eKursuse login » |
Sisekosmos.ee | Sa oled juba täiuslik
|
Aasta on möödas ajast, mil ma esimest korda gongihelis suplemas käisin. Kuigi ma läksin sinna lihtsalt lõõgastuma ning uut kogemust saama, võtsin sellest õhtust oluliselt rohkem kaasa. Kannan seda kaasas tänaseni.
Kas nad tulevad siia magama?
Kui Lilia ProSvetist (vt www.gongid.prosvet.eu) mind eelmise aasta oktoobris gongide helisse suplema kutsus, ei osanud ma sellest õieti midagi arvata. Mõtlesin, et helid nagu helid ikka, ja eks sellest lihtsalt üks mõnus kontsert tule.
Üritusele minnes tabas mind kõigepealt suur üllatus liftis, kui nägin, et teised osalejad tulid kohale mattide, tekkide ja patjadega. "Kas nad tulevad siia magama?", kummitas küsimus mu peas. Ise olin ennast ühele kontserdile kohaselt ikka riidesse pannud - ilusad teksa jalas ning korralik triiksärk seljas.
Kui ma "suplusruumi" sisse astusid, koitis mulle lõpuks, millega tegemist. Ruum oli matte täis, kus inimesed mõnusalt pikutasid ning "kontserdi" algust ootasid. Ma mõistsin, et olin üks väheseid võhikuid, kes gongihelist ning selle tervendavast mõjust midagi kuulnud ei olnud.
Gongid paitavad nii keha kui hinge
Siiski ei lasknud ma end oma teravalt eristuvast riietumisstiilist häirida, vaid küsisin Lilialt ka endale mati, panin jope istumise alla ning jäin ootama. Ning oli tõesti, mida oodata.
Kõik algas väga vaikselt. Kogu seda õhtut juhtisid üks mees ja naine, kes kandsid hoolt selle eest, et gongide rütm ning heli iga osaleja südamesse jõuaks. Kõik algas vaikselt.
Iga minutiga rütmide ja helide intensiivsus kasvas. Ja koos sellega kasvas ka viis, kuidas gongid mind endaga kaasa haarasid. Aeg-ajalt pidin vägisi silmad lahti tegema, et end reaalsesse maailma tagasi tuua. Ma olin mõned kuud varem käinud ühel Ladina-Ameerika šamaanide tseremoonial, ning sealne kogemus oli vägagi sarnane sellele, mida kogesin gongide kaudu. Suur erinevus oli vaid selles, et gongide saatel ei manustanud me spetsiaalset "teed", mis meie meeled valla päästaksid, vaid selleks "teeks" olid gongid ise.
Vabanemine
Kogu gongide tseremoonia kestis enam kui tunni. Minu isikliku kogemuse kõrghetk oli umbes keskel, kui helid olid kõige võimsamad ning ma tundsin, kuidas need kannavad mind läbi minu elu. Ma olin justkui multifilmis - ma teadsin, et ma olen ikka sellessamas ruumis, kuid pildid, mida ma kinniste silmade taga jälgisin, olid pärit minu minevikust ja võimalikust tulevikust.
Ja siis ühel hetkel tekkis vaikus. Ma lihtsalt olin. Mind kui Kaidot enam justkui ei olnudki, oli ainult olemine ise. Ma olin vaba. Sarnase kogemuse olin ma saanud ka umbes 6 kuud varem ühe meditatsiooni käigus, kuid sel korral oli see erilisem, sest see kestis pikemalt - umbes 15 minutit.
Selle 15 minuti vältel olin ma vaba kõigest - mõtetest, hirmudest, lootustest ja kahetsusest. Ma olin vaba. Ma nägin seda kõike, aga puudus igasugune vajadus ning tung sellega samastuda. Mina olin. Ruum oli. Heli oli. Mõtted olid, hirmud olid ... aga ma ei olnud ükski nendest. Need kõik ilmnesid hoopis minu sees.
Ma lähen teen seda jälle
Ma otsustasin sellest kirjutada, kuna lähen juba sel reedel seda kõike uuesti kogema. Gongiheli suplus toimub ka sel aastal samas kohas, ning ma usun, et kogemus saab olema sama meeldiv kui aasta tagasi. Kuid sel korral võtan kindlasti oma mati, teki ja padja kaasa :)
Vaata ka seda videot
Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Kursus
|
|