Me istume tankis. Me ise ei tea seda, vaid ainult kogeme. Meile tundub, nagu kõik oleks okei, aga tegelikult oleme tankistid, kes kannatavad kuuma ja piina kogu aeg tänu sellele, et me lihtsalt ei ole aru saanud mis toimub.

Tank ja tankist
Kui sa veel sellest metafoorist aru ei saanud, siis tank oled sina ja tankist oled ka sina. Kõlab jaburalt, eks? Peabki kõlama, sest vastasel juhul puuduks ju mänguilu ning kõik tankistid oleksid ammu aru saanud, et neid on tanki lükatud.

Tankiks võib piltlikult nimetada meie keha, mille kaudu me igapäevaselt opereerime. Samamoodi nagu sõdurid opereerivad päris tankidega sõjatandril, opereerime meie - sõdalased - oma tankidega elumaastikul. On ju palju Tarku, kes meie kogemusi sõdalase teeks nimetavad. Näiteks Carlos Castaneda nimetas inimese elu just nii, mille eesmärk on saavutada laitmatu tegutsemine.

Niisiis, me oleme tankis. Probleem aga ei ilmne mitte sellest, et me oleme tankis, vaid sellest, et me ei tea, et me oleme tankis. Me arvame, et me oleme tankid, mitte tankistid.

Nii vähe kui sa tankidest tead, oskad sa siiski ette kujutada filmide põhjal, missugune üks tank seestpoolt välja näeb. See on kitsas kamber, kus ei ole kellelgi mugav olla. Nüüd kujuta ette, et sa poed sinna meeter korda meeter kambrisse sisse ning hakkad paisuma. Sa paisud nii kaua kuni seinad vastu tulevad, ja sa samastud tankiga. Sul kaob ära tunnetus, et sa oled tankis, ning see asendub tunnetusega, et sa oledki tank. Tere tulemast inimeste maailma.

Kogemused
Sõites tankiga viisil, et sa oled tankiga samastunud, ja teadvustamata, et sa oled tankis, mitte ei ole tank, toob kaasa ühe mure. Nimelt kõik "jama", mis tangitorust sisse kallatakse, tuleb alla neelata.

Nagu sõjatandril, nii tunduvad ka elumaastikul ringi luusivad tegelased olevat meie vaenlased. Me oleme ju tankid - järelikult peame me sõdima. Nii juhtubki meile tunduvat, nagu peaksime kõikide ümbritsevate inimeste suhtes ettevaatlikud, vaenulikud ning konkureerivad olema. Me ju ei tea iialgi, missuguste kavatsustega nad ringi liiguvad - ehk soovivad nad juba järgmisel hetkel Molotovi kokteili meile tankitorust sisse kallata.

Kuna me ei tea, et me oleme tankistid, võtame kõik torust tuleva lihtsalt vastu, ja reageerime sellele vastavalt. Kui sealt tuleb midagi head, näiteks maasikamoosi või keegi sosistab torusse "Sa oled ilus", lööme me "nurru". Kui aga keegi torusse sülitab või meile midagi vastumeelset ütleb, saame kohe haiget. Miks?

Me oleme reaktiivsed, sest me ei ole ikka veel aru saanud, et me oleme tanki kabiinis, mitte tank ise. Siiski, kuigi tankis on ruumi vähe, saame ikkagi enne torust tuleva saadetise vastuvõtmist sellele otsa vaadata ning objektiivselt hinnata, kuidas ja kas reageerida. Kui sealt tuleb maasikamoos või kompliment, on nurrumine täiesti normaalne. Kui aga keegi ongi sinna sülitanud või midagi sapist öelnud, ei pea me seda kõhklematult vastu võtma, vaid võime lihtsalt "prügiämbri" alla panna ning selle hiljem ülemise või alumise luugi kaudu tankist välja heita.

Ärka üles
Ärka üles! Meid kõiki on tanki pandud, aga me ei ole tankid. Me oleme tankistid, kes tanki juhivad. Kuni me samastame end tankiga, on kõik torust tulev meie valus "saatus". Kui me aga taipame, et see on lihtsalt toru, ja toru ei ole tankistiga ühendatud, võime naeratada nii torust tulevatele maasikatele kui ka tikritele.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas