Eneseareng »

Kui sa ei ole motiveeritud, ei ole sind olemas
[28. november 2013 | Kirjutas: Kaido | 10827 korda loetud | kokku kommentaare: 8]

Motivatsioon on meie elujõud. Kui meil ei ole motivatsiooni, võime sama hästi ka ära surra, sest meie siin olemisest ei ole enam tegelikult väga palju kasu.

Lugedes inimeste kommentaare motivatsiooni puudutavatele artiklitele, võib märgata, kui üheselt (ja samas kitsalt) tavapäraselt motivatsiooni käsitletakse. Motivatsioonina käsitletakse miskit, mille pärast midagi tehakse. Kui ma teen tööd palga pärast, siis selle lähenemise järgi on minu motivaatoriks palk. Kui teen midagi kiituse pärast, on minu motivaatoriks kiitus. Ja kui teen midagi hirmu pärast (kui ei tee, lastakse näiteks töölt lahti), on minu motivaatoriks hirm.

Tegelikkus on aga see, et välised nähtused võivad meid küll liikuma panna, aga sellel pole mingit pistmist motivatsiooniga. Motivatsioon on tunne meie sees, et tahan seda teha. Alati, kui teeme midagi välise mõjul, ei ole me motiveeritud, vaid manipuleeritud. Selle illustreerimiseks mõtiskle nelja olukorra üle:

Olukord 1

Sul on kiire päev ja palju asjatoimetusi, kui sinu juurde tuleb täiesti võõras mees ja ütleb sulle: “Siit 200 meetri kaugusel on üks R-Kiosk. Mul on kõva šokolaadiisu, aga ma ise ei viitsi minna. Äkki lähed tood mulle ise!”.

Kuidas sa reageerid? Kas tõused püsti ja lähed, või saadaksid ta pikema jututa minema? Tõenäoliselt ei lase sa end suvalistel tüüpidel lihtsalt käsutada, mistõttu jätad sa minemata. Sul puudub motivatsioon.

Olukord 2

Sinu juurde tuleb sama mees samas olukorras ja ütleb sulle: “Siit 200 meetri kaugusel on üks R-Kiosk. Mul on kõva šokolaadiisu, aga ma ise ei viitsi minna. Äkki lähed tood mulle ise? Ma annan sulle selleks 500 eurot, ülejäänud raha võid endale jätta”.

Kuidas sa nüüd reageerid? Kas sa jätkuvalt ei viitsi end liigutada või leiaksid isegi kiirel ajal need 15 minutit, et jalutuskäik 500 euro eest ette võtta? Tõenäoliselt me kõik läheksime, eks? Miks sa lähed? Sest sa soovid saada raha.

Olukord 3

Sinu juurde tuleb sama mees ja tal on kaasas kolm “kantpead”. Ta ütleb sulle: “Siit 200 meetri kaugusel on üks R-Kiosk. Mul on kõva šokolaadiisu, aga ma ise ei viitsi minna. Mine ja too mulle šokolaad. Kui sa ei lähe, võtame sul väikese sõrme kaasasolevate hekikääridega maha”

Eeldades, et nad on usutavad, siis kuidas sa reageerid? Kas võtaksid selle jalutuskäigu ette? Suure tõenäosusega jah, sest keegi meist ei taha ühest sõrmest ilma jääda. Miks sa lähed? Sest sa kardad, sul on hirm.

Olukord 4

Sulle helistab parim sõber, keda sa ei ole 10 aastat näinud. Ta ütleb sulle, et satub korraks linna ja vägev oleks üle pika aja kohtuda ning juttu puhuda. Te lepite tunni aja pärast kohtumise kokku.

Nüüd meenub sulle, et lapsepõlves istusite sageli ja unistasite ilusast elust. Selle kõige kõrvale pugisite kahepeale ära tahvli šokolaadi. “Mis oleks, kui ma hüppaks 200 meetri kaugusel olevast R-Kioskist läbi ja võtaks šokolaadi meie vestluse kõrvale?”, tekib sul mõte.

Kas sa viitsiksid minna? Kas keegi maksaks sulle selle eest? Või hoopiski hirmutab sind? Ei, sa läheksid selle pärast, et tunned end hästi. Sind motiveerib tunne.

Motivatsioon ümbermõtestatud

Nendest neljast olukorrast oleme motiveeritud ainult viimasel juhul. Esimesel juhul puudub nii motivatsioon kui manipulatsioon. Teisel ja kolmandal juhul manipuleeritakse meie käitumisega - me küll ei viitsi minna, aga raha ja hirm panevad meid tegutsema. Motivatsioon tuleb aga mängu ainult viimasel juhul, sest olukord tekitab meis tunde, et TAHAME seda teha.

Kõik olukorrad, kus teeme midagi pelgalt millegi saamise nimel, on tehtud ilma motivatsioonita. Me oleme nendes olukordades nagu eeslid pildil, kes porgandi järel jooksevad. Me loodame oma porgandi kätte saada, kuid ei teadvusta, et juba üsna varsti pannakse kepi otsa uus porgand, mida jahtima hakata.

Sõltumata, kas sa oled ärijuht, arst, kunstnik, kirjanik, vabatahtlik, turvamees või raamatupidaja, sa oled motiveeritud ainult juhul, kui sa tunned, et sa tahad teha seda, mida sa parajasti teed. Samas näitas hiljutine GALLUPI uuring, et ainult 16% eestlastest on motiveeritud ja pühendunud - nad on entusiastlikud selle üle, mida teevad. Vastukaaluks tunneb 64% eestlastest, et teevad tööd vaid nii palju, et palk välja teenida, ja 20% töötavad teadlikult juba oma tööandjale vastu.

Selline pilt on murettekitav, aga ka paradoksaalne. Murettekitav kindlasti tööandjatele, sest alamotiveeritud töötajad kulutavad otseselt firma raha. Paradoksaalne aga seetõttu, et need 84% alamotiveeritud eestlastest raiskavad lihtsalt oma elu ära. Me töötame ju kuni 40 aastat oma elust ja kuni 75% oma ärkveloleku ajast. See on kogu meie elu kõige elujõulisem ja ilusam aeg (vahemikus 25-65 eluaastat). Kas tõesti soovivad need 84 inimest sajast mäletada seda aega kui üht mõttetut ajaraiskamist, mis sai veedetud ainult seepärast, et palka oli vaja teenida (või veel hullem kellelegi teadlikult vastu töötades).

Jah, palka on vaja teenida, aga see ei muuda olematuks fakti, et juhul, kui sa teenid ilma igasuguse entusiasmita 40 aastat lihtsalt palka, siis 80 aastaselt hakkad sa mõtlema, kui mõttetu elu sul tegelikult oli, sest tegid päevast päeva ning aastast aastasse midagi, mille eest sa peale palga mitte midagi muud ei saanud. Sa tegelikult ei soovinud seda teha, aga pidid tegema, sest palka oli vaja teenida. Sa olid sundolukorras, sest kui sa ei oleks piisavalt pingutanud, oleks sind lihtsalt vallandatud. Vaata nüüd endale otsa, ja küsi, mis eristab sind sellises olukorras pildil olevast eeslist?

Kui sa ei ole motiveeritud, ei ole sind olemas

See väide kõlab üleolevalt, aga kuni sa teed asju ilma entusiasmita, kulutad sa oma elu. Isegi, kui sa tunned, et sinu praegune töö ei ole sinu jaoks ideaalne, siis leia üles mingid muud tegurid elus või tööl, mis siiski sulle sära silma tooksid. Kui sa ei ole motiveeritud töö juures, siis ehk leiad midagi töö kõrval, mis sinus entusiasmi tekitab. Kui sinu töö tundub sulle mõttetu, siis ehk võimaldab see näiteks midagi muud elus korda saata, mis sinu jaoks oluline on. Ole motiveeritud hobikunstnik, või kirjanik, või pokkerimängija, või lugude jutustaja, või surfar, või lapsevanem. Ükskõik, missuguse tähenduse sa enda elule annad, olgu sellel sügavam tähendus kui lihtsalt, et pean seda tegema. Toogu see sulle sära silmi ja hea enesetunde sinu sisse, sest hea enesetunne sütitab meis häid ideid ja loob vägevaid tulemusi.

Motivatsioon on elujõud meie sees, mis voogab meist läbi ja kannab meid edasi. Kuni me arvame, et oleme motiveeritud ainult millegi välise nimel, oleme tegelikult lõksus. Me ei ole vabad, sest me ei saa sisemist rahulolu ja naudingut sellest, mida teeme. Motivatsioon kannab meid läbi raskuste ja sageli kõrgemale, kui ise arvatagi oskame. Et see aga saaks juhtuda, tuleb langetada teadlik otsus - ma luban endal olla motiveeritud tegemaks seda, mida ma just praegu teen. Olgu selleks sinu igapäevane töö, sinu hobid või vanema kohustused - tunne, et see on oluline, mida sa teed, see muudab sinu enda ja teiste inimeste elu paremaks, ja see toob sära silmi sulle endale ja nendele, kellele see korda läheb. Miks sa peaksid seda tegema? Sest juhul, kui sa ei ole motiveeritud, ei ole sind tegelikult olemas. Sa vajud üha sügavamale elu mõttetusse, kuni ükskord saabub lõpp. Ja lõpus võid sa endalt ootamatult küsida: "Aga mis siis, kui ma elasin kogu oma elu valesti?". Ja seda meist mitte keegi tõenäoliselt ei soovi.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
29. november 17:49 ;) kirjutas:
Kui ma ei mõtle, ei ole mind olemas. Ma tean, kuidas see kõlab aga mõtted loovad ju meie reaalsuse... Tuleb tuttav ette? :)

Tühjagi see nii toimib!

Inspiratsioon ja innustus tulevad minu seest. Motivatsioon on nagu präänik, kui ära teen, siis antakse präänik, kui mitte, siis mitte.
29. november 22:02 Fantaasia vili kirjutas:
See on fantaasia vili, kui ma usun, et mul on võimalik 65-aastaselt pensionile jääda. Hetkel olen selleni alles poolel teel, kuid kujutad sa ette, milline oli minu imestus kui käisin swedbangas konsultatsioonil ja sain teada, et suure tõenäosusega pean töötama surmani. Inimene teisel pool suhtles minuga kui inimene ja seletas ausalt ära, et me liigume Ameerikalikku suunda ja see tähendab, et kui mul teatud eaks sääste ja varasid ei ole, siis tuleb mul leppida väga väikese sissetulekuga. Mina ei harjuta ennast mõttega, et saan ühel päeval pensionile. Inimesed, kes seda minu vanuses teevad, käivad ilmselt roosade prillidega ringi...
29. november 23:25 Hillar kirjutas:
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Nii kirjutas 1966 aastal Artur Alliksaar.
Mõelda praegu pensionist või selle sammastest!
Selleks ajaks on kõik teisiti.Milleks ennast
vaevata tulevikuga.Elame siin ja praegu
Päikest !
30. november 13:18 to Hillar kirjutas:
Sul on õigus. Milleks kujutada ette, et peame töötama 40 aastat ja siis hakkame meenutama, kuidas me raiskasime ära oma elu ühe ilusaima aja. Puudulik kohalolu praeguses hetkes. Meenutab varasemat aega ja ideoloogiat, kus samuti unistati ja sooviti, et ühel hetkel tulevikus saab iga inimene võtta poest seda, mida vajab. Kõik me teame, et niisuguse ideoloogiaga liit kukkus kokku.
30. november 13:47 Anna kirjutas:
Motivatsioon ei ole parim sõna kirjeldamaks seda, mida autor püüab öelda aga sellest ei ole midagi. Küsimuse "mis mind motiveerib?" võib ümber sõnastada "mis põhjusel ma teen seda, mida sa praegu teen?". Mõte on iseenesest ilus - teha seda, mida ma praegu teen hästi, innustatult, tiivustatult, entusiasmiga. Hea põhjus midagi ise ära teha on sisemine ja põletav huvi.

Paraku muutub igas töökohas elu ja nagu elus ikka, avaldub kõik võimalikke põhjuseid, miks me midagi teeme. Kord võib ühe asja ära tegemine olla auasi, teine kord miski, mis on tüütu aga tuleb ära teha ja nii edasi. Ma olen kindel, et pea igas ametis väljendub elu oma mitmekesisuses ja ainulaadsuses.

Peas on hea luua teooriaid ja kirjutada raamatuid, kuidas ühte või teist asja võiks või peaks tegema, kuid elu mitmetahulise ja värvikireva olemuse eest me ära ei jookse. Parem on enda vastu aus olla. Nii lihtsam ka vahel igav tegevus teha viisil ehk teisiti ja jääb ära laskumine mõtetutesse analüüsidesse.
07. august 09:29 seesama kirjutas:
"... Me loodame oma porgandi kätte saada, kuid ei teadvusta, et juba üsna varsti pannakse kepi otsa uus porgand, mida jahtima hakata..."

Kes konkreetselt ei teadvusta?
20. august 16:01 seesama kirjutas:
Küsimus oli mõeldud autorile. Lugedes artiklit jääb mulje, et mina kui lugeja ".. ei teadvusta et juba üsna varsti pannakse kepi otsa uus porgand, mida jahtima hakata..." Niisugune üldistus viitab, et mina kui lugeja teadvustan lause sisu, kuid ei märka seda kui vormi. Kas autor tunneb oma lugejat läbi ja lõhki? :)
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Eesti presidendi perekonnanimi / kaslane:
Naeratame :)