Täna on mu sünnipäev. Nüüd olen ma 32 aastane. Mis mõtted mul sellega seoses tekivad?

20 aastat tänasest
20 aastat tagasi arvasin ma, et kõik on veel ees. Ma olin just saanud 12 aastaseks, ja minus oli tärkamas huvi tüdrukute, pidude ja kõige selle vastu, mis võimaldas mul olla väljaspool kodu. Ma olin astunud esimese sammu puberteeti ja see lõpetas enda identifitseerimise pere ja vanemate kaudu. Ma sain esimest korda aru, et ma ei saa olla koos oma vanematega elu lõpuni. Mul tekkis mõistmine, miks ema ja isa, mees ja naine, koos olevad, ja et nad ei ole lihtsalt minu vanemad, vaid neid hoiab koos mingi jõud, mis paneb mind praegu piiluma tüdrukuid teise pilguga kui aasta varem.

20 aastat hiljem mõtlen ma jätkuvalt, et see jõud on olemas. Ja see juhib meie elu igal sekundil - kui me töötame, puhkame või magame. Sugutung ei jäta meid iialgi maha, ning lootus leida õnne läbi teise inimese niisamuti. Ning see on loomulik, sest nii nagu laps saab sündida ainult mehe ja naise liitumisel, nii saab mees või naine ennast täiuslikuna tunda ainult juhul, kui ta leiab üles enda teise poole. Mõnikord on see ürgne instinkt meile meeldiv, mõnikord aga koormav. Mõnikord loob see jõud palju armastust, kui inimesed armuvad, kuid tihti loob see ka trotsi ja vägivalda, kui mehed ei oska selle jõuga ringi käia, ning kasutavad seda kontrollimatult või isegi vägivaldset. Aga see jõud on olemas. Meist sõltumatult oma täiuslikkuses. Meie sisemine vabanemine toimub siis, kui me taipame, et see on jõud, mis meid juhib - see ei ole meie ise. Niimoodi õpime me oma jõudu tundma, ning see hakkab alluma meile, mitte aga meie temale.

15 aastat tänasest
15 aastat tagasi arvasin ma, et ma tean, mida ma oma elult soovin - rikkus, kuulsus ja võim. Ma olin võtnud otsuse vastu, et minust saab ärimees, ja juba viie aasta pärast elan ma elu, mida paljud inimesed unistasid vaid filmidest. Ma olin selle nimel valmis tööd tegema ja pingutama. Ma mõtlesin isegi enda nimelisest pangast. No kuulge, siis oli ju aasta 1995, ja kõik oli veel võimalik.

15 aastat hiljem ei ole ma rikkust ja edu saavutanud. Ma olen selle asemel hoopis kaks enda ettevõtet pankrotti ajanud (jah, ametlikult tegelikult ainult ühe) ning kulutanud "õppetööle", kuidas ei tohiks äri teha, umbes 1,5 miljonit krooni. Hmm, ma saaks praegu selle raha eest ära maksta oma eluasemelaenu. Aga sellisel juhul ei oleks ma see, kes ma hetkel olen. Kumb on siis olulisem, tekib küsimus - kas raha, või minu elu? 15 aastat tagasi oleksin valinud kindlasti raha. Nüüd aga kõhklematult elu enese.

10 aastat tänasest
10 aastat tagasi hakkasin ma aru saama, et võib olla olen ma ennast petnud. Kahekümnendate aastate alguses oli esimene hetk, mil ma küsisin endalt, kes ma tegelikult olen, ja mida ma tegelikult oma elult tahan. Ma vaatasin inimesi, kellega ma suhtlen, ja mõnikord olid minu peas imelikud küsimused. Ma ostsin kokku religioosseid sümboleid ja riputasin oma tuppa riste seinale. Kui ema-isa küsisid, miks ma seda teen, ei osanud me nendele õietigi midagi vastata - lihtsalt tunne on selline, ütlesin ma põgusalt. Kuna minu sisemine programm jooksis aga jätkuvalt ühiskondlike ootuste režiimil - rohkem, rohkem, rohkem -, ei andnud ma endale isegi võimalust korraks aeg päris maha võtta, et küsida, miks ma elan. Ei, ma liikusin edasi oma unistuste poole - edu, rikkus ja kuulsusejanu.

10 aastat hiljem saan ma aru, te need ei olnudki tegelikult üldse minu enda unistused, mille poole ma püüdlesin. Need on ühiskondlike ootuste ja standardite järgi püstitatud eesmärgid, mis ütlesid mulle, et kui sa saavutad sellised eesmärgid, siis oled sa ka Keegi. Ma ei küsinud, kes ma olla siis tahan, vaid ma tahtsin olla Keegi. Keegi, keda ka ühiskond väärtustab. Nüüd saan ma aru, et kuni inimesed ei mõista, et me allume ühiskondlikule programmile, mis pannakse meie pähe koolist, kodust ja meediast, ei ole meil vähimatki lootust õnnelikuks saada. Kuni me ei välja sellest programmist, ei suuda me identifitseerida enda tegelikke oskusi, andeid ja väärtusi, millest lähtuvalt oma elu elada. Me elame võltselu, mis on meile omaks võetud nende tuhandete eeskujude pealt, keda meile meedia, Hollywood ning marketing pakuvad.

5 aastat tänasest
5 aastat tagasi arvasin ma, et ma sain sellega lõpuks hakkama. Mul oli ettevõte, millel oli suurepärane potentsiaal, ning mis lubas mulle vähemalt virtuaalselt seda, millest ma olin alati unistanud - jah, sa tead juba, rikkus, võim ja kuulsus. Aga minu suurim väärmõistmine oli see, et äri saab teha ka ainult raha pärast. Mitte seepärast, et ma mingit valdkonda armastaksin ja see mind inspireeriks, vaid ainult seetõttu, et ma saan sellest ärist välja pigistada piisavalt raha, et kaitsta oma egoistlikke eesmärke. Kuid ma sain iseendalt petta kahes suunas - esiteks ei olnud need ikka veel minu enda eesmärgid, vaid väljastpoolt programmeeritud eesmärgid, ning teiseks teenisin ma raha sageli teiste inimeste arvelt, lootes naiivselt, et ma jään karistuseta. Ma eksisin.

5 aastat hiljem tundub mulle, et ma olen enamuse oma 5 aastat tagasi tekitatud finantsiliselt karmast tagasi maksnud. Ma olen püüdnud viis aastat ära teha ja selle kaudu ka raha teenida, kuid minu elus ei ole olnud viimastel aastatel midagi muud peale äriliste ebaõnnestumiste. Alles viimane aasta on näidanud teistsugust trendi - minu ellu on hakanud taas tulema raha, vabadus ja rahulolu. Kuid seda mitte seepärast, et ma sain aru, kuidas äri teha selles välises maailmas, vaid seetõttu, et ma sain aru, kes ma tegelikult olen, ja mida ma tegelikult oma elult tahan. Ma julgesin välja astuda ego poolt loodud ning sotsiaalsetest ootustest inspireeritud programmist, mis ütleb, et "sa oled õnnelik ja edukas ainult siis, kui sul on see, see ja see ..", ning julgesin keskenduda nendele tegevustele, mis mind tegelikult inspireerivad, ja mis kukuvad mul loomupäraselt hästi välja. Ja julgus tegelda nende asjadega, on hakanud väikeste sammudega jällegi raha minu ellu meelitama. See on tõeliselt hea tunne.

1 aasta tänasest
1 aasta tagasi arvasin ma jätkuvalt, et ainuke viis ellu jääda on jätkata ning arendada 3 aastat tagasi alustatud kaubandusäri www.imeasjad.ee. Minu hirmud olid veel liiga tugevad, et lubada oma pähe võimalust, et ehk suudan ma ennast ära elatada ka pakkudes inimestele väärtust selle kaudu, mis kukub mul välja palju paremini kui lastekaupade müümine. Näiteks kirjutamine ja seminaril rääkimine. Siiski tunnetasin ma üha enam enda sees seda jõudu, mis juhtis minu tegevusi Sisekosmose loomiseni ja esimese e-kursuse väljatöötamiseni. Sest ma tundsin siiralt, et see aitaks inimesi. Teise sammuna viisin ma läbi oma esimese avaliku seminari, mida ma olin edasi lükanud 4 kuud, kuna ma tundsin kogu aeg, et ma ei ole selleks valmis.

1 aasta hiljem olen ma aru saanud, et me ei ole kunagi valmis. Me ei saa mitte kunagi valmis olla, sest me ju ei tea, mis juhtub homme. Kuid kui me ei astu sammu pimedusse, ei ole me võimelised midagi ka oma elus ära tegema, ja me ka ei õpi midagi. Ükskõik, kui palju me põrume, need on kõigest kogemused. Õnnestumisteks ja ebaõnnestumisteks nimetame me need enda peas ise vastavalt sellele, kui palju me raha ja aega selle kaudu kulutasime, või kui palju meie tuttavad võivad rääkida, et näed, ta ei saanud hakkama. Kuid see ei ole oluline. Oluline on see, et me usume iseendasse ja me teeme asjad ära. Nüüd kohe ja praegu.

Täna
Ma ärkan igal hommikul ja ma ei usu, et see võimalik on. Nii ka täna, oma 32. sünnipäeval. See kõik on lihtsalt liiga ilus, et see oleks võimalik, Ma saan teha seda, mis mulle meeldib, ja mul on ka piisavalt raha, et kõik arved ilusti ära maksta. Ning natukene jääb isegi üle, et näiteks neljapäeval sõita peaaegu kolmeks nädalaks Sri Lankale. Jah, elu on võrratu, ja mõnikord täiesti uskumatu. Kuid see on siiski meie enda elu. Ja iga kord, kui meie hinge tekib kahtlus, kas me ikka suudame seda elu ise kujundada, ja kas see ikka on võimalik, peame me endale meelde tuletama, et see on meie elu, ja meie seame selles elus reeglid. Nii mõtlen ka mina. Iga päev, kui ma kell 10.30 hommikul Arcticu spordiklubis saunas leili võtan, vaatan ma korraks üles, ja ütlen südamest "Aitäh!". Aitäh selle aja eest, mis mul praegu on, ja selle eest, et see kõik on minu jaoks võimalikuks osutunud. Ma ei saa kuidagi olla kindel, et nii lahe elu võiks kesta igavesti, sest koolis öeldakse ju meile, et olla õnnelik, peame me pingutama ja rabelema, ja siis 50 aasta pärast võime puhata. Aga sellistel hetkedel ütlen ma endale alati: "Kaido, kui see lõpeb kunagi, ja sa pead minema jälle tööle, et elatist teenida, siis teegi seda. Aga praegu ära mõtle selle peale. Naudi praegu oma elu just sellisena, nagu see on, ja tunne selle eest tänulikkust. Kuigi sa ei näe kedagi, kellele aitäh öelda, on ta siiski sinu kõrval näitamas sulle teed ka kõige pimedamates nurkades, kuhu elutee sind iialgi juhatada võib".

Palju õnne sünnipäevaks, Kaido!

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas