Suhted »

9 asja, mida iga mees armastusest ja suhetest teadma peaks
[10. märts 2014 | Kirjutas: Kaido | 36731 korda loetud | kokku kommentaare: 12]

Erinevatel inimestel on elus erinevad õppetunnid. Aastaid arvasin, et minu kõige suuremaks õppetunniks on majanduslik edu. Ma „võitlesin“ selle nimel 10 aastat, proovides kõikvõimalikke viise mõistmaks, kuidas raha teha. Nende õppetundide käigus olen kogenud nii tippe kui põhju, olen üle elanud päris valusa pankroti, aga lõpuks ka ära õppinud peamised raha teenimise printsiibid. Nüüd on mul raha, aga tuleb välja, et loodus tõepoolest tühja kohta ei salli. Nähes, et rahaga mind enam õnge ei võta, viskas elu mulle uue väljakutse - isiklik elu.

Aastaid ei pööranud ma sellele eluvaldkonnale üldse tähelepanu, mille tulemusena see osa minu elus ka lagunes. Sel hetkel tundus loomulikult, et asi ei ole minus, ja läksin eluga edasi. „Teise klassi“ minnes võtsin kaasa kõik õppetükid, mille „esimeses klassis“ tegemata olin jätnud, sest olin hakanud mõistma, missugune oli olnud minu panus abielu lagunemisse. Aga nagu öeldud, loodus juba tühja kohta ei salli.

Tuli välja, et teises klassis ei piisanud enam esimese klassi tarkusest, sest siin oodati minult juba palju enamat. Mida täpselt, ei ole mulle veel tänaseni päris selge (ehk mõistan seda kolmandas klassis), aga on vähemalt üheksa asja, mille ma teise klassi lõpuks selgeks sain, ja mida soovitan meeles pidada kõikidel meestel, sõltumata, kas oled esimeses, kolmandas või kaheksandas klassis.

1) Kuula oma Õpetajat

Öeldakse, et kõik inimesed, kes meie ellu satuvad, on meie Õpetajad. Õpetajaks võib olla sinu sõber, aga ka sinu vaenlane, sinu praegune abikaasa, aga ka sinu esimene armastus noorusest. Kõik inimesed, kes meie elus mingit rolli etendavad, tulevad siia oma sõnumiga.

Kõige valusamad, aga ka kõige olulisemad õppetunnid saame inimestelt, kellele kõige lähemal oleme. Üldjuhul on nendeks elukaaslased, kelle juures varem või hiljem kõik meie kaitsemüürid langevad, ja elukaaslased kohtuvad meie tõelise olemusega – inimesega, kes ei pea enam kandma maski, vaid ta on selline, nagu ta tegelikult on.

Mõnikord juhtub, et kõik läheb hästi – te avastate peale maskide langemist, et sobitegi ideaalselt. Tihti läheb aga hoopis nii, et inimene, keda sa maski taga kohtad, ei ole see, kellesse sa armusid. Ja mis veelgi hullem, ta väidab ka sind olevat keegi, kes sa enda arvates ei ole. Just siin algab õppetöö.

Kindlasti ei saa me omaks võtta kõike, mida teine inimene meie kohta räägib, küll aga tasub ta ära kuulata ja sellest omad järeldused teha (ehk isegi midagi omaks võtta). Lõppkokkuvõttes on ta ju siiski meie Õpetaja – ta tuli meile sõnumit tooma.

Ideaalis jäämegi oma õpetajat kuulama – me püüame tema sõnumitega kohaneda ja seeläbi ennast vormida (see kõlab vägivaldselt, aga tegelikult peame vormima ainult oma ego). Kahjuks ei ela me aga ideaalses maailmas, mistõttu võime ühel hetkel sellest kõigest väsida ja soovime lihtsalt „iseendaks“ jääda. 

Tõenäoliselt ei saa me iial lõpuni teada, kus asub Tõde – kas probleem on meie Õpetajates või meis endis. Kuulata tasub Õpetajaid aga igal juhul. Isegi, kui hetkel nende sõnumid absurdsena tunduvad, on see siiski ainult meie taju. Kui me päriselt kasvada soovime, tasub Õpetajate õpetussõnad meelde jätta ja erinevates olukordades ise kontrollida, kas tema väited ka seal paika peavad.

2) Kodutöödest osa võtta on normaalne
Me kõik õpime lapsepõlves ära mehe ja naised rollid. Nagu eespool öeldud, arvasin ma pikalt, et mehe rolliks ongi olla mees (piisab sellest, et sul on seal „midagi“) ja koju raha tuua. Kõik muu oli justkui naise vastutusel.

Täna saan aru, kui palju ma olin selle arvamusega eksinud. Täna tunnen, et sellisel viisil naiste ja meeste töid eristada on ohtlik, sest paljud naised teevad igapäevaselt ka sellised asju, nagu oleks nendel ka see asi seal (loe: toovad raha koju). Seega usun, et mehena kodutöödest aktiivselt osa võtta (nõude pesemine, köögis abiks olemine koristamine jms) ei röövi meilt mehelikkust, vaid pigem annab seda juurde.

3) Käest kinni hoida on normaalne
Ma ei tea, kust minusse selline arusaamine juurdunud oli, aga mulle oli alati tundunud, et käest kinni jalutamine (või avalikult musitamine) ei ole eriti popp. Oli selleks siis soov näidata, et ma olen ikka veel „vaba“ või lihtsalt hirm liigse sidumise ja õrnutsemise ees, aga ma ei tundnud end kunagi kindlalt, kui mõne naisega käest kinni avalikus kohas jalutasime või kohvikus musitasime.

Täna tunnen, et tegelikult on kellegi välja valimine ja temale pühendumine isegi nauditav. Üks minu õpetajatest küsis kunagi otse, kas ühe inimesega lähedaseks saada ja talle täielikult pühenduda tõesti ahvatlevana ei tundu? Sel hetkel jäin küll vastuse võlgu, aga otsustasin siiski proovida. Ja ennäe imet, käest kinni jalutamine ja avalikus kohvikus musitamine hakkas mulle ajas isegi meeldima ja turvatunnet ning naudingut pakkuda.

4) Armastust avaldada on normaalne
Kõik teavad nalja, et mehed avaldavad armastust üks kord altari ees, ja naine peaks mõistma, et kuni mees ei ole vastupidist väitnud, kehtib seniöeldu. Muidugi on see nali, aga paljude naiste jaoks on see valus nali elust enesest.

Armastuse avaldamine on ka minu jaoks raske. Tuleb tunnistada, et isegi armastuse tundmine oli raske, rääkimata selle väljaütlemisest. Siiski olen ajas hakanud seda rohkem tegema, isegi, kui see alguses ebaturvaline ja võõras oli. Miks?

Ma ei tea, miks? Ehk on see seotud eneseväärtustamise ja mingite sisemiste hirmudega, aga kellelegi armastuse avaldamine on mulle alati tundunud kellegi saja protsendilise usaldamise ja temaga lõplikult enese sidumisena (loe selle kohta lähemalt siin). Lastele on armastuse avaldamine väga lihtne, sest neid saan ju alati 100% usaldada - nad armastavad mind isana tingimusteta (loe selle kohta lähemalt siin). Kas ma aga saan „võõrast“ inimest 100% usaldada? Kas ma saan täielikult kindel olla, et kui avan ja kingin talle oma südame, ei sülita ta ühel päeval selle peale?

Pikka aega ei suutnud ma mitte kedagi nii palju usaldada, et talle armastust avaldada (vähemalt siiralt mitte). Viimased kaks aastat õpetasid mulle armastuse kohta aga palju uut – lihtsalt sellised inimesed jõudsid minu ellu, kes kannatlikult mulle armastusest, usaldusest ja pühendumisest rääkisid. Ma jäingi neid uskuma ja hakkasin ajas seda katsetama. 

Esimesed kogemused olid tegelikult väga positiivsed – ma tundsin, kuidas mul on kellegagi siin maailmas mingi salaliit, millest mitte keegi teine ei tea, ja mul on keegi, keda saan 100% usaldada. Siiski, kuna olin selles kõiges algaja, tundsin end alguses turvalisemalt, kui kirja või lühisõnumite kaudu armastust avaldasin. Aja möödudes muutusin aga julgemaks ja üritasin üha enam seda kallimale ka kõrva sosistada või talle lihtsalt meelde tuletada, kui kallis ta mulle on.

Täna on mul kahjuks selle kõige suhtes aga vastuolulised tunded. Mul oli olnud õigus – ma ei saa mitte kedagi peale oma laste 100% usaldada, sest me võime oma südame avada, aga me ei ole kunagi kaitstud selle eest, et lõpuks ikkagi haiget saame. Eks tulevik näitab, mida mul selles osas veel õppida on.

5) Emotsioone tunda on normaalne
Ehk on selle õppetunni põhjuseks minu nooruspõlv, kus meeste juures eelkõige nende macholikkust hinnati, aga minusse oli tugevalt juurdunud arusaamine, et mehel ei tohi emotsioone ja tundeid olla. Ma usun, et ma ei ole ainuke, kes niimoodi tunneb, sest paljud mehed on üles kasvanud egiidi all „Mehed ei nuta, vaid on tugevad“.

Siiski, kuidas saaksin ma leida kontakti oma õrnema poolega ja näidata seda välja kaaslasele, kui ma olen pidanud 30 aastat oma tundeid vaos hoidma? Usun, et just see on peamiseks põhjuseks, miks ühel tantsuõhtul, kus soojendusringis osalejatel erinevaid emotsionaalseid seisundeid imiteerida paluti, suutsid naised kogu tunnetespektri läbi nutu ja naeru välja tuua, aga Eesti meestel ainult suu 20 kraadi võrra üles-alla liikus. Me isegi ei tea sageli, mida tunneme, rääkimata siis selle väljendamisest.

Täna tean, et mul on ka mehena emotsioonid olemas ja nende väljendamine on täiesti normaalne. Me ei pea kogu aeg macholikult tugevad olema, vaid võime ka mõnikord vaimustuda ja solvuda, aga kindlasti ka armastada ning selle kaotamisest haiget saada. Nüüd tean, et mehed võivad isegi nutta.

6) Mõnikord võib naisega nõus olla ka lihtsalt seepärast, et ta naine on
Öeldakse ju, et naised on Veenuselt ja mehed on Marsilt. Just seetõttu meil mõnikord üksteist nii raske mõista ongi. Küsimus ei ole selles, et veenuslased või marsslased halvad oleksid, vaid nendel on lihtsalt täiesti erinev Tõde. Mis ühe jaoks normaalne on, võib teise täiesti hulluks ajada, ja vastupidi. Seepärast õppisin mõnikord ka lihtsalt vait olema ja leppima sellega, et naisi ei olegi võimalik alati mõista.

Tõuke selleks sain David Deida raamatust „Tõelise mehe tee“, mis vähemalt minu jaoks mehelikkuse mõistet oluliselt laiendas. Deida räägib selles raamatus põnevalt sellest, kuidas naine panebki oma emotsioonidega meest proovile, et testida viimase sisemist tasakaalu ja tugevust. Päris lõpuni mulle see lähenemine selgeks vist siiski saanud ei ole, sest umbes 10 minutit pärast „sae“ käima tõmbamist lähen ikka veel kaitsesse ja küsisin segaduses: „Miks sa seda jälle teed?“.

7) Mitte keegi ei ole täiuslik. Isegi Eesti mees mitte.
Eesti mees olla ei ole kerge. Vaese rahvana peame naiste tähelepanu nimel ju rikaste itaallaste ja vanade soomlastega konkureerima. Seetõttu ongi mõnikord Eesti mehe enesehinnang kõrgem kui ta tegelikkuses välja kannab.

Kui ma kahekümnendates olin veendunud, et olen kõige targem, ilusam ja ihaldatum mees maailmas terves maailmas, siis kolmekümnendates hakkasin aru saama, et tegelikult on normaalseid mehi maailmas veel (mõned ehk isegi paremad kui mina). Seetõttu mõistsin ka lõpuks, et kui soovin kallimat enda kõrval hoida, pean lihtsalt rohkem pingutama.

Ükskord küsisin ühelt oma Õpetajalt otse, miks te, naised, meilt, meestelt, nii palju nõuate ja ootate? Ta jäi mõttesse ja ütles lõpuks midagi, mis mind sügavalt puudutas. Ta ütles, et ta sooviks enne vanaks saamist kasvõi mõnikord end tõelise naise ja „kuningannana“ tunda. Ma ei tea, kas see soov on normaalne või mitte, aga see tegi igatahes mu südame soojaks. See oli lihtsalt midagi, mis tundus täiesti teostatav – muidugi võin oma kallimast imetleda ja tema jaoks olemas olla.

Püüdsin siis teda kuulata, tema nõudmisi ja vajadusi mõista, ning neid vähehaaval ka täita. Kahjuks ei saanud ma ka selles päris meistriks, sest alati oli ikka midagi puudu. Ma tegin nii palju kui oskasin, sest lihtsalt rohkem ei osanud. Mitte keegi ei ole meist ju täiuslik. Isegi Eesti mees mitte.

8) Armastusel on mitu keelt. Tunne oma Õpetaja armastuse keelt.
Eelmise aasta suvel võtsin nõuks koos Õpetajaga PREP paarisuhte koolitusele minna (vt lähemalt siin). Kahekümnendates ei oleks ma millelegi nii elementaarsele aega ja raha raisanud, kuid kuna olin otsustanud paremaks meheks saada (ja selle üheks väljundiks tundus olevat kaaslase soovide ja vajadustega arvestada), andsingi oma nõusoleku.

Sain sellelt koolituselt kaks väga kasulikku teadmist:
1) Isegi, kui me anname endast parima, et kellelegi midagi selgitada, võib ta kuulda hoopis midagi muud kui see, mida omast arust ütleme. Seepärast õpetati seal väga kasulikku „kuulaja-kõneleja“ tehnikat, kus üks räägib oma loo ära, ja teine ainult peegeldab (kordab oma sõnadega) talle seda tagasi. See tagab, et kuulaja saaks asjadest täpselt niimoodi aru, nagu kõneleja seda mõtles.

2) Armastusel on mitu keelt – uuri välja, mis on sinu õpetaja lemmikkeel:

a) Tunnustamine – ühele väljendub armastus läbi tunnustamise ja imetluse;
b) Aeg – teisele võib armastus tähendada aga hoopis temale pühendatud aega;
c) Kingitused – kolmandale meeldib saada kingitusi. Kingid õpetajale uue auto, ja ta teab, et sa armastad teda;
d) Teened – mõnikord soovivad inimesed, et nende jaoks midagi tehakse. Kui teed igal hommikul õpetajale tassi kohvi, võib ta kindel olla, et ikka veel armastad teda;
e) Füüsiline lähedus – paljudele õpetajatele meeldib aga lihtsalt sinu lähedal olla. Ta ei vaja imetlust, aega, kingitusi ega ka teeneid – mine lihtsalt kallista teda, ja ongi kõik jälle korras.

Mida tähendab armastus sinu jaoks? Mida peaks sinu õpetaja tegema sulle, et saaksid kindel olla, et ta sind armastab? Oled sa sellest temaga kunagi rääkinud? Või kas sa üldse tead, mida sa ise pead tegema, et ta saaks sinu armastuses kindel olla?

Üheks minu väljakutseks on olnud näiteks füüsiline lähedus. Nooremana ei osanud ma seda üldse pakkuda, sest ma ei olnud lihtsalt seda „ära õppinud“. Viimasel paaril aastal hakkasin seda aga rohkem harjutama ja saingi vist ajas paremaks. Nagu eespool kirjutasin, julgesin nüüd isegi õpetajaga käest kinni jalutada ja teda avalikult suudelda. Kahjuks ei saanud ma ka selles vist piisavalt heaks.

9) Sinu kõrval elab mitu naist
Üks põnev teadmine, mis hiljuti minuni jõudis, oli naisarhetüübid (ja ka meesarhetüübid). Nagu eespool juttu oli, ajavad naised mehi ikka mõnikord päris segadusse – me lihtsalt ei saa aru, kuidas saab ühes naises nii palju erinevaid ootusi ja nõudmisi olla? Kui sellele küsimusele aga läbi naisarhetüüpide läheneda, hakkab pilt selginema.

Mees, tea, et sinu kõrval ei ela mitte üks naine, vaid neli. Esiteks on sinu kõrval kuninganna, kellele meeldib mõnikord „muskleid“ ja tugevust näidata. Ta võib sind kamandada, sulle nõudmisi esitada ja tihti ka oma õigust taga ajada (mis sulle täiesti ebaloogiline tundub). Anna talle see võimalus, sest juba üsna pea võib kuninganna sinu enda silmade all rõõmsameelseks tüdrukuks muutuda.

Rõõmsameelset tüdrukut näed hetkedel, kui oma naisele lilli või kingitusi tood. Ta võib ringi hüpata nagu õnnelik mullikas siin videos, sest ta lihtsalt unustab ära, et alles mõni hetk varem oli ta kuninganna olnud. Rõõmsameelse tüdrukuga on lihtne, sest üldjuhul ei nõua ta midagi, vaid ootab ainult, et koos temaga rõõmustaksid.

Ainult rõõmustamisest aga elus ei piisa. Just seepärast näitavad tõelised naised mõnikord eneses ka ennastunustavat kokka ja imekspandavat perenaist. Kui su naine sulle sinu lemmikrooga valmistab või sind koos temaga maja koristama kutsub, siis tea, et kätte on jõudnud perenaise aeg. Tunnusta teda selle eest, sest see amet ei ole kerge, eriti tänapäevamaailmas, kus paljud kuningannad endale koristajad muretsenud on ja mehed igal õhtul kaubanduskeskusest valmistoitu toovad.

Seega hinda seda, kui sinu õpetajal killukenegi perenaiselikkust säilinud on, sest ta teeb seda ainult armastusest sinu vastu. Ja kui sa oled piisavalt mees, ja kiidadki teda kõige selle eest, võib õhtul sind auhind oodata: sinu perenaisest õpetaja muundub peale tulede kustumist ja laste uinumist tõeliseks armastajaks.

Kõik naised soovivad aeg-ajalt armastajad olla, aga tihtilugu ei anta nendele seda võimalust - mehed tahavad ju peale kõhutäit lihtsalt enda „koormast“ lahti saada ja ära magama jääda. Aga kas see on siis tasu selle eest, et sinu kõrval üheaegselt neli naist on, kes sind kõik koos teenivad? Mees, mõtle, kui palju aega ja raha kuluks sellele, kui sa peaksid oma naise kõrval kolme armukest pidama? Seega, kui su naine oskab olla nii kuninganna, rõõmsameelne tüdruk, perenaine ja ka armastaja, oled sa maailma kõige õnnelikum mees. Hinda seda!

Aitäh Sulle kõige eest, Õpetaja!

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
10. märts 10:41 Lija kirjutas:
Kaido, mida vanemaks ma saan, seda enam mõistan, et meie eesmärk ei ole paremaks saada mitte sellepärast, et teistele ( oma armastatule, ämmale, töökaaslastele)meeldida, vaid oma hingeigatsusele järgneda.Tagasi vaadatuna mõistan, et kõik, keda või mida ma olen armastanud,vihanud jne. õpetavad mind oma olemasolugagi.Hingeigatsusele järgnemine tähendabki suutlikkust armastada elu ja kõike, mis elu juurde kuulub(ka surma, kannatusi, muret, vaeva...).Võimet näha heas halba ja halvas head.
10. märts 10:53 Mannu kirjutas:
Aitäh veelkord, et kirjutad! Viimane punkt oli nii ilus, viimane lause tõi aga pisara silma.
Kõike head Sulle ja ilusat puhkust!
10. märts 13:20 Voldemar kirjutas:
väga hea lugemine...Ilusat puhkust Sulle!
10. märts 15:30 Eve kirjutas:
“Life isn't as serious as the mind makes it out to be.”

~ Eckhart Tolle
10. märts 19:45 Ingrid kirjutas:
Siit artiklist õhkub kibestumist naiste suhtes. Loomulikult on algul suur pauk ja tohutu valu. Elu näidete põhjal võib aga kindel olla, et millegi lõpp on alati uue ja parema algus.
Selle jutu järgi mõtlen, et minu mees on ikka kullatükk.
Suhtes peaks esikohal olema austus, nii tuleb ka kõik ülejäänu vajalik: vabadus, hoolimine, mõistmine...
11. märts 11:25 Kristi kirjutas:
Kõik on väga õige. Lihtsalt teooria ja praktika on kaks täiesti erinevat asja. Elu ei allu ühelegi teooriale. Elu on väga mitmetahuline ja etteaimatamatu mäng. Ja muud võimalust õppimiseks ja edasi arenemiseks ei olegi kui ainult mängida. Ja mängus tuleb ikka kaotusi ka ette. Aga see ei loe - kui oled midagi õppinud, siis see ei olegi päriselt kaotus :)
11. märts 13:15 Atu kirjutas:
http://www.holistika.ee/sundmused/452-instituudis-toimub-kuningas-sojamees-maag-ja-armastaja--mehelikkuse-nurgakivid
Ka mehes on neli meest :)
31. märts 03:36 Anita kirjutas:
appikene..nagu mullikas peaks hüppama kigituste peale.. :D :D Ja ainult peale kokandusjärgset kiidulaulu muutun armastajaks..mhmm..Mulle vist see mudel ei sobi kohe üleüldse.. Aga eks inimeste elud ongi väga erinevad ja kõigile oma.. ;)
01. aprill 07:50 lugeja kirjutas:
Ja seda kirjutab mees, kes pole kunagi osanud oma suhteid ja kaaslasi väärtustada. Naine ei lähe hea ja armastava mehe juurest ära. Eriti vastsündinud imikuga. Inimesed võiksid silmad lahti teha. Alati ei ole kõik nii nagu näidata tahetakse.
03. aprill 12:55 Kristiina Kallas kirjutas:
"Mul oli olnud õigus – ma ei saa mitte kedagi peale oma laste 100% usaldada, sest me võime oma südame avada, aga me ei ole kunagi kaitstud selle eest, et lõpuks ikkagi haiget saame." Anna kindlasti märku, kui vastused sellele dilemmale oled leidnud. Endal on 7 luhtunud kihlust minevikus ja viimased 10-aastat pole end tõsiselt enam sidunudki. Hirm haiget saada paneb mind juba varakult "põgenema", jätes maha kaose ja haavatud inimesed - teen rohkem teistele haiget sellega...
03. aprill 13:02 Kristiina Kallas kirjutas:
Keegi polegi siin väitnud, et tegu on ideaalse inimesega (loe Kaido Paljumaa) - ma arvan, et oleks üpriski naiivne nii oletada... Me kõik eksime ja õpime... Minus lausa tekitavad ebauskut inimesed, kes väidavad end juba "targalt sündinud olevat".
08. september 16:14 Leo kirjutas:
Väga hea lugemine,vägagi kaasahaarav, sisukas ja mis peamine, paljuski päris tõsi !
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):