Eneseareng »

Kuidas kaotada oma mina?
[24. august 2010 | Kirjutas: Kaido | 7987 korda loetud | kokku kommentaare: 7]

Vau! Kui ma isegi seda pealkirja vaatan, tekitab see kõhedust. Kuidas kaotada "mina"? Mis siis üldse alles jääb, kui mina kaduma läheb?

Kes on "mina"?
Enne kui sellise teemaga edasi minna, peaksime vist defineerima "mina". Teeme kiiresti ühe katse. Võta üks minut aega ning mõtle, mis oleks esimene vastus, kui keegi paluks sul vastata küsimusele "Kes ma olen?"

Lihtne küsimus ju. Kuid kas sellele on ka lihtne vastata? Proovi ...

Sa võid öelda, et sa oled naine või mees...
Kuid nüüd sa identifitseerid ennast oma füüsilise keha tunnuste kaudu. Sa ju ei ole need tunnused. Sa isegi ütled ehk mõnikord, et see on mu keha, või et mul on oma kehast kahju. Liiatigi veel, võta oma keha otsast, vii teise toa nurka ning vaata seda keha ja küsi, kas sa oled nüüd seal teises toa nurgas? Ei ole ju, sa oled ikka siin, ja vaatad siit oma keha.

Sa võid öelda, et sa oled Kalle või Malle ...
Oot-oot! Nüüd identifitseerid sa ennast oma nime kaudu. Kas sa oled oma nimi? Ei, see on sinu nimi. Kelle nimi siis? Stopp! Ära vaata peeglisse, sealt vaatab sulle vastu see keha, mille sa eelmises punktis juba välistasid.

Sa võid öelda, et sa oled "mina" kui isiksus.
Nüüd identifitseerid sa end oma aastakümnete jooksul loodud uskumuste kaudu, missugune inimene sa oled. Sa võid öelda, et sa oled arhitekt, ilus, rikas, meeldiv jms meelitused, mida me enda kohta võime välja mõelda. Aga sa ju saad selge mõistusega aru, et need on "sildid", mille sa endale külge hetkel kleebid. Sa ei ole ju arhitekt. See on sinu amet. Sa ei ole ju ilus. Sinu füüsiline keha paistab lihtsalt mõnedele inimestele atraktiivne. Mõnele kindlasti aga ka neutraalne, ja mõnele isegi kole.

Kes sinu mõtteid ja tunneb sinu tundeid?
Me ei jõudnudki eelmises punktis õige vastuseni, kes sa siis oled. Kõik aspektid mille kaudu sa püüad ennast tavapäraselt identifitseerida, ei vasta kogemuslikult lähenedes tegelikule sellele küsimusele.

Proovime siis teise külje pealt ...

Pane silmad kinni ja meenuta, mida sa tegid täna kell 9.00 hommikul. See peaks lihtne olema, see oli ju vähem kui 12h tagasi. Meenutasid? Nüüd meenuta, mida sa tegid üleeile kell 21.00 õhtul. Ja nüüd mine mõttes New Yorki Vabadussamba juurde. Vaata seda. Tehtud?

Kui sa selle testi läbi tegid, märkasid sa, et sa navigeerisid oma peas teatud piltidega - sa vaatasid pilte oma peas. Nüüd küsi endalt: "Kes vaatas neid pilte?". Sa ju saad aru, et sina ei ole pildid. On pildid, ja oled sina, kes neid pilte vaatab. Enam sa ei saa öelda, et sa oled sinu füüsiline keha - sa ju ei kasutanud oma silmi selleks. Aga kes siis vaatas? Nüüd tunneta, kuidas sinu istumise all on tool või diivan. Kas sa oled see tunne, või tunned sa seda tunnet? Kes siis tunneb?

Kes vaatab sinu mõtteid, ja kes tunneb sinu tundeid?

Siit algavad kõik meie probleemid
Oskad sa nimetada oma elus mõnda probleemi, mis ei ole seotud sõnadega: mina, minu, mind, minult, minule, minuga, minuta jne ...

Näiteks see on "minu" oma. Või, kuidas ta sai seda "minule" teha? Või, kas ta tõesti julges selle "minult" ära võtta? Ma arvan, et näiteid ei ole rohkem vaja, et mõista, et kõik meie probleemid saavad alguse sellest, me kogeme oma maailma "mina"-st lähtuvalt.

Näiteks on sul käekell, mis maksab 100 000 krooni. Jah, see on tõeliselt kallis käekell. Kujuta ette, et see kukub sul kogemata maha ja läheb katki. Missugune on sinu reaktsioon? Sa võid olla kurb ja vihane,eks?

Nüüd kujuta ette, et 100 000 krooni maksev käekell on sinu tuttaval. Te olete koos, ja nüüd kukub tema käekell maha ja läheb katki. Missugune on sinu reaktsioon? Misasja, ei olegi enam kurb ja vihane? Ehk hakkad hoopis loengut pidama, et ei tasu asjadesse klammerduda. Kuid tegemist on ju sama kellaga - väärtusliku ning tõesti hinnalisega. Ühel juhul on sul selle purunemisest kahju, teisel juhul aga mitte. Miks siis? Kas võib olla, et mängu tuleb, et esimesel juhul on see "minu" kell. Aga teisel juhul ei ole see "minu" kell, mistõttu on sul sellest kellast ükskõik.

Ja nüüd jõuame miljoni dollari küsimuseni: Kuidas me saame kõik oma probleemid tekitada ellu "mina"-st lähtuvalt, kui me ei suuda seda "mina" isegi defineerida?

Mind ei ole olemas
Kui ma ei suuda ennast defineerida, järelikult ei ole mind ka olemas. Kõik, mille peale ma saan kindel olla, on see, et mul on keha, identiteet, mõtted, hirmud, emotsioonid, tundmused, aistingud, instinktid jms. Aga kuhu jääb mina? Kuhu jääb see, kellele kõik need nähtused kuuluvad?

Kui ma ei suuda ennast defineerida, ei tohiks minu elus olla ka ühtegi probleemi. Kuna kõik probleemid saavad alguse "mina" tunnetamisest, kuid me ei suuda seda "mina" defineerida, siis järelikult loome me kogu viletsuse ja mure oma ellu tuginedes millelegi, mida ei ole olemas. Kui hullumeelne peab aga üks inimene olema, et ta midagi sellist teeks? Miks peaks üks terve mõistusega inimene mõtlema välja mingi "mina" ja siis hoidma sellest nii kõvasti kinni, et tulgu või veeuputus, kuid tema oma "minast" ei loobu. Kuid kui keegi palub tal iseendale vastata, kes ta, siis siinjuures jääb ta jänni. Aga oma "minast" ta ikkagi ei loobu. On olemas või mitte, olgu või virtuaalsel kujul, see on "minu" "mina" ja lool on lõpp.

Kuidas kaotada "mina"
Ei, lugu lõppeb alles nüüd. Proovi üks päev elada ilma "minata". Unusta ära kõik oma mured, mis tekivad sulle sellest, et keegi ütles "mulle" halvasti; et keegi püüab "mind" petta; et keegi "mind" ei armasta; et "minul" ei ole raha, et seda "endale" lubada; ja veel miljon muret, mis tekivad sellest, et me mõtleme "mina" välja. Jälgi teisi inimesi ja püüa nende jaoks olemas olla. Kui keegi ütleb sulle halvasti, siis jälgi teksti, mida öeldi, mitte ära mõtle, et sellega püüti kindlasti "minule" haiget teha. Kui sõidad autoga ja keegi sõidab sulle ette, siis ära vihasta ta peale, sest ei ole ju "mina", kellele ta ette sõitis. Sinu jaoks oli ainukene reaalne ja kogemuslik fakt see, et toimus ette sõitmine. Probleemiks muutub see aga siis, kui sa mõtled, et see kuradi ahv sõitis "mulle" ette, raisk ...

Kas sinu elus on mõni probleem, mis kaoks kohe, kui sa oskaksid kaotada "mina"?

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Soovid alustada enesearenguga?
Mugavalt saad seda teha siin

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
24. august 20:30 Kaie kirjutas:
Väga imelik värk, kuid proovin ära teha:D , väga tore jutt!:D
24. august 20:58 E. kirjutas:
Naljakas, olin ise just selle küsimuse juures kuna tundsin, et olin aastaid keegi kes ma tegelikult polnud. Lihtsalt tundsin, et see EI OLE mina. Mind häiris see tunne, kuid samas ma ei teadnud ka kes ma siis tegelikult olen? Milleks suuteline? Milliste väärtustega? Korraga oli kõik nii segane ja rahutu tunne - aga väga tugev tunne. Ma kaotasin iseenda! Ja ma sain sellest aru - nüüd tajun igapäevaselt, et minu tegelik mina see nö õige mina on vähehaaval end väljendamas. Aga kas ma kunagi aastate pärast ei tunne seda sama, et olen end taas kaotanud?
Kas inimene üldse saabki kunagi teada, kes ta tegelikult on? Kusjuures sattusin ka ise raskusesse sellele lihtsale küsimusel vastamisel, eriti just praegusel ajal, kus olen iseenda otsingul. Ja krt sest aru saab, milline on minu tegelik mina, kas see mida ma arvan või hoopis see, mis avaldub minust alateadlikult? See on keeruline teema, aga sellesse teemasse võiks rohkem süüvida.
24. august 21:21 Liina kirjutas:
Päris palju probleeme kaoks ära :)
25. august 00:37 külastaja kirjutas:
Ma ütlesin vastuseks automaatselt:inimene:)
25. august 07:12 Kaido Pajumaa kirjutas:
Külastaja!

Mida sa selle "inimese" all täpsemalt mõtled? ;)

Kaido
25. august 09:42 külastaja kirjutas:
No lihtsalt tuligi kohe selline mõte, et inimene. Lihtsalt inimene (mitte näiteks putukas, lind või loom või asi või ese, inimene otseses tähenduses:))
Muidugi, kui edasi mõtlema hakkasin, siis ikka see "mina ise" - see inimene:DDD
30. august 23:23 Lune kirjutas:
Minu esimene mõte oli: mina olen armastus:)
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):