Suhted »

Ma olin täna oma naisega õel
[16. oktoober 2017 | Kirjutas: Kaido | 705 korda loetud | kokku kommentaare: 2]

Ma olin täna oma naisega õel. Ma küll vabandasin pärast, aga see ei tee halba uuesti heaks.

Lugesin hiljuti raamatut sellest, kuidas me alateadlikul tasandil tõmbame oma ellu just need inimesed, kes meie lapsepõlvehaavu kõige paremini ravida aitavad. Loomulikult on siin ka selline vaimne vaade, et hinged lepivad kokku, kes ja kuidas siin Maal mingeid rolle mängib, aga jätan hetkel selle perspektiivi kõrvale. Pigem on mul täna küsimus, miks ma oma naisega õel olin, kui tegelikult ta seda ära ei teeninud?

Tegelikult ei olnudki ma mitte niivõrd õel, aga sarkastiline. Pritsisin mürki, kui tegelikult oleksin võinud jääda armastusse. Aga ei suutnud. Miks siis? Mis koht minus tundis vajadust öelda asju, mis mind häirivad, kuigi armastan seda inimest ja tean, et tema armastab mind. Oli see siis nüüd see lapsepõlvehaav, mis on vaja terveks ravida?

Kõige kummalisem on, et juba sarkastilisi kommentaare tehes teadsin ju, et ta saab haiget. Loomulikult hoian ma piiri – tunnen juba teda ju ja tean, kus läheb piir. Ei taha ju suurt tüli tekitada, aga täielikult loobuda ka ei suutnud.

Usutavasti teeb tema mõnikord mulle samamoodi. Ei, ta ei ole sarkastiline, temal on omad viisid, et mulle haiget teha. Kindlasti vähem kui mul. Tundub, et ta ei ole nii katki kui mina.

Läksin siis koeraga välja jalutama ja hakkasin analüüsima, miks olin ikkagi niimoodi siis öelnud. Ei, tegelt vist hakkasin sellele mõtlema alles siis, kui tagasi tulin. Juba enne koeraga jalutama minemist oli väike intsident, mis mind ärritas. Hoidsin seda kuni tagasi tulekuni endas ja mõtlesin, et olen maru vaimne ja jätan selle kõik sinnapaika, aga nagu Elul kombeks – tulin tagasi ja see keeras ainult peale. Juhtus järgmine intsident, mis vajutas täpselt samasse kohta nagu enne. Ja siis ei suutnud enam. Ütlesin välja! Ei olnud hea, pigem oli halb, sest teadsin, et see on tühine asi ja see kuulubki tema juurde. Kõige selle väikese asja juures on muidu ta ju nii täiuslik. Armastan teda. Aga tegin ikkagi talle haiget.

Olen 10 aastat varsti enese arendamisega tegelenud, aga libastun sellistes tühistes olukordades. Järelikult pole ma eriti kuhugi jõudnud. Rääkida siis inimestest, kes alles esimesi samme enese jälgimisel ja arendamisel teevad.

Aga siiski, mis on see koht, mis meid niimoodi käivitab? Oli see minu mehelik turvatunne, mis sai pihta? Ei, tegelikult oli see hoopiski minu mingisugune lapsepõlveuskumus, mis ütles, et asjad peavad olema nii ja tema peaks käituma nii.

Aga ilmselgelt on see vale! Mitte keegi ei pea olema nii ja mitte midagi ei pea olema täpselt nii. See on vaid minu perspektiiv. Nüüd, 30 minutit hiljem, näen seda hästi. Aga siis, kui emotsioon aktiivne oli, nägin seda ka, aga mis kasu sellest oli. Ikka tegin haiget. 

Loodan, et millalgi oskan siiski end peatada ka vahetult. Mitte peatada end tundmast, vaid peatada end haiget tegemast. Nagu Dalai Laama on öelnud: Kui sa ei suuda kogu aeg teistele head teha, siis püüa vältida vähemalt haiget tegemast. Täna see mul küll ei õnnestunud. Õnneks on mul palju võimalusi veel ees. Aitäh sulle, kullake.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
24. oktoober 13:00 Katrin kirjutas:
Hei Kaido! Mis on selle raamatu nimi, mida artikli alguses kirjeldad sõnadega : kuidas me alateadlikul tasandil tõmbame oma ellu just need inimesed, kes meie lapsepõlvehaavu kõige paremini ravida aitavad?
25. oktoober 11:24 Kaido kirjutas:
Hei Katrin!

Raamat on "Teekond soovitud armastuseni". Leiad selle siit:
https://www.rahvaraamat.ee/p/teekond-soovitud-armastuseni/37326/et?isbn=9789949469444
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):