Eluga rahus elamine ei tähenda kõigega asjatut leppimist.

Meelerahu »

[16. november 2014 | Kirjutas: Kaido | 13463 korda loetud | kokku kommentaare: 0]

Ma ei ole Sisekosmosesse täpselt 3 aastat kirjutanud (vahepeal tahtsin selle juba täiesti sulgeda), aga üleeile tekkis tunne, et tahaksin. Ma ei oleks iial uskunud, et kunagi niimoodi jälle tunnen, aga näedsiis – see juhtus siiski. Põnev!

Vaatasin kõike, mida Sisekosmos alates 2008. aastast endasse kogunud on ja kerge nostalgia tuli peale. Nii palju toredaid mälestusi, nii palju ehedaid emotsioone – nii positiivseid kui negatiivseid. Sisekosmos on ühe inimese teekond iseendale lähemale. Mitte kuhugi kohale jõudmine, vaid sammukene lähemale lihtsalt.

Mõtlesin siis eile, mis võiks olla täna – 3 aastat pärast vaikust ja 9 aastat pärast algust Sisekosmose sõnum, selle moto. Kunagi sai Sisekosmos alguse sellest, kuidas oma mõttejõuga oma eesmärke saavutada ning unistusi ellu viia. Facebookis ringi jalutades märkan, et täna on nii mõnigi tolle aegne sõber ikka veel juurte juurde jäänud – nad räägivad ikka sellest, kuidas läbi positiivse mõtlemise oma unistuste elu endale luua. See on väga hea, usun, et paljud saavad sellest kasu.

Mis oleks aga siis Sisekosmose moto täna? Jõudsin kahe mõtteni – “Sa oled juba täiuslik” ja “Ela eluga rahus”.

“Sa oled juba täiuslik”

Kahtlemata on see sügavam teema, millest võib-olla kunagi viitsin pikemalt kirjutada, aga lühidalt öelduna toimub enese täiuslikkuse avastamine selle kaudu, kuidas märkame, et oma normaalses olemises ei ole meil mitte midagi viga. Me võime endale küll mõttes igasuguseid vigu juurde mõelda (samuti võivad seda teha teised inimesed), aga tegelikkuses oleme täiuslikud just sellisena nagu oleme. Mitte kellegi arvates (sh iseenda arvates) ja mitte millegi või kellegagi end võrreldes, vaid oma olemuses. Ja leides kontakti selle olemusliku tasandiga iseendas, leiame hetkega ka rahu.

“Ela eluga rahus”

Leides hetkeks rahu jõuamegi teise printsiibi juurde, mille kohaselt ei ole võimalik vist kunagi oma eluga täielikult rahul olla, küll aga võime sellega rahus olla. Eluga rahus olemine tähendab nende asjade nimel pingutamist, mis on pingutamist väärt, ja nende asjadega leppimist, mille nimel ei ole mõtet pingutada. Kuidas aga neid kahte siis eristada?

Nagu budistid ütlevad, ei peaks inimesed olema ei optimistid ega ka pessimistid, vaid hoopis realistid. Me peaksime õppima nägema maailma nii, nagu see tegelikult on. Suurtel unistustel ja eesmärkidel pole viga midagi, aga kas nende poole püüdlemine toob meile rohkem rõõmu või kurvastust? See ongi näiteks üheks valikukriteeriumiks. Ja mida me loodame lõppeesmärgi saavutamisest – kas lõplikku rahulolu? Kas kellelgi on see päriselt õnnestunud? Kas me teame ühte päriselt edukat ja õnnelikku inimest, kes on oma saavutuste kaudu rahu leidnud?

Ei, mitte sellist, kes väidab, et ta on kõik saavutanud ja ta on seetõttu nüüd püsivalt õnnelik, sest tal pole enam midagi tahta, vaid sellist, kes päriselt ongi oma eluga täiesti rahul. Jah, äkki kuskil on, aga mina pole ühtegi nende aastate jooksul kohanud. Välise “olen õnnelik” kihi alt kipub lähemal suhtlemisel alati välja tulema see külg, mis ikkagi ei ole rahul, mis paneb inimest jätkuvalt pingutama ja õnnetu olema. Olen seda lihtsalt nii palju kohanud, mistõttu julgengi öelda, et inimeseks olemine kätkeb paratamatult eneses ka teatud koguses rahulolematust.

Seetõttu võiks äkki proovida teistsugust lähenemist – mitte loota, et ühel hetkel on kõik nii, nagu soovin, mistõttu võin kõigega rahul olla, vaid püsida rohkem kontaktis praeguse hetkega, pingutada mõõdukalt ja eelkõige inspiratsioonist (mitte ängist) lähtuvalt, aga samal ajal õppida aktsepteerima tänast elu sellisena nagu see hetkel just on. Ja seda isegi juhul, kui see ei ole täiuslik.

Ka ebatäiuslikud eluolukorrad võimaldavad püsida sisemises rahus. Seda on võimalik treenida. See ei tähenda muidugi, et peaks püssi põõsasse viskama ja ei võiks enam olukorra muutmise nimel tegutseda, vaid see on uutmoodi tegutsemine – tegutsemine läbi praeguse hetke (elu) aktsepteerimise ja sellega rahus (mitte rahul) püsimise.