See on külalisartikkel Kristo Kiviorgilt
Kristo on raamatu "Päikeseküla" autor, vaata siit

Olen mõelnud, et elu on kui hommikune ärkamine- kõigepealt oleme unes, siis kuuleme äratuskella, avame silmad, veidi aega oleme avatud silmil voodis pikali, siis tõuseme istukile. Ei taha esiti end kohe püsti ajada, lõpuks siiski teeme seda ning asume oma toimetuste manu- tegema asju, mida oleme tulnud tegema. Ehk lihtsustatult olen seni suutnud kaardistada nelja faasi elus, mis kõik on nagu matrjoškad üksteise sees, teineteisest sõltuvad.

Nende järjestus pole samuti kivisse raiutud:
1. Ebateadlikkus enne äratuskella helinat- puudub teadmine, kes me oleme, kus oleme ning mida ning milleks teeme/oleme.
2. Enesest teadlikuks saamise periood- on aeg kui me järk-järgult hakkame oma olemust mõistma, end tunnetama, muutume teadlikuks oma põhiolemusest. See on tarkuse kogumise periood, oleme kui käsnad. See on tegudeta teadlikkuse kasvatamise aste.
3. Teadlik olemine ja tegutsemine oma südametundest lähtuvalt, nii nagu tundub õige, mitte viisil, mis on kasulik. Kolmanda faasi üheks tipuks on ELU POSITSIOON. Viimane on minu jaoks olukord, kus meie südameasjad meil ka lahedalt ära elatuda lubavad.
4. Neljandat faasi võib nimetada elu krooniks. See on olemise seisund, mis on sõltumatu välistest teguritest, vabaduse tunne. Eesmärgiks on seisund.

Faaside kestvused on suhtelised, indiviidist endast sõltuvad. Allpool lühidalt minu kogemus.

1. FAAS: ÄRATUSKELL
Millegipärast tahtis elu, et ma temast varakult aimu hakkaksin saama. Olin väiksena pidevalt haige, oli tavaline, et mõnikord tuli haiglas kuid mööda saata. Oli selline karm 10-aastane periood, kus arstid oli minu parimateks sõpradeks. Nägin arstide võitlust, valu, inimeste kustumist, lootust ning lootusetust, ärkamist ja uinumist. Kogu eluspektrit.

Iga küsimus, mis tekib on kui omaette äratuskell. Mäletan väga selgesti seda hetke, kui esimene helin mu kõrvu kostus. Mäletan, et oli kevad, puud polnud veel igatahes lehte läinud. Istusin haigla koridoris otse rõdu kõrval, päike soojendas mind läbi suurte rõduklaaside. Olin mõtteis. Ja siis see tuli: „MIS MÕTE SEL KÕIGEL ON? SELLEL VÕITLUSEL, MIS ÜKSKORD NAGUNII KAOTUSEGA PEAB LÕPPEMA?“

See oli 1990-ndate keskpaigus. See küsimus tõukas mind edasi, sundis (enese)otsingutele, sundis igale poole vaatama. Kolm peamist õppetundi, mida enne äratuskella helinat sain, olid järgnevad:

1. Iga kord kui mul on raske, annab see raskus mulle hea õppetunni/ kogemuse homseks. Et see on millekski vajalik. Parim õpetaja on teadmatus, pimedus.
2. Valu sunnib meid liikvele, ta on tõukejõuks, et me liikuma saaksime. Muidu me ilmselt lihtsalt ei viitsiks seda teha.
3. Sain oskuse tunda rõõmu pisiasjadest. Kui oled lamanud kümmekond päeva liikumatult voodis ja lõpuks käima saad, siis tead kui suur rõõm see on! Pole midagi paremat kui võime liikuda, näha, katsuda ning tunda!

2. FAAS: KÄSNAKS OLEMINE
Intensiivne teadmiste kogumise periood. Loeme aktiivselt raamatuid, käime seminaridel, workshoppidel, treeningutel. Kuid valdavalt talitame oma mõistuse soovituste kohaselt. Südamehääl on olemas aga ta on liialt nõrk, et teda tõsiselt võtta. Edasiviivaks jõuks on ego- minu jaoks näiteks polnud vahet, mida ma tegin, peamine oli, et oleksin selles edukas. Kasutasin selleks kõiki vahendeid. Vahend on siin õige sõna, sest polnud harvad, kui ka kaasinimesed olid lihtsalt vahendid millegi saavutamisel. Egol on suur jõud ja temaga võib päris kaugele jõuda.

Aga mingil hetkel toimub muutus. Alguses on see pea et märkamatu.

Vaikselt, tasapisi hakkab huvi tegevuste vastu, mis enne meeldisid, kustuma, seda muidugi juhul, kui too ei ole see miski sinu jaoks. See on märkamine, et tegevus, millega seotud oled röövib sinult üha suuremal hulgal jõudu, kõvasti rohkem kui varem. Ühtäkki avastame, et oleme robotiks muutunud. Ei unistusi ega lendu elus, on vaid raske töö. Ei tahaks vaikselt kustuda...

Järgnevalt mõned märksõnad ja tähelepanekud:
1. Muutus on alanud, kui meil tekib kahtlus senises suunas, kui tõrkuma hakkame. Tekib mini-kriis, tunne, et tahaks ära aga kuhu, pole täpselt selge.
2. Toimub nihe väärtushinnangutes- see, mis oli enne esikohal võib üldse kaduda või langeb rivi lõppu.
3. Tuleb segadus, kuni sinnamaani, et me ei tea enam, mis meile meeldib ning mis mitte. Võtame paberi ja pliiatsi ning üritame leida selgust. Kuid... mitte miski ei saa sisemise tunde vastu. Võime paberile kirja panna plusse ja miinuseid, teha analüüse, mängida mõttes läbi erinevaid stsenaariume. Tulemus on see, et ühele reale saame hunniku plusse kui hea, kasulik on jätkata olemasolevaga, ja teisel real on tavaliselt vaid üks pluss, selle taga on TUNNE, et tahaks, süda ihkaks, tunne „JAH“. Kuid me pole selles veel veendunud ja natuke ei julge ka.
4. Need, kes seda kriisi varem ise pole läbi teinud, meid ei mõista. Võime tunda end üksi oma mõtetega. Kas ma olen tõesti ainuke, kes midagi sellist kogeb?

3. FAAS: SÜDAME TUNDMATUD RAJAD
See on aeg, kui kaks jõudu- mõistus ning süda- saavad meis ühe tugevusteks. Ühtäkki on vastumeelne olla ning käituda ja teha nõnda nagu varem sai tehtud, sest süda ei taha enam nii teha! Tema jõud on meis nõnda tugev, et me ei saa seda enam kuidagi ignoreerida, kusagile sügavustesse ära peita. On igatsus, soov millegi kõrgema ja parema järele. See on südamekutse, et me talle järgneksime. Mina ei saanud tükk aega pihta, mis võiks minu jaoks olla see õige viis või vorm, läbi mille end väljendaksin. Oli küll õrn aimdus aga ma polnud veendunud. Soovisin saada mingisugust vihjet, märki, millest aru saaksin. Ja see vihje tuli, läbi 8-aastase tüdruku, kes ütles, et peaksin oma kogemuse KIRJA panema.

Jah! Kuidas see olekski saanud teisiti olla?! Juba väiksena meeldis mulle vanaema juures olles külainimesi oma koomiksisse panna, meeldis kriminulle välja mõelda ja paberile panna.

Kummaline, aga elu valmistabki meid justkui ette, et siis mingil hetkel, kui aeg küps, meid vastavas suunas tõugata. Sattusin miskipärast ajakirjandusse ning sealt raamatute manu. Ma justkui ei valinud midagi, tegevus valis minu, mingil hetkel sain lihtsalt aru, et elu voolule ei ole mõistlik vastu puksida.

Enne oma südamekutse vastuvõtmist oleks siiski mõistlik oma finantsilised kohustused üle vaadata ning võimalusel neid vähendada. See aitab meie julgusele kaasa.

Viimase aja õppetunnid kokkuvõtvalt järgnevad:
1. Tegevus valib sinu mitte sina teda- meiega juhtuvad õiged asjad. Teekond valib meid, kui seda teha laseme/lubame.
2. Elu on kui tennisemäng. Kui oleme oma suuna inimesena ära tabanud, oleme vastuse saanud sellele miskile, tuleb teha esimene samm ehk pall tuleb teisele poole võrku lüüa. ME ALUSTAME ISE, mitte keegi ei tee seda meie eest. Kui lööme palli teisele poole võrku, vastab maailm meie mängule. Kui me ei alusta, siis mitte midagi ka ei juhtu. Kõige olulisem on teadmine ja kavatsus, mida teha tahame. Kui teame mida tahame, märkame ka võimalusi.
3. Protsess võtab kauem aega kui meie mõistus seda ootaks. Tuleb õppida olema kannatlik ja rahulik. Mitte tõmmelda. Kui oma südameteel liigume, kogeme tihti vastandlikke emotsioone, kord oleme pilvedes siis jälle kusagil all. Lai kogemusspekter on protsessi loomulik kaasnähtus ja loomingu alge. Tagasilöögid on tavalised nähtused.
4. Olen aru saanud, et pikalt plaane ette mõlgutada ei pruugi hea mõte olla. Piisab kui 1-2 sammu on enam-vähem teada ning laiem suund selge. Detailid, kipuvad ise paika loksuma.
5. Julgus öelda „EI“ tegevustele, mis sinu tundega/ olemusega ei haaku. Võime teha ka vahepeatusi emotsionaalse jõu kogumiseks, viimase oht on jäädagi peatuspaika/ mugavustsooni. See on valiku küsimus. Vahepeatuseks pean mingit kindlat palgatööd ehk tegelemaks millegagi, mis päriselt ei meeldi aga mis ära elatuda aitab. Midagi kategooriliselt välistada ei tohiks.
6. USALDAMINE ehk olla kindel ebakindluses. Meie teadlik meel on väga piiratud mehhanism. Kui elu tundub vahel, et seisab paigal siis nii see tegelikult ei ole.
7. Oskus vahet teha, mis on sinu poolt mõjutatav ning mis mitte. Vägisi tegemine või oma ampluaa laeindamine teiste territooriumile ei paku rõõmu ja viib sageli sinna kuhu minema ei peaks. See on omamoodi vägistamine.
8. Alandlikkus. Aitab lahustada meie ego. Parim alandlikkuse kultiveerija on valu. Ego on aga osa meist, ta pole halb. Kui teda ei oleks, ei püsiks me koos. Küsimus on kas ta on dominant või mitte. Parem on kui ta seda ei oleks.
9. Kogemus saab sündida läbi valikute. Ka mitte valimine on valik. Hea uudis on, et alati saab uuesti valida ning proovida. Saame alustada järk-järgult hakates valima asju, mis tunnevad meie jaoks õiged ning jätame minevikku tegevused, milles me enam end elavana ei tunne.
10. Südametee tähendab seda, et olemasolevad suhted pannakse proovile, nii iseenda kui ka kaasinimestega. Kui meie muutume, siis ei saa kõik endiseks jääda. Ei saa teisi inimesi vägisi endaga kaasa tõmmata. Kõik halb mis meis on, ujub pinnale, kõik see mida oleme eitanud. See on omamoodi puhastumine, valus aga vajalik.

Ma tean, et võin ebaõnnestuda. Et midagi kindlat pole on ainus, mis elus kindel on. Aga ma ei saa jätta proovimata, ei saa endale valetada ega iseenda eest kusagile ära joosta. Pigem suren täna, nüüd ja kohe, kui et olen surnud terve elu. Kindla peale minnes Ameerikat ei avastata. Võtan iseenda eest vastutuse ja luban riskil tulla oma ellu, sest elu suurimaks riskiks on riskivaba elu.

4. FAAS: SEISUND KUI TIPPSAAVUTUS
Elu krooniks minu jaoks tänaste teadmiste tasemelt lähtudes on VABADUSE TUNDE saavutamine, ankurdunud rahuseisundis olemise tunne ehk seisund kui meie peamine eesmärk muutub olulisemaks kui tegevused ise.

Selle seisundi saavutamiseks ei pea kusagil adeptina elama. Kusagile müüride vahele enese sulgemine on elu takistamine. Vähemalt mina seda õigeks ei pea. Usun, et tõeline vabadus peitub partnerluses, kus mees- ja naisprintsiip avalduvad läbi seksuaalsuse, sest meis on üle 90% seksuaalenergiat.

Tuntud vene kirjanik Lev Tolstoi (lihtsalt näitena) sai selle kätte, tolle nähtamatu- joovastuse iseendas tunde: sa oled kõik ja mitte midagi, sa oled igal pool ja samal ajal mitte kusagil, sa oled elu sees aga samal ajal ka selle kõrval. Tavamõistes (teiste inimeste tõlgenduse/taju kohaselt) läks ta elu sügisõhtul hulluks, tegelikkuses suutis ta ühendada kaks elu poolust üheks kogemuseks. See on vormiga mitte samastumine st ühel hetkel avastad, et sina ja tegevus pole üks ja seesama, et oled vaatleja. Selle faasi peamisek mõtteks minu jaoks on: LÕPPUDE LÕPUKS POLE OLULINE MIDA TEED, VAID KUIDAS OLED.

Jah, siin võib olla väike vasturääkivus kolmanda faasiga, kuid elu ongi täis paradokse. Minu õppetund neljandas faasis on:
1) Seisundit ei ole mõtet otsida, taga ajada. See tuleb märkamatult.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

See on külalisartikkel Kristo Kiviorgilt
Kristo on raamatu "Päikeseküla" autor, vaata siit

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas