Meelerahu »

Kas sa oskad lennata?
[03. märts 2011 | Kirjutas: Kaido | 17176 korda loetud | kokku kommentaare: 23]

Kõik linnud kukuvad ühel päeval pesast välja. See juhtub kas kogemata, teadlikult või siis ema väikese tõuke tagajärjel, aga kindel on see, et ühel päeval see juhtub.

Mida me kõige rohkem kardame?
Linnupesa on metafoor meie elust, mida mulle umbes nädal aega tagasi üks sõber tutvustas. Me rääkisime elust ning armastusest, kui ta ütles, et keerulised olukorrad elus on justkui linnupesa serva peal istumine - me tunneme, et pesas on hea ning turvaline ja väljaspool pesa ootab kõrge kukkumine. Kuna kukkumine on väga kõrge, siis meie esmane reaktsioon sellele on hirm, sest me usume end surnuks kukkuvat.

Mõtle mõne enda päriselu probleemi peale, näiteks rahaprobleem või hoopiski suhtepundar. Vaata, missuguseid tundeid see sulle tekitab. Tõenäoliselt ütleb sisehääl sulle juba ammu, kuidas õige käituda oleks, aga sa ei julge otsust teha, sest sa kardad pesast välja kukkuda ning "surma saada".

Hirmud halvavad meie mõtted ning meeled. Sõltumata olukorrast ei karda me tegelikult aga mitte olukorda ennast, vaid selle tagajärgi, mille me oma peas välja mõtleme. Me mõtleme sellele, mis võib juhtuda ning reageerime sellele siis hirmuga.

Päriselus ei ole aga veel midagi juhtunud - need kõik on vaid mõtted meie peas. Päris elus istume ikka veel pesa ääre peal ja ei suuda otsustada, kas pessa tagasi minna, kus on kitsaks ja ebamugavaks läinud, või riskida ning lihtsalt "kukkuda". Me ei tea küll, kuhu me kukume, aga võib-olla ei olegi see tähtis.

Kõikidel lindudel on tiivad
Kas sa oled näinud mõnda lindu, kellele ei oleks tiibu? Kas sa tead üht lindu, kes koorub küll kõrgel pesas, aga ta ei oska lennata? Selliseid linde ei ole olemas. Me kõik oskame lennata.

Elu viib meid ainult sellistesse olukordadesse, millega me suudame hakkama saada. See on kivikõva fakt, millele olen oma elu jooksul korduvalt kinnitust saanud. Ma ise olen korduvalt linnupesa serva peal istunud ja tundnud, kuidas ma ei suuda pessa tagasi minna, kuid pole olnud ka julgust lihtsalt vabalangemisse laskuda. Niimoodi olen ma siis seal kõlkunud nädalaid ja kuid, otsides vastust küsimusele: "Kas mul on tiivad, et ellu jääda, kui keegi peaks mind korraks müksama ja ma üle serva alla kukuksin?".

Tavaliselt on see "keegi" elu ise. Elu ei kannata staatikat. Kui me ei suuda ise ära otsustada, mida teha, siis tavaliselt teeb elu sellise otsuse, mis tundub meie jaoks sel hetkel halvim - ta lükkab meid halastamatult pesast välja.

Me kukume. Kõik tundub hirmutav. Me oleme üksi sellel pikal ning kiirel teekonnal, millel on vaid üks lõpp - me kukume surnuks. Me tunneme, et oleme kõik kaotanud, mitte millelgi muul ei ole enam tähtust - me tahame ainult pessa tagasi saada, et sisemine turvatunne taastada. Teist võimalust ei ole olemas - olgu selleks inimene, keda armastasime, töökoht, mis meid toitis, või tervis, mis meid kandis - , me tahame seda tagasi. Me tahame tagasi endist olukorda, kuna see tundub hea.

Kuid me kukume juba. Vastavalt gravitatsiooniseadusele ei saa me pesast välja kukkudes lihtsalt tahte kaudu ülespoole tagasi liikuma hakata. Me peame midagi muud välja mõtleme.

Ootamatult tekib meil mõte: "Mul on ju tiivad ... siruta need välja". Ja me teemegi seda .... ja me tunneme, et need kannavad meid. "Ma ei kukugi surnuks", joovastume õnnest, "ma saan sellega hakkama, sest ma olen lind ning linnud oskavad lennata."

Ükskõik, kui kõrgelt me alla peaksime kukkuma, tiivad kannavad meid alati. Ei ole vahet, kui pikalt me juba kukkunud oleme - piisab vaid ühest mõttest, mis tuletab meile meelde, et meil on tiivad - ning me taastame stabiilsuse ning rahu.

Me võime oma tiibade abil tõusta isegi kõrgemale oma algsest pesast ning vaadata sellele ülevalt alla. Me võime mõista, et see ei olnudki parim pesa - see oli kitsas ning seal oli linde, kes meid kogu aeg ahistasid ning kiusasid. See oli liiga kitsas, mistõttu ei jätkunud kõikidele süüa. Ning seal oli liiga kitsas, et olla õnnelik ja nautida oma elu.

Nüüd sa aga lendad. Sa oled avastanud enda tegeliku olemuse - sa oskad lennata, sa saad hakkama.

Kui sa oled hetkel kukkumas või tunned, et elu tahab sind pesast välja lükata, siis küsi: "Kus on mu tiivad?" ... ja lenda!

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Kuidas mõtete teadvustamise kaudu püsiv meelerahu leida?

 Raamat sellest, kuidas meditatsiooni elukvaliteedi parandamiseks kasutada.

Mis kasu sa raamatut lugedes saad?
1) Sa õpid teadvustama ja juhtima oma mõtteid;
2) Sa saad oma emotsioonidest teadlikuks ja õpid neid juhtima;
3) Sa ei ärritu enam nii kergesti;
4) Sa naeratad sagedamini;
5) Sa mõistad ja aktsepteerid iseennast ja oma elu.

Vaata lähemalt

 

 
10.03.2011 Meditatsiooniõhtu Brian Melviniga (vaata lähemalt) 
Meditatsioon müstiliste ning eksootiliste trummide saatel. Rahu. Elamus. Jõud.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
03. märts 12:08 Anni kirjutas:
See on ju normaalne, et kõigume seal pesa serval, ma nimetaksin seda järelemõtlemiseks. Et aru saada, miks me seal serval äkki oleme. Võib-olla on võimalik midagi muuta- oma suhtumist või mõtlemist. Kohe üle serva hüppamine tundub pigem põgenemisena. Ei, mina soovitan küll seal natuke kõikuda! Sellega olen nõus, et kukkudes tuleb tiivad võimalikult laiali ajada ja lennata, sest ega muud ju polegi enam teha.
03. märts 19:38 Anu kirjutas:
Olen samuti nõus, kui vaja on, tuleb serval jalgu kõigutada. Et servale saada on ka vaja mingit jõudu, kes turvalisest pesast sinna lükkab. Tihti on pesad meie endi loodud illusioonid, arvame, et elus on võimalik leida teatav turvatunne.
See on suur areng kui servale jõuame, kui hüpata vaja, küll siis see tunnetus ka tuleb, enda jaoks õigel hetkel.
Vahel on vaja elu jooksul valmistada mitu pesa ja istuda serval ning taibata, kuidas lennata.
04. märts 09:55 Oll kirjutas:
Elu pakub alati terviklahendusi, mida me täiendame iseseisvalt hirmude ja kahtlustega nähes köike läbi negatiivsuse prisma. Me pögeneme oma hirmude eest teadmata vöi teadvustamata et ärapõgenemine pole vöimalik, sest oma varju ei saa mahajätta vöi kaotada valguses...
04. märts 14:09 Tauno kirjutas:
Olukord tundub hirmutav vaid seetõttu, et me ei saa kohe aru, meile ei anta kogu informatsioon korraga, milleks see vajalik on. Kui öösel Tartust Tallinnasse sõitma hakata, ei näe kaugemale, kui auto tuled näitavad - vaatamata sellele usume, et jõuame Tallinnasse. Võibolla satume hoopis kuhulegi mujale, näiteks Valka, kui valele poole minna - igal juhul toimub tee jooksul palju sündmuseid, mis paljastavad informatsiooni sinu kohta rohkem kui see, kui lihtsalt Tartus istuda. Oluline on teekond, mitte sihtkoht. Paigalseis on suremine.

Minu taju järgi pesast välja hüppamine ei saa mingit pidi olla põgenemine, kui see on metafoor selleks, et astuda vastu hirmudele, mitte nende eest põgenemiseks. Mina vaatan enda hirmudele armastusega vastu.

Hirmu ületamine on ainus viis, kuidas aru saada, mis on see, milleks ma loodud olen. Teiste inimeste sõnad selles suhtes pole olulised, kui lähtuda hirmude läbimisel armastusest ning hoida meel rõõmsana - igal juhul kasvan ma ise ning aitan teistel märgata, milleks ka nemad võimelised on - nende endi teha on, kas nad siis märkavad seda või mitte.
04. märts 14:21 Marek kirjutas:
Kui vabastame ennast illusioonidest, et ellu saab rahu tuua ja tasakaalu tuua, me saame oma elu muuta, ehk siis, tuleb ka teadlikust, et ainult ennast tundma õppides, ehk hakkame taipama elu tähendust.
Ehk siis tuleb ka tasakaal ja meelerahu. Kes otsib kergeid ja kiireid lahendusi ja kes pakub kiireid ja kergeid lahendusi, tekib olukord, kus üks pime aitab teisel pimedal teed ületada.
See on kindlasti võimalik aga kas tee ületamine lõppeb seal , kuhu me tegelikult jõuda tahtsime, selles on küsimus.
Edu kõiges ja oma südamega elutunnetust!
05. märts 14:23 Anu kirjutas:
Paljud otsivad kergeid lahendusi seetõttu, et sügavalt, väga sügavalt enda sisse vaatamine, on justkui alasti seista tänaval ja tunnetada, et sa ei ole mitte keegi.
Või olla tormisel avamerel ja tunnetada, et see mida ma endast arvasin, sel hetkel ei toimi. Ka meditasioon ei toimi, sa oled looduse rüppes. Lootus selgusele ja rahule on kindlasti olemas. Nii segane ongi meie elu, sellepärast ka kerged lahendused ei toimi ja pettumused kerged tulema.
05. märts 14:54 Kaido Pajumaa kirjutas:
Mulle isiklikult tundub, et inimesed jagunevad 2 gruppi: esiteks need, kes on valmis proovima, ja teiseks need, kes ütlevad, et mitte midagi ei toimi.

Ükskõik, kas see on meditatsioon või mõni muu praktika, mida on ebamugav teha, nimetatakse seda jamaks. Samal põhjusel on maailm täis ülekaalulisi - füüsiline liikumine ja ebatervislike toitude vältimine on ebamugav. Lihtsam on öelda, et see on jama ning siis edasi viriseda.

Sama on ka meditatsiooniga - 99% inimestest ei viitsi reaalselt kriitilist perioodi (ca 3 kuud) ära istuda ning ütlevad, et see on jama. Samas on üle maailma miljoneid inimesi, kes on sellest kasu saanud. Kui kasvõi otsida Googlist märksõna MBSR (Mindfulness Based Stress Reduction) põhjal kliinilisi uuringuid, võib leida palju infot selle kohta, kuidas teadlikkuse arendamine omab otsest mõju stressi vähenemisele. Kõik probleemid ju algavad meie peast - me mõtleme asju välja ning siis reageerime nendele. Viimane näide oli mu sõbraga, kes läks paanikahäiretega tavapsühholoogi juurde, kes soovitas talle meditatsiooni.

Kui me magame, ei ole meil ju probleeme. Miks? Sest me ei mõtle nende peale sel ajal. Kui me oskaksime ka ärkvelolles valida mitte mõelda, vaid vajadusel tegutseda, oleksid meie probleemid palju väiksemad. Mõtlemine ei lahenda mitte midagi - vaja on tegutseda. Mõtlemine aga sellest, kui halvasti kõik on, halvab ka meie tegutsemise.

See on "nõiaring" - me ei saa sellest enne välja kui oleme midagi oma mõtlemises muutnud. Samas ei saa mõtlemist niisama muuta - meie teadvus töötab harjumuslikult.

Et täpsemalt mõista seda nõiaringi, soovitan tellida Sisekosmose esilehelt TASUTA meditasioonikursus.
05. märts 18:30 Marek kirjutas:
Seni kuni, inimene liigitab kõike heaks ja halvaks, kui keegi väidab teisiti, on kohe häda ja õigustamine.
Kui sa tõesti mediteerid ja saavutad meelte vabaduse , kaob sul igasugune vajadus õigustada ja julged enda sisse sügavuti vaadata.
Tarkus tuleb siis kui me enam ei taha targad olla, see on kõigega, enne tühjenda, et saaks uuele teed anda.
Kõik mis on kergelt ja TASUTA, ei ole PÜSIV.
Kergelt ja TASUTA ongi nõiaring, seda on aastatuhandeid pakutud inimestele. Kristlus toodi ka nii massidesse aga kas on õnn saabunud.
Mõelgem natuke laiemalt, vabaduse saavutab inimene siis kui ta on mõjutustest vaba ja TEGUTSEB oma peaga.
05. märts 18:35 Kristjan P. kirjutas:
Tundub, et Marek ise mediteerib kõvasti, sest tal on küll üsna suur tõestamise vajadus siin praegu :)
05. märts 18:35 Kaido Pajumaa kirjutas:
@Marek

Jah, olen sinuga 100% nõus. Aitäh heade mõtete eest ...
05. märts 19:00 Malle kirjutas:
Üks eluparadokse on see, et kõik tegelevad vaimsusega, see on nagu moetrend. Alguses räägitakse, ole oma eluperemees, ole oma elu teejuht.
Kui julged seda siis ka olla ja julged omada väga isiklikku arvamust asjadest, mis enda ja maailmaga toimub, ongi konflikt.
Minu töökohas, on loosung, OLGE KÕIK LOOVAD, oh jestas, kui sa seda ka julged olla, sa võid olla loov ainult selliselt nagu ülemus sulle ütleb, muidu tekib konflikt ja solvumine.
Tingimused on hävitavad, see ongi lõks kuhu meie loovus, isiklik arusaam ja muu vajalik hävineb.
Kuulake rohkem oma südant kõiges, mis ühele on hea, ei ole seda teisele ühti.
05. märts 23:56 Ingrid kirjutas:
Üks ilusama pilte.

Sinu raamatule võiks ka natuke värvi lisada.....
06. märts 10:00 Janne kirjutas:
Me oleme kõik ühesugused aga erinevaks muudab meid see, et kõigil on erinev tee jõuda sinna kuhu me kõik TAHAME jõuda. See ongi lõppkokkuvõttes kaunis ja teeb teekonna põnevaks. Kuula ja märka teisi aga jää endaks, eluvõlu kaob, kui me liigselt matkime, võrdleme, surume ennast teistele peale ja üritame kõigest kasu lõigata.
Kasu tuleb varem või hiljem, mida rohkem me selle järele jookseme, seda kiiremini see eest ära jookseb.
06. märts 21:37 Lauri kirjutas:
Kes soovib silmaringi laiendada antud teemal, soovitan lugeda Jiddu Krishnamunti raamatuid. Kes pühendas ennast vaimsusele ja pidas loenguid 90ne aastaseni st. oma surmani.
07. märts 09:01 Kristiina kirjutas:
Tavapsühholoogias ongi rõhk sõnal SOOVITAMA.rnEndast lugupidav psühholoog ei käsi midagi ega suru ühtki meetotit peale, ega välista ühtki teistsugust meetotit.rnAlati otsitakse alternatiive, mediteerimine on endaga arupidamine, kiires ühiskonnas peame endaga vähe nõu ja sellest palju stressi.rnKui inimene leiab enda jaoks meelerahu, raamatut lugedes, vannis vedeledes, üksinda looduses jalutades või lihtsalt olles ja see toimib. Ongi kõik hästi, peaasi, et see toimib inimese enda jaoks. Tavapsühholoogias leiab psühholoog koos inimesega lahenduse, eelkõige kuulates inimese enda mõtteid, kuidas endaga toime tulla.rnMingeid peale surumisi ega kuldreegleid pole olemas, kui inimene tunnetab, et talle surutakse midagi peale, tekitab see vastuolu ja võib tekkida hoopis palju paha inimesele endale.rnKa soovitusega tuleb olla ettevaatlik, inimesed on erinevad.rnTavapsühholoogias on väga kindlad nõustamisreeglid.
11. märts 10:29 Heli kirjutas:
Vaimne ja positiivne olemine on saanud jah moetrendiks- kätteõpitud mõttekonstruktsioonides elamine, käibetõdedele tagant kiitmine, suured võltsnaeratused ei viita just suurele sisemisele arengule. Ma ei tea ühtegi hirmudeta inimest, hirmu täielik puudumine võib viia kergesti ennasthävitavale käitumisele. Just surmahirm takistab sind pea ees tundmatus kohas vette hüppamast, paneb sind tunnetama oma piire ja neid sammhaaval edasi nihutama. Ei ole ainust ja ühest teed või elueesmärki, on palju võimalusi ja valikuid. Mis juhtub lapsega, kes mängib imeliselt klaverit ja kelle vanemad sunnivad teda päeval ja ööl harjutama? Talle muutub sageli klaver vastikuks. Siinse toreda seltskonna suurim hirm on hirm negatiivsuse ees:)
11. märts 20:56 Krissu kirjutas:
Kuidagi liiga palju tundub, et pööratakse tähelepanu spetsiaalselt millegi tegemisele, st. et püütakse läbi mingi tegevuse ühe koma teise asja/olekuni jõuda. rnÄkki tasuks lihtsalt silmad avada ja vaadata enda ümber ning märgata positiivseid asju enda elus. Kui nende kõrval märkamegi negatiivset, siis aru saada, et me ei mõistaks eluilmaski positiivset, kui poleks võrdlust negatiivsega. rnMe võime ju mediteerida iga päev 30 min. ja arvata, et saavutame sellega oma hingerahu või me võime ka selle 30 minutit pühendada elu tõelisusele ehk siis elada ja nautida seda, et tegelikult pole meil ju häda midagi. Kas Te olete mõelnud nt sellele, et miks mitte kunagi keegi ei hakka mediteerima, kui tal näiteks diagnoositakse surmatõbi? rnNeed inimesed, peale seda, kui on haigusega leppinud, ei hakka teps mitte mediteerima, vaid suhtlevad lähedastega, viivad ellu oma unistusi ja võtavad igast päevast maksimumi. Peale seda on toimunud ka palju imelisi tervenemisi. rnOleks aeg hakata lõpuks elama, mitte tegeleda elama hakkamise planeerimisega.rnMinge õue, hingake värsket õhku ja saagem lõpuks aru, et õnn on olla terve, elada maal, kus pole looduskatastroofe, omada perekonda, nautida soolist võrdsust, nautida täiskõhutunnet jne. rnHeaoluühiskonna üks suuri vigasid ongi see, et hakatakse otsima probleeme seal, kus neid tegelikult pole. Siis leiutatakse meetodid, kuidas olematute probleemidega võidelda ja kritiseeritakse kõiki, kes kaasa haliseda ei viitsi. Palun mitte segi ajada kaasahalisemist ja kaastunnet:)rnSoovin kõigile rohkem usku iseendasse ja loodusesse!rn
13. märts 10:19 ... kirjutas:
You are good when you are fully awake in your speech,rnYet you are not evil when you sleep while your tongue staggers without purpose.rnAnd even stumbling speech may strengthen a weak tongue.rnrnrnYou are good when you walk to your goal firmly and with bold steps.rnYet you are not evil when you go thither limping.rnEven those who limp go not backward. But you who are strong and swift, see that you do not limp before the lame, deeming it kindness.rnrnrnYou are good in countless ways, and you are not evil when you are not good,rnYou are only loitering and sluggard.rnPity that the stags cannot teach swiftness to the turtles.rnrnKahlil Gibran
14. märts 17:38 Anu kirjutas:
Mulle meeldib üks lugu, mida soovin siin jagada.rnPühamees tegi raagunud okstest ristikujulise sümboli. Küsis pühendunutelt, mida te näete, kõik vastasid: \"risti\", üks jättis vastamata, pühamees pärima, aga mida sina näed, too vastas: \"ma näen raagunud oksi...\"rnTihti aitab meid elus see, kui me hakkame nimetame asju õigete nimedega.rn
14. märts 20:35 Anneli kirjutas:
Aitäh, Kaido, et jagad - oma mõtteid, arusaamu, teadmisi, taipamisi. Olen nende abil endast tükk maad teadlikumaks saanud. Ja meditatsioonist on mulle kasu olnud. Polegi ju oluline, kas näen risti või raagus oksi, peamine on see, kas ma muudan oma olemasoluga, oma mõtetega Maailma paremaks või halvemaks. Naeratagem :)
15. märts 12:56 Anu kirjutas:
Üllatan ennast samuti, et asun siin oma lugu lahti seletama aga kuidagi pigem spontaalne. rnTegelikult selle looga tahtsin just tähelepanu pöörata sellele, et kui näeme asju vahest sellistena nagu tõeliselt on, teebki meele rõõmsaks. Sa eristud lõpuks sellest stamp arusaamistest, sundmõtetest, kuidas ASJAD PEAVAD KÄIMA, et jõuda sinna ja sinna.rnErinevad vahendid on alati teretulnud, kui need ellu saabuvad või neid teadlikult otsime. Me kõik vajame vahendeid, kuid vahendid ei tohiks saada eesmärgiks omaette, sellega kaotame TÕELISE EESMÄRGI.rnKui meile lükatakse kark alla ja meil pole piisavalt hingejõudu seda lõpuks ära tõugata siis võime arvama hakata, et loomulik kõnnak ongi karguga. Kuigi võiks juba ammu iseseisvalt kepselda. Seda nimetatakse moodsas ühiskonnas õpitud abituseks. Keegi peab meid koguaeg päästma ja päästjaks on ikka tihti meie vabas turumajanduses ikka need, kes näevad turul nõuet.rnKaastunne on parim mida saame üksteisele anda, sest kõige kaunim tee on meie enda valitud tee. Olgu sellel teel siis libedust, käänakuid,armastust, pettumusi, nuttu, naeru, kõikke, mida meie hing arenemiseks vajab aga hing vajab kõikki vahendeid, et lõpuks olla nii tugev ja vaba kõigest ebaolulisest.rnÜlimalt positiivsed inimesed ajab see jutt muidugi tagajalgadele aga mul endal on küll vahest selline tunne, et vahel pühiks kellegi silmist roosamanna vahu ja ütleks: TERE SIIN ON REAALNE MAAILM, SEE ON PÄIKE, SEE ON MUST MULD, NEED ON KARGED HOMMIKUD, MIDA SAAME RÕÕMUS TERVITADA. No nii, nüüd läks küll pikaks.rnrn
16. märts 23:55 krissu kirjutas:
Olen Anuga 100% nõus. Me mõtleme endile tihtilugu välja meetodeid, kuidas maailma paremini või paremas valguses näha ja seeläbi ENNAST hästi tunda. Kõige lihtsam oleks lihtsalt avada silmad ja vaadata ja mis kõige tähtsam - AKTSEPTEERIDA. Meil pole võimalik Maailma muuta, me saame muuta ainult oma mõtlemist ja suhtumist sellesse. Paljud inimesed jäävadki kahjuks pelgalt mõtlemisse kinni ja siis kujutavad oma peas ette, et ma olen hästi positiivne ja teen sellega Maailmale head. Loomulikult võib seda endale lõpmatuseni ette kujutada ja siiralt sellesse uskuda või võib reaalselt midagi teiste heaks ära teha. Maailmas on palju füüsilist või materiaalset või hingelist abi vajavaid inimesi. Minge nende juurde ja aidake neid - päriselt, mitte mentaalselt ainult. Kui vaadata suure algustähega Inimeste lugusid, näiteks naisterahvast, kes lisaks oma lastele jagab hellust ja armastust ka lastekodust võetutele, siis temal küll pole aega tegeleda miski hookus-pookuse või surrramurraga. Ta teeb lastele süüa, peseb pesu, loeb muinasjuttu jmt. See on tõeline Maailma aitamine. Ja uskuge mind, et tal ei tule mõttessegi tegeleda pool tundi oma kuplialuse korrastamisega läbi meditatsiooni. See luksus on neile, kes oma vaba aega ei sisusta millegi muu, kui enese ego rahuldamisega. Loomulikult leidub ka erandeid ja ma ei taha solvata neid inimesi, kes jagavad abi nii reaalselt kui ka mediteerivad, kuid neid inimesi on reaalses elus väga vähe kahjuks. Kaastundlikkus on isikuomadus, mida ei saa spetsiaalselt tekitada isegi mitte mediteerides. See kas on või seda pole...
02. aprill 17:32 Kristina kirjutas:
Mulle ka vahel tundub, et tänapäeva inimesed räägivad kui teevad midagi reaalselt ära.

Mis puutub enda sisse vaatamisse, siis vahel on see raske... Ja vahel on keeruline jagada oma tundeid lähedase inimesega/sõbraga, kellega satud konflikti... Öelda, et mind haavas see, et sa käitusid sel korral nii. Loomulikult tuleb teisi inimesi austada sellisena nagu nad on, aga keegi meist ei ole ka mõtetelugeja. Minu jaoks on saanud oluliseks end avada, olla suurem kui minu ego, mis vahel tahab mind kartma panna inimesi ja olukordasid.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):