Meelerahu »

Teekond sisemise vaikuse juurde
[21. juuni 2011 | Kirjutas: Kaido | 24971 korda loetud | kokku kommentaare: 16]

Mulle tundub, et ma olen loonud triloogia. Nädal tagasi ilmus Sisekosmoses artikkel Vastastikune lahkus, mis rääkis meie elus aset leidvast muutumisprotsessist ja lagunemisest. Kuna kogu Sisekosmos baseerub minu sisemisel kogemusel, siis justkui saatuse tahtel sattusin mõni päev pärast selle artikli kirjutamist ise suurde ja emotsionaalsesse lagunemisprotsessi, mis andis mulle inspiratsiooni kirjutamaks artikkel "Kuidas sisemise valuga toime tulla?". Ning nüüd, mõned päevad hiljem sain inspiratsiooni kirjutamaks triloogiale ka lõpp. Täna tunnen, et soovin oma mõtteid jagada teemal, kuidas sisemise vaikuseni jõuda ning selle juurde jääda.

Me otsime rahu ja sisemist vaikust
Kõikide inimeste lõppeesmärk on sisemine vaikus ja rahu. Ehk siis õnn. Me käivitame sel eesmärgil isegi kõige ambitsioonikamaid projekte ning püstitame kõige julgemaid eesmärke. Me loodame sisimas, et kui me need saavutame, saabub lõpuks vaikus ja rahu.

Mis aga oleks, kui oleks võimalik rahu ning vaikus leida eespool neid ambitsioonikaid eesmärke ja unistusi? Kas siis keegi üldse pingutaks enam? Ehk ongi see meie maailma suurim trikk - me usume, et rahu ning vaikus tekib ainult läbi saavutuste, mis tagab nii ühiskondliku, majandusliku kui ka isikliku arengu.

Koolis õpetatakse meile, et rahu ning vaikus - õnn - saabub siis, kui me saame edukaks. Kogu õnn on meie ühiskonnas edu ümber tiirlema pandud: mine heasse kooli, ja pinguta, seejärel leia hea töökoht, ja pinguta, ning siis saad edukaks, mille tagajärjel premeeritakse sind õnnega. Aga me ei küsi eneselt, kes meid sellisel viisil siis õnnega premeerib? Kuna õnnetunne tekib meie sees, siis ei saa mitte keegi meid rahu ning õnnega premeerida peale meie endi. Kuid kui meie sees on see oskus juba olemas, siis peaksime suutma seda tunda ka eespool edu.

See on väga suur avastus ja paradigmade muutus. Umbes sama suur kui 500 aastat tagasi, kui Kopernik ütles esmakordselt, et Maa liigub ümber Päikese, mitte vastupidi. See väide purustas inimeste senise maailmapildi.

Umbes sarnane olukord on meie ühiskonnas praegu. Alguse saanud industriaalajastul ning jätkudes infotehnoloogia ajastul, on ühiskonnale väga kasulik, kui kõik inimesed tohutult palju tööd rabavad, et edukaks ning kuulsaks saada, ja seejärel õnne nautida. Karm tõsiasi on aga see, et uuringud näitavad, et maailma edukaimateks peetavad Harvardi Ülikooli tudengid põevad juba õpingute ajal ülisuurt depressiooni. Koguni viiest üliõpilasest neli elab ülisuurest saavutamise survest tuleneva stressi all. See jätkub ning süveneb peale ülikooli lõpetamist ja kestab kuni pensionini. Kõik pingutavad selle nimel, et Harvardisse pääseda, kuna siis peaks saama edukaks ning õnnelikuks, aga seda õnne ei leita kahjuks üles.

Viimase 20 aasta jooksul populaarsust kogunud positiivse psühholoogia teerajajad ütlevad, et tegelikult ei pöörle mitte õnn edu ümber, vaid edu õnne ümber. Nad kinnitavad, et seni soovitatud viisil õnne otsimine on lootusetu, sest juhul, kui me oleme stressis, ei tööta meie aju üldsegi täisvõimsusel ning meie loovus ja suutlikkus on piiratud. Nad soovitavad kõigepealt positiivseks muutuda ja elust rõõmu tunda, ning seejärel saavutatakse ka eesmärgid palju kiiremini ja mängulisemalt.

Jah, me otsime rahu ning vaikust. Kuidas seda aga leida?

Mõtle positiivseid mõtteid
Üldjuhul jõuavad inimesed enesearenguni läbi mõne inspireeriva raamatu, mis avab nende silmad positiivsele maailmakäsitlusele. Need raamatud soovitavad olla positiivne ja positiivselt mõelda, sest siis muutub ka elus kõik positiivseks.

Olles selle etapi läbinud, olen nende soovitustega täiesti päri ning julgen neid ka sulle soovitada, kuid siiski teatud reservatsiooniga. Lugedes raamatuid positiivsest mõtlemisest, võib alguses jääda mulje, et ainult positiivsest mõtlemisest piisabki - inimene ise ei peagi enam midagi tegema. Talle võib tunduda, et piisab täiesti sellest, et istuda igal õhtul 5 minutit diivani peal ja mõelda asjadest, mida ta sooviks oma elus kogeda. Kahjuks nii lihtne see ei ole, mistõttu vajuvad enamus inimestest peale mõningast harjutamist oma eelnevate mõttemustrite juurde tagasi.

Kes mõtleb positiivseid mõtteid?
Need inimesed, kes otsustavad siiski praktikate juurde jääda, avastavad mõne aja möödudes enda juures uue omaduse. Nad taipavad ja kogevad empiiriliselt, kuidas nemad ei ole mõtted, vaid nendel on mõtted. Sel hetkel muutub ka enesearengu fookus - üha vähem hakkab inimest huvitama, kuidas kogu aeg positiivne olla, et oma eesmärgid ikka täide viia, vaid teda hakkab üha enam paeluma see "keegi", kes mõtteid mõtleb. Ta kogeb seda aeg-ajalt väga võimsalt ning eraldatult ülejäänud maailmast, mis suurendab temast rohkem teada saamise huvi veelgi.

Lisaks mõtete teadvustamisele hakkab inimeses arenema ka teiste sisemiste protsesside teadvustamise võime. Ta hakkab märkama, et nähtused, mis varem olid justkui tema sees segamini nagu puder ja kapsad, toimivad ja asetsevad tegelikult tema sees väga kindla süsteemi alusel. Samuti märkab ta, et nende protsesside teadvustamise kaudu on võimalik temal endal neid protsesse juhtima hakata. Sellisel viisil väheneb üha enam tema automaatsus - ta muutub robotist pärisinimeseks.

Mõnikord olen näinud inimeste kirjutatud kommentaare, et enesearengu kaudu muutub inimene robotiks. Tegelikult toimub aga hoopis vastupidine - me muutume automaatrežiimil meid juhtivate mõtete, emotsioonide, harjumuste ning uskumuste robotist taas inimeseks. Me ärkame üha tihedamini üles nende nähtuste mõju alt ja kogeme iseennast ning meid ümbritsevat maailma sellisena, nagu see tegelikult on, mitte aga sellisena, nagu mõtted, emotsioonid ja uskumused neid meile kuvavad.

Selles etapis tegeleme üha enam küsimusega "Kes mõtleb minu mõtteid? Kes kogeb hirme ning ihasid?" Aga see ei vii meid veel sisemise vaikuseni.

Püsi sisemise vaikuse juures
Ühel hetkel saab inimene empiirilise kogemuse sellest, keda ta pikalt otsinud on - kogejast, vaatlejast, tunnistajast. See on võimas tunne, sest sissepoole suunatud kogemuse vältel lülitatakse väljapoole suunatud sensoorne kogemus hetkeks välja, millele järgneb sisemine vaikus. Me oleme jõudnud koju.

Kui inimene sellise kogemuse saab, jäävad kõik eespool kirjeldatud püüdlused tahaplaanile. Milleks on mulle vaja edu, et selle kaudu õnn ning sisemine rahu leida, kui ma saan rahu kogeda kohe praegu? Milleks on vaja välja selgitada, kes mõtleb mõtteid ja tunneb emotsioone, kui ma kogen ise vahetult, kuidas ma ise olengi see. Mul ei ole vaja enam suunata oma tähelepanu välismaailma, et sealt rahu leida, samuti mitte sissepoole, et leida Vaatlejat, sest ma tunnen, kuidas ma ise olengi Vaatleja ja kogu minu maailm lähtub sellest.

Selles faasis tõuseb ainukeseks püüdluseks ning eesmärgiks võimalikult tihti selles seisundis olla. Me töötame ja tegutseme täpselt samamoodi nagu varem, aga kogu meie maailma kogemine ja käsitlus on muutunud. Kui varem olin mina osa minu maailmast, siis nüüd on see minu maailm, milles isegi mina - Kaido Pajumaa - pelgalt isiku kui ühe universaalse aspektina eksisteerin. Ja nüüd muutub kõik ...

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
21. juuni 19:38 Natalja Portunova kirjutas:
Ehh, kui "enesearengu kaudu muutuks inimene robotiks2 ma annaks ära kõik saada selleks roobotiks. Äärmine laiskus ei luba edasi minna...
22. juuni 04:34 Helju Koolmeister kirjutas:
See temaatika kuulub idamade filosoofia valdkonda, milles olen üsna harimatu. Jooga-õpetusega olen pisut tuttav.
22. juuni 08:37 toomas.j kirjutas:
Tõeliselt hea kirjatükk. Tundub, et olen kohal ja kogen õnnetunnet ning mittemõtlemise võlu - see on nii võimas. Ilmselt seetõttu saan aru millest kirjutad..
pikka sulge ja head Jaani :))))
22. juuni 14:10 Minna kirjutas:
Tunnen, et alles siis kui olen hakanud aktsepteerima nii ööd kui päeva, musta ja valget, positiivset ja negatiivset jne., leian tee sisemise rahu, vaikuse ja armastuse juurde. Kuid see on pidev protsess ja vahel kui tunnen, et olen juba kuhugi jõudmas, tuleb jälle uus väljakutse... Elu on pidevas arengus, muutumises, kasvamises! Kui otsin õnne, rõõmu ja armastust endast väljastpoolt siis olen sageli eksiteel. Kuid olla eksiteel on samuti vajalik jõudmaks lähemale iseendale.
22. juuni 15:18 Tõnu kirjutas:
Proovige vaadata ümbritsevat täiesti erapooletult, ilma mõteteta (nt kodus ümbritsevat mööblit) ja ärge keskenduge siinkohal ühele konkreetsele objektile, vaid lihtsalt vaadake, mida näete. Iga inimene on vast suuteline 2 sekundiks mõtlemise peatama. Peale seda vaatamist küsige eneselt: kes see vaataja oli? (Enne vaatama asumist olge võimalikult rahulik ja unustage tahtmised).

Olen ennast viimaste päevade jooksul hoidnud võimalikult rahulikul ja positiivsel sagedusel või vibratsioonil ja kõik on märkimisväärselt rahulikum. Teine asi, mis ma tahaksin siinkohal välja tuua, on see, et mõtted on ikka neetult väsitavad. Kuid kui te suudate seda „erapooletut ja mõteteta” ümbritseva jälgimise olekut hoida, siis võite märgata, et see, kes seda ümbritsevat vaatab, on midagi ürgset ja rahulikku. Te võite ärkvel olles puhata, mõtted sel hetkel ei vaeva, sest neid lihtsalt pole.

Ehk oskab keegi kaasa rääkida? Rääkisin oma kogemusest:)
22. juuni 19:06 Annely kirjutas:
Elus ongi üksetapp kus on vaikus ja rahu siis tuleb etapp kus kõik pea peal siis tuleb jälle leida endas sisemine vaikus ja rahu tuleb ,vajadusel lahti lasta kui vaja.
23. juuni 05:57 Raul kirjutas:
Kui väsitavad mõtted vaevad, on hea leida mingi füüsiline tegevus, aitab ka mõtete välja kirjutamine. Mööblit võib ju ka vaadata aga üks jalutuskäik loodusesse on tõhusam.
Olen ise jõudnud arusaamisele, kui on vähe tegevust elus, mis hinge elu toidavad, tulevad rumalad ja lollid mõtted pähe, hakkad arutlema igasuguste tobeduste üle. L'puks oled nii puntras oma juurdlemistega. Rääkimine ja arutlemine kellegi armsa inimesega on samuti väga tervendav.
23. juuni 11:15 Lauri kirjutas:
Hästi kirjutad ja avaldad oma mõtteid ja tundeid :) Ma olen selle tee läbi käinud ja vähem, kui aastaga olen ka koju jõudnud. Seda elukvaliteeti olemist, tunnetamist, kogemist, nägemsit ja rõõmu ei saa mitte kuidagi võrrelda eelnevaga, mil olin täis seisvat ja haigust tekitavat energiat ja pinges.. Hea, et on inimesi, kes Sulle teeotse kätte näitavad ja kui Sa oled tubli ja järjepidev jõuadki ükshetk püsiva rahu seisundini ilma materjaalse illusioonita!Sulle! Sa koged seda maailma täpselt selliselt nagu on asjad Sinu sees.. Nagu Sa isegi tead:) Aga see on võimas tunne, kui oled tasakaalus ja naudid koguaeg õnne ja rõõmu ja ei lase enda loodud taiest teistel mõjutada! Mõnusat Jaanipäeva Sulle Kaido! Aitähh!
23. juuni 14:29 Anu kirjutas:
Ilmselt inimesed jõuavad sisemise vaikuseni erinevalt. Tihti tabavad inimesi elu tormid ja veel kord tormid ning veel kord tormid. Siis kui meie hinge elust käib üle tsunami, me usume armastusse, loodame, et see on ilus, hingeline, lähedane ja siis selgub, et meil ei olegi midagi ilusat teisele inimesel pakkuda. Kõik muutub ühe hetkega, aga siis tuleb see kaua oodatud sisemine vaikus. Pole mingeid ootusi, lootusi, ambitsioone, vaid on LIHTSALT ELU, kuid midagi on sinu hinge nii väga liigutanud, midagi on nii sügavalt hinges muutunud, midagi nii sügavat, et sa ei suuda seda sõnadesse panna.
Vaikus tuleb peale tormi, aga selle vahega, et miski pole enam endine ja siis tuleb minna edasi, sest jäämine on valusam, kui minemine.
LAHEDAT JAANIPÄEVA!!!
23. juuni 15:46 Kati kirjutas:
Miasja, sa nimetad seda triloogiaks?!? Ei! Mina ütlen, see kõik on üks suur jamps!
25. juuni 01:43 Markus kirjutas:
Jah ,see on see tuntud põhimõte:"Tee vähem ja saavuta rohkem".
Ja kuulus küsimus:"Omada või olla?"

Samal teemal sobib juurde lugeda Eckhart Tolle raamatuid ning ka Josef Kirschner "Egoisti piibel" on ka paras teema täiendus.
Kõigile kes soovivad olla nii vabad kui oma jõududega on võimalik :)
29. juuni 12:02 Heli kirjutas:
vahel on küll nii, et mõni pähetulev mõte on nii destruktiivne ja julm, et piltlikult öeldes võtad sellel mõttel kratist kinni, eraldad endast, vaatad haletsevalt ja lased lahti. Niipalju olen õppinud. Samas on mul vajadus aegajalt nö põhjas ära käia. Kohtusin kord inimesega, kes kogu aeg naeratas, talle otsa vaadates kiskusid endalgi suunurgad vägisi üles. Kui ma talle liiga kauaks otsa vaatama jäin, kiskus mu nägu krampi ja ma olin tohutult väsinud. Ma ei ole ainult naerataja tüüp. Selline veider jagatud mõte...
30. juuni 16:30 Õhtupäike kirjutas:
Kaido :) tõesti väga hea artikkel. Arvan, et seda mõistavadki ainult need, kes kogevad asju sarnaselt või siis on avatud mõtlemisega ja suudavad ette kujutada asju kastist välja tulles. Enamus meie ümber inimesi on piirtitletud ja kõik uus tundub neile vale...alles siis kui nad ise midagi sarnast kogevad saavad aru, aga seegi on väga tore...iga asi omal ajal ja õigel ajal selle inimese jaoks - alati võib ringi minna, mis sest et otse saab...:)Mõistan su juttu väga hästi...Tänan sind:)
07. juuli 13:24 ülle kirjutas:
Kõik jumala tõsi, seda kõike võiks kooliharidus anda edasi meie lastele, ehk siis hakkab maailm muutuma õnnerikkamaks st.maapealseks paradiisiks, kus kurjus tõrjutakse eos
21. august 14:25 Eva kirjutas:
Olen üllega n6us ; )
30. juuni 22:01 Kaidole kirjutas:
Kaido, sinu sisemise kogemuse jagamine on südantsoojendav. Loodan, et märkad, et tegelikult ei ole olemas sisemist ja välist maailma, vaid see on üks kogemine. Sina oledki see kogemine ja see kogemus, mida hetkel koged. Sa ei ole ainult vaatleja, vaid ka see, mida vaatad. Sa ei ole ainult teadlik vaatlejast, vaid ka teadlik vaadeldavast. Sa oled see, kes näeb, nägemine ja nähtav. See tähendab teadlikkus, mis on teadlik enesest. Palju õnne, rõõmu ja rahu!
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):