[01. august 2012 | Kirjutas: Kaido | 30404 korda loetud | kokku kommentaare: 17]
On sul mõni mure, mis sind vaevab? Ma täpsustan, on sul mõni muremõte, mis sind vaevab?
Need kaks väidet on vormilt sarnased, aga sisult täiesti erinevad. Esimesel juhul oleks mure justkui midagi, mis asub sinust väljaspool ning sa oled selle suhtes abitu. Teisel juhul on aga mure midagi, mis asub sinu sees ning sinust endast sõltub, kas see mure on sinu jaoks olemas või mitte. Vaatame lähemalt.
Psühholoogiline valu ja kannatus tekib peas
Mõtle korraks oma mure peale. Nüüd ära mõtle. Mõtle uuesti ... ja nüüd jälle ära mõtle. Ei muutunud midagi, eks? Proovime siis intensiivsemalt.
Võta 20 minutit või 2 tundi, ja mõtle oma mure peale. Nüüd võta 20 minutit või 2 tundi, ja ära mõtle oma mure peale. Kas nüüd muutus midagi? Ei, eks?
Muidugi on see kõik väga primitiivselt esitatud, aga asja sisu on selles, et muretsemine ei lahenda mitte ühtegi muret või probleemi. Probleeme on võimalik lahendada ainult tegutsemise kaudu. Järelikult, kui sa saad probleemi lahendamiseks midagi ära teha, siis tee seda kohe, ja vabane sellest murest. Kuna sa aga ei ole seda probleemi seni ära lahendanud, võib olla, et sa oled selle suhtes võimetu - sa lihtsalt ei saa midagi selle suhtes ette võtta. No aga milleks siis muretseda selle üle, kui muretsemine ise ei muuda midagi, ja ka tegutseda hetkel võimalik ei ole? Kuna tegutseda võimalik ei ole, ja me teame, et muretsemine on meile kahjulik, tuleb välja, et me oleme sadistid - me tekitame endale psühholoogilist valu ja kannatust ise vabatahtlikult.
Nüüd võib sul tekkida tunne, et sa ei suuda niimoodi, sest sinu mure on nii suur ja tõsine. Vaatame seda siis teise nurga alt.
Teise inimese mure ei pane meid muretsema
Kusiganes sa praegu oled - tööl, kodus, kohvikus - , vaata enda ümber olevaid inimesi. Kas sa usud, et sa oled oma muredega unikaalses olukorras? Kas sa usud, et sinul üksinda on mured? Ometi ei ole sa nii isekas, ega arva, et sinul on kõige raskem elu. Ei, kõik need inimesed, kes sinu ümber on, elavad oma muredega, ja loodavad ka need ära lahendada.
Tee nüüd eksperiment mõne tuttava inimesega, kes sinu lähedal on. Küsi tema käest avatult mõne tema mure kohta. Ja jaga temaga oma muret. Ning nüüd vahetage oma mured ära - leppige kokku, et tema muretseb sinu mure pärast, ja sina muretsed tema mure pärast. Kas peale sellist vahetust on sinu enesetunne sama halb, nagu oma mure üle muretsedes?
Tõenäoliselt mitte. Kellegi teise mure, isegi kui see tundub sulle suurem ja raskem, ei tekita sulle nii suurt psühholoogilist valu ja kannatust. Ning sama tunneb tema. Kuna kummagi eluolukorras ei ole tegelikult midagi muutunud, siis mõlema mure on ikka veel olemas. Samuti mõeldakse mõlema mure peale jätkuvalt, aga see ei tekita enam nii palju valu. Miks? Sest sa ei usu teise inimese muredesse nii palju nagu enda omadesse.
Ilma sinuta ei ole sinu mõtetel jõudu
Lähme veel edasi. Leia enda ümber inimene, keda sa ei tunne. Ka temal on peatäis muresid. Kuidas sa nüüd tunned ennast, ilma et sa teaksid tema murede sisu? Sa võid kindel olla, et mured on olemas, aga sa ei tea neid ning ei usu üldse nendesse. Sa võid avastada, et kui sõbra muredega tegeledes, võis sul tekkida tema suhtes kaastunne, siis päris võõra inimese murede suhtes, mida sa isegi ei tea, ei teki sul üldse mingit emotsiooni. Sa oled muretsemisest vaba (siiski on ju mured olemas, mida ta enda peas kannab).
Ilma sinuta ei ole sinu mõtetel jõudu. Kuid meil kõikidel on võim ja võimalus oma mõtteid valida. Küsimus ei ole selles, et kellelgi on muresid rohkem või vähem, vaid selles, et keegi oskab oma mõtlemist / mitte-mõtlemist juhtida rohkem või vähem. Mida enam me usume enda poolt väljamõeldud mõtetesse ning kõikvõimalikesse elustsenaariumitesse, seda raskem meie elu on. Selle asemel, et mõelda kogu aeg oma muremõtetele, võiksime tasapisi hakata end harjutama mõtlema rõõmumõtetele. Mõte on mõte. See ei ole tegelikult midagi muud kui elektriimpulss ajus. Miks seda elektriimpulssi siis nii tõsiselt võtta?
Kas me peaksime siis muutuma köögiviljadeks, kes ei mõtle? Ei vastupidi, loobudes uskumast kõige jubedamatesse stsenaariumitesse muutume uuesti inimeseks. Hetkel oleme köögiviljad, kelle saatus sõltub kolmandatest isikutest - farmeritest (meie puhul siis mõttevormidest). Olles täielikult oma mõtete mõju all, kaotame ise ennast ära. Me olemegi oma mõtted. Tuleb positiivne mõte, naeratame. Tuleb hirmutav mõte, nutame.
Kuhu jääb aga teadlikkus? Mõtlemine on vajalik ning kasulik, aga ainult seni, kuni see meid teenib. Kui me hakkame oma emotsioonide ja käitumisega teenima mõtteid, oleme plindris. Kujuta ette, kui me ei teeniks ja orjaks ainult oma mõtteid, vaid ka teiste inimeste mõtteid. Mõte on ju mõte. Mõte sinu peas on oma vormilt täpselt samasugune elektriimpulss nagu mõte sinu sõbra või vaenlase peas. Ainuke erinevus on selles, et oma mõtteid usud sa valimatult, nende omi veel aga mitte.
Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist
|
Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Kursus
|
01. august 14:36 Martin kirjutas:
Jamh..olen ka päris palju mõtisklenud selle üle, et miks me justkui enda hädadest hoolime niivõrd ja samas kui mu kõrval oleval inimesel on ka häda, siis temahädad justkui nii korda ei lähe, kuivõrd enda omad..
Huvitav!
Tänud Kaido! |
01. august 15:31 arne kirjutas:
tegelikult on veel üks huvitav mõte. Kui mõelda mõne sellise muremõtte peale mis on juba möödas ja lahendatud, siis enamus muresid mis varem olid, siis need "mured" ajavad täna hoopis naeru peale ja saad aru et tookord oli see ikka tohutult ülepaisutaud. Miks see mure siis oli nii suur ja nüüd imepisike. Mure jäi ju ikka samaks. Lihtsalt on vaja asju lahendada, või siis võttagi tuleviku seisukohalt et järgmine aasta ma seda muret ju ei mäletagi (teismelise iga versus keskealise inimese elu, naiste mured versus meeste mured jne). Väljaarvatud muidugi väga suured mured, need mida ise väga mõjutada ei saa. |
01. august 17:55 Sirje kirjutas:
Jah, see teooria on küll kena, aga kuidas Sa ei muretse, kui Su laste isal on vähk. Tead küll, et muretsemine ei aita teda. Arvan siiski, et head soovimõtted, lihtsalt temale mõtlemine teda kuidagigi aitavad. Ega see enda rõõmumõtete mõtlemine antud olukorras parem ei ole, tundub kuidagi väga isekas. |
01. august 20:07 Sirje kirjutas:
Mõte on ka tegu, see loob seda maailma milles elame. Hea mõte teeb maailma paremaks.
Head teod algavadki headest mõtetest. |
01. august 23:36 Kaisa kirjutas:
Raske on midagi lisada, sisu oli väga väga hea ja arusaadav. Mul oli seda kerge mõista, kuna täna sain kogeda just seda, millest kirjutasid. Oli halb tunne kui mõte haaras ja imeliselt kerge kui mõtte lahti lasin.
Taas Aitäh Sulle Kaido! Sinu sõnumid on alati õigel ajal õiges kohas. |
02. august 01:24 Martin kirjutas:
Njaa, nii nagu Arne ütles, et võtta tuleviku seisukohalt asju, siis see on ka kindasti hea nipp, mis aitab elus asju kergemalt võtta.. |
02. august 13:20 T kirjutas:
Näiteks, istusin pargis ja ei tundunud, et oleks muresid, ja samas tundus, et maailm minu ümber oli seisma jäänud. Või siis oli asi niipidi, et hoopis minu enda tähelepanu ei jooksnud ringi probleeme otsides. Samas oli väga lihtne kohe teha midagi kasulikku. Kas see ongi selles suunas, mida siin seletada üritati? |
02. august 13:54 Niisama kirjutas:
Õigus!
Kas mõtted teenivad mind või mina mõtteid? Teisisõnu: "Kas mõte teenib kohalolu, olemist, praegust hetke või mina teenindan mõtet?"
See on päris suur samm ja tavaliselt toimub pikema pausi jooksul teadvustamine, et "oh issand, ma olen pool elu ainult oma mõtteid püüdnud saavutada ja ellu viia ja seetõttu elamist vältinud." |
02. august 22:55 kaja kirjutas:
NII lihtne see eluke olekski, et ära muretse ja kogu lugu... kuid kui HOOLID ja mures pole osaline sina üksi ja peale mõistuse kasutad elamiseks ka südant, empaatiatunnet ning muud inimlikku, siis... Vist peaks defineerima "muretsemise" mõiste esmalt... |
04. august 13:18 Tuuli kirjutas:
Hoolimine ei võrdu ju muretsemisega. Hoolimine väljendub tegudes, aga see artikkel räägib minu arusaamise järgi muremõtte enda peas mälumisest, mis ei aita kuidagi mure lahenemisele kaasa. Kas teine saab sellest näiteks tervemaks, kui sina oma peas tema pärast muretsed? Mine parem ja räägi temaga, küsi, kas sa saad kuidagi aidata, aga ära muretse. See oleks empaatia. |
05. august 21:11 * kirjutas:
Change no one. Change nothing. React to no one, react to nothing. Do not live in the past and do not, worry about the future. Stay in the eternal now, where all is well. After all you are me and I am you. There's no difference. Do not react to the world. Do not even react to your own body. Do not even react to your own thoughts. Learn to become the witness. Learn to be quiet.
~ Robert Adams ~ |
06. august 09:01 Viksatus kirjutas:
Täna hommikul viksatas ja jagan teiega.
Mõistus püüab seletada elu ja see seletus kogu elu jooksul muutub. On Inimesi, kellel on mentaalsus peatunud ehk siis mõistuslik seletamine elu olemuse ja mõtte kohta peatunud. See ei tähenda, et mõistust ei saaks aktiivselt ja praktiliselt igapäeva elus kasutada. Saab küll. Lihtsalt elu olemust ja mõtet ei saa mõistus seletada.
Elu olemusel ja mõttel ei olegi seletust. Elu toimub sellegi poolest edasi. See on ilmne kui mõistus lakkab seletamast ehk jääb vait. Niipea kui see toimub, on ilmne, et see seletus oli vaid ajutine. Fiktsioon. Mitte midagi püsivat ja päris. Mõistus muidugi seda seisukohta ei poolda, vaid asub enesekaitsele, tuues ja väites pooltõeseid argumente elu kohta. Tegelikult aga mõistuse taga ei ole mingit seletust elu kohta, välja arvatud elu kogemine ehk toimumine. See mis mõistuse taga on, saab ilmsiks kui mõistus vaikib.
E. Tollel ja teistel valgustunud inimestel on õigus. Elule ja kõiksusele ei ole seletust. See ei ole ka probleem. Elu toimub edasi, endiselt, jätkuvalt. Enne selle seletamatuse mõistmist toimub niinimetatud mõistuse seletuste otsimine, teooriate loomine ja nende kontrollimine. Loomulikult need ebaõnnestuvad. Mõistus on lihtsalt praktiline tööriist asjade maailmas, mida kasutab vormitu teadvus, mitte aga olemus, mis seletab elu.
Kuidas veenduda, et see jutt siin ei ole mõistuse teooria? Mina ei veena sind, sa teadvustad seda ise kui mõistus vaikib. |
07. august 13:07 Jah kirjutas:
Positiivse mõtlemisega ei tasu üle pingutada. Üks tuttav kirjutas selle kohta tabavalt: "... ta ei saanud öösel magada, sest ta mõtles terve öö positiivseid mõtteid..." |
16. august 18:52 Monika kirjutas:
Tere Eda!Monika siin,vist mäletad mind ekslejat?!Aga,sa andsid oma jagamisega mulle jõudu nagu mu enda psühholoog,kes küll Eestis,aga Tark inimene võib ka tavaline inimene olla!!!Mul on kellega ma nüüd jagan oma muret ja loodan,et ma jõuan õigele otsusele,mida ma tahan ja jõuan!Aga,tänud Eda!Sa oled väga tark ja õiglane!Ilusat kõike,mida ise soovid!Terv.M. |
12. oktoober 21:14 Kristi kirjutas:
Sur tänu möttetera yle.seda ma katsetan kindlasti homme.kergem hakkab kyll kul ma ei muretse.-Saan täiesti aru et muretsemine ei lahenda probleemi.päikelisi päevi sinu Ellu |
15. oktoober 13:35 Kats kirjutas:
Kas muretsemisse pole ikkagi sisse kodeeritud juba probleemile lahenduse otsimine? Kui inimese mõtted mingi probleemi kallal töötavad, siis ju mõeldaksegi ka läbi erinevaid võimalused, kuidas üht või teist asja lahendada. Kas ikka on olemas puhtakujulist muretsemist? |
27. november 14:32 kassid-tundras kirjutas:
Muretsemine on justkui haletsemine ja see on negatiivne energia ja teeb vaid olukorra hullemaks. Hoolimine on positiivne , see on toetus, kuidas asja paremini teha ja lahendada, jättes välja hala ehk eitused ja draama. Mõtisklemisel ja mõtlemisel on ka vahe, mõtisklemine on pigem filosoofiline lähenemine ja mõtlemine on ühe ja sama peas kedramine. Kui minna mõtlemiselt üle tunnetamisele, siis kuuleme südamehäält:) |
|
