud ohvrid, vaid seotud kogemustega, mida oleme oma võimete testimiseks ise otsustanud läbi teha. Ta peab meie kõrgemat mina osaliseks ja vaatlejaks mitte ainult tänases, vaid ka eelnevates eludes.
Raske uskuda, olen oma eludraama ise endale kavandanud.
Arvan, et Cayce sõnades on tõde. Tunnetan, et läbisin testi maksimum võimete piiril. Minu pere vastu plaanitud igavesti saladuseks jääma pidav kuritegu sai avalikuks, järgnes jumalik karistus, mis lõpetas mustrid.
Maapealsetes draamades tähti mängivate inimeste tulevikku saab ennustada karmakaartide abil (autor Monte Farber). |
23. jaanuar 08:34 Egon kirjutas:
"Erinevatel aegadel elame erinevat elu. Ilus aeg võib ootamatult asenduda allakäiguga, ja madalseis võib kiiresti läbimurdeks kujuneda? On see kõik juhuslik või on sellistel sündmustel mingi tähendus?"
- See suurepärane looduse väljendus kätkeb endas nii selgust kui segadust, nii unikaalsust kui lihtsat teadvustamist, nii tähendust kui seletamatust. Tegelikult on see fundamentaalselt tasandil täiesti puhas seletamatus. Mõnikord ütleme, et see on muutus. Darryl Bailey ütleb selle kohta vahel "Fred". On sellel mingi tähendus? Loomulikult võib see paista praegu ühte moodi, 10 aasta pärast võibolla teist moodi, võibolla 10 aastat tagasi tundus see hoopis kolmandat moodi. Me ei tea, kuidas loodus ennast alati väljendab, ta teeb seda ise. Me teadvustame, et loodus ennast siiski väljendab mingil viisil, olgu selleks siis sisemine rahu või segadus, mingi kordumine või unikaalne väljendus või hoopis midagi muud... Ma ei teadnud, et ma seda kommentaari siia kirjutama tulen, loodus väljendab ennast läbi minu ehk ise. Kuid see ei tähenda, et mina ja loodus oleme 2 erinevat asja.
"Kas sa märkad mõnikord oma elus mustreid? Oled sa tähele pannud, kuidas sinu elus mingisugused asjad korduvad - sul justkui õnnestub ühest sinu jaoks ebamugavast olukorrast pääseda, kui juba järgmises situatsioonis koged sarnaseid tundeid ja vastumeelsus? On see juhuslik?"
- Muidugi märkasin mustreid, kuid enam ei seleta ma neid mustritena, vaid elu loomuliku väljendusena, mis tegelikult on täiesti seletamatu. On see juhuslik? Vahel paistis see juhuslik, vahel mitte. Kas selle juhtumise viis on täiesti seletamatu tegelikult. |
23. jaanuar 11:48 Helle kirjutas:
Arvan, et karma on "põhjuse-tagajärje" seadus elust-elusse. Näiteks: Rudolf Steiner: Meie käitumine, meie teod, mis me ühes maises elus teeme, muudetakse surmajärgses elus võimsaks impulsiks, mida elatakse läbi ühe teise, sügavamale mõjuva teadvusega. Selle tagajärg on, et meie teod ja kogu meie olemus eelmisest elust ilmuvad uues elus juba uude organisatsiooni sisse muljutuna. Inimene, kes veetis oma elu väga egoitslikult ja kui ta kamalokas (surmajärgne elu) näeb selle elu vilju, omandab ta seal võimsa impulsi oma senise käitumise vastu võitlemiseks. Eelmises elus egoistlikust iseloomust ja selle väljaelamisest tulenevalt on tal nüüd nõrk organisatsioon (seesmise olemuse tõttu)Oletame, et ühel inimesel on tugev kalduvus valelikkusele. Kui inimene juhinduks ainult sellest, mis tema kõige teadlikumast elust talle osaks saab, siis ta ei valetaks. Ainult need afektid ja tunded, mis mõju avaldavad alateadvusest tulles, juhatavad inimese valetamisele. Kui inimene oli valelik ühes elus, siis teod,mis tulenesid sellest, sigitavad kamalokas tugeva impulsi inimese enda vastu, valelikkuse vastu. Inimene toob siis kaasa uude ellu mitte ainult nõrga organisatsiooni, vaid´niisuguse, mis nö.valesti ülesehitatud on...
I inkarnatsioon - kerglane ja pealiskaudne elu
II inkarnatsioon - tung valelikkesele
III inkarnastioon - füüsiliste haiguste dispositsioon
Sel viisil on karmas seotud haigus ja terveks olemine.(vaatlused on vaimuteaduse poolt läbiviidud faktid) |
24. jaanuar 01:47 F.L. kirjutas:
Veider, elu esimene pool kulus inimeste kurjuse talumisele, elu teine pool headuse ja abivalmiduse kogemisele inimeste kurjade kavatsuste vastu. Vanuse järgi otsustades tuleb ju veel üks osa, ma elan täiel rinnal kõik läbi ja üle, oskab keegi öelda- mida viimane eluajajärk tuua võib. Kas headus ja kurjus lepivad ära?? |
24. jaanuar 09:07 Egon kirjutas:
Ei ole mitte mingil viisil võimalik seletada, mis praegu toimub - ja kui see teadvustamine mingil viisil juhtub, võib see mõjuda täiesti seletamatul viisil.
Üks inimene võib puhkeda nutma, teine inimene väljendab ennast viisil nagu midagi ei oleks juhtunud jne. Ühele inimesele võib see teadvustamine tuua kaasa radikaalseid muutusi elus. Teisele ei pruugi see kuidagi eriliselt mõju avaldada, sest elu on seletamatu olnud kogu aeg ning uskumine, et mina juhin ja kontrollin oma elu, on samamoodi jumalik väljendus nagu selle mitte uskumine. Ja muidugi võib mõju igale inimesele eraldi olla täiesti unikaalne ehk kogu spektrikülgne, mis radikaalse ja mittemidagi toimuva vahele jääb.
Iga inimene võib endiselt luua eesmärke ja neid saavutada. Või mitte saavutada. Mõlemad on jumalikud väljendused. Jne. Inimene võib uskuda, et elu on seiklus või mitte. Inimene või uskuda, et teda kummitavad karmamustrid või mitte. Kõik need on jumalikud väljendused. Elu väljendub igaühega meist täiesti unikaalsel viisil.
Teadvustamine, et ma ei ole mitte kunagi mitte midagi teinud, ei tähenda mitte midagi ja võib olla täiesti radikaalse tähendusega. Või midagi vahepealset.
;) |
24. jaanuar 13:00 M kirjutas:
Mida külvad, seda lõikad - what goes around, comes around - mõte on universaalne ja sisu neutraalne, samas paljud õpetuslikud vanasõnad on negatiivse varjundiga, ning tasuks kaks korda mõelda, enne kui midagi uskuda või omaks võtta, lihtsalt seepärast, et paljud seda usuvad ja on omaks võtnud, see ei tähenda,et nii ongi. |
25. jaanuar 09:58 Egon kirjutas:
To M
Just. Näib, et see ei avalda ennast alati seletamatult. Vahel paistab, et see on seletatav, just nagu enese defineerimine. Näib, et mõnda aega väljendub see justkui uskumusena, et mina olen see keha siin. Samas mõne aja pärast võib see olla asendunud mingi muu uskumuse või seletamatu väljendusega.
Kui aga minna sügavuti meie keele, kõne, mõtete, tunnete või keha toimumise avastamisprotsessi sisse - ilmneb, et mis iganes näib ühel hetkel nii, ei paista seda teisel hetkel. Vahel võib muutus kesta väga pikka aega, teinekord silmapilk.
Elu on täiesti seletamatu sündmus. |
27. jaanuar 13:28 Egon kirjutas:
http://seletamatuelu.wordpress.com/2013/01/27/lugemiseks-avastamiseks/ |
|
