Täna on esimene oktoober. Kell on 6.48 hommikul, istun tavapäraselt oma hubases kodukontoris sülearvuti taga ja avastan, kui neutraalne on meie maailm. Hommikune jooga, meditatsioon ja kerge hommikusöök tunduvad olevat juba minevik, algav päev tulevik ning aknast paistev imeline vaade sügiseselt unne vajuvale metsatukale toob minu teadvusse ühe äratuntavalt soojendava idee - Me elame neutraalses Universumis.

Vaata hetkeks enda ümber ja märka mõningate esemete värve. Mis värvi on sinu arvuti? Mis värvi on ruumi seinad? Mis värvi on särk sinu seljas?

Nüüd sulge hetkeks oma silmad ning vaheta mõttes kõikide nende esemete värv. Kui sülearvuti oli must, siis muuda see mõttes valgeks. Kui toa seinad on kollased, muuda need oranžiks. Ning kui su seljas on tumesinine lemmiksärk, muuda see mõttes heleroheliseks. Sa suutsid seda teha? Jah, muidugi suutsid. Järelikult ei ole ei arvuti, ruumi seinad ega ka riided sinu seljas oma olemuselt mustad, kollased ega tumesinised, vaid see on meie tõlgendus nendest värvitoonidest, mida me tajume.

Mis näiteks juhtuks, kui me hakkaksime lapsele väikesest peale õpetama värve teistmoodi? Me näitaksime talle punast ja nimetaksime selle siniseks. Sinise värvi nimetaksime halliks, ja kollase mustaks. Kui laps kasvaks üles teadvustades endale seda pidevalt, muutuks see tema metaprogrammiks ja need oleksid tema jaoks kaljukindlad.

Järelikult ei ole must tegelikult must. Punane ei ole tegelikult punane. Ja valge ei ole valge. Kõik need asjad lihtsalt ON. Kõik asjad meie Universumis ON. Nad on oma olemuselt täiesti neutraalsed ning meie ise anname kõikidele asjadele hinnangu ühikondlikest kokkulepetest, tavadest või alateadlikest uskumustest lähtuvalt.

Kas ma saavutan selle eesmärgi?
Eesmärkide saavutamine tundub mõnikord olevat lihtne, sest me teame, et me saavutame selle, kuid mõnikord väga raske, sest me tunneme oma sees, et see ei ole kerge ülesanne. Tegelikult on need oma olemuselt aga täiesti võrdsed, sest ka hinnangud saavutamise lihtsusele või raskusele on meie subjektiivsed uskumused. Igal hetkel on meil vähemalt kaks valikut. Tegelikult on neid valikuid lõpmatult, aga kahte on meie mõistusel lihtsam käsitleda kui lõpmatut. Ja need mõlemad valikud on oma olemuselt neutraalsed.

Kui ma soovin saavutada mõnda eesmärki, aga see tundub äraütlemata raske olevat, siis järelikult olen ma ette rutates valinud juba raske tee. See on teadlik valik. Täpselt sama võrdse kaaluga oleks olnud otsus: "See on väga kerge!". Kuidas? Palu iseendal näidata endale seda "raskust", mis kaasneb selle eesmärgi saavutamisega, või seda "lihtsust", mis kaasneb mõne teise ülesandega. Ei saa? Jah, muidugi ei saa, sest need on pelgalt ju mingid mõttekonstruktsioonid meie peas, mida reaalselt ei ole olemas. Need on virtuaalsed uskumused, millest lähtuvalt me anname sellele eesmärgi saavutamisele hinnangu: "Seda on raske saavutada!" ja "Seda on kerge saavutada". Tegelikult on mõlemate eesmärkide saavutamine oma olemuselt täiesti neutraalsed ja saavutatavad. Ei ole olemas "rasket" Teed ja ei ole olemas "lihtsat" Teed. On olemas ainult Tee. Ja see on praegune hetk, mil sa saad tegutsema hakata. Igasugune hinnang selle tegutsemise edukuse, võimalike stsenaariumite ja raskusastme üle on hinnang, mis mõjutab pikemas perspeksiivis sinu käitumist. Mitte eesmärki ennast, vaid meie käitumist, millest tulenevalt me selle eesmärgi kas saavutame või mitte. Sest "eesmärk" on ka oma olemuselt mitte midagi muud kui mõttekonstruktsioon sellest, kuidas läbi meie tegutsemise mingid sündmused meie elus aset leiavad.

Raha
Kas sa oled kuulnud mõnikord ütlusi: "Raha on halb", või "Ma olen vaimne, ma ei vaja raha"?

Kuidas saab raha halb olla? Kui võtta miljon eesti krooni ja panna see lauale, siis ükskõik, kui palju me ka ei ürita, see 20 viiesajaste pakki ei saa mitte kuidagi kellelegi halba teha. Ta istub seal laual oma uhkes neutraalsuses ning ootab, et temaga midagi tehtaks.

Ja nüüd toimub muutus. Sõltuvalt, mida inimene selle rahaga teha otsustab.

Mõni võtab selle raha ja ehitab templi ning hakkab seal hädavajajaid aitama. Teine võtab selle raha ning ostab uue Mercedese ning läheb sellega sõitma peas vaid üks mõte: "Look at me!". Kolmas võtab selle raha ning maksab selle palgamõrvarile, et see ta abikaasa maha koksaks, kuna niimoodi päriks ta veel 2000 viiesajaste pakki. Raha ei saa ise olla hea võib halb. Inimesed annavad rahale tähenduse. Rahaga saab teha väga palju häid asju. Ning rahaga saab teha palju halbasid asju.

Rääkides vaimsusest ja rahast, siis raha on oma olemuselt täpselt sama neutraalne kui vaimsus. Rahaga saab endale ja teistele toitu ning riideid selga osta. Rahaga saab ehitada üles munitsipaalmajad inimestele, kes seda vajavad. Rahaga saab ehitada üles linnad ning riigid, mis on tornaadodes ja tulekahjudes hävinenud. Rahaga saab toetada ühiskonna arengut, et teadlased saaksid rahus oma laborites 20h päevas tegelda uurimistööga. Ning rahaga saab tuua vaimsuse inimesteni kutsudes meile esinema Dalai-lama või Deepak Chopra.

On aga olemas vaimseid inimesi, kes on koondanud enda ümber sadu teisi inimesi ning sooritanud siis massisuitsiidi oma usu nimel. On vaimseid rühmitusi, kes nälgivad ja näljutavad uskudes, et askeetlus viib valgustumiseni. Ning on palju vaimseid, kes on vaimsed ainult seetõttu, et see toob nendele tähelepanu ja kuulsuse, mitte seetõttu, et kasvada läbi oma sisemise realisatsiooni.

Kui väike laps õpiks kümme aastat kahe eelmise lõigu põhjal, siis kumba ta arvaks, kas raha on halb või vaimsus on halb?

Mitte ükski asi ei ole oma olemuselt hea või halb. Kõik asjad on neutraalsed.

Vaatlejad
Rahu saabub sel hetkel, kui me taipame, et me oleme vaatlejad selles neutraalses maailmas. Me väldime hinnangute andmist ning me õpime ja läheme edasi. Sõltumata, kas me soovime saavutada oma unistusi ja suuri eesmärke, või me soovime kulgeda rahulikult oma pisikest ja mõnusaks saanud rada, saame me teha seda rõõmsameelselt ja positiivselt. Sest me teame, et meie välismaailm on meie sisemaailma peegelpilt. Me teame, et meil on võimalus oma uskumuste muutmise kaudu muuta oma hinnanguid, ning läbi hinnangute muutmise muuta oma maailmapilti.

Järgmine kord, kui sa tunned, et miski sind vihastab, siis peatu hetkeks ning küsi, mis mind tegelikult vihastab? Kas see inimene, sündmus või tagajärg, või on selleks hoopis sinu sisemine hinnang sellele inimesele, sündmusele või tagajärjele. Kui me hakkame harjutama välismaailma neutraalset vaatlemist, avastame me üsna pea, kui lihtne on maailm tegelikult. Me mõistame, et paljud asjad, mis varem tundusid olevat kaljukindlad, on tegelikult virtuaalsed mõttevirvendused ja nende muutmine on vaid otsustamise vaev. Tee see otsus. Ja sa hakkad puhkama. Iseendast, ja iseenda väljamõeldud virtuaalmaailmast.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas

Lisa oma kommentaar: Sinu nimi: Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):