Mulle meeldivad Toomas Altnurme tööd...
(kunstnik, skulptor, arvutigraafik)..

Tore, et Sisekosmos kasutab Eesti oma kunstnike töid ja autor on teada...

Ajaleht võiks olla kas Sisekosmose või Valgusesaare oma ... Mõlemad kirjutavad hästi...

Ja tekst on hea....läheb igapäevasesse teemasse ...
Sisu on orjenteeritud heale ja see meeldib mulle...


Mul on tekkinud üks ütlus.......

Ja ka see ei ole maailmalõpp... maailm ei lõpegi kunagi ära, maailm on ümmargune ...

Vahest ma isegi loobun, et vahet pole ka see läheb mööda, nagu kõik muugi on mööda läinud.....
Varsti ma ei mäletagi seda enam...
Mõtetu üritada ja ponnistada...
Ainult kogemused ja väärtused jäävad....
Ja kas needki lõpp-kokkuvõttes loevad...

Julgusest loobuda -
väga lai mõte. Kõige rohkem võime "saada" - loobudes indentideedist.See hirm on võrreldav väikese veetilga hirmuga,kes kardab minna ookeani.Ja kui ta sinna jõuab, ta polegi enam veetilk,ega ka ookean!
"ta" on nüüd suur "jõud".
Nii oleme kõik valgusepisted, kes kardame ühineda "suurde valgusesse" - on ju nii raske loovutada "ennast" -loobuda indetiteedist - et vaid OLLA
olla "ise" see armastus!

Kaido kirjutab meelerahust, kuid tegelikult paistab, et ta tõesti otsib seda. Välja on tulnud juba 4 raamatut, kuid ikkagi paistab, et midagi on puudu.

Loodetavasti see ainult paistabki nii, sest tõepoolest, nii nagu ei ole olemas ühesuguseid sõrmejälgi, nii ei ole ka ühesugust teed meelerahuni.

Rupert Spira on minus puudutanud seda osa, mis teab. Teab meelerahu, teab iseennast ja naudib elu. Tema raamat "The transparency of things" alapealkirjaga "Contemplating the Nature of Experience" on mind tõeliselt innustanud ja lummanud avastama omaenda kogemust. Ma ei ole tema lähenemises pidanud kordagi pettuma.

Mis puudutab näiteks E. Tolle lähenemist, siis tema on ka mind inspireerinud, kuid valmistanud ka pettumusi. Mis sest, et ta räägib sellest samast asjast.

Tihti tahame ise palju teada ja ennastki üllatavate avastustega teisi õpetada. Tahame olla õpetajad, teejuhid, suunanäitajad. Kas me tegelikult ka oleme? Enda vastu võime aus olla. Millal teiste vastu aus oleme, eks sedamööda, millal sisemine rahu tõesti päral on ja enam ei lahku. Siis võime öelda, et jah... ma olin ka segaduses mõnda aega.

Rupert viitab oma küsimustega otse minu kogemusele. Ta ei vasta mulle ette. Ta ei ütle ka, et sa oled rumal, kui sa ei tea, sest miski sinus ei tea. Ta juhatab otse oma kogemuse sisse nii, et ma selleks vastuseks saan või olen. Siis võin vastata. Ma ei ole mitte kunagi pidanud niiviisi kogetud vastustes pidanud pettuma. Neis puudub see teine mina, kõik on lahustunud ühte. Ma olen neil hetkedel aus enda ja teiste vastu. Rupert viitab oma küsimustega nii lihtsale tõele, nii lihtsale vastusele.

Ma olen mediteerinud ja on olnud aegu, kus see paar korda on olnud ka täitsa mõnus, kuid tegelikult aus olles ei ole see meetod minu jaoks. Samas võib see meetod olla väga paljude teiste inimeste jaoks meeldiv eneseavastusmeetod.

Igaüks leiab oma.

Keda huvitab Rupert Spira eelpool nimetatud raamat, siis selle kohta on niisugune ametlik info:

A collection of contemplative essays and conversations The purpose of Rupert's book is to look clearly and simply at the nature of experience, without any attempt to change it. A series of contemplations lead us gently but directly to see that our essential nature is neither a body nor a mind. It is the conscious Presence that is aware of this current experience. As such it is nothing that can be experienced as an object and yet it is undeniably present. However, these contemplations go much further than this. As we take our stand knowingly as this conscious Presence that we always already are, and reconsider the objects of the body, mind and world, we find that they do not simply appear to this Presence, they appear within it. And further exploration reveals that they do not simply appear within this Presence but as this Presence. Finally we are led to see that it is in fact this very Presence itself that takes the shape of our experience from moment to moment whilst always remaining only itself. We see that our experience is and has only ever been one seamless totality with no separate entities or objects anywhere to be found.

Samas viitan oma kogemusele selle raamatuga seoses. Ühe lause sisu viitas selle sisust mittearusaamisele, samas aru saades enese olemusele. Ma lugesin seda vähemalt oma 20 korda ja iga kord soovisin aina uuesti ja uuesti lugeda. Lõpuks sain aru, et ma ei saa selle lause kontekstist aru ja niipea kui sellest loobusin ehk lahti lasin, sain sellest lausest ja oma olemusest aru.

Kui tihti on vaja lahti lasta oma elus asjadest, kas teadmisest enda kohta või midagi muud, et mõista, et see lahtilaskmine on sügavam mõistmine, seda ma ei tea. Aga ma olen kogenud, et see lahtilaskmise tarkus on vajalikum kui need mõtted ja teadmised, mida ma arvan enese kohta.

Aitäh, et lugesid!