Eile käisin üht loengut kuulamas, kus räägiti aastast 2012 ning sellega kaasnevatest mõjudest. Jah, ma olen palju kõikvõimalikke teooriaid selle kohta kuulnud, aga see Indiast pärit kriya jooga Õpetaja rääkis sellest hoopis teistsuguses kontekstis. Ta selgitas väga põnevalt ja lihtsalt, mis on toimumas ning mis juhtuma hakkab, ja kutsus inimesi üles mitte niivõrd tähelepanu pöörama "2012 fenomeni" füüsilistele külgedele (millest muidu valdavalt räägitakse), vaid eelkõige vaimsetele aspektidele.

Tema peamine sõnum oli, et 2012 on suurepärane võimalus nendele, kes soovivad muutuda paremaks inimeseks. Ta lisas, et inimesed, kellel on huvi enda sisemise arengu vastu tärganud, ja kes on valmis endaga kasvõi natukene tööd tegema, võivad järgnevatel aastatel oma isiklikus kasvus läbida hiigelhüppe. Tasub pingutada ...

Meist saavad paremad inimesed
Dalai Lama on öelnud, et iga inimese ainuke eesmärk Maal on teha teistele inimestele head. Ning kui alati ei ole see võimalik, siis püüa vähemalt hoiduda halva tegemisest.

Alati ei olegi see nii lihtne, eks? Maakeral elab 6 miljardit inimest, kellest igal on oma lugu ja unistused. Kuid inimeste unistused võivad mõnikord omavahel vastuollu minna, mille tagajärjel võivad tekkida rahulolematus, äng ja viha. Mida siis ette võtta?

Kui see peakski juhtuma, on see täiesti okei. Me oleme nii tihti enda vastu liiga nõudlikud ja ootame endalt üliinimeste sarnast käitumist. Meil kõikidel on omad mured ja nõrkused. Jah, teiste inimeste peale oma viha ja nõrkuste väljaelamine ei ole ehk kõige parem lahendus, aga kui see kipubki juhtuma, siis isegi see on hea, kui sa seda tagantjärele märkad. "Jah, see juhtus, aga ma püüan järgmine kord siis paremini", võid sa endale alati öelda, kui avastad tagantjärele, et tegid midagi, mis on eespool mainitud Dalai Lama soovitustega vastuolus.

Meie maailm paneb meie õlule nii palju pingeid ja lootusi. Et väikesed lapsed heasse kooli saaks, peavad nad juba 6-aastaselt katseid tegema. "Kas ma ikka olen parem kui naabri-Mart?", tekib pisikese pähe mõte, kui ta emaga koos võõra koolimaja uksest sisse astub. Ja mis siis, kui selgub, et sel korral oli naabri-Mart siiski parem? Missugune võiks olla selgitus lapsele, miks ta ei saanud uude kooli? Kas see, et sa oled rumalam kui naabri-Mart? Või et sa oled nõrgem kui naabri-Mart?

Kas me võime mõnikord eksida?
Jah, see kõik algab juba väga varakult. Ja jätkub kuni surmani. Me kõik püüame keegi olla ja midagi ära teha. Me unustame sageli end selle hullumeelse ja kiirustava maailma keskel ära. Me ei küsi endalt peaaegu mitte kunagi, kas me võime eksida, mõnikord halvad ning õelad olla, ja mõnikord ehk isegi patja nutta? Ei ole tähtis, kas sa oled mees või naine ... sa oled inimene. Ei ole vahet, kas sa oled läbi lugenud 15 Deepak Chopra raamatut või 40 aastat mediteerinud ... me jääme ikkagi inimesteks.

Me kõik oleme üks kivi kuuest miljardist, mis lebavad iseenda mõtlemise ja hirmude poolt haavatuna päikese all ning ootavad oma Teed. Me ei tea seda Teed. See ei oleme meie võimuses valida, kuhu järgmisena teerada meid viib. Jah, mõnikord on meil küll illusoorne tunne, nagu me juhiksime oma elu, kuid tegelikult ei tee me seda üldsegi. Me küll anname endast parima, et elu läheks selles suunas, kuhu me tahame, aga lõpptulemust me prognoosida ei suuda.

Keegi meist ei kontrolli oma elu
Oled sa mõnikord mõelnud, et sa kardad midagi teha või midagi tegemata jätta, sest siis kaotad sa kontrolli oma elu üle? Jah, muidugi. Meile kõikidele tundub, nagu kontrolliksime oma elu. See on illusioon. Elu on meie kontrolli alt väljas. Kui palju nendest kuuest miljardist võitlevad ja tahavad oma elu paremaks muuta, aga siiski ei suuda nad seda teha? Ja siis ilmub äkki kuskilt keegi, kes teeb selle ära ilma igasuguse pingutuseta. Tundub ebaõiglane? Ei, see tundub kosmiline.

Jah, kuigi me kardame sageli, et me kaotame kontrolli oma elu üle, siis tegelikult on hirmu põhjuseks see, et ma kardame kaotada usu ideesse, nagu me oma elu kontrolliksime. Usk ideesse, et kontroll on meie käes, annab meile vähemalt lootust ning paneb tegutsema. Kui ka see usk kaoks, kaoks vist igasugune elu mõte.

Aga kas ikka kaoks?

Ole lihtsalt hea inimene
Tule tagasi Dalai Lama soovituse juurde, milleks on lihtsalt olla hea inimene. Kui võtaks kasvõi ühe päeva ning elaks tema soovituse järgi: mõtleks häid mõtteid, teeks häid tegusid ja aitaks teisi inimesi.

Miks mitte teha seda täna? Täna on selle aasta esimene tõeline suveilm. Vaata enda ümber olevaid inimesi ja küsi, kas ma saan nendele naeratada? Otsid põhjust? Aga ära otsi. Seekord mitte. Alati ei ole kõigele põhjust vaja. Eriti heategudele.

Meie maailm põhineb põhjus-tagajärg seadusel: kui ma teen seda, siis saan ma selle; kui ma saavutan selle, siis olen ma õnnelik; kui keegi teeb mulle midagi head, siis naeratan talle.

Kuid missugune oleks meie maailm juhul, kui me kaotaksime ära põhjuste otsimise, vaid lihtsalt oleksimegi head inimesed? Me ei saa muutuda üleöö Dalai Lama'deks, kuid see ei peaks olema ka eesmärk. Piisab sellest, kui ma olen täna parem inimene kui eile. See on piisav, kui ma otsustan just praegu, pühapäeval kell 16.23, et ma püüan täna enam mitte kellegi peale vihastada. Isegi, kui keegi ütleb või teeb mulle midagi halba, siis ma märkan seda, aga ma ei anna endale põhjust vihastamiseks. Mäletad, täna pidi olema päev, mil me ei otsi põhjuseid ei naeratamiseks ega ka vihastamiseks?

Täna on imeline päev. Jäta see endale meelde sellisena nagu see on. Minu hommik oli kurvapoolne, kuid ma taastusin kiiresti. Me oleme inimesed. Nüüd paistab jälle päike ja ees ootab päikesepaisteline õhtu. Kui täna rohkem mitte midagi head minu elus ei juhtu, siis püüan naeratada vähemalt seepärast, et paistab päike. Ma usun, et see on piisav.

Naerata ;)
Kaido

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas