Olen Kaidoga täiesti nõus. Lisan omalt poolt juurde.

Mis on see kohalolu? Miks see nii oluline on?

Kui enda vastu täiesti aus olla, siis ma ei ole valinud endale situatsiooni, milles ma olen. Ma ei ole valinud hommikul ärkamist ja avastamist, et ma olen kehas. Ma ei ole valinud keha. Ma ei ole valinud hetke praegu selle teksti kirjutamiseks. Ma ei ole valinud neid mõtteid, mis mulle praegu pähe tulevad. Ma ei ole valinud tundeid, mida hetkel tunnen. Ma ei ole valinud hetke praegu selle teksti lugemiseks. Ma ei ole absoluutselt mitte midagi valinud. See on tõde!

Ometi kõik on nii nagu on ja toimub nii nagu toimub.

Siin ongi võti.

Ma tulen teadlikult hetke ehk ma aksepteerin hetke täpselt niisugusena nagu see on… Ja ma teadvustan või märkan, et ma olen valinud selle hetke. Ma olen valinud selle kirjutamise. Ma olen valinud need mõtted. Ma olen valinud need tunded. Ma olen valinud selle keha. Ma olen valinud lugemise. Ma olen valinud selle olemise. Ma olen valinud kohalolu. Ma olen valinud teadlikult ja minus on rõõm, rahu, vabadus ja armastus…

Ma olen kohal, siin ja praegu, vaatamas läbi nende silmade ja teadvustamas läbi selle keha enese olemasolu, enese kohalolu… See on pühalik hetk ja müsteerium samaaegselt. See on… nagu tunne, et kogu keha läbivad värinad, liblikad, soojus, energia ja armastus…

Ma ei ole valinud ühtegi situatsiooni aga kui ma olen valinud kohalolu, olen valinud iga situatsiooni. Ma olen valinud ka selle inimeseks olemise kannatamise. Ma olen valinud ka selle inimeseks olemise sügavaima teadvustamise ja enese teadvustamise. Ma olen kõik valinud, kui ma olen kohal, siin ja praegu. See ongi tõde ;)

Maailma ühtsuse suhtes tuleb meelde pähhe Liblika efekt- lendav tiivake Aafrikas saab kustutada tulekahju Ameerikas ja füüsikaline entroopia= määratuse määr, kusjuures soojusenergia kaasneb mitte ainult tööga - vaid midagi toimub veel: kuidas valik ja juhuslikus mängivad koos siin...

Vist jah, termodünaamika põhiprintsiibid või seadused on universaalsed: kehtivad ja majanduses, ja looduses, ja teaduses, ja inimeste suhetes.

:=}

Vahel on tunne, et tahaks üksi olla, siis vastupidi inimeste keskel. Kogu aeg üksi olla oleks ääretult igav, ka võõrad inimesed pakuvad teatud mõttes seltsi, kuna nad on samasugused nagu me kõik, ainult selle vahega, et nad ei tunne sind. Vahest on just hea, ka selliste inimeste keskel olla ja seda saab kõikjal. Istud nt pargipingil ja naudid ümbritsevat, samuti teised, kes istuvad seal samal ajal läheduses või jalutad pargis, seal on ka teisi jalutajaid ja sa ei ole tegelikult üksi. Päris üksi on võimalik olla looduses. Lähedaste arv on kõigil erinev, mõnedel on neid palju, suur suguvõsa, hoolivad vanemad, osadel mitte. Elu on kirju ja hakkama tuleb saada kõigil ja kõik on tegelikult oma olemiselt imelised hinges, tuleb seda ainult märgata.

Suitsiid on keeruline fenomen. Me kõik oleme surelikud. Ühel hetkel surmaisand ise ilmutab meile ja ta ei jäta meid maha. Kui noorena elasime, noppimaks õit, siis peagi juba ilmutab õhtu ning täht sünnib, talle järgnemiseks. Ja nii liigumegi loojangu poole. Elumüsteerium on imeline. Meie olemasolu samuti. Kuid miski ei võta ära surmahirmu. Me kaome. Meie vaim lõppeb. Isegi kui elame edasi, kaob selle kehastuse originaalsus. Ja mis saab edasi- me ei tea!

Surmahirmu eest pole võimalik pageda. Meid pole. Me ei saa kogeda seda elu enam edasi. Ja mida aeg edasi, seda rohkem tunneme seda pääsmatut tunnet enda lõppemisest. Selle tunde õudusele tuleb vastu vaadata. Ja siiski suuta elada. Hinnata maailmas olemist veelgi rohkem. Sest ühel hetkel iga uus päev, on esimene päev ülejäänud elust.

Kuid oleks nii lihtne. Meeleolud on võimsamad kui me ise. Üks asi on kogeda enda eksistentsiaalsust. Olla ise unistustes Irwin Yalom. Teine asi on elada oma surelikkusega. Suitsiid on tihti haiguse tulemuseks. Haigus aga ei allu tahtele. Inimene on juba kord keegi, kelle mõtted ei allu tunnetele. Ja neid tundeid, mis panevad enda elu mõttetuna tundma, toidab minevik. Ja kui need negatiivsed tunded kord hakkavad end ilmutama, ei aita miski. Oled kannatanu vanemate pärast. Su elu on nii suur häbi, et eelistad muuta selle tunde valuks. Oled sattunud vaesusesse. Partneri leidmiseks on vaid teised sandid. Korralik töö tundub liiga suure pürgimusena. Lisaks veel ei suuda sa alkoholita olla. Katsu sa siis lausuda mantrat- ole kohal. Ei saa. Su meel peksleb lainetes. Ja kui surmalained peksavad, proovi sa siis sõuda vaiksele merele. Just sellistel hetkedel võib suitsiid toimuda. Elu tundub liiga suure kannatusena. Eelistad lahkuda. Valid aja, kuna tegu ära teha, jätad hüvasti lähedastega ning teedki teoks.

Taolised on suitsidiaalsete inimeste mõtted. Neile tundub, et neilt on midagi nii rängalt ära võetud, et seda ei saa enam asendada. Ja ole kohal ei aita. Inimene on määratud elama siin maailmas. Suurte probleemidega inimestel, võib olla väga raske teha rahu oma saatusega. Suitsiid on suur julgustükk. Meie ülejäänud elame siin maailmas, tundes korraga, kuidas turvatunne kaob. Ühel hetkel olema kõik üksi. Lähedus tundub kõige suurema imena, kuid teine jääb siiski mitteminaks. Me ei tea ette valikuid õnneks. Tulevik on tundmatu. Olevik on kõik. Me tunneme, kuidas elu tõde surmast ei oma tänapäeval tõestatud vastust. Kuidas tõde meie eluliste küsimuste kohta, on vaid meie enda tõde.
Kuidas peame vastutama oma saatuse eest. Ja kõigele lisaks, peame olema inimlikud. Me elame, maailm tundub kord ähvardavana, siis aga imelisena. Kuid meis puudub julgus ise oma olemisele lõpp teha.

Vastus viimasele kommentaarile. Siinkohal palju tsitaate spirituaalselt õpetajalt Eckhart Tollelt, mis on tõlgitud eesti keelde.

***

Kui sa mõtled või räägid endast ja ütled “mina”, siis see, millele sa tavaliselt viitad, on “mina ja minu lugu”. See “mina” on sinu sümpaatiate ja antipaatiate, hirmude ja soovide “mina”. See “mina”, kelle rahulolu ei kesta kunagi kaua. See on mõistuses sündinud minatunne, mis on seatud sõltuvusse minevikust ja mis loodab õnne ja rahuldust tulevikust.
Kas sa näed, et see “mina” on mööduv, ajutine formatsioon, nagu lainemuster veepinnal?
Kes see on, kes seda näeb? Kes on see, kes on teadlik su psüühilise ja füüsilise vormi kaduvusest? Mina olen. See on sügavam “mina”, kellel ei ole midagi pistmist mineviku ega tulevikuga.

***

Paljud väljendid, mida me igapäevaselt kasutame ja vahel ka keele struktuurid ise, viitavad sellele, et inimesed ei tea, kes nad on. Sa ütled: “Ta kaotas oma elu” või “minu elu”, justkui elu oleks miski mida saab omada või kaotada. Tõde on see, et sul ei ole elu, sa oled elu. Üks Elu, üks teadvus, mis läbib kogu universumit ning võtab ajutise vormi, et kogeda ennast kivina või rohukõrrena või loomana või inimesena või tähena või galaktikana.

Suudad sa tunda sügaval endas, et sa juba teadsid seda? Suudad sa tunda, et sa juba oled See?

***

Võib-olla sa pole märganudki, et lühikesed perioodid, kus sa oled “teadvel ilma mõteteta” leiavad sinu elus juba loomulikut ja spontaanselt aset. Sa võid olla hõivatud mõne käelise tegevusega, või lihtsalt läbi ruumi kõndimisega, või lennujaamas järjekorras seismisega ning samal ajal olla nii täielikult kohal, et tavapärane mentaalne mõttemüra taandub ja asendub teadvel kohaloluga. Või siis võid sa leida end taevast vaatlemas või kuulamas kedagi, ilma, et sellega kaasneks vähimgi sisemine mentaalne kommentaar. Su aistingud muutuvad kristallselgeks, mõttepilvedest puhtaks.

Mõistuse jaoks, on see kõik ebaoluline, sest tal on “palju olulisemaid” asju, millest mõelda. Seda ei ole ka võimalik meelde jätta ja seepärast sa võib-olla ei olegi märganud, et see juba juhtub sinuga.

Tõde on see, et see on kõige olulisem asi üldse, mis sinuga juhtuda saab. See on mõtlemisest teadlikku kohalollu tõusmise algus.

***

Välise müra vaste on sisemine mõtlemise müra. Välise vaikuse vaste on sisemine muutumatu kohalolu.

Kus iganes on sinu ümber vaikust — kuula seda. See tähendab, et lihtsalt märka seda. Pane seda tähele. Vaikuse kuulatamine äratab muutumatu kohalolu mõõtme sinus endas, sest ainult läbi kohalolu saad sa olla teadlik vaikusest.

Pane tähele, et sel hetkel kui sa märkad vaikust enda ümber, sa ei mõtle. Sa oled teadvel, aga ei mõtle.

***

Enamus inimesi saadavad kogu oma elu mööda vangistatuna omaenese mõtete raamidesse. Nad ei astu kunagi kaugemale kitsast, mõistuse loodud ning kehalise kuju võtnud minatundest mis on sõltuvuses minevikust.

Sinus, nagu igas inimolendis, peitub üks teadvuse dimensioon, mis on palju sügavam kui vaid mõte. See on see, mis sa tegelikult oled. Me võime seda nimetada kohaloluks, teadlikkuseks, tingimustest mittesõltuvaks teadvuseks. Iidsetes õpetustes on see Kristus meie sees või sinu Buddha olemus.

Selle dimensiooni leidmine vabastab sind ja maailma kannatustest, mida sa endale ja teistele põhjustad senikaua kuni mõistuse loodud “pisike mina” on kõik mida sa tead ja mis juhib igapäevaselt sinu elu. Armastus, rõõm, loomingulisus ning kestev sisemine rahu ei saa ilmuda su ellu muidu kui vaid selle tingimustest mittesõltuva teadvuse läbi.

Kui sa suudad, kasvõi vahetevahel, teadvustada, et mõtted, mis läbi su mõistuse sööstavad, on kõigest mõtted, kui sa suudad jälgida omaenda mentaalseid-emotsionaalseid reaktsioonilisi mõttemustreid neil hetkedel kui need ilmuvad, siis on see dimensioon sinus juba tärkamas teadlikkusena milles need mõtted ja emotsioond aset leiavad — ajatu sisemise ruumina milles rulluvad lahti sinu elu sündmused.

***

Tähelepanu hoidmine Olevikus ei tähenda, et sa hakkad eitama seda mida sul elus vaja on. See tähendab, et sa taipad ja tunnistad, mis on esmajärguline. Seejärel suudad sa kergesti tegeleda nende asjadega, mis on teisejärgulised. See ei tähenda, et sa ütled, “Ma ei tegele enam mingite asjadega sest ainus, mis üldse olemas on, on Olevik.” Ei. Kõigepealt selgita välja, mis on esmajärgulise tähtsusega ning tee Olevik oma sõbraks, mitte vaenlaseks. Tunnista seda, austa seda. Kui Olevik on sinu elu vundament ja põhiline raskuskese, siis rullub su elu lahti kirjeldamatu kergusega.

Kui sind ei oleks, ei oleks tervet maailma